www.militaar.net

Artur Sirk
12. 25. IX 1900 Lehtse v. Ambla khk. - 2. VIII 1937 Echternach Luksemburg
1930 jõudsid Eestisse ülemaailmse majanduskriisi ilmingud ja halvenenud materiaalne olukord sundis inimesi süüdlast otsima. Patuoinasteks kuulutati vigane põhiseadus, võimuahne parlament ja omavahel kemplevad erakonnad. Tingimustes, kus seniseid tuntud poliitikuid tembeldati saamameesteks, lehmakauplejateks ja riigipiruka jagajateks ning kus poolehoiu leidmiseks piisas valjuhäälsest mahategevast kriikakast, kujunes rahva seas ülipopulaarseks uus poliitiline liikumine - vabadussõjalus. Koondades oma ridadesse austust väärivaid Vabadussõja väejuhte ja sõjakangelasi ning deklareerides oma eesmärgina riigi puhastamist erakondlikust korruptsioonist, muutus Eesti Vabadussõjalaste Keskliit kiiresti suurima liikmes- ja pooldajaskonnaga poliitiliseks organisatsiooniks.
Suurejoonelised massimiitingud, sajad kihutuskoosolekud, lendlehed ja ajaleheartiklid tõid kaasa enneolematu edu ning viisid liidu võidult võidule. Vabadussõjalaste survel alustati uue põhiseaduse väljatöötamist, nende propaganda tulemusena lükati rahvahääletusel kaks korda tagasi Riigikogus koostatud (väidetavalt liiga tagasihoidlik) põhiseaduse eelnõu ja võeti kolmandal korral vastu vabadussõjalaste eneste poolt esitatud (märksa radikaalsem) projekt. Jaanuaris 1934 saavutati suurt edu kohalikel valmistel. Polnud kahtlust, et liit tuleb võitjaks ka aprillikuistel parlamendivalimistel.
Liidu juhatuse esimeheks oli Vabadussõja-aegne sõjaminister Andres Larka, kelle vabadussõjalased esitasid ka riigivanema kandidaadiks. Poliitiliselt kahvatu ja rahvajuhiks vähesobiva kindrali formaalse liidrikoha varjus koordineeris vabadussõjalaste tegevust hoopis noorem, aktiivsem ja suutlikum mees - poliitikute uue generatsiooni väljapaistvaim esindaja Artur Sirk.
Artur Sirk oli valitud liidu keskjuhatuse aseesimeheks, peastaabi ülemaks, ülemaalise valimisaktsiooni üldjuhiks ja Tallinna Vabadussõjalaste Liidu esimeheks. Tema energia oli ammendamatu. Rahva hulgas võitis ta polehoidu kõnemehena - tema esinemised mõjusid kuulajatele lausa sugereerivalt, tema sisemisest loogikast kantud mõtteavaldusi haarati lennult, tema kõnelemisstiil - ühteaegu nii intellektuaalne ja korrektne kui ka hoogne ja rahvapärane - sai eeskujuks teistele poliitikutele. Vabadussõjalaste võidu korral parlamendivalimistel saanuks Artur Sirgust peaminister ning paljud inimesed sidusid oma tulevikulootused tema nooruse ja tarmukusega. Ometi jäi oodatud triumf tulemata - 12. III 1934 sulgusid ligi 400 juhtiva vabadussõjalase taga vanglaväravad.
Tulevane rahvaliikumise juht sündis Pruuna külas, kus 15 aastat varem oli lõppenud eelmise suure Eesti "rahvaliigutaja" - prohvet Maltsveti maine teekond. Artur Sirk õppis Pruuna külakoolis (1908-11), Ambla Haridusseltsi koolis (1911-14), Tallinna Kaubanduskoolis (1914-16) ja Tallinna Peetri Reaalkoolis (1916-19).
Reaalkooli lõpuklassi õpilasena astus Artur Sirk Vabadussõja alguspäevil vabatahtlikuna rahvaväkke ja saadeti teisel jõulupühal soomusrong nr. 2 dessantsalga koosseisus rindele. Ta tegi kaasa taandumise Tapa alt Kehrani, murdelahingud Aegviidu ruumis ja pealetungi üle Tapa, Tartu ja Valga Petseri. Alles märtsis 1919 koondati õppursõdurid Tallinna kooliõpilaste pataljoni, kus sai võimalikuks haridustee jätkamine paralleelselt sõjalise väljaõppe ja garnisoniteenistuse kandmisega. Samal suvel sai Artur Sirk kätte reaalkooli lõputunnistuse. Sel ajal oli ta aga juba astunud Sõjakooli, mille esimese lennu lõpetas 3. VIII 1919 lipnikuna, et jätkata Vabadussõda ohvitserina. Võitlustes 3. jalaväepolgu ridades Marienburgi (Alūksne) ümbruses paistis Artur Sirk vaprusega silma, ülendati alamleitnandiks ja sai II liigi 3. järgu Vabadusristi ühes rahalise autasu ja normaaltaluga.
Sügisel 1921 lahkus Artur Sirk sõjaväeteenistusest, et astuda Tartu Ülikooli. Ühe semestri õppis ta põllumajandusteaduskonnas, läks aga seejärel üle õigusteaduskonda. Ehkki endiste õppursõdurite õppemaksu kandis riik, pidi Artur Sirk ülalpidamisvõimaluste leidmiseks pöörduma ajutiselt tagasi sõjaväkke ja jätkama õpinguid teenistuse kõrvalt. 1923-25 oli ta rühmaülem Kuperjanovi pataljonis, kust viidi stuudiumi edenedes üle Sõjaväe Ringkonna Kohtusse. Hinnates Artur Sirgu ettevõtlikust, energilisust ja võimekust, soovitasid ülemused edutada ta sõjaprokuröri abiks.
Pärast ülikooli lõpetamist (1926, cum laude) eelistas Artur Sirk sõjaväelisele karjäärile advokaadipraksist. Enne vannutatud advokaatide "tsunfti" vastuvõtmist tuli tal teha 4 aasta jooksul läbi "õpipoisiaeg" Theodor Rõugu abina. T. Rõuk kujunes Artur Sirgu jaoks mitte ainult kutseoskuste õpetajaks, vaid ka poliitiliseks mentoriks, suunates ta vabadussõjalaste kaudu suurde poliitikasse. 1929 valiti Artur Sirk Vabadussõjalaste Keskliidu juhatusse ja siitpeale algas tema tormiline karjäär, mille katkestas riigipööre.
Vanglasse ei jäänud Artur Sirk kauaks, 11. XI 1934 sooritas ta sensatsioonilise põgenemise Patareist. Nüüd algas tema jaoks poliitilise pagulase elu, esialgu Soomes, hiljem - pärast vabadussõjalaste riigipöördekava läbikukkumist detsembris 1935 - Inglismaal, Hollandis, Belgias ja Luksemburgis. Seejuures rippus tema kohal mitte üksnes Eesti valitsusele väljaandmise, vaid ka vaikse ja ebaseadusliku arveteklaarimise oht.
31. VII 1937 leidis Echternachi linnakese pansionipidaja tema juures peatuva Artur Sirgu oma toa akna alt kivisillutiselt. Arstid ei suutnud tema heaks enam midagi teha... Ametliku versiooni kohaselt lõpetas Artur Sirk elu enesetapuga, hüpates alla II korruse aknast, mitteametlikult on räägitud (kuid pole suudetud tõestada) Eesti poliitilise politsei poolt organiseeritud mõrvast ikka veel ohtlikuks loetud poliitilise rivaali kõrvaldamiseks.
Ago Pajur

Kesknädal 11.09.2002
Georg Meri usaldatavust diktaator K. Pätsi silmis näitab tõik, et just tema oli see diplomaat, kes suunati Luksemburgi tuvastama vabadussõdalaste juhi, Vabadussõja kangelase Artur Sirgu surnukeha, kui Sirk leiti eriskummalistel asjaoludel Echterachi linnas asuva Wengleri pansionaadi hoovi kivisillutiselt surnuna.
Selgituseks olgu öeldud, et pärast Pätsi, Laidoneri ja Eenpalu diktatuuri kehtestamist ja põhiseadusevastast riigipööret 12. märtsil 1934. aastal toimunud massiliste arreteerimiste ajal vahistatud Artur Sirk põgenes Vabadussõjas osalenute kaasabil Patarei vanglast. Läbi Soome, Rootsi, Hollandi, Belgia ja Inglismaa Luksemburgi põgenenud Sirgu jälitamiseks andis Eesti diplomaatia oma parima, et diktaator Pätsi vastane, vabadussõdalaste juht Sirk kinni võtta ja Eestile välja anda. Mitmete välisteenistuses töötanud inimese mälestustes oli mitte kõige kõrgemal ametiredeli pulgal seisnud Georg Meri üks usaldusväärsemaid ja aktiivsemaid tegelasi Sirgu diplomaatilise, ja mitte ainult selle, jälitamise organiseerijaist. Hilisemad uurimused on tuvastanud, et jälitamist koordineeriva Eesti Poliitilise politsei üks ametnikke Rõigas viibis huvitava kokkusattumusena Luksemburgis just sel ajal, kui Artur Sirk suri… Sellesse ajaperioodi jääb ka kahe Eesti luurejuhi, major Kristjani ja kolonel Saarseni väliskomandeering.
9. oktoobril 1937. aastal maeti Georg Meri eakaaslane Artur Sirk Soome. Tema surnukehal ei avastanud soome kohtueksperdid prof Ehrnrooth ning doktorid Hämalainen ja Elo ühtki luumurdu, vastupidiselt Luksemburgi meedikute tunnistustele politseiprotokollis. Ka ei selgunud ekspertiisist Soomes, et Sirk üldse oleks aknast välja tõugatud või kukkunud kõrgelt alla kivisillutisele ja sellesse surnud.
Peeter Rahnel
Harrastusajaloolane

lk.267
....31.juuli oli laupäev. Pererahvas imestanud, et Sirk riietunud pühapäevaselt ning veetnud väljas kogu pealelõuna hilja õhtuni. Kui ta tagasi tuli, olnud ta riided märjad ja porised. Käis ta vahepeal linna taga metsas või koguni vees? Ta pole midagi seletanud, riietunud ümber, söönud veidi ja läinud oma tuppa. Hiljem kuuldud teda üleval kõndivat ja ülemistel korrustel tühjade tubade uksi avavat. Perenaine arvas, kas ta vahest ei otsinud kõrgemat kohta allahüppeks?
Kell 11 ajal õhtul istunud perekond all köögis kui kuuldi tagaõuel rasket mütsatust ning selle järel oigamist. Seal lamas Sirk. Ta ei suutnud enam kõnelda ja ta toimetati kohe linna hospiitshaiglase. Haiglas Sirk suri 2.augusti hommikul kell 3.45.
Jutustaja oli peamiselt peretütar Elise Wengler, kes jutustuse kestel pühkis paar korda pisaraid...
lk.272
...otsustasime Arnover`iga külastada dr. Speck`i, kes ravis kadunut ta viimastel tundidel. Dr. Speck jutustas, et tema olnud õnnetuse kohal umbes 10 min pärast Sirk`i hüpet Wengleri võõrastemaja õuele. Sirk lamanud vereloigus, teinud aga katseid tõsta pead ning oianud mingisuguseid sõnu arstile tundmatus keeles...
lk.266
...Väga keskpärane, kuid puhas kohvik-restoran Wengler-Moes asub Bahnhofstrassel linnavalitsuse hoone taga. Agent viis mu enne võõrastemaja väikesele õuele, näitas Sirk`i toa akent teisel korrusel ja kohta, kuhu ta kukkunud ja kus olnud suur vereloik. Sirk olevat teinud nähtavasti suure hüppe oma aknalaualt, kuna ta kukkus kolm meetrit maja seinast eemale, vigastades pea, käed ja jalad....
lk.273
...soomlased on vahepeal käinud haiglas usutlemas õdesid, kes avaldanud, et Sirk soninud palju, ent neile arusaamatus keeles ja hüüdnud sageli Hilde - abikaasa nime. Arnover tuletab meelde, et Sirk`i viimane kiri naisele olnud täiesti rahulik ja rahustav, ainult avaldanud kartust, et peatusluba Luksemburgis lõpeb lähemal ajal.
Wengleri võõrastemajas kõneldud politsei järelepärimisest telefoni teel 31.juulil, et kas Sirk asub ikka veel seal?
Tänaval küsisin politseikomissarilt, kas oli Sirk`i peatusluba piiratud ajaga ja millal oleks lõppenud tähtaeg? Komissar tõendab Arnoveri juuresolekul, et kuna Sirk asus Echternachtis turistina, siis polnud ta peatusluba piiratud ja polevat ka Luksemburgi võimude poolt tehtud mingit ettepanekut selle loa kitsendamiseks....

Lihtsalt üks põhjus rohkem selle Eesti maha mänginud režiimi poliitilist pankrotistumist konstanteerida - muud midagi.

väidan, et EW mängiti maha mitte 1940. ega ka mitte 1939. aastal, vaid juba 1934. Evil or Very Mad aastal. Eesti rahva meeleolud 1939.a ei olnud ega saanudki olla enam mingi vaba rahva tundeväljendus - see oli ebademokraatliku ja totalitaarse "vaikiva ajastu" Shocked loogiline produkt - ajupestud flegmaatiline sõnakuulelikult mõttetu lalin Laughing Laughing Laughing ...

Seersant Steiner kirjutas:Päts oli kõigesuurem inimvärdjas keda maailm ültse on tootnud-tänu temale me pidime kannatama seda nõuka aega

Vou, reigo -

oled mu arhivaariks hakanud vä Very Happy Very Happy

Ainult ma ei pea sulle midagi seletama - oled pätsu fänn Confused , siis ole edasi Laughing

Nagu ajaloost näha, Pätsu režiim ei arvestanud rahva vajadusi ning kohati Vaikiva ajastu poliitika oli rahvale poliitiliselt kahjulik ja viis Wabariigi lõpuks hukka.

Ei tea kuidas vapsid oleks käitunud 1939/40. aastal, kuid lähtudes vapside poliitilisest kursist võib eeldada, et Sirk ei reedaks riigi ja rahva bolševikudele!