01.detsember 1924

Üksused, relvad, tehnika. Autasud ja vormid. Kõik teemasse puutuv.
Vasta
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

Mingil määral täiesti nõus, kuid taktikalisest küljest olid kõik praktilist kogemust omavad venelastest komandörid ilusti salakorterites ning eelnevalt keegi vahele ei jäänud.
See ei tee olematuks, et organisaatoreid nappis muuhulgas arreteerimiste tõttu.
Mulle on neist viimastest arreteerimistest küll jäänud pisut teine mulje. Aga loodetavasti ilmub kunagi lisaks 149. protsessi käsitleivaile monograafiatele ka nö teise laine areeteerimiste käsitlus.
Mingeid seda protsessi põhjalikumalt käsitlevaid monograafiaid pole ilmunud (mina olen ilmselt viimane inimene, kellega sellel teemal tasub bluffima hakata ;) ). Uues raamatus on kõikidest nendest arreteerimistest juttu.
Oot, oot! Esiteks oli see ikka vist "kaitseseisukord". "Sõjaseisukord" tähendas midagi muud?
Ei tähendanud. Üks ja seesama asi.
Teiseks, sai Tallinna komandant näiteks arreteerimiste teostamisel (vähemalt oli see nii 1922.aastal Viktori puhul) kasutada sõjaväelasi väljaspool garnisoni ja väeosade territooriume ikka sõjaminstri (või tema kt) loal.
1) Kingissepa arreteerimine toimus vormiliselt KAPO ülema otsusel, kes kutsus appi sõjaväelased (õigus appi kutsuda sõjaväge oli antud KAPO asutamise seadusega 1920). Tallinna komandandil ei olnud õigust omal algatusel tsiviliste arreteerida.
2) Milline on tõestus, et antud juhul oli tingimata vaja sõjaministri luba?
Politsei ja kaitsepolitsei ametnikud võisid arreteerimisi viia läbi kohtu loata. Samas taaskord nõuti säärasel juhul siseministri viseeringut.
Ei nõutud. Vormiliselt oli vaja jaoskonna ülema orderit.
Seega sai vast arutuse all olla ikka küsimus (arreteerimiste kontekstis), kas peaks toimingud teostama elik kas peaks kõige muu hulgas ka siseministrilt ja sõjaministrilt (ühes isikus) saama loa kasutamaks sõjaväge...


Ei näe põhjust seda väita.
Kuna ka mina ei ole kindel, kas Rõuk'ini mingi inf jõudis varem kui sündmused juba eskaleerusid, siis ei hakka selles osas spekuleerima. Kindel on see, et tema kui valitsuse liige, oli nädal ennem mässu seiukohal, et midagi ei ole karta. Ta oli ka politsei öövalvet nõrgendanud. Ja see korraldus kehtis jätkuvalt ka mässu ööl.Nagu ma mainisin juba mõned postitused tagasi valitses poliitikute hulgas teatav "muretus" ja Rõuk on parim näide.
Ei ole parim näide.
1) Valvet nõrgendasid 149 protsessi lõppemisel Politsei peavalitsuse ülem ja Tallinna garnisoni ülem. Jah, ilmselt toimus see ülemuste nõusolekul.
2) Jälle teed vea ja asetad siseministri/sõjaministri vaakumisse. Kordan veelkord: nad sõltusid oma alluvate informatsioonist. Rõuk oli ka antud juhul (valve nõrgendamine) sõltuv alluvate arvamusest, kes andsid ohuhinnangu. Kui luure oleks ikka öelnud, et homme puhkeb mäss, siis poleks valvet nõrgendatud.
Samas näitab sündmuste areng eelneval õhtul üsnagi ebaselgete käsuliinide eksiteerimist. Vähemalt sõjaväelaste hulgas. Seda sõjaväelaste nõrkust ja valmisoleku olematust, mainib allikate põhiselt Pajuri oma monograafias. Seda räägib ka Tõrvandi. Küll läbi lillede.
Üks asi on valmisolek ja teine asi on ebaselged käsuliinid. Milles seisnes käsuliinide ebaselgus?
Ja seda, et kaitsepolitsei ja sõjaväe vahel eksisteeris teatav ebakõla, näitab ju ka sama Viktori arreteerimine. Palju neid versioone (olenevalt jutustaja ametikohast) ja oma saba kergitamisi meil jätkuvalt on? Wink
Viktori arreteerimine näitab vaid, et Raudverel võisid olla mingid probleemid. Rohkem ei näita see sõjaväe ja KAPO suhetest mitte midagi.
Minu subjektiivsel nägemusel (mis võib olla ju täiesti väär), tundub et ei usaldanud sõjavägi kapot nagu ei pidanud kapo märkimisväärseks sõjavägede rolli sisejulgeoleku eesliinil...
Põhjendamatu nägemus. Sõbralik konkurents muidugi oli.
Kuna aga tavaliselt sääraseid koosistumisi vaevalt, et veini maitsmiseks tehti, siis arvatavasti käis ikka jätkuv "planeerimine", et kas nüüd oleks "õige aeg" ja kuna leiti, et aeg pole õige ning tundub, et tehti seda ainult spetsialistide ringis (ja jumal teab mis motiivid või ajendid tegelikult ühel või teise ametikoha esindajal põhiliseks olid), siis võibki järeldada, et seekord pandi puusse.
Muidugi pandi puusse.

Samuti tundub, et arutelude sisu ei jõudnud täies mahus poliitikuteni. Kas siis Rõuki vahendusel või kellegi muu vahendusel. Ühed magasid õndsas teadmises (poliitikud), et rahu majas


Seda, et kommunistid planeerivad relvastatud mässu, teadsid kõik, sest sellest kirjutati ajalehtedes. Küsimus oli, kas plaanidest ka kunagi kaugemale jõutakse.
Minu subjektiivsel arvamusel, ei peetudki Rõuki lihtsalt selleks inimeseks kellele "musta materjali" oleks esitatud.
Mina ei näe mingit põhjust selliseks arvamuseks. Pealegi ei väsi kordamast, et pole tegelikult tähtsust, kas talle seda must amaterjali 30. novembril esitati või mitte.
Ja tundub, et ega ta ise ka oma kiire tempo juures seda kaateena ju nõdunudki.
Mille põhjal selline tundmus tekib?
Kuidas oleks olukord välja näinud kui sõjavägede juht (elik sõjaminster) oleks istunud omas kabinetis ja lisaks veel olnud respekteeritud ning tegus endine sõjaväelane.. Ei tea. Ise usun, et vahe oleks olnud sees.
Sa pole mitte kuidagi tõestanud, et Rõuk ei olnud "mees omal kohal". Lihtsalt fantaseerid, et arvatavasti Rõuk oli "muretu poliitik", info temani ei jõudnud, ei istunud kabinetis, teda ei usaldatud. Kõik on sajaportsendilised väljamõeldised, sest mingit tõestust neile pole. Pealegi ei ole põhjust arvata, et kui sõjaministri toolil olnuks teine isik, siis olnuks alluvatel teistsugune ohuhinnang.
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

See ei tee ka olematuks seda fakti, et ülestõusu planeerimine NSVL’is jätkus (võiks öelda, et sai uue hingamise) eriti intensiivselt peale seda kui “organisaatoreid nappis”. Ei usu, et Pikal tänaval lehti ei loetud või kinniminejate nimesid ei teatud. Samas võimalik, et jah kohalikud seltsimehed vedasid keskust ninapidi nimetades osalejateks kordades suuremaid arve. Kuid sisuliselt oligi ju Moskvas planeeritud väikesearvuliste gruppide tegus “töö”. Plaan nägi esialgselt ette pigem kvaliteeti kui kvantiteeti. Samas käsitles siine küsimus Anvelti empiirilisest kogemust kapo ja piir tõhususest “venelastest” seltsimeeste kinnipidamisel.
“Venelastest” komandörid oleksid juba ennem pidanud muidugi olema jutumärkides. Minu viga susi.
Probleem oli: kas Anveltil oli põhjust pidada Rõuku saamatuks? Vastus: ei olnud. Rõugu Siseministeerium pani terve hulga nadikaelu trellide taha ja seega ei molutanud.
Vabandust, pigem oleks pidanud 149.protsessi kontekstis kasutama mõistet artiklid. Samas võiksid ju nõukaaegsed üllitised siiski monograafia nime kanda? Ja võin sulle Ameerika ning Soome kogemustele toetuva populaarteadusliku uurimuse najal siiski väita, et vangla ei paranda kohe kindlasti inimest. Eriti kui ta mõnel venis kolmeteistaastaseks vangistuseks. Samas ei õigusta ma kohe kindlasti tulihingelisi võimuvihkajaid…

Ei ole ilmunud selliseid artikleid või monograafiaid (nõuka või mitte), mis annaksid põhjendatult alust väita, et 149 protsessi arreteeritud olid lisaballast, kes vanglas muutusid tulisteks. Kui sa muidugi ei taha tsiteerima hakata nõukapropagandat a la "Töörahva aktivistid tegutsesid kehtivate seaduste kohaselt, kuid sellest hoolimata mõisteti nad kodanlikus klassikohtus lavastatud protsessil süüdi": ;)

Oot, oot! Esiteks oli see ikka vist "kaitseseisukord". "Sõjaseisukord" tähendas midagi muud?

Tsiteerin::
Ei tähendanud. Üks ja seesama asi.


Kas ikka oli? Tegu on siiski teatava segadusttekitava fomruleeringua. Kuigi EE teatab, et kuni aastani 1930. tehti vahet sõjaolukorra ja kaitseseisukorra mõistel, tuleks siiski vist vahe tegemist hakata lugema aastast 1928, mil valmis oma kodumaine 5.köiteline seaduste kogu. Sõjaolukord elik sõjaseisukord (военное положение) ja kaitseseisukord olid sinnani ikka kaks erinevat asja meie tollases juriidilises kõnepruugis.
1924. aastal kehtis Vene-aegne sõjaseadus, mida suupäraselt nimetati kaitseseisukorraks. 1920. aasta põhiseaduses oli küll kaitseseisukorrast juttu, kuid vastavat oma seadust 1924. aastal veel polnud. Seega kasutati sama asja kohta kahte nimetust: kehtis Vene sõjaseadus, mida põhiseaduse järgi nimetati kaitseseisukorraks.
Sõjaseisukorra mõiste defineeriti tollal kasutusel olnud Vene Imp. seadusandluse (Sv.Voennoe Postanovlenie) põhjal. Kaitseseisukord sai tollal olla nii lokaalne, kui üldine. Sõjaseisukord oli ikka üldriiklik seisukord
Loomulikult võis sõjaseiskuord olla lokaalne. Alates 1921. aastast kaotati sõjaseisukord järk-järgult mitmel pool, samas kui jäi mõnel pool, sealhulgas Tallinnas, kehtima.
Ei nõutud. Vormiliselt oli vaja jaoskonna ülema orderit.


Jah, mille hiljem kinnitas või vaatas läbi siseminister. Või pole mul õigus?

Ei ole õigus.
Juhul kui säärane küsimus (arreteerimised) oli küsimuse all ja nagu ma oletan, siis just säärase ettepanekuga esines 30.novembril sõjaväe luure st.Kriistiine Heinamaal õhtul teostatava haarangu asjus, siis praegu küll evin seisukohta, et sõjaväe kaasamine vahetusse arreteerimiste lainesse oleks eeldanud sõjaministri (või tema KT) heakskiitu.
Üks asi on "arreteerimiste laine" ja teine asi on haarang ehk salakoosoleku vahelevõtmine Kristiine heinamaal. Laine vajaks poliitilist otsust.
Taaskord, kui tõesti EW kehtis võimalus, et garnisoni ülem (antud juhul Unt) või isegi linna komandant võis oma suval kasutada sõjaväge arreteerimistel ilma valitsuse esindajaga konsulteerimiata, siis vabandan juba ette.
Jah, võis küll. Ainult, et mitte omal initsiatiivil, vaid selle organi initsiatiivil, millel oli õigus arreteerimisi teostada omal initsiatiivil.

Võtame 1.detsembri. Toompea ebaõnnestunud rünnak õppepataljoni meestega Johannes Ambose juhtimisel, läks liikvele kelle korraldusel? Politsei Ratsareservi esimene ebaõnnestunud rünnak Balti Jaamale toimus minu mäletamist mööda kohalikul initsiatiivil? Ning alle tuned hiljem korraldati juba rünnak, mida võiks vast käsuliinipidi Undini välja ajada? Pean silmas seda kui kohale kamandati õppepataljoni sõdurid. Kusjuures Rossländer läks kaasa oma initsiatiivil ja võttis minu mäletamisel juhtimise “enda peale”. Spontaanselt (sic!) tekkinud Põdderi ja Tallinna komandandi Raudvere salgakestest vist ei tasu üldse rääkida. Toompea, Balti Jaama ümbrus ja Sõjalennuväli olid kindlasti nende “kontos”. Ja seda kõike teadmise valguses, et aprillis 1924. nägid ilmavalgust “Tallinna garnisoni ülema korraldused kohalikkude kommunistide mässukatse mahasurumiseks”.
Ei näe selles jutus mingit tõestust "käsuliinide ebaselgusele" (valmisolematusele võib-olla küll). Kõigepealt defineeri, mida tähendab "ebaselge käsuliin".
Pajuri 1996.aasta kirjutisse “Kas nad lahkusid Moskva rongiga?” saab juba kindlasti palju korrektuure teha, kuid küsimused: “Miks tuli improviseeritud väeüksusi üldse kokku klopsida? Kas polnud Tallinna garnisonis piisavalt regulaarvägesid? Olid ju täpsed mahasurumise kavadki olemas”. On ju siiani aktuaalsed…
Ja vastus on: "ebaselged käsuliinid"? Seda teemat pole keegi põhjalikumalt uurinud, aga sina teed juba järeldusi... Üldjuht oli Unt. Unt jõudis koos Raudverega kodust komandopunkti Sõjaministeeriumis kella 6 ja 7 vahel ja hakkas juhtima. Ma pole küll kindel, et ükski ülalnimetatud operatsioonidest ei toimunud Undilt tulnud korralduse alusel. Pigem tõenäoliselt toimusid kõik need operatsioonid kooskõlas Undiga. Undi esimene korraldus oli, muide, käsk Raudvere salgakesele tagasi vallutada Peapostkontor. Peapostkontor võeti tagasi 7 ajal.

Raudvere ja Põdderi salgakeste moodustumine pole mitte mingisugune tõestus mingisugusele käsuliinide ebaselgusele. See on vaid tõestus sellele, et Raudvere ja Põdder olid julged ja initsiatiivikad tegelased. Unt ja Raudvere oleks võinud ka ootama jääda, kuni saabuvad kohale suuremad allüksused (nt allohvitserid) oma asupaikadest, kuid otsustasid mässu kiirema mahasurumise huvides tegevusse saata ad hoc salgad.
Mis oli siis sinu arvates käsuliini lähtepunktiks? Undi korraldused (mida vist ei tulnudki ennem, kui vähemalt neli tähtsat kohta olid juba puhastatud ?),
Vist ikka tulid. Undi Vabaduse Risti üle pole mõtet eriti imestada.
Mulle on jäänud neist leheartiklitest siiski mulje, et prevaleeris seisukoht: “meil pole miskit karta”. Arvatavasti evisid sarnast nägemust ka poliitikud…Vähemalt genereerisid nad just kommetaaridena sellist seisukohta. Plaanidest jõuti ju ikkagi tegudeni. Sõjaväelaste seiukoht oli ju kindlasti säärane, et varem või hiljem punasd jõuavad tegudeni (vähemalt 6.novembrist edasi).
Asi ongi selles, et ka sõjaväelased ja KAPO kahtlesid sügavalt, kas kommud üldse jõuavad tegudeni.
Kuidas ei ole tähtsust? Kui puudub respekt, siis jah “üritatakse ise ära teha”. Kui on usk ülemuse võimetesse, siis küsitakse sageli ka detailides nõu. Eriti veel säärastes “detailides”.
Oeh, kordan siis veelkord: ülemus sõltus alluvate arvamusest. Mis detalides Soots siis nõu oleks andnud? "Kuulge poisid, ma nägin eile öösel halba und. Võtame ikka selle haarangu ette, mis siis, et teie arvates pole see otstarbekas".
Unt oli määratud toimuva mässu (Mida kõik ootasid? Või kas ikka kõik?) mahasutrumisel olema üldjuht. Plaanid olid olemas. Täiendused plaanidele olid olemas. Info kogunejate kohta oli väidetavalt ka olemas. Küsimus oli vaid millal peaks riik reageerima?
Küsimus oli, kas 1. detsembril on oodata mässu või mitte. Kas tegemist on järjekordse kommude salakogunemisega või mässajate koondamisega? Jõuti järeldusele, et tõenäoliselt ei ole tegemist mässajate koondamisega. Seal oli terve hulk kaalutlusi, miks sellisele järeldusele jõuti. Tavalist salakoosolekut ei tahetud vahele võtta, sest nendes gruppides olid oma informaatorid sees. Loodeti, et informaatorite abil õnnestub kommjuhtide jälile saada. Loodeti, et kui kommud tõesti ikka mässu alustavad, siis informaatorite kaudu saadakse sellest ennetavalt teada. Kommud mängisid meie mehed seekord lihtsalt üle. Kuid sellise ülemängimise hinnaks oli äärmine konspiratiivsus, mis tähendas mässu löögijõu vähenemist allapoole kriitilist piiri. Isegi täieliku üllatusmomendi puhul kukkus kogu asi kolinal kokku. Muide, 30. novembril andis Unt mingisugused korraldused garnisonile valmisolekut suurendada 1. detsembril. Igaks juhuks. Ilmselt kahtlustati, et varsti võib siiski midagi tulla. Nende korralduste jõustumine jäi lihtsalt natuke hiljaks, sest kommud andsid enne löögi ära.
Selle otsustajaks oli siis kes? Unt?
On vaid andmed, et enamik nõupidamisel osalejaid leidis, et mäss 1. detsembril pole tõenäoline. Ma arvan, et otsus sündis enamuse seisukoha põhjal.
Nagu me mõlemad nõustume, pandi sõjaväelaste-politseijuhtide ühsitöö tulemusena 30.novembril järeldusi tehes mitu korda puusse. Elik leiti, et homme veel mässu ei tule ja heinamaad pole vaja minna puistama. Mäss tuli. Sisuliselt suruti ta maha mitte Undi plaanide vaid improvisatsiooni korras. Ning Unt saab VR? Rõuk kaotab aga koha.. Mis järeldusi sa tahad, et ma veel teeks?
Rõuk ei olnud ainuke valitsuse liige, kes lahkus. Moodustati uus valitsus ja siseministriks toodi Eesti "esipolitseinik" Einbund. Kogu lugu. See ei osuta, et Rõuk oli milleski eriti süüdi. Avalik arvamus muidugi võis arvata, et näe - maha magas! Aga tegelikult on sõjaministri/siseministri roll mahamagamises, ei väsi kordamast, teisejärguline.
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

See "tänud oponendile" sind nüüd küll enam ei päästa, sest hakkad oma puusalt tulistamise ja väljamõeldistega juba ära tüütama... Mingi sündsusetunne võiks siiski inimesel olla.
Teades, et Undi eestvedamisel olid valminud plaanid mässule reageerimiseks (mida täiendati juba üsnagi konkreetseks minnes 6.novembril) , kus olid määratud erinevate isikute (üksuste) kohustused ning alluvusuhe, siis saan mina küll toimunu valguses ning antud plaani raames seada kahtluse alla käsuliinide toimimise mässu algfaasis.
1) Väide, et plaani "täiendati juba üsnagi konkreetseks minnes 6.novembril" on su enda isiklik järjekordne fantaasia. Seda plaani täiendati sageli. Plaan tehti valmis juba 1921. aastal ning oluliselt muudeti seda tegelikult 1924. aasta kevadel, hiljem ilmselt vaid korrigeeriti. Ja seda tehti igaks juhuks. Plaanid ongi igaks juhuks.

2) Nüüd siis räägitakse juba käsuliinide mittetoimimisest, enne oli juttu “ebaselgusest”. Kuna mässu mahasurumise kava täpsed detailid ei ole teada, siis on raske öelda, kas käsuliinid toimisid või mitte. Küll on teada plaani järgmine variant (1924. aasta detsember) ja seal on juhised, et väeosad kaitsevad mässu korral teatud piirkonda. Vajadusel aktiivselt ründama pidid Undi käsul allohvitseride pataljon, soomusmasinad ja üksik eskadron. Undi nimel võisid käske anda ka tema abi kol Seiman, tema staabiülem kol-lt Kauler, operatiiv-adjutant maj Maide ja Tallinna komandant kol Raudvere. See oli plaan 1924. a detsembris. Loomulikult võidi vajadusel rünnakuks ka teisi väeosi kasutada. Ma ei näe mingit põhjust väita, et 1. detsembri hommikul käsuliin ei toiminud või oli ebaselge. Puudub informatsioon, et seda kinnitada.

Kui oletada, et ka 1. detsembri seisuga võisid Undi nimel käske anda needsamad isikud, siis tekib küsimus, et mida nad 1. detsembri hommikul konkreetselt tegid. Ja ei maksa siinkohal lihtsalt jälle lahmima hakata, vaid me lihtsalt praegu ei tea, mida nad tegid. Fakt on aga see, et mässust sai selle alates kohe teada Raudvere, kes informeeris Unti ja koos sõideti sõjaministeeriumisse. Võimalik, et ülejäänud mehed said info hiljem ja esimesena saabus kohale just kõrgem juht Unt koos Raudverega.
Mida muideks 10.polgu allohvitseride õppepataljon ka tegi…Ainsana õigel ajal ja vastavalt käsuliinile. Kandes oma lahkumisest ette staapi ning saades korralduse liikuda Sõjaministeeriumi (?) juurde.
Kust sa tead, et "ainsana õigel ajal"? Käisid arhiivis ja vaatasid dokumente? Allohvitseride õppepataljon oli muide Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste alluvuses.
Ilus näide käsuliinide olematusest on vast kapo juhi August Tensoni näide. Mees kelle organisatsioonile oli pandud Undi plaaniga üsnagi vastutusrikas roll magas kuni kella 7ni, mil tema enda korrapidajale meenus oma otsene ülemus.
Ilus näide on see küll asjatundmatusest ja jultumusest.
1) Selle oled sa jälle lihtsalt välja mõelnud, et Tensoni organisatsioonile oli Undi plaaniga pandud vastutusrikas roll. 1924. aasta detsembri variandis pole KAPO-l üldse mingit rolli. Ega KAPO ei ole mingisugune tänaval korrapidamise või lahingulöömise organ.
2) Tensonil ei olnud korrapidajat. Korrapidaja oli KAPO Tallinna jaoskonnal. Jaoskonna korrapidaja teatas asjast oma ülemusele telefonitsi peale poolt kuut, misjärel telefoniühendus katkes (keset kõnet), kuna mässulised katkestasid peapostkontoris telefoniühenduse. Niipea, kui postkontor tagasi võeti 7 ajal, helistati ka Tensonile.
Lisaks huvitab mind kui kaugele ja kuhu jõudis info neilt kahelt sidepataljoni mehelt, kes “mässajatena” esinesid ja kel vandenõulaste rangele konspiratisoonile vaatamata õnnestus veel ennem mässu algust jõuda oma väeossa tagasi… Juhul kui see info, mille allikat ma ei suuda hetkel tuvastada, on õige.
Nad jõudsid oma väeossa tagasi mõni minut enne rünnakut väeosale, mistõttu nad said hoiatada vaid kasarmus ööbivaid mehi.
Tegelikult rääkisin ma sellest, et hilisemaid arreteerimisi ja kinni võetud persoone (eeldan, et sa pidasi silmas augustidemon stratsiooni järgseid arreteerimisi?) ei ole eriti käsitletud.
Kas sa tõesti arvad, et ma ei oska lugeda? Tegelikult ütlesid sa: “Nendest 90 kinnikukkunud tegelasest olid (nagu 149stki) tulihingelised vast vaid osad. Ülejäänud olid taaskord "lisaballast", kellest tulihingelised kasvasid türmis.”+
“Mulle on neist viimastest arreteerimistest küll jäänud pisut teine mulje. Aga loodetavasti ilmub kunagi lisaks 149. protsessi käsitleivaile monograafiatele ka nö teise laine areeteerimiste käsitlus.”

Bluffisid justkui oleks olemas mingisugused monograafiad, mis 149 protsessi puhul lubavad väita lisaballasti ja vanglas tulisteks muutumist. Proovisid analoogiat lükata ka hilisemate arreteeritute peale. Teisiti on neid lauseid raske tõlgendada.
Minu arvamus 149 protsessist baseerub seni ilmunud kirjandusel ning on siiski hetkel veel selline: nii 149 puhul, kuid seda enam hilisemata arreteerimiste puhul oli lisaballasti, keda oleks saanud muul moel mõjutada.
Arvamus põhineb seega eriti mitte millegil, vaid oma väljamõeldistel. Hämmastav suhtumine!
Isegi Linkhorstist sai "Paulus"... Küsimus oli vaid lähenemises.


Kes oli Paulus enne Pauluseks saamist? Õige - Saulus! Soovitad, et oleks pidanud 149 protsessi tegelastele kõikidele määrama surmanuhtluse? Mis seaduse alusel? Aga rikume seadust. Hästi, mis edasi? Mis sellest kasu oleks olnud? Arvad, et keegi neist teadis, kus sel hetkel mõni kommtuus end varjab? Oleks rääkinud natuke kommunistide salajasest elust. Mis siis? Mis selles jutus põhimõtteliselt uut oleks olnud? Sa ei tea sisuliselt mitte midagi tollasetest poliitilistest protsessidest ega kommunistidest, aga ikka targutad ja targutad.

"Küsimus oli vaid lähenemises" - kust sa üleüldse tead, et ei lähenetud? Ma kahtlustan, et need umbes 5 õigeksmõistetut 149 protsessil võisidl lähenemise eelnevalt vastu võtta. Need võisid tõepoolest lisaballast olla.

Sa tõesti arvad, et ideelisele kommunistile sai õigusriigis iga kell kuidagi niiviisi "läheneda", et ta oleks seejärel kohe oma suured ideaalid reetnud? Linkhorst on erijuhus, keda sai surmanuhtluse ähvardusel vahele võtta. Mõni muu tegelane võib-olla ei oleks murdunud.
Rahaminister Otto Strandman oli teine. Omal soovil, kui ma ei eksi. Asendati endise Eesti Panga presidendi Leo Sepp'aga. Kark asendati ka, teatavatel põhjustel..
Riigivanem oli samuti teine.
Lisaks meenutan ma ka tuntud kaitsepolitseinik Purri lugu 1924.aastal, kui ta Tartus dešifreeris Heidemanni juurest leitud dokumente? Nende sisu on ju teda (relvaladu Ropkal; valemundrid; Lõuna-Eesti mässukava). Prokurör Müller saatis minu mäletamist mööda Purri Rõuk’i jutule, kes viimast Anvelti nime kuuldes, fantašööriks kutsunud. Purri lahkus…väidetavalt hüvasti jätmata..
Mis väljamõeldis/lori see siis on? Kust see pärineb? Bluffima ära tule.

Igatahes on tegu tühja pläraga. Tegelikult võeti Heidemanni-asja niivõrd tõsiselt, et 30. oktoobril tõsteti politsei ja sõjavägi kõrgendatud valmisolekusse, sest seoses Heidemanni looga saadi andmeid, et see on kommude planeeritud väljaastumise kuupäev. Midagi aga ei juhtunud. Tegelikult olid kommud tõepoolest planeerinud esialgu oktoobri lõppu või novembri algust mässu algusajask, kuid teadmata põhjusel jäi see asi ära. Võimalik, et Heidemann sissekukkumise tagajärjel.
Kordan, pole mina kohtumõistja, kuid liialt palju on just negatiivset infot Rõuki /tegevusest/tegevusetusest/iseloomust/ või isegi infosulus hoidmisest (Laamanni nägemus) ning väita et siseministri roll oli sel hetkel tsiviilkontrolli ületähtsustavas EW’s teisejärguline, samas kui isegi 1.detsembri hommikul Strandman valitsuse koosolekul mõtles sõjaseisukorda väljakuulutades ning ülemjuhatajat ametisse pannes ikka veel Riigikogu reageeringule? Ametnike (sealhulgas sõjaväe omade) ja tollal väga olulise Riigikogu vahel seisid ministrid, kes ei olnud tollal kohe kindlasti mõeldud vaid “kohatäiteks”. Nõus, et nende rolli ei tohiks ülehinnata, kuid ka alahindamine pole õige!
Antud kontesktis täiesti mõttetu ja kõrvaline jutt. Ma olen “kümme” korda argumenteerinud, miks siseministri/sõjaministri roll mässu mahamagamises oli teisejärguline. Vastuargumentatsioon on udune jutt tsiviilkontrollist ja Riigikogust. Ja kus ikkagi see "Laamani nägemus" meile kangastub? Väidan, et see on sul järjekordne väljamõeldis.
Täna kutsuksime me seda teist seisukorda nn erakorraliseks seisukorraks (toon ära ka vastavad ingliskeelsed vasted: State of War ja State of Emergency), kuid siis kasutati selle puhul nimetust “kaitseseisukord”. Parim vahetegemise võimalus on see, et sõjaväeline ülemjuhataja sai siiski olla vaid ühel juhul s.o. juhul kui riik oli sõjaseisukorras. Ja nagu me teame on kogu meie ajaloo jooksul selleks olnud vaid üks isik - Johan Laidoner, kes sellesse ametisse määrati kolmel korral - Vabadussõja ajal, 1924 aasta mässu ajal ning peale 1934 aasta riigipööret. Ainult sõjaseisukorras oli sõjaväelasest ülemjuhatajal õigus laiendada temale alluvate sõjaväelaste volitusi. Drastiliseim näide: 1924.aastal andis Laidoner diviisiülematele kindlralkuberneride õigused. Mitte kordagi ei tehtud seda “kaitseseisukorra” puhul ega tsivilistidest sõjaministrite/ega valitsuse poolt.
Kust sa kogu selle pseudo küll ometi võtad?

Siseministril olid Vene sõjaseaduse järgi kindralkuberneri õigused. Alles ise tsiteerisid Laamani päevikut: "Ega see ülemjuhataja õigused palju juure ei anna; need õigused on juba Rõukil sõjaseadusega."

Siseminister võis anda kindralkuberneri õigused diviisiülematele.
1921. aasta 16. aprillil väljastas siseminister kuus volitust, millega vastavalt kehtivale endise Vene riigi seadusandlusele anti kindralkuberneri õigused järgmistele isikutele: 1. diviisi ülemale Viru ja Järva maakonnas; 2. diviisi ülemale Tartu, Võru ja Petseri maakonnas; 1. diviisi ülema abile Pärnu maakonnas; Viljandi garnisoni ülemale Viljandi maakonnas; Soomusrongide brigaadi ülemale Valga maakonnas ning Sõjaväeringkonna ülemale ülejäänud riigi alal. Volitus pidi kehtima hakkama, kui selle saanud isikule alluval territooriumil “peaksid rahutused tekkima, ehk maksva riigikorra kukutamise katsed avaliku väljaastumise näol ilmsiks tulema ... Momendi äramääramine ja vastutus selle eest, millal Teie käesoleva volituse põhjal tegutsema hakkate, jäeb isiklikult Teie peale ... Käesolev volitus on maksev kuni tema maksvusetaks tunnistamiseni ehk sõjaseisukorra kaotamiseni.”
(Siseministri poolt 16.04.1921 väljastatud volitused: ERA 14/1/582. L 88–93.)

Nagu juba ütlesin: 1924. aastal ei olnud olemas kahte eraldi seisukorda. Oli Vene sõjaseadus. Ei olnud mitte mingisugust eraldi kaitseseisukorda. Ei olnud selleks õiguslikku alust. Oli Vene sõjaseadus, millega kehtestati sõjaseisukord, kas terves riigis või osaliselt. Suupäraselt nimetati seda ka kaitseseisukorraks.
2. Teada on, et Undi eestvedamisel oli aprillis välja töötatud Tallinna garnisoni ülema korraldused kohalikkude kommunistide mässukatse mahasurumiseks. Neid täiendati oluliselt veel 6.novembril. Unt oli määratud ka mässuvastase tegevuse juhiks.
Reigo väitel kahtlesid veel ka 30.novembri kapo ja sõjaväelased, kas kommud üldse jõuavad tegudeni.
Corvus evib seisukohta, et “kas” küsimus (vähemalt paljude mainitud ametnike puhul) oli siiski juba 6.novembril muutunud “millal” küsimuseks.
1) Osutan veelkord, et jutt plaani "olulisest" täiendamisest on antud juhul fantaasia. See täiendamine võis ka seisneda vaid valvepostide paigutamise küsimuses. See täiendamine ei osuta mitte midagi selle kohta, milline oli küsimus. Seda, et oli küsimus "kas", on väitnud nii Laurits kui ka Tõrvand. Ei näe põhjust vastupidist arvata. Ega mässu ei välistatud, vaid selles kaheldi. 30. novembril võisid üheaegselt arutusel olla mõlemad küsimused. Küsimusele "kas" ilmselt konkreetset vastust ei olnud. Küsimusele "millal" oli vastus: igatahes mitte homme.
Mõlemad on ühiselt seisukohal, et sõjaväelased (kapo “abiga”) panid kindlasti Undi eestvedamisel puuse prognoose tehes. Võimalik, et loetud tundidega (kui uskuda Pajurit – ei ole hetkel käepärast, millele ta tugineb - Undi käskkirjale vastavalt tuli mässajate vastu planeeritud aktsioone hakata täitma 1.detsembril kell 16.).
See on hoopis kõrvaline käskkiri, mis anti 1. detsembri hommikul juba peale suurema osa mässu mahasurumist. Mässu mahasurumise juhtimine toimus suusõnaliselt/telefoni teel, mitte käskkirjadega. Ma olen üpris kindel, et juba eelnevalt olid kõik väeosad, kellega oli side, telefonikorralduste mõjul alarmeeritud, mistõttu see Undi käskkiri on vaid puhas tagantjärele formaalsuse täitmine.
Arusaamatu on sõjaväelaste käitumine (kurat selle politsei ja politseivalve nõrgendamise nõudega, mis jäigi selliseks kuni mäss läbi), kes isegi igaks juhuks ei tugevdanud oluliste kohtade valvet. Viimane oli ju konkreetselt Undi või isegi linna ning asutuse komandandi pädevuses.
Oluliste kohtade valvet oli ilmselt plaanis tugevdada 1. detsembril.
Poliitikute “raske ja õiglase une” järgi võib oletada, et tõepoolest nemad mõtlesid alles “kas” dimensioonis. Eriti Rõuk, kui uskuda Laamanni.
Jätame selle Rõugu juba rahule. Ei usu ma tegelikult, et Laaman on seda kuskil väitnud. Blufid lihtsalt.
Näiteks, mässu initsiatiivikas ennetav mahasurumine sellel hetkel oleks võinud saada interpreteeritud parempoolseks riigipöördeks.


Mis “parempoolne riigipööre” on haarang Kristiine heinamaal? Milline idioot oleks kartnud, et haarang Kristiine heinamaal 30. novembri õhtul võib poliitikute arvates olla “parempoolne riigipööre”? Mis riik seal heinamaal asus?
kas poliitikute jaoks pehmendati tegelikku olukorda?
Ei ole selle koha tõestust ega oletuse alust.
3. Fakt on see, et kui mitte kõikjal ei saavutatud üllatusmomenti (juba mainitud 10.polk), siis samas kohati oli üllatusmoment täielik (Balti jaam; lennuväli).. Ülejäänud kohtades ei saavutatud ka üllatusmomenidiga efektiivset ülekaalu (ratsareserv; Tondi kasarmud).
Fakt on see, et täielik üllatusmoment=vastane ei oska 1. detsembri hommikul aimata, et teda ootab sel hommikul rünnak.
4. Reigo väitel võisid kõik vastuaktsioonid toimuda Undi juhatamisel. Samas toetab seda vaid Unt’ile antud VR ja Laidoneri(?) hinnang. Muud allikad, millegipärast Unt’i rolli olulisust algeteapil ei märgi.
Nagu sa oleksid nende “muude allikatega” mingitki tööd teinud....
Sealhulgas 1929.aasta "Riiklik seletus" mis muuhulgas väidab näiteks üsna üldsõnaliselt, et Põdder vabastas Raudwerega telegraafikeskjaama umbes peale 5.00. Mingist Unt’i korraldusest juttu ei ole.
Ohoh! Kas seal Ameerika olemasolust on räägitud? Kui pole, siis ilmselt pole Ameerikat olemas! Mul on ka soovitus veelgi suuremaks üldsõnalisuseks: vabastas keskjaama umbes peale 1923. aastat.

Raudvere enda kirjalik raport kõneleb sellest, et niipea kui tema ja Unt jõudsid Sõjaministeeriumisse, andis Unt talle käsu vallutada peapostkontor, et taastada tsiviil-telefoniside. Ja see oli minu mäletamist mööda isegi Pajuril kirjas. Oli veel arhiivis dokumente, kust oli näha, et Unt jagas korraldusi. On ka kõnekad mälestused.
5. Kaitsepolitsei ja sõjavägede vaheline suhtlemine. Reigo arvates kõik korras, eksisteeris vaid normaalne konkurents. Mõnede kaasaegsete (sealhulgas Laaman ja Purri) arvates oli konkurents siiski ebaterve ja informatsioon erinevate riigi julgeoleku eest vastutavate asutuste vahel ei liikunud tookord vajalikul määral. Säärast seisukohta jagab minu teada ka Heigo Arumäe ning viimased viis aastat juba ka (politsei ajaloo uurija) Mai Krikk.
Selline arvamus ei põhine eriti mitte millegil. Laamani ja Purri puhul tahaks näha, kus need nende sellised arvamused kirja on pandud. Vastasel juhul oletan, et oled taaskord midagi välja mõelnud.
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

827-1-6b? Kas seal on ka see Purri arvamus?

Igatahes homme lähen ja kontrollin üle, kas saame sealt kinnitust väidetele:
kuid liialt palju on just negatiivset infot Rõuki /tegevusest/tegevusetusest/iseloomust/ või isegi infosulus hoidmisest (Laamanni nägemus)
mõnede kaasaegsete (sealhulgas Laaman ja Purri) arvates oli konkurents siiski ebaterve ja informatsioon erinevate riigi julgeoleku eest vastutavate asutuste vahel ei liikunud tookord vajalikul määral.
Viimati muutis Reigo, 13 Jaan, 2010 18:24, muudetud 1 kord kokku.
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

Purri pihtimustesse tasub ettevaatusega suhtuda.

Kohtupalati prokuröri noorema abi kohusetäitja Klaarmann teatab 1.01.1925 3. diviisi ülemale, et Mölderi (Politsei peavalitsuse ülem) ja Ingermanni (KAPO Tallinna jaoskonna ülem) ajal on “süstemaatiline töö kommunismi luures niivõrd passiivseks jäänud”, et jääb mulje, et juhtivad isikud ei tee oma tööd. Kohalikele politseiülematele tuli mäss täieliku üllatusena, sest neile polnud saadetud eelnevalt kirjalikult mingit hoiatust. Soovitab Mölderi ja Ingermanni tagandada ja Ingermanni asemele nimetada Purri, kellel suured teened ja kogemused.

9.01.25 teatas Kohtupalati prokurör kohtuministrile, et need süüdistused ei vasta tõele, sest neile on antud pidevalt suusõnalisi juhtnööre, milleks nad Tallinnasse kutsusti. Mässuplaanidest oldi eelnevalt informeeritud. Olid ka kirjalikud juhised. Klaarmann opereerib Purrilt saadud ebatäpsete andmetega. Ingermann “täidab oma kohuseid hästi, on ettevaatlik, korralik ja midagi ei võta ette enne põhjalikku läbikaalumist. Tema tegevuses mina ei ole ühtegi väärnähtust tähele pannud. Herra Purri kui ametnik on palju nõrgem Ingermannist ja minu arvates tema iseloomu tõttu ei ole soovitav teda näha juhtivale kohale.” Mölderit hindab samuti hästi.
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

1) Sellele väitele me viidatud allikast tõestust ei leidnud:
mõnede kaasaegsete (sealhulgas Laaman ja Purri) arvates oli konkurents siiski ebaterve ja informatsioon erinevate riigi julgeoleku eest vastutavate asutuste vahel ei liikunud tookord vajalikul määral.
Võin lisada, et olemasoleva materjali (mitte ainult ühe lorijutu) analüüs näitab, et info liikus tegelikult sõjaväeluure, KAPO ja välisministeeriumi vahel küll. See peaks uues raamatus näha olema.

2) Ja kuskohas ikkagi sisaldub see "Laamani arvamus"? Laaman kirjutab üles Purri sõnu. Meelega bluffisid Laamani arvamuse juurde, et ühest allikast kaks sind toetavat allikat välja võluda?

3)Väide:
kuid liialt palju on just negatiivset infot Rõuki /tegevusest/tegevusetusest/iseloomust/ või isegi infosulus hoidmisest (Laamanni nägemus)
Tegelikult mingit "Laamani nägemust" siin pole, on vaid Purri jutt: "Rõuk oli Purri arvates ohver - temale Kaitsepol inspektor Tenson ei kannud ette, vaid kandis Kaja toimetaja Einbundile, kellega olid kokkumänginud."

Ei ole usutav.
Kaitsepolitsei osakonna juhataja Tenson – Politsei peavalitsuse ülema abi Sooman 11.05.1925: ERA 71/1/157. L 663-663p.
Kõigi püüdmiste peale vaatamata ei läinud minul korda mässu tähtpäeva teada saada. Küll oli minule üldiselt teada, et kommunistid mässu ettevalmistavad ja seda juba septembri kuul, mil Tartus avalikuks sai tehtud Heidemanni poolt juhitud kommunistline salaorganisatsioon. Selle teadmise omasin ma selle organisatsiooni materjalidega tutvunedes, mille üle üksikasjalise kirjaliku ettekande esitasin herra siseministrile. Nimetatud ettekandes ütlesin ma otsekoheselt, et kommunistid organiseerivad sõjariistus mässu ja seletasin isegi, kuida seda läbi viia tahetakse, ning et Tallinnas selle kavatsuse likvideerimiseks tarvilisi andmeid ei ole, mispärast kõvendatud valve korraldamist palusin. Samuti informeerisin sellest peavalitsuse juhtivaid ametnikke peavalitsuse nõukogu koosolekul. See oli septembri kuu lõpul, hiljem rääkisin sellest veel mitmel korral suusõnaliselt.
Need Tensoni väited olid kontrollitavad nii et vaevalt et ta valetama hakkas.

1924. aasta 26. septembril saadeti Sõjaministeeriumist “diviisidele informatsioon selle kohta, kuidas Tartus n.n. Heidemanni organisatsioon kavatses toimetada riigipööret. Selles märgitakse muu seas, et säärane põrandaalune organisatsioon, nagu Tartus oli, on loodud üle riigi." (Laurits, K. 1924. a. 1. detsembri sündmustest. // Sõdur. 1932, nr 51/52, lk 1325–1326)

Arvestades, et ka Kohtupalati prokurör hindas Purri süüdistusi jamaks, siis näib, et Purri intrigeeris/oli kibestunud nii 1924. aastal kui ka 1939. aastal. Purril oli 1922-23. aastal KAPO-s tahaplaanile tõrjutud, ehkki ta oli soovinud olla number üks.

Kui vaatame ülejäänud allikate poolt moodustatud kogupilti, siis ei ole erilist kahtlust, et Purri ajab üldiselt lora. Jah, Rõuk võib-olla ütleski Purrile korra "fantasöör", aga see on nii umbes 1/100 kogupildist.
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

Bluffadi-bluffadi-bluff-bluff-bluff. Üks suur bluff. Ja seekord on Laaman kirja pannud ka s...a.
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Postitus Postitas MOrav »

Võib-olla aitavad need?

Protsess J. Tõnissoni au kaitseks. "Vaba Maa" laimu tagasitõrjumine ühenduses endise Moskva saadiku A. Birki looga. Tunnistajatena astusid üles välisministri abi K. Toffer, prof. J. Kõpp, prof. K. Saral, Tartu linnapea K. Luik j.t. Riigivanema J. Teemanti ja kindral Laidoneri seletused kinniste uste taga.

Postimees, 9.12.1926, nr 335, lk 2.

*

"Vaba Maa" toimetaja 1 kuuks aresti. T. Tomp laskis meelega ära trükkida J. Tõnissoni au haavava artikli. Tartu-Võru rahukogu otsus.

Postimees, 10.12.1926, nr 336, lk 5.

*

Rahukogu motiveeritud otsus "Vaba Maa" vastutava toimetaja Tõnis Tompi süüasjas. T. Tomp lubas "Vaba Maas" trükkida artikli "Desertiir valitsust kukutamas", mis ilmus 14.juulil 1926. a. Selles artiklis solvatakse J. Tõnissoni. A. Birk, keda sel ajal riigireetmises süüdistati, olevat J. Tõnissoni agent ja käsilane.

Postimees, 17.12.1926, nr 343, lk 2
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Postitus Postitas MOrav »

Pole vaja ju raamatukokku sattuda:

http://dea.nlib.ee/

või täpsemalt

http://dea.nlib.ee/index.php?lid=1&byea=1926&bmon=12
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

1) Vaatsin need Estoloogi osutatud artiklid üle - põlnd seal midagi. :wink: Mõtleme nüüd: kust kohast sai žurnalist Laaman andmeid sõjaväeluure ja KAPO infovahetuse kohta ja kelle volitusel ta need avaldas? Ei usu seda asja üldse. Sa, corvus, oled ilmselt midagi segamini ajanud.

2)
Seega ma eeldan, et ka meil siin tehti sõjaseadus(t)e põhjal vahet sõjaajal kehtinud “sõjaseisukorral” ja sõjaseaduse põhjal kehtival “kaitseseisukorral”.
Sõjaseaduse kehtimine=sõjaseisukord. Pole vahet, kas tegu on rahu- või sõjaajaga.

Kaitseseisukord ja politseitegevus. // Eesti Politseileht 18.02.1922, lk 183

"Meie oleme kaitseseisukorra olulise küljega kõik tuttavad, sest juba mässuaastatest saadik on meie ajajärgus vaheldunud kaitseseisukorrad mitmes teisendis: piiramisseisukord, sõjaseisukord ja valveseisukord. Mässuaastatel pandi maksma esiteks sõjaseisukord, mis mõni aasta hiljem valjemaks valveseisukorraks pehmendati. Ilmasõja lahtipuhkemisel pingutati seda erakorralist abinõu piiramisseisukorrani. Eesti vabariigi loomisel kuulutati terves riigis välja 29. nov 1918. a. sõjaseadus välja, mis alles läinud aastal osaliselt ära kaotati ainult vagasemates maakondades."

Niisiis - 1920. aastate alguses nimetati sõjaseisukorda paralleelselt kaitseseisukorraks. Vahet ei tehtud.


3) Allohvitseride pataljon ei asunud tõepoolest Tondil (nagu sa täna Madara arhiivis meie vestluses õigesti mind parandasid), vaid 10. rügemendiga kõrvuti Juhkentali kasarmutes, kuid oleme ikka korrektsed - 10. rüg. pataljon ta ei olnud. :wink: See allüksus, mida nähes mässulised rünnakust loobusid, oli, nagu õigesti kahtlustasid, allohvitseride kuulipildujakompanii, mis valmistus minema õppelaskmistele.
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

corvus kirjutas: Lennuvälja puhul vastupanust loobumisel pidas üheks põhjuseks ohvitseride usalduse puudumist alluvatesse, mille puhul ohvitser(id) (kes ei tunne oma alluvaid) eeldas(id), et sõduritele ei tasu loota...
See oli tolle aja lennuväerügemendi eripära. Korrapidajaohvitser (või ilmselt korrapidaja abi või asetäitja, nagu Reigo mingis varasemas postituses viitas, lennuväe staap oli lennusadamas, Fleischer tegutses Lasnamäel) oli lendur-õpilane, samuti ainus hommikul teenistusse saabunud ohvitser Rätsepp oli samuti lendur-õpilane.

Lennuväe laiendamise süsteem oli 1924. a. selliselt üles ehitatud, et teistest väeosadest viidi ohvitserid (enamus) ja allohvitserid (üksikud) üle teenistusse lennuväe rügementi, kus nad määrati kohtadele ning siis komandeeriti õppejaoskonda eriala omandama. Samas - õppimine ei vabastanud ametikohale määratud kohustuste täitmisest.

Tulemus oli suur läbikukkumine. Mitte ainult 1924. a. 1. detsembril vaid ka 1925. a. kui hakati iseseisvalt lendama.

Ekspressis oli isegi artikkel sellest 1925. a. - suurimast lennuõnnetuste aastast lennuväes.
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/157553 ... 75004D080B
kui sul on vanu lennundusega seotud pilte, dokumente või muud huvitavat - võta ühendust...
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Postitus Postitas MOrav »

Mõned kodanikud Parikaste fotoalbumist. Nanilsoni pilt sobib ka Reigo artikli juurde Pm-s, kus oli aint joonistus.

Pilt

Pilt

Pilt
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

Kas seda Nanilsoni fotot raamatus avaldada oleks võimalik?
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Postitus Postitas MOrav »

Jah, muidugi. Kirjutan ps-is.
Kasutaja avatar
LoCo
Liige
Postitusi: 552
Liitunud: 19 Nov, 2005 20:03
Asukoht: Lindanise
Kontakt:

Postitus Postitas LoCo »

Foto-ja dokumendimaterjali Riigiarhiivist ;) Kokku 6 lk.
http://www.riigi.arhiiv.ee/index.php?la ... tn=menu_11

Pilt
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist