www.militaar.net

Kui vanalt te sõjaväes käisite? Kas keegi käis vanemast peast ka - nii 25-26 aastaselt? Kuidas vanematesse meestesse suhtuti. Olid ju seersandid ka palju nooremad.

Kui mina oma aega teenisin siis olin oma kompaniis kõige noorem 18 a,ülejäänud olid kõik 23-30 aastat vanad

18 läksin, 20-selt sain välja. Utshepkas olid 2 meest 27. Eestlane sai priiks kuu aja pärast, tshetsheen oli 3 või 4 kuud. Gaissinis meie roodus suhtuti vanematesse hästi. Vanemaid ja perekonnainimesi pandi tihti jefreitoriteks-jaokomandörideks. Väeosas oli ka bioloogiline vanus su oma mure. Luges teenitud aeg. Olen küll kuulnud ,et mõnespool vanemaid nöögiti, aga ise pole näinud ei teenistuskohtades ega ka komandeeringus. Rahvuslikul pinnal või moskvalaste väikest nöökimist olen näinud.

Eks ikka 18 aastaselt. Samas oli päris palju mehepoegi, kelle vanus oli tugevalt üle 20. Ja olid mõned vennad, kes jõudnud peaaegu kriitilise piirini. Need olid valdavalt mehed, kellel juba ülikool või instituut selja taga. Vanemaid mehi kotiti üldiselt vähem. Peale selle pandi vanemad mehed tihti allohvitseri kohtadele. Pole midagi parata, eks neil oli tõesti mõistust ja elukogemusi rohkem, kui 18-19 aastatel mehehakatistel. Aga oli ka väga probleemseid, minu rühmas oli kaks tüüpi- 25-26 aastased kõrgharidusega tüübid. Valgevenelane Gontšarik ja leedukas Mikalkjavicus. Mõlemad ääretult toredad mehed, kuid kroonu saabumise ajaks juba 110 protsendilised kroonilised alkohoolikud (nn vaiksed alkaššid). Jäid lakkumisega vahele mitu korda kuus. Nad ei laamendanud, ei varastanud, noori ei kottinud ja hüppes ei käinud, siis ülemad suhtusid nendesse, kui kurba paratamatusesse. Kuna nad olid täiesti kahjutud, siis ei pandud isegi kartsa ,anti aga lugematul hulgal toimkondi. Ja nii nad siis mõlemad vegeteerisid. Kasu pole ja erilist kahju ka kellegile ei tee.

Mina läksin 19-aastaselt ja tagasi sain 21-aastaselt (peaaegu sünnipäevaks ).
Vanemaid tüüpe oli aegajalt näha ka, eriti utšebkas.
Seal oli isegi mingi 26-aastane poolkaukaaslane, kes saadeti otse
utšebkast disbatti.
Ohvitserid oli sellised nooremad - nii 25-45, osad isegi suht normaalsed tüübid.
Kõige vanem ohvitser oli meil väeosas zampoliit Ippolit Matvejevits, kelle
vanus oli kusagile 60 ligidale.
No see oli ikka tõeline dolbajob.

Detsembri algul hakkas jant pihta....
Kui esimene kutse tuli ,olin 17. Läksin närudes kohale ,aga - tutkit! Kästi veel neli päeva oodata ,sest seadus ei lubanud alla 18 a. võtta. Saadeti kohe komissariaadist tagasi. Taskusse pisteti uus kutse sünnipäevajärgse tähtajaga ,aga saadeti millegipärast jälle Lasnamäelt tagasi. Minema sain alles kolmandal katsel detsi keskel....
Kahe aasta pärast koju naastes olin 19.
Aga meie väeosas minuga samas patareis teenis veelgi noorem sama priizi kutt ,kelle sünnipäev oli 30.dets ja kes vana aasta viimasel päeval kroonu kupatati..... Olid ajad!

1969 suvel sain 18 täis ja pidanuks sügisel minema. Kutsusti komissariaati ja teatati, et mulle on pikendus antud. Põhjus oli see, et ema ja isa olid sel hetkel mõlemad grupi peal, mina ainus laps peres. Ise ma mingit palvet ei esitanud, ei tulnud selle pealegi, et niimoodi saab kroonut edasi lükata. Nemad ise olid seal pabereid uurides välja selgitanud.
Järgmisel sügisel tuli aga Hiiu kogunemispunkti minna. See oli paras tsirkus. Hakkan ühel hommikul siis minema, ema pühib pisaraid, saadab ära, loeb veel lahkumissõnad peale ja mina istun terve päeva kogunemispunktis. Poisse korjatakse ära paremalt ja vasakult, mina ja veel paarkümmend poissi kamandati koju tagasi. Selle päeva norm sai täis.
Mõned päevad hiljem kordub sama lugu - hommikune ärasaatmine kodust ja istun jälle kogunemispunktis nagu valge vares. Vastu õhtut hüütakse lõpuks minu ees- ja perenimi. Siis selgus, et isanime järgi otsiti hoopis teist poissi. Õhtuks jäin koos paari poisiga jälle üle. Lausa uskumatu aga tõsi.
Kolmandal hommikul oli ema kodus juba kergelt tüdinud sellest jätkuvast ärasaatmisest. Ütles, et proovi ikka ükskord juba minema saada. Mis minul seal proovida ...
Aga kolmandal katsel sain tõepoolest juba hommikupoolikul Balti jaama ja sealt Kaliningradi poole rongiga minema. Seega siis sügisel 1970 ja 19-aastasena.

Sõjaväkke minnes olin 19 - peaaegu 20. Minust palju vanemaid teenistuskaaslasi oli väga vähe, pigem ikka nooremad. Koos minuga tuli noorena meie roodu 25 aastane Sergei Psenitsa - ajalooõpetaja Žaporosiest. Algul teda nöögiti küll. Ta kandis küllalt tugevaid prille ja praktilistes tegevustes ta ei olnud väga osav. Teised (temast palju nooremad) hoidsid tast kuidagi eemale. Mina seltsisin temaga aga küll. Ta oskas huvitavalt vestelda ja parandas vajadusel minu vene keelt. Üldiselt oli ta laia silmaringiga inimene ja tolerantne. Minu käest pinnis ikka, et miks eestlased venelasi ei salli. Ise oli ta nagu tüüpiline noor nõukogude haritlane, sellist punast patriotismi täis ja minul oli väga raske talle seletada. Keerutasin ja keerutasin, tema ikka rahule ei jätnud.
Kui olin üle 1 aasta juba teeninud suunati mind ühte utšepkasse, kus sain bussijuhi load. Seal oli koos rahvast kõikidest väeliikidest. Seal oli minuga ühel kursusel üks 26 aastane mereväelane - matros Južnõi. See oli hoopis teisest puust sell. Kellegile ta alluda ei tahtnud. Üks asi oli ta vanus, kuid see et teenitud oli juba 2,5 aastat tekitas meie maavägede seersantides juba kõva respekti. Üldiselt ta seal jalutaski nagu mingi vabahärra. Kuulda võttis vaid ohvitsere.

ise olin 19,noorim oli 18 ja kõige vanem 25.

Olin 17.

Jutt ei lähe küll päriselt teemale pihta, kuid siiski...

Niisiis, viimane kord oleks äärepealt sõjaväkke läinud 40-selt.

Lugu siis järgmine:
Tuli pakkumine tollal Tartus asunud sõjaväeossa ühele minu erialale vastavale väga mõnusale ametikohale.

Käisin väeosas kohapeal ametivestlusel, siis anti suunised edasiseks tegutsemiseks.
Üksjagu tuli tegeleda mitmesuguste tähtsate kroonupaberite kokkukerjamisega mitmetest ametiasutustest.

Jõudsin järjega kohalikku Riigikaitseosakonda... (oli vist asutusel tollal selline nimi?)

Uksest sisseastudes tekkis tunne, et olen astunud üle ajajõe tagasi minevikku... Breznevi-aega, kui olin selles asutuses lausa püsiklient...
Samad umbkeelsed erariides erusõjaväelased, sekka mõni eesti keelt tönkav noorem mundris mees...

Rääkisin valves olnud sõjaväelasele oma jutu ära, et seoses tööleasumisega N väeossa, on vaja järgmisi pabereid: ....

Näidati siis mulle ühte ust ja arvati, et ehk sealt saab ikka taoliste muredega abi.

Koputan..., ootan, kuni seestpoolt kostab mingit artikuleerimata möginat ja asutn sisse...
Ruumis istub 1 ametnik - mitte-eestlane vanamehepäss.
Esitan lühidalt oma soovi riigikeeles. /sündmustes etterutates: riigikeel oli muide suur viga.../
Mõõdetakse mind selle peale väga pika pilguga...
Küsitakse nime... vastan...
Ametnik tuhnib oma toimikutest pungil kapis...
Otsib... ja muutub järjest närvilisemaks... paistab, et vist ei leia seda, mida otsib?
Küsib sünniaastat...
Vastan...

(Ja siis toimub midagi, mis teeb veel nalja praeguseni!)

Vana kargab käpakil meid eraldavale letile ja röögatab täiest kõrist: "ŠTOOOO?" (Mida?).
(Järgnes ilmselt ka mõni jobb & matt, viimast enam hästi ei mäleta...)
Taganen selg ees uksest välja...

Ukse välisküljel oli kirje, et selles ruumis tegeletakse kutsealuste arvelevõtmisega... ma polnud enne sellele asjaolule tähelepanu pööranud...

Räägin siis uuesti oma mure koridoris seisvale korrapidajale ( ? ), igaks juhuks vene keeles ja ennäe imet! juhatatigi mind teisele korrusele ja kohe päris õige tädikese juurde...

Aga edasised põnevad juhtumised ei kuulu enam siia teemasse...

Tervitustega, ProPatria

Juhtus nii, et sain alles 21-selt vormi selga ja seda (kui nüüd õieti mäletan) seitsmendal katsel. Lasnamäe kogumispunkti hingeelu olin poole aasta jooksul toimunud proovikatsetega saanud täiesti selgeks.
Kurnavaks muutusid vaid ärasaatmispeod, mis sujuvalt läksid üle naasmispidustusteks ja vastupidi. Lõpuks ei viitsinud keegi enam komissariaadi juurde kaasa tullagi, vaid jäädi ootama kiiret tagasipöördumist.
Kuna start toimus Võrust ja Lasnamäele jõudes pidi ikka mõned päevad ka seal passima, siis möödus koju jäänud ootajate aeg veelgi ebatervislikumalt, sest nemad hoidsid pidevat auru üleval, mis minul Lasnamäel alati ei õnnestunud.
Võrust Tallinna sõit oli ka igakord omaette ooper. Tihti oli nii, et saatjana mõeldud praporštšik Kuragin polnud võimeline enam omal jalal kõndima.
Siiski juhtus nii, et sõjaväkke läksin kainestusmajast ja sõjaväest tulles sattusin ka kainestusmajja. Kuna esimesel korral ei olnud trahviteadet kellelegi saata (ei saa ju armeesse kaineri trahvi teha) ja teine kord olin täis vormis (ei saa ju sõdurile kaineri trahvi teha), jäid ka karistused saamata.
1982-84 kevad.

no sul siis sõjaväkkeminek nagu vene filmis DMB

kes pole näinud võivad emulega sikutada

kalleb kirjutas:no sul siis sõjaväkkeminek nagu vene filmis DMB

kes pole näinud võivad emulega sikutada

Kuidas see sikutamine välja näeb? Vaataks kah, eriti kui sarnasust leidub

tirid emule (programmi)

ja otsid dmb nime all filme

mul juba olemas ka veel lisa 4 osa (mingi seriaal)

või tule teinekord läbi