www.militaar.net

Üks päev Eesti poisi elust Riigitööteenistuses Saksamaal. Eks teinehomme kui aega saab paneb lisa.



1942 – 1943 RAD


26.okt. Esmaspäev

Alles nüüd jätkub väheke aega teha märkmeid siinse elu kohta. Nüüd olen siis lõpuks tööteenistuslane. Kannan tööteenistuslase vormi ja allun siin laagris valitsevale korrale. Vahe mu senise elu ja siin algava vahel, on see, et siin valitseb sõjaväeline kord ja võim, kuna enne seda viibisid niiöelda vabaduses.
Elame kasarmutes, lennuvälja ääres. Sellest ei tohi muidugi kuhugile kirjutada, mis on ka arusaadav praegusel ajajärgul. Kasarmu blokke on siin ütlemata hulk. Need asuvad kahel pool peatänavat. On kõik kahekorralised ehitused, mitte väga suured. Laagrisse on loodud palju õunapuu, üldse viljapuuaedu. Et meie eestlased juba mitu aastat pole õunu näinud, siis peavad poisid siin vabal ajal, nagu ka läinud pühapäeval sellest ise osa võtsin, jahti puudesse järelejäänud õuntele ja pirnidele. Harva neid küll oli aga siiski jätkus.
Siin asub ka palju lennuväelasi. Lähedasel lennuväljal seisavad lennukid, teised stardivad, kolmandad maanduvad – üldse on siin lennukimüra palju. Võimsa vilistamisega ja vingumisega kihutavad Me110 ja 109 üle kasarnute, löövad järsku kurvi ja tõmbavad kuhugi kõrvale ära. Võimsad on need lennukid. Selle mulje jätavad nad oma hiigla kiirusega, kui nad madalalt üle maapinna kihutavad.
Praegu on õhtu siin. Söögitoojad kogunevad. Üldse on siin väga suur rutt. Vormannid (tööteenistuslased, kes on ülendust saanud) vilistavad ja käsutavad. Praegu ma veel ei tea, missugusesse truppi ma kuulun, küll aga tean juba seda, et ma Zug 1-te kuulun. Pisiasjadest siiski palju kirjutada ei pea ma nüüd vajalikuks.
Täna oli muuseas ka laulmine: õpiti üht pidulikku saksa laulu. Pärast aga lubati laulda üht eesti laulu. Laulsime “Eesti lipp” (Kaunistagem Eesti kojad). Peab ütlema et see kõlas tõesti võimsalt.
Viibin siin kaugel. Tõeliselt, või hetkel seda ei tunnegi, aga kui sellele mõtled, siis on see ilmne, et meid lahutavad kodustest sajad ja veelkord sajad kilomeetrid. Ehkki see maa meie vahel, see tähendab kaugus, on pikk, pole ta mõtte jaoks pikem kui kodused kaugused. Mõte võib vabalt rännata ühel ja samal ajal neil kaugustel, mis mõlguvad meie meeles ja mis on meile nii armsad.
Praegust olukorda vaadeldes pole mul veel õieti öeldes selge, mis minuga on siin juhtunud. Küll aga tajun juba siiski seda, et pääsu kui niisugust siit pole ja nii hull mõte kui ta ka ei ole, on siiski mõnel siin nähtavaste kahtlusi ja ütlemisi praeguse olukorra kohta. Ma ei või küll praegu veel midagi öelda, aga seda võin siiski: olukord on meile täiesti võõras ja harjumata; ka ei tunne ma siin veel mingisugust koormat, aga muutub olukord kindlasti siis kui harjume. Mehi on siin mitmesuguseid, enamuses või siis peaaegu kõik abituriendid. On ka neid kes oskavad kaunis kenakesti saksa keelt.

29.okt. Neljapäev

Tänasel päeval toimus võimlemisele määratud ajal nn. metsajooks, ehkki metsa kui niisugust siin meil pole, vaid ainult viljapuude aiad ja kasarmublokid nende vahel. Jooks ise oli kaunis raske (minule küll), sest et ma pole saanud veel senini sportkingi, ja sellepärast pidin jooksma tanksaabastes. Joosta tuli umbes 1 km., selle sees väike peatus hingamise reguleerimiseks või nö. rahustamiseks. Pärast jooksu olin päris soe, peaaegu märg.
Üldse on päeval kehas nagu mingisugune väsimus, sest kui ikka saad, lased enda lõdvaks, kui aga hoog kord sees on, siis pole vigagi.
Päevakava on aga kaunis mitmekesine. Varahommikul kell 6 äratamine vile järele, riietumine treeningülikonda, “frühsport” keha elustamiseks ja üldse värskendamiseks. Sellele järgneb ümberriietumine valgesse drellülikonda, et minna rivis hommikusele apellile, seal algab päevakord nö. ametlikult.
“Zug`id” (rühmad) rivistatakse, ja seejärel esineb mõni väiksemaid juhte mõnele ooberstfeldmeistrile või muule. Järgneb “Heil Hitler” ja algab päevaaskeldus. Raskem nendest on rivi. Riviõpetust tehakse vastaval harjutusväljakul, millele on ehitatud nelinurksed, üksteisest eraldatud asfalteeritud väljad.
Peale rivi on töökavas veel tutvumised tööriistadega ja nendega töötama õppimine, st. et otstarbekamalt ja kasulikemalt neid käsitlema õppida. Siis toimuvad ka poliitilised ja teised kasulikud loengud. Peale selle tutvustatakse meid ka veel püssiga. Ka laulmine on igapäevases kavas, õpitakse saksa marsilaule ja eriti tööteenistuslastele määratud laule. Tunni lõpul lubatakse laulda veel peale selle eesti laule. Neid laulavad poisid innuga, et näidata sakslastele, et meie mitte vähem oma kodumaad armastame ja sellele kaasa mõtleme kui nemad.
Täna käis meid vaatamas, kontrollimas üks “suuremaid ninasid”. See rääkis, et ta ka Eestis elanud olevat, umbes pool aastat ja veendunud seal, et Eesti on rikas maa, hall maa, aga ka roheline maa oma looduses, mis on kaunis. Muuseas ta ütles ka järgmist: kui teie siit lahkute, võite teie oma kodumaa muuta paradiisiks. Kuid teie ei tohi unustada, et saksa sõdur oli see, kes teid päästis bolshevikest. Eestlased, kui vaprad ja julged nad ka on, oleks hävitatud. Sellepärast mõtelge neile, kelle ristid teie kodumaal teede ääres seisavad.
Peale selle rääkis ta veel kamraadlikkusest, truudusest ja kuulekusest. Ta ütles: kui teie kord siit lahkute ja Stade jaamas rongile astute, siis teie tunnete, et olete palju muutunud, siis tunnete, mis on kamraadlikkus, mida ei saa osta, mida ei saa raamatust õppida jne.
Teisipäeva õhtul oli meil võimalus näha “Horst`i” kinos filmi “Rembrandt”.See oli, peab ütlema, üks väga sügavasisuline film, mis peegeldas tolle suure Hollandi maalikunstniku elukäiku, selle traagikat. Eriti võimas oli filmi lõpp, kui vanadusest küürus ja kortsulise näoga Rembrandt oma viimase kuldeni eest pääseb oma vanasse töötuppa, et vaadata seal oma suurt maalingut. Aja jooksul on see maal paksu tolmu- korraga kattunud, nii et seal kujutatud inimesi peaaegu tundagi ei ole. Nüüd tõstab Rembrandt käise ja pühib sellega üle tolmukorraga kaetud näo. Talle vaatab vastu nägu, nagu ta selle aastakümneid tagasi maalinud oli, ehkki selle ajavahemiku sees keegi maalingu eest hoolitsenud või seda puhastanud polnud. Sarkastiliselt naeratab Rembrandt kui ta oma meistriteost vaatleb ja ütleb: “Ma pole siiski asjata elanud!”. Sellega lõppes film.

Laupäev, 31.okt.

Eile saime kõik labidad. Need on lühikesevarrelised, neljakandilise lehega tööriistad, nn. tööteenistuse relvad. Ametlik nimetus neil on: RLAG 1A. Minu labidas kannab numbrit 30. Peale selle tutvusime eile ka lennuväljaga lähemalt. Lennuväli võtab enda alla hiigla maalahmaka, mille ühel äärel ja nimelt põhjapoolsel, asuvad angaarid ja parandustöökojad, samuti kogu see kasarmute asula; lennuväli ise on läbitud starditeedest. Neid on suuri ja väikesi, peateed ja ühendusteed. Kõik need on betoonist, üle valatud rohelise maskeeriva massiga. Samuti on kõik majad ja ehitised maskeeritud, kas võrkudega, rohust mattidega jne. Lennuväljal oli parajasti käsil uute starditeede valamine. Seda tegid siin tööteenistuslased naaberlaagrist. Ka need olid eestlased.
Sellel lennuväljal stardivad ja maanduvad ööjahilennukid. Need on Me110-ed, tugevad ja kiired, laigulisteks värvitud, kahemootorilised lennukid (Zerstörer). Need lendavad kogu päeva (enamasti heade ilmadega) edasi tagasi. Samuti müristavad ka öösiti. Palju lennuväelasi sõelub siin laagris või õieti kasarmuasulas edasi tagasi. Paljudel raudristid. See ala (Gebiet) on jaotatud ruutudeks: igal lennukil oma piirkond. Lennul olles on lennukid kõik oma raadioseadeldiste abil ühenduses oma kodujaamaga.

Pühapäev, 1.nov.

Täna on meil jälle üks nö. natuke lahedam päev. Hommikupoolel olin põrandatoimkonnas. Koridori põrand tuli märja lapiga üle tõmmata. Elu hakkab kord-korralt kibedamaks minema. Samuti pole veel kõik korralikult välja kujunenud. Kappides puuduvad veel konksud ja osa riiuleid. Ka omad riided, st. tsiviilriided on veel siin. Ootame asjade edaspidist arengut.
Lõunasöögiks oli täna: koorega kartulid, kastme ja punase kapsasalatiga, lihalõik. Magussöögiks natuke (pool või vähem alustassi) õuntest valmistatud pudrutaolist sööki. Peasöögi moodustab siin kartul.
Eile õhtul antud leiva, millest pidi jätkuma ka täna hommikuks, sõin suurema osa juba õhtul ära, hommikul lõpetasin ka ülejäänu. Praegu on mul veel kodust kaasatoodud sinki ja mett. Kui aga leiba rohkem saaks. Ei või sugugi öelda, et näljane oleks, aga siinne alatine tegevuses ja liikumises olek tekitab suure söögiisu.

Teisipäev, 3.nov.

Kõiki süstiti et vältida nakkushaigusi. Igale mehele süstiti kumbagi käsivarde õla kohale. Peale selle saime kõik, terve “Abteilung” nn. “rinnanumbrid”. Need on vastavad, nööri küljes kaelaskantavad kergest metallist ovaalsed plaadikesed, milledele on peale pressitud numbrid. Minu omal on:
M5/
RAD5/133/2731
Samad tähed ja numbrid asetsevad ka ümber (selili) pööratult allpool, nagu mängukaardil. Iga sõdur ja riigitööteenistuslane on kohustatud seda kandma. Kaotamine ja vahetamine on karistatavad. Selle otstarve seisneb selles, et igal mehel on oma number, ja kui näiteks juhtub õnnetus, niiet meest näo järele enam tunda pole võimalik, siis saab vastavat isikut plaadil asetsevate numbrite varal kindlaks teha. Teine pool plaadist saadetakse säärasel juhul koju vanematele.

Teisipäev, 10.nov.

Täna on siis kodumaal mardipäev. Ei, juba eile õhtul toimus seal mardisantide “käimine”.
Kõigepealt kirjeldan vähe seda, mis eile sündis so. esmaspäeval, 9. novembril. See päev oli meile uutele tööteenistuslastele pidulik päev. Toimus nimelt vande või tõotuseandmine. Selleks rivistati niiöelda esindusülikonda riietatud tööteenistuslased platsile, ja nii et eest vaadatuna eestlaste “Zug`id” (2) asusid vasakul täisnurgi ning sakslased paremal. Niiviisi moodustasid tööteenistuslased ühest küljest avatud ruudu. Sellel ühel küljel või ees asetses orkester (kohaliku “Fliegerhorst`i”) ja kõnetool rohelisega kaunistatult. Peale selle asus sel küljel ka veel seks puhuks kohale kutsutud naaberabteilungi eestlastest aurühm labidatega. Meie labidaid, kui mitte veel nendega harjunuid, ei kandnud.
Peale raporteerimist “abteilungsführerile” obfm. Warnecke`se poolt, kanti väljakule lipp. Sellele järgnes kõne abteilungsführer Liebermannilt ja kohe selle järele järgnes tõotamine või vandumine 3 sõrme püsti tõstetult. See toimus etteütlemise järele. Esimesed sõnad eestlastel olid: “Ich gelobe...”. Sakslastel olid need teised, kuna nad vandusid ja meie Ostlandfreiwilliger`id tõotasime. Järgnesid saksa hümnid ja siis ka eesti hümn. Mulle tuli see ootamatusena, kuna seda ei teadnudki, et see toimub. Muidugi laulsime täiest kõrist.
Pidulikule sündmusele järgnes linnaskäik. Enne seda sai küll seeüle rõõmustatud, aga kui asi oli juba niikaugel, et linnas olime, läks olemine vastumeelseks. Nimelt viidi meid ühte restorani, ja see oli siis kogu see olemine ja käimine; sai istutud oma kaks tunnikest klaasi õlle juures, selleasemel et käia linnas kauplustes jne. Siiski oli sest niipalju head, et salaja lippasime tagauksest välja ja jooksime ühte toiduainetekauplusse, kus müüdi seekord, niipalju kui sain suure rutuga vaadata, ainult aed- ja puuvilja. Sel õhtul sai oma kilogramm pirne söödud.
Mis linnas silma hakkas, oli see, et tänavatel võis palju lapsevankritega naisi näha. Üldse palju lapsi. Inimesed on hästi riietatud, see on kohe näha. Linn ise on kõverate, kitsaste keskaegsete tänavatega. Majadest paistis silma üks, vastu turuplatsi asuv nelinurkne, vana ühekordne kivikatusega ehitus, millel oli esiküljel “Anno 1689”. Kahel pool ust asetsesid kaks vanaaegset lühikese- aga jämedatorulist kahurit.
Oli hea meel kui viimaks õhtul laagrisse saime. Aga siis tuli üllatus. Elasin üle oma esimese õhualarmi. See algas enne kella üheksat. Väljas oli selgesti pauke ja tumedaid kõmakaid kuulda. Ennem oli meile juba räägitud õhualarmi puhul käitumisest. Nimelt tähendab siin õhualarmi algust tõusev ja langev sireeni undamine. See tähistab otsest õhuhädaohtu meie alale. Kui aga ühe minuti kestel kolm ühetoonilist katkestatud sireeni, siis käib töö edasi, küll aga tähendab see nagu hoiatust, et vaenlane võib ilmuda ka meie alale. Otsest õhuhädaohtu tähendava sireeni puhul aga peame minema keldrikorrale õhuvarjendisse mantliga, tekiga, gaasimaskiga ja samuti ka leiba ja vett kaasa võtma.
Ka seekord ronisime alla. Õieti ei olnud mingisugust tunnet selle puhul. Varjendites, kui neid sellena nimetada (pommi täistabamuse juures ei paku nad kaitset), ronisime lavatsitele põõnutama. Umbes tunni aja pärast anti lõppsignaal.

Laupäev, 21.nov.

Palju asju on juhtunud selle nädala sees. Väga kiirelt on see nädal ka möödunud. Need mööduvad kõik väga ruttu. See tuleb suurest tegevuse kiirusest ja mitmekesisusest. Kuid kui hakata mõtlema sellele ajale, mis veel siin tuleb olla, siis... mis kõik veel selle aja sees võib veel juhtuda või sündida. Jutte oli palju liikumas, et järgmisel aastal, see on uuel aastal tuleb Venemaale sõit. Kuid mine neid jutte tea; ei maksa suurt tähelepanu neile pöörata, tulgu mis tulema peab.
Möödunud nädalal juhtus töö juures ühe eestlasega õnnetus. Nimelt veeres järelvankri ratas põigiti üle Ilmjärve jala. Õnneks aga oli maapind liivane ja pehme, mistõttu jalg sai ainult muljuda, luud aga jäid terveks. Ka mina ise olin pealtnägijaks. Nimelt aitasime liivasse kinnijäänud järelvankrit välja. Osa mehi lükkas tagant, kuna osa pildus kive rataste alla ja aitas puutükkidega kaasa. Ka Ilmjärv toppis üht puutükki ühe ratta alla. Siis jõudis traktor vankri lahti tõmmata. See sündis kõik kiiresti. Ilmjärv komistas kuidagi vankriratta poolt kraabitud auku ja juba veereski ratas tal üle jala. Kiiresti viidi mees sama vankriga haiglasse.
Sel nädalal käis meil külas ka üks muusikaprofessor ühes ühe naispianistiga. See professor kandis ette saksa meistrite helitöid viiulil. Teda saatis klaveril see teine (preili). Professori mäng viiulil, see oli juba tõeline kunst. Palasid oli valitud Brahms`i, Händel`i, Mozart`i, Beethoven`i ja teiste suurmeistrite helitöist.
Keset Paganini “Nõiatantsu” aga hakkasid undama õhualarmi sireenid ja kontsertõhtu jäi seetõttu pooleli.
Sel nädalal sain esimese välipostipaki kodunt. Pakk, umbes kilone, sisaldas võid ja küpsiseid, mis olid täiesti head. Meel muutus palju rõõmsamaks ka sellepärast, et pakiga (üheskoos) samal ajal saadud kirjast võisin lugeda, et mu esimesed kirjad kodusteni on jõudnud ja et nad seal on saanud väheke selgust minu kohta.
Kui vähe nad aga teavad ja ka teada saavad, ma kardan? Igatahes seegi, et ma siin lennuvälja ääres asun ja et õhurünnakute oht suur on, samuti kogu selle olukorra ja toitlusolude kohta. Kuid näljas ma ei ole, kuigi vahetevahel (enamasti alati) söön juba õhtul saadud ka teise päeva jaoks määratud toidunormist peaaegu kõik ära. Kuid hea on aga see, et siin kokaga koos elame. Ikka pigistab sellelt midagi, kas siis sigarettide eest või muidu. Lõunal on paljud mehed, enamasti kõik, pooltühja kõhuga jäänud. Seda nad ise ütlevad. Mina aga saan küll kõhu täis.
Toiduks tarvitatakse kõige rohkem kartuleid. Samuti igasugu kunstlikke aineid, nagu piima jne. Ka on toidud kõvasti vürtsitatud.
Paljud ütlevad, mõnikord ka ise, teravusi ja põlastusi kogu selle tööteenistuse kohta. Esialgu oli küll kogu see jant harjumata ja võõras, nüüd aga hakkad harjuma ja pead arvestama, et kuhugi pääsu pole. Olete end vabatahtlikult (nii ütlevad ka juhid) riigi- tööteenistusse teatanud, ja peate ka alluma sellele korrale. Iga korrast kõrvale põiklemine ja eksimine saab karistatud.
Muuseas kolm meest (neljas oli vist ka) käisid salaja Stades. (Veidemann, Nurk ja Sillard). Nurga viis kaasa kokk Karula oma tunnistuse abil. Aga ka teised said sel moel. Linnamineku lubasid aga meestel polnud. Ja pagana pihta juhtusid mehed linnas sel nädalal obervormannist ülendatud hauptvormanniks Baumann`iga silm silmaga kokku. Võib-olla oleks mehed sellega veel pääsenud, aga pärast juhtus veel midagi ja esimesed eestlased meie Abteilungist said kaks ööd-päeva vee ja leiva peale.

6.dets. Pühapäev

Liebermann, Varnecke on täna ära auranud ja sellepärast on suurem “nina” Henschel. See on tõesti üks siga mees. Juba ta nägu on nagu loomataltsutajal (nii ütlevad poisid). “Ausmarsch`il” viis ta Abteilungi sada meetrit teekäänakust eemale porisse ja tegi seal marsipausi, selleasemel et jätta Abteilung teekäänakule seisma. Muidugi said jalad poristeks nagu võimalik.
Linnamineku “urlaub`i” tahtjaid oli 36 meest. “Sarja” peale jäi ainult 8, teised kukkusid läbi, milles poisid ise suurt süüdi polnud. Pühapäeval seal linnas midagi osta ei saa, seetõttu ma ei läinud “katsetamagi” loasaamist. Süüa seal vist kuuldavasti saavat. (Kartuleid, kapsaid).

17. detsembril, neljapäeval

Heal elul nüüd on lõpp. Üleeile paisati see segamini. Mina ja Toom Ants ning kokk Karula löödi meie senisest omaette toast välja. Toom paigutati esialgu Veidemanni tuppa. Mina aga kukkusin siia Büttneri tuppa. Siin õpid nägema ja tundma kui hea omaette toas elad on ja kui hea hulgana koos. Ja sedagi ei tea, kas jätavad siingi rahule.
Enda lõbuks katsun siinkohal vähekesi kirjeldada osasid oma uusi toakaaslasi. Võib-olla et siinsed märkused pärastpoole ei vasta enam mu enda tõekspidamistele, aga seda paremini saabki näha kas näen omi toakaaslasi praegust õiges valguses.
Algan Büttneriga. See mees on niiöelda läbikukkunud vend kõigi teiste silmis. Ta alustas toavanema ametiga ja ei tea öelda, millega ta lõpetanud oleks. Aga siis tuli krahh. See tuli sellest, et vennike hakkas kasutama kahte head korraga: viilimist ja pugemist. Mees omab ka natuke saksa keelt kõnelemiseks (kurat teab kus ta seda harjutanud on, ta on ka vist tööstuskoolis käinud ja töötanud joonestajana). Selle tõttu upitas ta kohe enda toavanema kohale. Juba palju kordi heitsid poisid talle ta käitumist ja pugemist ette. Mehike on aga enese silmis täismees ja ei pannud sellest tähelegi. Peale selle on ta ka väga laisk ja lohakas. Ameti lõpu poole ei teinud poisid tast enam väljagi. Lõpuks aga löödi punkt. Toavanema ametist tehti mees lahti ja asemele sai Ilves teisest toast.
Peale selle on Büttner (ka Barbarossaks hüütud) suur söödik, kes on alati viimane sööja söögilauas, ja seal ka alatine toidu juurdenorimise ässitaja. Kord oli niisugune õnnelik päev meil kõigil: siis saime süüa paksu kartuli suppi kasvõi lõhkemiseni. Büttneril jooksis vesi mööda nägu alla suurest õgimise kiirusest ja kuumusest.
Teine kuju omaette on “Rootslane”, kelle õige nimi on Briis. Ta on ka tõesti rootsi rahvusest. Osmussaarel elanud, tegelenud enne venelaste tulekut kalastamisega. Osmussaarelt aga evakueeriti ta kuhugile sisemaale. Sõja tõttu põles ta kodu maha. Ei tea täpselt, kas ta isa ja ema elavad või mitte. Teine, ah jah!... isa tal ju ei olnudki. “Rootslane” on täiesti erinev tüüp kõigist teistest siin. Eesti keelt ta palju ei räägi, ei oska täiesti. Räägib aga rootsi keelt ja kirjad kirjutab ka selles. Üldse ta on niisugune vaikne ja tasane vend, nagu kusagilt urkast tulnud. Ta on niiöelda oma ümbruse loodud. Ta paistab ka kuidagi saamatuna. Vahete-vahel rivis jääb “tukkuma”, mõni- kord aga täidab käsklusi jällegi liiga vara: enne teisi. Ta on aga väga külm vend, ei tee sellest suurt väljagi kui saab sõimata.
Niipalju aga kui mina siin toas olen olnud, on “rootslane” viimane, kes sängist tõuseb. Peale selle on huvitav märkida, et ta usklik on. Siia on ta kaasa võtnud rootsikeelse piibli, mida loeb vahel õhtuti sängis enne “zapfenstreich`i” (õhtune tubade ülevaatus), vastuvõtmine).

kas autor ka teada?

On ikka.


19. detsembril, laupäeval

Täna juhtus üks halenaljakas lugu, mis selgelt peegeldab poiste praegust meeleolu siin. Nimelt on meil juba mitu päeva teada, et saksa tööteenistuslased lahkuvad teenistusest. Täna oli tahvlile koridoris üleslöödud mingisugused korraldused nendele varustuse äraandmise kohta ja meile, eestlastele teada antud, et me oma riietust ja teisi asju vahetada ja uuendada saame. Esmalt ei saadud hästi jagu sellest jampsist ja tõusis kole vaimustustorm ja karjumine “lahtisaamise” üle, mis aga ei osutunud tõeks kahjuks.
Igatsus eesti singi ja või ja leiva järele on kõigil suur, aga esialgu pole midagi parata. Täna on meil jällegi nii, et kõik “verpflegung” (toidu norm) istub ilusti kõhus ja ootab seda viimset kohtupäeva. Homme pole lõunani midagi süüa. Niisiis 18 tundi söömata. Õnneks on vahepeal öö: siis vähemalt toidunälga ei tunne.
Sigaretid olen ikka mehkeldanud toidu vastu, harva raha vastu. Nagu kodus öeldi, et ma leivaga läbi ei tule, on osutunud tõeks. Täna tegin muuseas järgmise kauba: Laats sai minult 20 sigaretti ja annab nende eest viie päeva vorstinormid. Õnn seegi et suitsumees ei ole, muidu vaevle ka selles näljas. Lõuna ajal saan enamasti kõhu täis. Kartulid ja kaste on viimasel ajal aga vastikuks muutunud. Suppi söön palju parema meelega. Ühel hommikul, see oli eile, saime üle hulga aja korralikku piima suppi. (Kõik piima supid on siin magusad). See oli hästi paks jahust või herkulost.
Tõelist piima polnud seal muidugi tilkagi, vaid mingisugune piima aseaine ja sarnane suhkurmagus paks veniv piim moodustasid supi.
Kord määrati peale lõunat ka mind kööki nõusid pesema ja küürima. Kokku oli meid neli. Peale selle veel üks sakslane, kes on köögis ametis. Korraks läks sakslane ära ja jättis sahvri võtme aga kööki kappi... Haarasime kohe võtme ja võtsime ukse sahvrisse lahti. Nüüd läks rabinaks. Lusikatega toppisime seda magusat paksu meetaolist piima suhu. Marmelaadi, suhkrut. Tõin ühe plekk-karbi ja lõin selle üle poole täis, ja panin kõrvale, et õhtul kojumineku ajal võtta. Teised täitsid suhkrukottidest omi nõusid. Pärast oli hea võtta.
Kööki ihkavad kõik. Saab ju sealt toidu ülejääki jne.

26. dets. Teisel jõulu pühal

Käesoleval hetkel istume kõik ümber laua ja kirjutame. Särev ja Ilves seisavad ja ajavad teaduslikku või poliitilist juttu. Õnnetu Büttner seisab kapi ees ja mugib süüa. Seda teeb ta üsna tihti. Büttneril oli täna tõesti halb ja hapu päev. Mehele mõjus see küll vist väga halvasti. Ja veel teisel jõulu pühal. Asi oli nimelt nõnda: teatavad mehed omasid juba hulga aega mingisugust viha või pilget Büttneri vastu. Nad heitsid alati talle ette seda, et ta ennast kunagi ei pese. See on ka tõsi, sest juhtub harva, kui Büttner pesuruumi oma jala tõstab. Sel juhul kui ta ennast pesta suvatseb, teeb ta seda tavaliselt “Abort`is” (väljakäigu- kohas).
Üldse on Büttner muutunud mingisuguseks nalja objektiks, keda võetakse sellisena, ehkki mees tahab auväärsena näida.
Täna hommikupoolel astusid kolmanda trupi tugevad poisid meie tuppa, ning siis oli juba arvata et Büttneriga midagi niisugust juhtub, mida ennem juba ähvardatud oli.
Sissejuhatuseks heideti Büttnerile ette, et ta ennast vähe või üldse mitte pesnud on, ja et see üldsuse huvidele vastu käib. Nüüd rabati vaene mehikene käsist-jalust, ehkki tekkis alguses suur rabelemine, mille tagajärjel ühe akna ruut tükkideks purunes, lõpuks aga tiriti mehike “Abort`i” kus talle pangetäis külma vett pähe kallati. Tagasitulles sealt tilkus Büttner nagu uppumisurmast pääsenu, riided läbimärjad. Õieti öelda kulus see tõesti sellele mehele ära, kuna ta ka muidu niisugune sell on.
Ei tea midagi öelda, mis peale jõulude või uuel aastal peale hakatakse. Vahepeal räägiti küll ja räägitakse ikka veel Eestisse sõidust, aga midagi kindlamat ei tea keegi öelda. Jõuluõhtul lubati meid üllatada, aga senini ei oska sugugi üllatusena võtta neid kinke, mis seal saadi ja mõne tassi veini, mis väga lahja.
Ka seda ei tea, mida me tegema hakkame ehituskohal, või kus see uus ehituskoht saab olema.Täpselt enne jõule jõuti lõpule uue tee või tänava ehitusega. Nii aeglaselt see kõik läks. Kokkuvõttes midagi ikka ära tehti. Kui paljudel kordadel sai oodatud “frühstückpause`t” ja lõunat.
Aga siiski on asi nüüd niikaugel, et pea võime kirjutada aasta 1943.

27. dets. Pühapäeval

Tänast päeva võib nimetada erinevaks päevaks. See vist see suur üllatus ongi, mida meile enne jõule lubati.
Hommikul toimus äratus kell pool 8. Vastupidi kõigile eelnevaile pühapäevadele, kästi valmistuda “frühspordiks”. Tegime siis nagu harilikult jooksu ära, aga seekord ei lastud meid veel tuppa, vaid “apellplatsil” kästi riided seljast kiskuda, et näha kas midagi dreeningdressi all pole. Mõned ka täitsid selle käsu, seistes alasti detsembrikuu õhus. Millegipärast aga ei teinud Meyer kontrollimist, ning käskis uuesti dressid selga kiskuda. Igatahes niisugust sigadust pole ennem nähtud. Õieti ei ajanud see mehi vihale, vaid tekitas nalja ja pilget meie juhtide väikluse ja võimukasutamise suhtes.
“Frühspordi” (hommiksport) järele anti kohe korraldus kappide kordaseadmiseks ja voodite hästi korralikuks ülestegemiseks. Järgnes kõva kontroll või “apell” nagu seda siin nimetatakse. Vastuvõtjad olid Meyer ja “Aparaat” (nii nimetatakse hiljuti tulnud uut obertruppführerit Bierand`i). Kolmandana viibis nendega kaasas ka obervormann Bude (parim kõigist nendest meestest siin). Kontrolliti kõike põhjalikult. Saapad peavad kapis ka talla alt keskelt mustad olema.
Õnneks ei vaadanud “Aparaat” minu kappi väga täpselt, sellepärast pääsesin üleskirjutamisest, kuna kõikide teiste toakaaslaste nimed läksid paberile. Enamasti tühjade asjade pärast. Kellel sapa konts kulunud, kellel toiduraasuke kateloki küljes või see mitte hästi puhastatud. Loomulikult ei kontrollitud neid saapaid, mis jalas parajasti, vaid neid ainult, mis kapis. Riiete taskus ei tohi tolmukübetki olla. Samuti peab labidas läikima nagu peegel. Büttneril oli ta aga punane roostest. Mõni oleks ka kindlasti labida tõttu pähe saanud, kui seda vaadatud oleks.
Aga ükski ei võta seda nimede üleskirjutamist tõsiselt, samuti nagu keegi juhte ja nende käsklusi ei võta tõsiselt.
Uuematest kuulujuttudest oleks märkida seda, et umbes 30 paremat korjatakse välja ja saadetavat Eestisse noorte juhtideks. Saame näha.

1.jaan. 1943. uuel aastal

Vaatame, mis sündis kahel eelmisel päeval, so. 30. ja 31. dets. 1942. (Täna on reede).
Erakordselt olid nad hullud kolmapäeval kavasse (kui seda selleks nimetada, sest kava järele vaevalt toimitakse) võtnud võimlemise. Ennem oli ikka niiviisi, et tööpäevadel võimlemist polnud. Nüüd aga tee lõunani tööd ja kisu pärast lõunat veel riidest lahti ning mine võimlema, vaatamata sellele, et pole ruume alati ja et ilmastikuolud soodsad pole.
Korraldus tuli: maastikujooks... Nüüd siis algas see naljanumber. Esialgu ei teadnud me, kuhupoole obervormann Main tüürib, aga kui sai juba küllalt traataedu ja kraavi- sid ületatud ja nähtud, et ikka lõppu veel ei tule, selgus, et joosta tuleb ümber lennuvälja. Kujutage ette: meestel seljas võimlemistrikood ja –püksid, nende peal dreeningdress, jalas võimlemiskingad sukkadega (Briis, “rootslane”, oli ilma sukkadeta). Maapinda katab lumi, kõva tuul. Kraadiarvult küll mitte külm. Nali sai läbi tehtud. Osa mehi jäi kaugele maha järele või ka tagasi kõmpima. Seda jooksu, kogupikkus kümme või kaksteist kilomeetrit, võiks nimetada ka võidujooksuks surmaga, sest ühes kohas üle lageda põllu joostes puhus vinge tuul otse vastu, lõigates nagu nugadega ihhu.
Tekkis arvamus, et juhtub ime kui sellepeale haigeks ei jää. Jalad muutusid sulavast lumest aeglaselt märjaks, naha tõmbas niiskeks. Aga tulime siiski omadega läbi. Praegu uuel aastal olen veel siiski kaunis terve, ehkki öösel käisin paaril korral oksendamas ja söögi isu pole. Too jooksmine kestis tublisti üle tunni.
Samal päeval juhtus veel üks tragikoomiline juhtum kohvitoomise juures. Nimelt läks kööki kohvi tooma mu endine toakaaslane Toom; jooksult tulnud, ei võtnud ta treeningpluusi ja trikood alt ära ning tõmbas veel kampsuni ja mantli peale. Müller, see gorilla-näoga lombakas obertruppführer, kes valitseb selle toidu-asjanduse üle, see oli aga sel päeval eriti halvas tujus, tegi Toomile niisuguse tüki, et käskis sellel end alasti kiskuda põhjusel, et võimlemisriided seljas olnud. Toom oli ka käsku täitnud ja huvitav seejuures oli see olnud, et iga riidehilbu järele käsutanud valveseisakusse ja siis jälle vabalt. Pärast lubas mehel ainult kampsuni ja püksid ning saapad jalga tõmmata ja kohvikannudega ära kaduda sealt. Kogu aeg oli ta lõuanud sealjuures nagu elajas. Teised Toomi riided laskis enda tuppa viia, kust Toom nad hilja õhtul tagasi sai.
Eile sõitsime bussiga linna taga asuvasse nn. “Scwartzenberg`i” (Mustamäele). Seal töötasid nn. vanad eestlased. Nüüd on need läinud ja võib-olla, et me hakkame edaspidi seal töötama.
Seal asub ühe mäe küljel suur ehitusettevõte. Täpselt ei tea, mida seal tehakse, aga nähtavasti hiigla punkrit raudbetoonist. Igatahes aga on mingisugune suur betoonist alus või ei tea mis juba valmis. Selle jaoks on aga kaevatud tõstekraanade abil hiigla auk. Suured hulgad mulda on välja tõstetud. Paljud masinad on rakendatud siin tegevusse. Ehitatakse vist kuuldavasti mingisugust punkrit sõjalennukite raadio- jaamaks.
Õhtul toimus siis uue aasta vastuvõtmine või õigemini vana aasta pühitsemine. Sel puhul oli valmistatud söögiks mingisugune segu kartulitest, heeringatest, sibulatest ja muust. Iga mees sai pakikese biskviite või keeksi, nagu seda siin nimetatakse. Pudel õlut ja kuum vein selle peale. Veiniks seda hästi siiski nimetada ei saa. Seda joodi kohvi tassidega. Üldiselt kujunes see kõik natuke magedaks.
Enne kella 24 tulime kõik vooditest välja ja suure müraga läks õnnesoovimiseks ja juubeldamiseks lahti: obervormann Böhl tiriti voodist välja lennutati mitu korda õhku. Kahjuks ei viibinud nende vormannide toas rohkem neid kõrilõikajaid, muidu oleks saanud enam nalja.
Viimased jutud räägivad nii, et me pääseme siit minema märtsi lõpul või aprilli alul.

3. jaanuaril, pühapäeval

Elu on muutunud viimasel ajl kaunis üksluiseks. Räägitakse ja räägitakse ainult kojusaamise võimalustest ja kirutakse juhte ning kogu seda olemist.
Tööl käime nüüd “Shwartzenberg`is” (Mustamäel). Eile oli kibe päev seal, kuna tuli mahalaadida hulk autokoormaid tsementi paberist kottides. Suuremjagu katsume ikka aega mööda saata kuidagi kergemini, oodates lõuna saabumist. Siin öeldakse: Meie pole tulnud siia mitte töötama, vaid aega mööda saatma. Mitte töö pärast vaid aja pärast.
Eile õhtul sai kantiinist marineeritud kilusid osta. Maitsesid kaunis hästi. Täna hommikul aga, kui neid sõin, muutus süda pahaks ja väljakäigukohas (klosetis) oksendasin kõik välja. Üldse olin täna hommikul väga uimane. Millest see tuli, ei tea öelda, kas kiludest või muust... Üks on aga kindel, neid ma enam ei söö, kas viskan nad minema või annan teistele ära.
Viimastel päevadel on kerkinud üles palju tähtsaid küsimusi ja nimelt järgmised: mis- pärast ei vahetata voodi pesu mis on peaaegu kaks kuud vana? Miks ei anta sigaretikaarte? Miks ei saa enam saapaid parandada lasta ja kuhu on jäänud hommikused ja õhtused soojad supid? Need on põnevamad küsimused nüüd, aga kui toavanemad Abteilungi juhi jutule läksid, vastati meile lihtsalt, et näiteks voodi pesu ei saadud sellepärast vahetada, et pühad oli vahepeal. Ka jäi pärast kogu see jutuajamine pooleli.
Täna lõunalauas juhtus sarnane lugu: paaril poisil (Parveil ja Kolk`il) olid jõulu ajal saadud rätikud kaelas. Müller nägi, et Parveil on rätik kaelas, kõndis aeglaselt laua äärest mööda, tegi nagu ei paneks ta tähelegi poisse, kui napsas äkki Parveil rätikust ja tõmbas selle kaelast ära. Kolk nägi seda ja järsu liigutusega püüdis oma rätikut hästi sügavale krae alla suruda. Seda liigutust nägi aga Müller ja jooksis ruttu Kolk`ile selja taha ja hakkas krae vahelt rätikut välja kiskuma. Kolk`il oli aga rätik sõlmes eest, Müller kiskus, kiskus tagant ja tõmbas sõlme veel kõvemini kinni. Nüüd katsus ta agarasti sõlme lahti harutada aga võta näpust, ei saanud ta ka sellega hakkama. Esialgu jättis Kolk`i rahule ja käskis tal juhtide laua juurde minna. Seal sai ta viimaks räti üle pea kiskudes enda kätte. Mis ta nendega tegi – kas andis poistele tagasi või mitte – ei tea öelda, aga igatahes sünnitas see väike vahejuhtum nalja ja Müller, ehkki ta juba poiste silmis madalal tasemel on, tõestas jällegi kord missugune s... ta on.