www.militaar.net

On teada, et musta püssirohu leiutasid vanad hiinlased. Euroopas jõudis püssirohu valmistamiseni esimesena frantsiskaani munk Berthold Must. Ta üritas tegelikult seatinast kulda valmistada, aga kui ta pliid koos väävli, söe ja salpeetriga kuumutas, kippus segu plahvatama...
Huvitav oleks teada, kust võeti keskajal püssirohu valmistamiseks salpeetrit? Seda pidi üsna lahedalt käes olema, sest püssirohtu kasutati ju ohtrasti: Laevadel oli püssirohtu tünnide kaupa, kindlustes keldritäied ja Euroopas käis peaaegu kogu aeg kusagil mingi sõda kahurite ja püssidega. Kas püssirohtu või selle komponente pidi vedama ka sõja ajal läbi mitme riigi kusagilt kaugelt, või olid igal suuremal riigil endal mingid salpeetri ja väävli leiukohad?

Hiinlased tegelikult oma segusse salpeetrit ei lisanud, see koosnes ainult söest ja väävlist. Salpeetreid on mitmeid, tegu on lämmastiksooladega (nitraadid), ntx tšiili salpeeter on NaNO3 ja seda kaevandatakse Tšiilis ja Peruus. Musta püssirohu koostisse kuulub KNO3 ja keskajal toodeti seda järgmiselt (inglise keeles): http://www.musketeer.ch/blackpowder/saltpeter.html

Ma vist natuke eksisin oma postituses, hiinlased siiski kasutasid salpeetrit oma püssirohus.
http://en.wikipedia.org/wiki/History_of_gunpowder
http://www.musketeer.ch/blackpowder/history.html

Some kirjutas:Hiinlased tegelikult oma segusse salpeetrit ei lisanud, see koosnes ainult söest ja väävlist. Salpeetreid on mitmeid, tegu on lämmastiksooladega (nitraadid), ntx tšiili salpeeter on NaNO3 ja seda kaevandatakse Tšiilis ja Peruus. Musta püssirohu koostisse kuulub KNO3 ja keskajal toodeti seda järgmiselt (inglise keeles): http://www.musketeer.ch/blackpowder/saltpeter.html

Ainult söest ja väävlist segu ei plahvata ja põlemiseks vajab hapnikku. Kuidas sellest siis raketti saab teha? Koolipoisina salpeetrit ei saanud kätte aga kaaliumpermanganaat oli üsna odav. Sai päris hea raketi.

Vale puha! Sõltumatud Eesti teadlased kinnitavad et püssirohu valmistas Alfred Nobel http://www.rakett69.ee/ - vt. videot alates 4:50-st!

Tänud Somele lingi eest, nüüd on salpeetri (KNO3) osas asi selge: Vanemal ajal valmistati seda sõnnikust, 1854 leiutatud mooduse järgi hakati valmistama tšiili salpeetrist.
Nii et salpeetrit ja sütt leidus praktiliselt igal pool, probleeme võis tekkida pigem väävli hankimisega.

Esimesed salpeetri "leiukohad" olid kuuldavasti tavalised kivist loomalaudad. Hiljem hakati ise sõnnikut vaaludesse vedama ja veega läbi loputama. Igatahes rootsi riigis olid olemas selleks tööks eraldi nö ametnikud, kes võisid iga talumehe sõnnikuhunniku laiali lammutada. Tegemist oli ju strateegilise toormega.

Julgen kahelda "kivist loomalautade" tavalisuses. Pole see loomalautki mingi iidne leiutis ja nagu tänapäevastest "taasavastatud" lahendustest näha, pole seda suuremate loomade puhul ka eriti vaja.

Püssirohu kasutuselevõtust, levikust Euroopas ja Berthold Musta legendist on juttu ka ühes Kleio numbris:

http://www.kleio.ee/wp-content/uploads/ ... 8-1996.pdf

Rakvere linnuse püssirohu töötoas väideti, et kusi oli salpeetri tooraineks.

Väino kirjutas: ↑19 Sept, 2024 22:35 Rakvere linnuse püssirohu töötoas väideti, et kusi oli salpeetri tooraineks.

Teaberikas lõng: https://www.quora.com/Where-and-how-did ... -gunpowder .

Akf Uitaja kirjutas: ↑17 Jaan, 2011 20:44 On teada, et musta püssirohu leiutasid vanad hiinlased. Euroopas jõudis püssirohu valmistamiseni esimesena frantsiskaani munk Berthold Must...

Ja mina mõtlesin, et millest püssirohule selline nimetus. Värvusest kindlasti mitte, sest salpeeter on teatavasti valge ja väävel kollane.

Puusütt pandi ka sisse, see mustas kõik ära.

Seda ma kartsin.

Salpeetri valmistamise varasemat tehnoloogiat kirjeldab väga põhalikult Mark Solonin ühes oma venekeelses youtube loengus. Kokkuvõtvalt võib öelda, et salpeetri tootmine oli väga aja ja töömahukas ja see piiras tegelikult sõjapidamise intensiivsust arvestatavalt.