www.militaar.net

Ise teenisin motolaskurpolgus. Seal valvati territooriumi sees olevaid objekte, nagu GSM ladu, relvaladu. Territooriumi üldiselt ei valvatud.
Garnisoni relvaladu valvati kolme postiga. Igale postile jagus pea kilomeetri ringis maad.
Kuidas valvati NLiidus tõsisemaid objekte, näiteks raketiväeosad?

Meie lennupolgus (VVS) 88-89 oli selline süsteem: teeninduspataljonis oli spetsiaalne valverood (karaulnaja rota), mis karauulis lennuvälja, selle ümber asetsevaid asutusi nagu komandopunkt, meteojaam, autopark, pommi/raketiladu, tehnilis-ekspluatatsiooniline üksus, loomulikult peavaht ja garnisoni perimeeter. Rood koosnes enamjaolt lõunapoolsetest pilusilmadest.
Lennupolgu lippu valvas omaette karauul polgu enese sõdurkoosseisust (kokku oli meid ca 40). Endal ei olnud au selles värgis osaleda. Tjah, siis kui vene sõduriemad sundisid Jazovi tudengid koju laskma, polnud karauuli enam võimalik välja panna - lipp pakiti tsinkkasti paremate aegade ootele
KPP valve käis käest-kätte polgu tehnilise koosseisu, teeninduspataljoni ja sideroodu vahel. Millise sagedusega seda ei tea - jällegi ei olnud au ise osaleda.

Aluksne õppeväeosas oli olid asjad hoopis teistmoodi. Väeosas oli viis roodu, kes vaheldumisi valves käisid. Narjad
Valvepunkte oli üsna mitu - väeosa lipp staabis, karauuliruumi esine plats, n.ö lennuväli, ladude kompleks ja GSM. Väeosa perimeetrit ei valvatud.
Seal sai karauulis üsna palju käia. Minu tüüpkoht oli karauuliruumi esine plats, mida kaaslased enamasti põlgasid (no ei saa postil magada ju Mulle aga meeldis, sest ärkvelvahetus ning karauuli ülemused käisid pidevalt õues suitsu tegemas. Tuiasin aga ringi, täägiga AKM õieli ja muudkui jututasin
Lõpupoole oli karauuliülemaks sageli oma rooduülem, Afgaani läbiteinud major. Hästi totral kombel ei mäleta enam tema nime... Arukas, paljunäinud ja tore mees oli. Karauuliülemaks toppis ta end ise - unetuse tõttu.
Mäletan eredalt, kuidas ta Mili koptereid kirus. No Mi-8-l kui ka Mi-24-l on mootorite väljalaskeavad kahel pool tiivikut kandvat peareduktorit ja kujutage ette Stingeri tabamust säärasesse riistapuusse. Roodukas, kes teenis Mi-8 pardatehnikuna tõmmati Stingeriga kaks korda alla, õnneks madalalt.

Karauuli süsteem oli selline: üks vahetus postil, teine ärkvel, kolmas magamas. Vahetusi vedas postidele laiali (razvodjaštšij) karauuli ülema (leitnant või vanemleitnant) asetäitja - oma roodu seersant.

Maradöri postitusest lõik raketibaasi valvamisest:
Tüüpilises keskmaaraketibaasis on tavaliselt 3 tsooni (võib olla neid veel) üks neist on lahingu tsoon kus asuvad angaarid, raketid, stardiväljakud jne. Eraldi on ka tuumapeade hoidla kus hoopis teine väeosa ja samuti eraldi tsoon. Lahingutsooni ümber oli kõrgelt turvatud traataed milles teadolevalt olnud 5 kohaline arv volte. Mis silmapilkselt surmas ning kui kellegil õnnestus ikka üle hüpata sa angaaride otsas olnud mikrolaineahjusisu meenutavate prozektorite osast väga tugevaid põletushaavu. Et see asi nii oli, sellest räägib see et mehed kes olid kordusõppustel pidid andma igapäev allkirja paberile et on teadlikud et selline vool on aias ning on eluohtlik ja ei roni sinna. Oli olnud tavaline et sõdurid koristasid suuremaid surmasaanud metsloomi aiatagand. Nii et selliselt oli nõukogude ajal taolised raketibaasid turvatud.

Aga kas kellelgi on isiklikke kogemusi selliste objektide valvamisest?

Ilmselt pidi see olema tuumarelva ladu, kui rakendati selliseid meetmeid.
Kaliningradis hoiti tuumarelva kusagil hoopis eraldi rakettidest.
Kui õppelaskmised toimusid, siis saadi raketid suurest baasist, mis asus linna ääres (nimi oli tsentralnaja baza hranenija).
Seal oli näha igasugu sõdureid erinevatest väeosadest kes kõik olid sinna
saadetud, et üle anda vana tehnikat (sdavat tehniku).
Ma olin ka seal ca 2-3 päeva, komplekteerisime mingeid sidemasinate
zipisid ehk tagavaraosade komplekte.
Seda väeosa valvas tavaline karauul võškades.

Tegevuskoht:Lääne -Ukraina,Sambori linn
Linnas asus endises nunnakloostris v/tš 75043,kus paiknesid viis patareid,rem rota,ja OMCP,elik otdelnaja mestnaja strelkovaja rota,mis koosnes kahest svoodist,kummaski ca 30 inimest.Nende tööks oli kilomeetrite kaugusel metsas asuva teh.territooriumi valvamine.Omaette oli teh.territooriumi korrapidaja,kelle ülesandeks oli häire korral ss 20-nete teise lasukomplekti ettevalmistamiseks hranilistšitele patareilaste ligilaskmine(täitsid seda kohustust patareide komandörid ja nende asetäitjad nii teh kui poliit poole pealt) ja siis karauul,kellel oli valvamiseks kuus posti.Kui mälu ei peta,siis kolm neist kõndis ümber hoidlate,üks kütusemahutite ümber,üks gsm lao ja üks autopargi valves.Hoidlatele ligi ei pääsenud,valvata tuli perimeetrit,samuti oli raketikütuse laoga ja gsm-iga,autopargis luusiti garaazide vahel.Neli esimest oli ümbritsetud okastraadiga,milles küll voolu polnud.Ja kogu see valvamise kvaliteet sõltus suuresti karauuli ülemast,oli neid,kelle puhul kõik toimis ja oli ka neid,kelle puhul kõik kuus posti vahetusid karauulihoone nuka taga.Kumbki svood oli narjaadis ülepäeviti,ja ainus pluss oli see,et kaks päeva sulasid kokku üheks ja aeg kulges kiiremini.

just-just,puhkusele sai Lvivist lennukiga...