www.militaar.net

müts maha siinsete meenutajate ees...

Mõtlesin, et teeks teile ettepaneku kirjeldada oma teenistuse viimast päeva, kuidas kõik lõppes ja seda tunnet, mis oli kui värav selja taga sulgus...

Ealiste iseärasuste tõttu saan rääkida oma viimasest päevast Eesti Kaitsejõududes, täpsemalt Kalevi ÜJP-s Jägalas.

Aasta oli 1995 ja nagu tol ajal seal pataljonis tavaks, anti meilegi nn. demblitöö teha, mis tegelikult oli sulaselge ajun***. Probleem lahenes meile soodsalt: ühel päeval saabus staabist minu kui rühma korrapidaja kätte sedel, mis palus kõigist allüksustest ohvitseridel registreeruda peagi toimuvatele Kaitseväe spordivõistlustele. Nähes, et nimetatud võistlused pidid toimuma meie demblipäeval, oli otsus kiire küpsema ja õige pea oli meie rühmaülem sangpommirebijana "registreerunud" (seda soosis asjaolu, et meie palavalt põlatud leitnanti tol päeval kasarmus ei viibinud).

Demblipäev koitis meile, siderühma "abiturientidele", seega üsna kaunina. Varustuse ja relvade üleandmine vastavatele asjapulkadele kulges tõrgeteta. Jama tekkis sellest, et kuna oli reede, siis kiirustasid kõik meile vajalikud ohvitserid koju. Kõige viimase ja tähtsama allkirja saamiseks olime sunnitud lausa värava korrapidajale helistama, et ta ühtki ohvitseri läbi ei laseks. Elu ilmselt kiireima spurdiga kihutasime siis väravasse ja saime oma allkirja kätte. Samal hetkel vurises väravast sisse buss spordimeestest ohvitseridega, mille aknast paistval meie rühmaülema näol oli metsik raev segunenud lüüasaanu jõuetu kurbusega... Lehvitasime talle viimast korda ja astusime rõõmust oimetutena kõrvalasuvasse külapoodi, millise soorituse tagajärjel juba tunni pärast kõik ise "ohvitserid" olime.

Viimane päev väeosas oli 04.10.1991, sest Gorba käskkirjaga said nõukogude armeest lahti eestlased, lätlased, leedukad- iseseivus oli ju saabunud!
Ma arvan, et niipalju demblisse minejaid korraga polnud meie väeosast kunagi lahkunud? "Ajud" jooksevad välja (teisisõnu autojuhid, radistid, telefonistid, laomehed, kokad, kirjutajad ja muud ametimehed, kelleta üks korralik väeosa ei saaks eksisteerida), närvitsesid ohvitserid, alles jäi ju mingi väike kogus slaavlasi ja igavene persetäis tsurkasid. Tegelikult oli vene kamraadidest- mahajääjatest ka veidi kahju, vaevalt et nad enne detsembri lõppu demblisse said?
Igaljuhul Kaliningrad oli neil päevil pribalte täis, eriti bussijaama piirkond. Kuna minu busski läks õhtul, siis mõtlesin veel linnas aega veeta. Sattusin ühe poe taga viina võtma kohaliku härraga, kes oli lahkelt nõus demblist sõdurpoissi Sibirskajaga kostitama! Asi aga läks üsna hulluks, pidin vaikselt jalga laskma, sest vana nägi minus tulevast väimeest- kutsus külla ja lubas tütrele ligi lasta...
Bussijaama jõudes, oli kohalik võim purjus leedukate- lätlaste poolt üle võetud, kõik tahtsid sõjaväe patrullidele kere peale anda ja muud sigadust teha. Ei tea, millega see lõppes, õnneks oli Tallinna buss ees ja sain kohe tulema.
05.10.1991.a. lõuna paiku astusin üle koduläve!

oli 83-nda aasta kevad ja Ida-Ukraina.Donbass.Seal kõik õitses ja ``lõhnas``.Tegu oli sõjatööstuskeskusega Kramatorsk.Peale prikaasi väljatulekut õnnestus mul kopsupõletikku jääda.Kestis teine mitu nädalat ja istumine oli suht võimatu saadud penitsiliinist. :lol: Sain siis veterineeride hoole alt tulema ja totskale tagasi,kui tuli kuskilt vihje ,et esimesed lastakse koju.Kähku asja uurima.Ikkagi otlitšnõi soldat ja lubatud esimese ešeloniga koju saata.Nüüd pole nimekirjaski!Härrad staabist ei teadnudki ,et san.tsastist väljas olen.Pakuti alternatiivi:võidupühal saad seeru paelad peale ja äkki tahad üldse üleajateenijaks jääda.Nii mõnigi meie priisovi poiss jäi.muidugi kohalikud.
Tänu kiiretele jalgadele ja headele suhetele staabiülemaga;aasta otsa oldud ikkagi staabi päevnikuks,saigi oma nimi nimekirja ja rongi rublad tasku.Koos bulba-poisiga Valgevenest sai siis sõitu alustatud ja paari ööpäeva pärast ta kuskil kaardil märgistamata kohal ta maha kobis.Kogu see jama kestis pidevate ümberistumistega ja jaamades jonotamistega.Muidugi igal pool kohtasid sõbralikku ja poolpurjus vene inimest,kel sinu saatusest suurem mure kui kogu oma suguvõsast.Ja et kaastunne siiram,siis poolik oli alati olemas. Lõpuks Vilniusse jõudes oli kevad südames,olgu et loodus oli alles ärkamas.Sealt edasi Riiga ,see ju peaaegu kodu(kahju,et vabadussõja lõpul piire korrigeeriti).Riias kohtasin Eesti bussi,sellega Pärnu.Pärnust edasi Virtsu ja üle vee.Aga oh häda,pograd ju ees.Läksin kroonu Haapsalust ja kõik lähetused sinna sõjakomissariaati.Ajasin rinna ette,märke oli nagu n.sõjaveteranil pärast 40 aaasta möödumist võidust.,ja läbi sain.Õhtul kell kümme astusin üle koduukse künnise.Ja täitsa kaine.Niisiis kolm päeva kolgata teed oli möödas.

Viimane päev vene kroonus - kusagil novembri esimestel päevadel 1972.
Meelde on jäänud úks meie väeosas kaljukindlalt kehtinud kojusķidupäeva rituaal.
Meie raketiväeosas kehtis selline sústeem, et esimene teenistusaasta ķpiti teatud "numbri" tööd ja väljaķpetajaks oli teise aasta mees.
Lahkumisrituaalis osalesid lisaks kojusķitjale tema poolt väljaķpetatu ja "noor", keda järgmisena hakati välja ķpetama.
See kolmeliikmeline protsessioon liikus väeosa värava poole, kojusķitja keskel, tema paremal käel tema "mantlipärija" hoides ette väljasirutatud kätel tutt-uut käterätti, vasakul käel kojusķitja kohvrit kandev "noor". Väravas laotati käterätt maha, et lahkuja oma jalad sķjaväe tolmust saaks puhtaks púhkida. Käterätt jäi reliikviana kojusķitnu "mantlipärijale", kuni tema jaoks uus käterätt laost hangiti.
Juhmakamad ohvitserid púúdsid distsiplinaarkaristusi rakendades seda traditsiooni välja juurida, kuid täiesti edutult.

Eesti Kaitseväes ei olnud erilisi traditsioone ära saatmiseks nagu näiteks eelmine kõneleja pajatab. Mindi sama järsku kui algul tuldi. Kui nägid dembleid värvast välja astumas, siis tuli korraks võibolla klomp kurku ja hetkeline kadedus, aga ei midagi rohkemat.

Kuid N.Liidu armees oli kindlasti rohkem traditsioone nagu näiteks demblirong jms. Kuidas siis tegelikult oli?

Mingit tunnet ei olnud. Võtsin oma raamatukompsukese näppu ja kõndisin väravast välja, kolm numbrit suurem paraadvorm seljas. Paar nädalat enne seda sai mulle osaks vseobštšaja nenavest i prezrenie vseh trudjaštšihsja, kuna andsin oma mõnusa pehme nahkrihma ilma traditsioonilise vigurdamiseta ühele pisikesele Lenska punkarile. Kobisema keegi ei tulnud, aga pilkudega tapeti küll. Ma olin nende jaoks ilmselt mingi tulnukas teisest aegruumist. Eks ma tegelikult olingi.

Aasta oli 1985.

Nagu eilset päeva mäletan oma viimast sõdurielu õhtut. Oli 03. juuni 1970, kell oli 20.33, olime kasarmus. Tankistidele- starikutele oli kaks nädalat tagasi antud demblitöö- lõpetada remonditööd tankodroomil. Too oli kasarmust 3 km kaugusel. Tegemist oli üksjagu, vahetada tulid märklauad, nende alused, elektrisüsteem korrastada, valgustus välja vahetada. Tankide juhtimised ja laskmised toimusid ju ka öösiti.
Tol mälestusväärsel õhtul - 03.juuni 1970 - olime tavapärasest rassimisest parasjagu väsinud, istusime koikudel, kes millega tegeles. Ja siis helises korrapidaja tumbotškal asuv telefon ja hetk hiljem röökis molodoi dnevalnõi- " tovarištši stariki tankistõ, zavtra vam domoi !!!". Kõne oli tulnud roodukomandörilt. Kõik meie 14 starikut- kojuootajat- lasid lahti sellise möirgekoori, et teise korruse korrapidaja (meie olime 3. korrusel) tormas vaatama, mis meil juhtus.
04. juuni 1970 hommikul panime paraadmundrid selga, demblikohvrid olid juba ammu valmis, tegime viimase ringkäigu polgu territooriumil , enne lõunat saime polgustaabist viimased palgad kätte ja pealelõunat istusime Leningradi rongile ning vurasime vabaduse poole. Tallina jõudsin alles kolme päeva pärast, sest Leningradis panime veel peo püsti.

Nukker oli. Ikkagi oma poolteist aastat koos nende poistega oldud, koos automaat hambus rinnust saadik merevees kahlatud, lumekoopas kuivpajukit jagatud jne. - ja kuna kogu selle aja jooksul ei saanud ei linnaluba (linn oli liialt kaugel ja, tegelikult, mis eriline linngi see oli) ega puhkust (ei olnud võimalik saata, kuna koos sõiduajaga oleks teinud kokku oma kuu aega), siis olin selle ajaga ikka päris korralikuks sõduriks saanud (s.t. identifitseerisin ennast, kui sõdurit, mida ei saa mitte praeguse EKV ajateenija kohta öelda). Vaatasin kõrgelt kaldapealselt Vaikset Ookeani ja mõtlesin, et enam mitte kunagi ma siia ei satu. Ja ei sattunudki, nagu praeguseks selgunud on. Isegi kogu see vahepealne sitt seltskond ja selle negatiivsed kõrvalmõjud minu imeõrnale (!?) psüühikale jäid tagaplaanile. Muidugi oli selle aja jooksul kohtumisi igasuguste pervertidega, kuid viimasel päeval need küll mitte meelde ei tulnud. Pigem lihtsalt nukrus ja kahjutunne eelseisva lahkumise pärast, mis muidugi ei tähendanud seda, et ma äraminekust loobunud oleks. Eluperioodide väärtus seisnebki ju selles, et need pole mitte igavesed ning igal neist on algus ja lõpp.
Vaat niimoodi! Pisut eripärane arvamus ajateenistusest NL relvajõududes võrreldes enamuse siinloetutega, kuid nii see oli.
Ja, nagu ma juba kusagil varemgi siin foorumis sõnasin - ma ei loe seda aega kaotatuks. See oli igatahes aeg, kus ma päris tugevasti kasvasin ja kõvasti targemaks sain. Arvasin selliselt siis ja arvan seda ka praegu.

P.S. Aga seda rõvedamat poolt oma ajateenistusest (eriti, mis puudutab teenistuse esimest aastat) ei taha ma lihtsalt mäletada. Aju lihtsalt selekteerib sellised asjad välja ning isegi praegu arvan ma, et seda oli vaja. See oli küll karm, kuid seda oli vaja. See oli justkui loodusliku valiku tänapäevane vorm.
Toon paralleeli tänasest EKV-st tervislikel põhjustel vabastatute ja sinna mittevõetute põhidiagnoosidega. Need on erinevad psüühilised hälbed. Ja seda juba enne ajateenistust ja ka juba ajateenistuses EKV-s (!!!?). Millegipärast ei mäleta, et 70-nadatel 80-ndatel oleks, vähemalt minu tutvusringkonnas, kedagi samalaadsete diagnoosidega sõjaväeteenistusest vabastatud. Milles asi? Mõtteainet laiale ringile.

Jah selles on sul õigus et head asjad jäävad meelde ja halvad unustad ära nagu poleks neid olnudki

minul küll ära minnes nukrust polnud,väeosa ja kohu see värk oli rohkem koht kus sind sunniviisiliselt kinni hoiti

see oli suur kergendus ja vabaduse tunne

ega jah siiamaani polegi mõelnud et võiks neid kohti kus sind hoiti veel vaatamas käia

ajad pole muidugi endised aga ma arvan et ikka kunagi käia vanu kohti vaatamas et kus ja kuidas

ega muidugi seda väeosa kus mina olin pole seal ammu ja neid inimesi

aga kasarmu ja koht on kindlalt olemas-vana preisi kasarmu on seal juba 100 või rohkem aastat seisnud seisab veel 300 aastat

Olen kuulnud midagi sellise ütluse taolist - esimene aasta tahad siit kangesti ära, aga teisel aastal tahad siia kangesti tagasi jääda. No kas minuga just niimoodi oli, aga ega päris lõpu poole see äraminek nii kerge polnudki. Paljudega sain väga hästi läbi. Äraminek ise oli aga tegelikult kiire. Meil sai keegi mingi jamaga hakkama ning siis öeldi kõigile, et enne detsembrikuud pole kellelgi koju asja. Kuna aga mina olin postiljon-sekretšik ja seetõttu heas kirjas, siis olin ma ka esimene kes sealt tulema sai. Õnneks oli linnaga, mille juures teenisin, otseühendus Tallinnaga lennuühenduse teel, siis sai ka pilet ära võetud ning koju lennatud. 17.11.1990 õhtul olin juba kodus.

Ahjaa - sõjaväepiletisse taheti enne äraminekut veel jefreitor kirja panna. Kuna aga ma ei olnud sellega nõus (prapori imestus oli suur), sest polnud kogu see aeg paela pagunitele peale pannud, jäi see siiski puhtaks. Sineli ja vormi andsin ära neile, kes demblivormi valmistasid.

No meil loeti küll päevi kuna koju saab.Ikka ilgelt lahe kergnduse tunne oli kui KPP-st välja astusid.Mäletan ,et väljas olles veel värava juures nägin Zamkombat-i ja algul oli tahtmine talle midagi halvasti öelda aga tuju oli nii hea,et jäi ütlemata.Isegi ta soovis ilusasti head koduteed ja palus seda kohta mitte unustada .Kui Moskvast rongiga kodupoole loksusin ,nägin äkki veoautot mille peale oli kirjutatud VESI,uskuge või mitte aga pisar tuli tookord silma sest seal polnud enam mitte VODA! Ilmselt see oli ka seda väärt kuna olin kahe aastajooksul poolteist aastat ainuke eestlane sõjaväeosas.Utsebka ajal oli veel 5 eestlast ja see kestis 6 kuud.

Viimane päev....
Üks kuradi ärev ja närviline.

Hommikul teadsin juba ette ,mida pean tegema.
Obhodnoi list näpuvahel tuisklesin ringi ,tahtmata isegi lõunal käia ,sest olin seadnud eesmärgiks just TÄNA siit kärnasest väeosast pääseda....

Eile läksin staapi ,et ometi ükskord saada kätte kauaoodtud obhodnoi....
Piisar ,oma divisjoni kutt ,oli juba vahetunud mingi noore nolgi vastu ,kes mind nähes rinna ette ajas ja tähtsalt nooremseeru paguneid hööritades üritas selgeks teha ,et mind nimekirjas pole. Saatsin ta nahhui kõigi oma utshebkast õpitud maneeridega ja tormasin staabitrepist üles teisele korrusele otse natshalnik shtaba ukse taha....
Piisar jäigi trepile piiksuma ,"Nazaat ,soldaat!" kajas trepikojas...
"Voidite" ,kostis kabinetist ning mind nähes ajas podpol end lauatagant püsti ja ulatas terekäe...."Vernulsja.... ,govorjat... ,tõ medal zarobatõval...?" Jah ,nii oligi ,sest viimasest uudismaast ,kust paar päeva tagasi saabusin ,jäi rinda ehtima medal hea töö eest saagikoristusel. Tulime oma rooduga sots.võistluses opergrupis esimeseks... "Nu shto ,damoi tebe pora ,ah piisar jobnutõi? Ne volnuishsja" ja vana võttis toru ning helistas allkorrusele....

Täna esimese asjana tormasin raamatukokku ,kurat ,raamatu võlgu?! Utshebkasse ,eesti kuttidel on alati midagi.... aah ,ükskõik ,peaasi et eesti keeles....Niih ,korras!
Starshinaale kaks lina üleval ja ühe töökombenisooni?! ....põrgusse! Autoparki....dezurka djagatshist aitas mingise vana värviga määrdunud kombega...tubli poiss ,Kaliningradist! Korras! Sauna ,banshtshnik ,eesti poiss ,tõmbas pundist kaks voodilina....
Starshina mõtles ... ja jäi rahule!
Veel üht-teist ja staapi ,aga keda pole ,see on natshalnik....Jebal!!!
Lõunale peaks minema ,aga pole isu.... Löndin kasarmu poole ,tont! ,kas tõesti pean veel ühe päeva maha molutama? Auto on üle antud ,obhodnoil kõik vajalikud allkirjad olemas ,kodust auto järgi tellitud....tänaseks.
Kasarmus telefon - Mida p...! ,omad on siin ja ootavad....
"Ei ole midagi ,patseeri staabi juures ,küll staabiülem tuleb veel" ,soovitavad sõbrad ,mahajääjad....
Kell läheneb neljale ,tööpäev hakkab lõppema ,kui saan teate ,et natshalnik shtaba just jõudis tagasi ja asutab kodu poole minemist....
Kiire 700 meetri spurt ,saan vanal sinelihõlmast kinni....oehh!
"Aa ,rjadovoi... ,net ,ne zabõl ,vsjo? Gotova? ,poshli ko mne v kabinet."

Hetk hiljem ,lükanud tagasi lausega "Rodina zdjot..." staabika palve jääda üleajateenijaks ,tuiskan trepist alla ,näitan piisarile ukselt rusikat ja maandun kasarmusse. Kurat ,kõik on sauna läinud! OK! Kingin saunas eesti poistele rihma ja tuttuue talvemütsi ,seejärel supsti üle aia ,autosse ja läinud ma olengi...
Hüvasti ,Adazi ,hüvasti kaks aastat mu elust Lätimaal! Hüvasti ,palavad suved Kasahstanis ja Venemaal! Maha jäid sõbrad ,sinel ,paradka ,lahkusin nagu olin ,igapäevases talvevormis ,kroonupesus ,saabastes ,rihma ja mütsita......puhaste pagunitega lõpuni.

Mingit erilist kurbust ei olnud, sest mingeid sõpru ei olnud tekkinud. Kellega rohkem läbi käisid ja hästi läbi said, nende jagasin mahajääva kraami ära ning muudkui kodu poole ajama.

Fireman kirjutas kuidas rongiga sõites läks autol kirjutatud sõna ´´Vesi´´ nähes silm märjaks..., väga liigutav ma ütleks!


Minu isal, kes istus 3 aastat 63 - 66 Ukrainas, oli selline asi, et kui kodu väravale jõudis, tuli koer Rolli, kes oli ka enne minekut juba olemas ja teda ära saatmas, jõudnud niivõrd võõrduda, et hammustas jalast vormis meest. Vanaisa oli öelnud nalajtledes, et sellepärast et ,,väga sant lõhn oli juures´´...) Pärast kui koer aru sai, kellega tegu on, oli niivõrd häbi olnud, et mitu päeva käis häbist madalam kui muru isa ees...))


Kas teil on juhtunud midagi eriskummalist sõjaväest koju naastes??