01.detsember 1924

Üksused, relvad, tehnika. Autasud ja vormid. Kõik teemasse puutuv.
Vasta
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

1925. aasta novembris Eesti, Läti, Soome poliitiliste politseide ülemate nõupidamisel mainis Sooman, et mõned 1. detsembri mässust osa võtnud põgenesid vanglast, proovisid mootorpaadil põgeneda, kuid võeti kinni. Kogu asja, sealhulgas põgenemise korraldas tegelikult KAPO ise (põgenikud muidugi seda ei teadnud), sealjuures maksti neljale kaastöölisele kokku 360 000 marka.

(info Kansallisarkisto dokumendist)

---
Pole selge, mis oli asja mõte, võimalik, et süüdistus tegelaste vastu oli nõrk ja seda sooviti põgenemisega karmistada, ei tea. Aga kas keegi on midagi kuulnud/lugenud sellisest juhusest, kus paadipõgenikud peale detsembrimässu kinni võeti?
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Reigo kirjutas:Emilie Loode: "Üks seltsimees oma kõnes mainis, et lennuväe valvekorra ohvitser andis mässu ajal oma relvad käest. Tahan öelda seda, et see ohvitser andis relvad vabatahtlikult käest ära.

Ltn. Rätsepal oli naine Marina Grigorjevna. Ma sõitsin Tallinna 1925.a. talvel ja abikaasa rääkis ka oma mehest ... Marina Grigorjevna ütles, et minu mees oleks olnud tubli revolutsionäär, massidel oleks jõudu olnud ja usku võidusse. ..."

1. detsembri mälestuskoosoleku stenogramm 30.11.1949: ERAF 247-51-592. L 38-39.
Kuidagi jäi see eelmine postitus 2 silma vahele varemalt.

Kui nüüd näpuga järge ajada, siis sel hommikul oli Lasnamäel korrapidaja ohvitser Fleischer. Rätsepp oli lihtsalt varajane tööletuleja, kes seetõttu mässajate kätte vangi langes.

Kahjuks ei oska kuidagi kommenteerida Rätseppa "revolutsioonilist" tausta, kuid pisut kipun kahtlema selles.

Küll jäi temast aga maha lesk Marina (neiupõlve nimega Baranova) ning 2-aastane poeg. Lesele maksti mehe surma järel ühekordset toetust. Lesk esitas ka taotluse pensioni saamiseks, kuid sellest keelduti. Ilmselt sattus perekond pärast seda tõsistesse majandusraskustesse. 1925. a. üritas Marina Rätsepp koos pojaga Narva taga illegaalselt üle piiri minna, kuid jäi vahele.

Niipaljukest oli Rätsepa teenistuskirja vahel. Mis perekonnast edaspidi sai - kahjuks ei tea...
kui sul on vanu lennundusega seotud pilte, dokumente või muud huvitavat - võta ühendust...
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Postitus Postitas MOrav »

Vahest siin edasi?

Narva Linna Vaestelaste Kohus > 2. Kohtutoimikud. > 2.2. Teistkordseks abiellumiseks loa andmine ja lastele eestkostjate määramine
ERA.2504.3.468
Rätsep, Marina
20.01.1932-01.02.1932
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

Ühe Soome poliitilise politsei töötaja (või kaastööline) aruandes väidetakse, et detsembrimässule eelnevatel päevadel oli suur osa ajateenijaid reservi arvatud, samas kui uued ajateenijad polnud veel saabunud. Seega oli reservi arvatud ka enamus noorkommuniste-ajateenijaid.

See seletaks, miks kommunistid sõjaväe ridades nii passiivsed olid - neid lihtsalt polnud seal sel hetkel kuigi palju. Väite reservi arvamise kohta peaks siiski üle kontrollima.
Kasutaja avatar
LoCo
Liige
Postitusi: 552
Liitunud: 19 Nov, 2005 20:03
Asukoht: Lindanise
Kontakt:

Postitus Postitas LoCo »

Tasub meenutada 85 aasta taguseid sündmusi...

Tondi Sõjakooli magamisruumis asus selline mälestustahvel langenud kadettide nimedega: Arnold Allebras, Aleksander Teder, Aleksander Tomberg ja August Udras.

Pilt
Henn
Liige
Postitusi: 514
Liitunud: 19 Nov, 2007 13:38
Asukoht: Eesti
Kontakt:

Postitus Postitas Henn »

Eesti Rahvuslik Liikumine ja IRL-i rahvuslaste ühendus panid eile sinna pärjad. Peale varahommikul käinud kadettide ei pidanud seda päeva mitte keegi muu tähelepanuväärsekski. Lehed ei pidanud oluliseks leheruumi teemale kulutada, lippegi ei lehvinud majadel.... No nii krdi poliitkorrektseks on muututud, et... Ometi peaks see meie suurpäev olema.
Henn
Liige
Postitusi: 514
Liitunud: 19 Nov, 2007 13:38
Asukoht: Eesti
Kontakt:

Postitus Postitas Henn »

Miks leinalipud? Võidulipud loomulikult.

Ma ei tea, mis lehti sina loed, kuid peale kadettide rivistuse ei räägitud küll peavoolumeedias midagi sellest, et Eesti surus Moskvast instsineeritud riigipöördekatse maha ja et see päev vääriks tähistamist. Ei teinud sellest päevast välja ka riigitegelased.
Hale ja allaheitlik poliitkorrektsus, mis takistab oma rahva ja riigi tähtpäevi meeles pidada ja väärikalt tähistada - äkki Kreml või mõni asustuskolonist solvub.

Tähistame aga seda, et oskame head ohvrid olla ja ennast hästi tappa lasta. Sellest, et oleme osanud ja loodetavasti tulevikus oskame ka vaenlasele tuule alla teha ja hoopis neid tappa, parem ärme sositagi. Äkki rahvuslik eneseväärikus saab toetust.
Henn
Liige
Postitusi: 514
Liitunud: 19 Nov, 2007 13:38
Asukoht: Eesti
Kontakt:

Postitus Postitas Henn »

Ma vaatan jah, et sa ei saa aru. Kahju sellistest.

Mina vaatan mässukatse mahasurumisel langenuile kui kangelastele, kelle üle peaksime uhked olema. Või peaksime Vabadussõja võidu puhul samuti tähistamise asemel vaid leinaküünlad süütama?
Henn
Liige
Postitusi: 514
Liitunud: 19 Nov, 2007 13:38
Asukoht: Eesti
Kontakt:

Postitus Postitas Henn »

corvus kirjutas:Vaikides ja leinameeleolus kuulati kõnet.
Sina rõhutad seda lauset, mina rõhutaksin aga hoopis järgmist: "Kui lõpuks härra Vassil ette paneb, et mälestada langenuid hümni laulmisega, siis ei taha isamaaline meeleolu raugeda ja lauldakse veel ühiselt mitmeid teisi isamaalisi laule."
Kuid eks see näitab meie erinevat suhtumist ja hoiakuid. Sina eelistad ilmselt igipõlist kannataja ja ohvrirolli, mina mitte.

Ma ei tea, kas sul tõesti on raskusi minu kirjutatu arusaamisega või hämad sa tahtlikult. Ma rääkisin selgesõnaliselt, et peavoolumeedia ja ei rääkinud mässu mahasurumisest ja selle olulisusest rohkem kui näidati vaid kadettide rivistust ning riigitegelasi asi ei huvitanud. Ei maksa mulle siin Muinsuskaitseseltsi ja muid kodanikualgatusi ette tuua. Ka meiepoolne pärgade panek oli üks sellistest kodanikualgatustest. Mina räägin riigitasandist - valitsuse ja presidendi poolset ignoreerimist ei korva ükski kantsler, nii nagu näiteks Velliste kohalolek ei korva igaastastel vabadusvõitlejate kokkutulekutel ja II MS lõpu tähistamisel kõrgemate riigitegelaste puudumist.


Mis puutub artiklite kirjutamisesse, siis kustutamaks sinu eksiarvamust justkui ma seda ei teeks, toon siin ära lõigu ühest oma kunagi avaldatud artiklist. See ei ole küll otseselt detsembrimässust, kuid puudutab neid väärtusi, mida sellel tähtpäeval tuleks meenutada.

RAHVUSLIKUST ENESEVÄÄRIKUSEST, 2008


Nagu üksikindiviidil, on igal rahvuselgi oma eneseväärikus ja uhkus, mis koosneb paljudest erinevatest komponentidest. Nagu üksikisik, nii võib ka rahvus teatud tingimustel kaotada usu endasse ning langeda depressiooni ja alaväärsuskomplekside võrku.

Et tunda tõelist uhkust oma rahvuse üle ja omada rahvuslikku väärikust peab üksikindiviid tajuma ennast osana oma rahvast, selle kultuurist, minevikust ja tänapäevast, tajuma, et riik - see oleme meie. Minevik peab pakkuma pidepunkte, mis annaksid võimaluse tunda uhkust oma isade ja esiisade üle ning omaenda riigi üle. Neid pidepunkte ja tähtpäevi tuleb rõhutada ja tähistada. See peaks olema ka osa isamaalisest kasvatusest. Eestis seda aga ei tehta, kuigi meie ajalugu annab küllaga põhjust meenutada ja tähistada võidukaid lahinguid, mitte vaid alandavat allajäämist. Näeme, et kasvab ükskõiksus ja teadmatus. President Ilves kinnitas aastalõpuintervjuus (2007) koguni, et eestlased armastavad küll oma rahvast, kuid vihkavad oma riiki. Miks on see nii?

Vabadussõjas Eestile priiuse kätte võidelnud eestlased tundsid suurt suurt uhkust oma riigi ja rahva üle. Ja õigustatult. Rahvuslikkus ja isamaalisus ei olnud pelk sõnakõlks ega naerukoht, milleks see tänapäeval tehtud on. Ka pikkadel okupatsiooniaastatel kandsime kõik seda tunnet oma südames, välja arvatud reeturid ja kollaboristid, kes end nüüd hoopiski vabadusvõitlejateks tituleerida üritavad. Täna aga, peale teistkordset, paljuski vaid näilist vabanemist Vene Karu käppade vahelt, sest võimu naudivad ju needsamad kollaboristid, on sellest järel vaid riismed. Seda näitab hästi suure osa eestlaste orienteeritus vaid materjaalsetele hüvedele ja lausa hämmastav ükskõiksus rahvusele ja riigile eksistentsiaalsete asjade suhtes.

Nelikümmend aastat genotsiidi, rahva eliidi, rahvusliku mälu ja hariduse hävitamist, venestamispoliitikat ja kommunistlikku ajupesu on meie rahvusele ja selle enesehinnangule mõjunud märksa laastavamalt kui me enesele tunnistada oleme tahtnud. Kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate alguse eestlaste enesetunnetuse tõusvas puhangus oleks olnud võimalik need haavad parandada ja taastada rahvuslik väärikus, kuid seda ei üritatudki. Vastupidi! Kremli toel Eestis juhtohjad haaranud endised kommunistid ja kollaborandid, kellele teiseltpoolt assisteerivad ühtset Euroopa Liitu propageerivad kosmopoliidid, on sihipärase töö tulemusena suutnud naeruvääristada ja hävitada igasuguse rahvusliku eneseteadvuse tõusu. Selle asemel, et tunnustada ja rõhutada näiteks eestlaste vaprust II Maailmasõja lahingutes ja nende ennastohverdavat võitlust Eesti vabaduse eest, mille üle iga rahvus uhke oleks (meenutage kasvõi meiega samal poolel sõdinud soomlasi), üritati kohe alguses võltshäbeliku vaikimisega seostada meie vabadusvõitlust natsiideoloogiaga, just nii, nagu Kremli satraabid seda soovisid. Viisteist aastat korrutatakse meile, et meie "sõbrad" ei mõistvat meid ja lastakse Venemaal, ise vaikides, oma propagandavalesid maailmale levitada. Vabadusvõitleja mõistegi tahetakse kaitseminister Ligi eelnõuga ära solkida, tunnistades selleks igaühe, kes vaid ise tahab - ka kommunistid. Isegi iga kodaniku õigus ja kohustus oma riiki kaitsta on ekskommunistide juhitava valitsuspartei meelest aja ära elanud.


Ma ei kahtlusta, et meie riigi ja võimu usurpeerinud endised kommunistid sotsialismiaega tagasi ihkaksid. Ei, selleks on nad käe liialt sügavale riigi kaukasse ajanud ja mammona hüvesid maitsta saanud. Seda ei taha isegi Venemaa. Küll on nad aga kõigeks valmis võimu nimel. Just sellepärast on rahvuslik ühtsus ja rahva eneseteadvus neile ohtlik, sest see pühiks kogu ülessekerkinud saasta minema. Et seda ei juhtuks, ollakse valmis Kremliga salaja poliitilist ja majanduslikku kašatšokki vihtuma, täpselt nagu Kekkonen seda Soomes aastakümneid harrastas. Kusjuures vahet ei ole, kas tegemist on Keskerakonnaga, kellel Putini parteiga koostöölepe on; Reformierakonnaga, kes uue integratsiooniprogrammiga Savisaare kodakondsuse nullvarianti ellu viia püüab, Res Publicaga, kes vabadusvõitlejad natsideks kuulutas ja Lihula ausambarüvetamise korraldas või Isamaaliiduga, kelle seaduseeelnõu, et Eesti riiki peaks ka täiesti umbkeelsed muulased valitseda saama Riigikogus heaks kiideti.

Näiteid võiks tuua lõputult ja kõigi Toompeal esindatud erakondade kohta. Rikuvad nad ju kõik täiesti avalikult Põhiseadust, omades lisaks veel niipalju häbematust, et väita end tegutsevat Eesti hüvanguks. Meenutagem kasvõi enneolematut 5,2 protsendi Eesti territooriumi ärakinkimist okupandile ja EL Põhiseaduse ratifitseerimist, millega meie Põhiseadus vaid vanapaberiks tehti. Eelpoolöeldu ei tähenda õnneks siiski, et näiteks IRL-i ja Keskerakonna, kes end avalikult võõramaalaste ja võõrameelsete esindajaks on positsioneerinud, vahele veel võrdusmärki oleks võimalik panna.

Ma ei pea kõigis Toompea erakondades laiutavate endiste kommunistide ja kosmopoliitide suurimaks kuritööks mitte meie ühise vara ohjeldamatut ärastamist ja riigiröövimist - võim korrumpeerib ja sedasama juhtub ka demokraatlikus läänes. Ka endale põhjendamatute privileegide loomine ei ole vaid kommunistide eripära. Nende suurimad kuriteod peituvad minevikus - koostöös okupatsioonivõimudega, ja selles, et tänapäeval on nende poolt eestlaste rahvuslik eneseväärikus, enesealalhoiuinstinkt ja poliitiline aktiivsus suudetud peaaegu olematuks muuta. Sügav kuristik on tekkinud poliitikute, riigi ja rahva vahele. Puudub ühendav idee ja väärtused, mis rahvast liidaks ja edasi viiks. Ükskõiksus ja apaatia on saanud valdavaks. Eesti riik ja rahvas on salakavalalt alistatud demagoogia ja näiliselt demokraatlike vahenditega ning muudetud millekski tühiseks ja mis kõige hullem, paljude meelest lausa mõttetukski.

On mõistetav, et rahva, kellest isegi valimistel peaaegu mitte midagi ei sõltu, pettumus sellise riigi suhtes kasvab. Näevad nad ju igal sammul oma riigiesindajate äärmist selgrootust ja äraandlikkust meie riigi tõeliste huvide kaitmisel. Kui lisada siia veel äravõetud rahvuslik mälu ja uhkus, siis pole ime, et ka rahva eneseväärikus on kadumas. Seda tunnet õhutavad takka veel need, kes ütlevad, et ise ju valisite endale sellised juhid. Ei valinud! Valisid ringkonnad, kes meile erakordselt ebademokraatliku valimissüsteemi lõid, mis võimulolijate klikile võimu tagab.

On karta, et rahvas, kes demagoogiast ja mesijuttudest uimastatud on, ei ärka iseenesest ega ka ärksamate hõigetest. Rahvas ei ärganud ka peale Pätsi-Laidoneri alandavat alistumist ja Eesti okupeerimist venelaste poolt. Ärgati alles, kui kümned tuhanded inimesed olid kadunud ja mõrvatud ning suurküüditamine läbi viidud. Ärgati siis, kui vaenlane oma pere kallale tuli ja ärgati vihaselt. Selleks ajaks, kui sõjatander Eestisse jõudis, olime venelased juba poolest Eestist välja löönud. Kas tänapäeva Eestis on tõesti vaja samasugust šokiteraapiat, et rahvas ärkaks?

Raputusi, mis peaks rahva üles äratama on viimastel aastatel olnud hulganisti. Kohati on tundunud, et üks silm on juba peaaegu lahti. Kas on, seda näitavad meile valimised. Loodame et lõplik ärkamine tuleb enne, kui eestlaste hing, rahvuslik vaim ja viimanegi elujõud vaikselt ära lämmatatakse. Kuid ka Kremli ja lääne "sõprade" hüpiknukud Toompeal peaksid taipama, et siis ei ole neid ennastki enam kellelegi vaja. Ka mujal teatakse, et oma rahva äraandjaid ei või iial usaldada.
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

Kas on, seda näitavad meile valimised.
Henn, misjaoks sa seda teemat oma viletsa parteipropaganda näidistega risustad? Selleks on teised kohad.
Henn
Liige
Postitusi: 514
Liitunud: 19 Nov, 2007 13:38
Asukoht: Eesti
Kontakt:

Postitus Postitas Henn »

Kus sa parteipropagandat näed? Ja huvitav küll, millisele parteile ma siis propagandat teen? Eriti,kui arvestada, et ma ei ole kunagi kuulunud ega kuulu ühessegi olemasolevasse parteisse. Asi on ikka väga viltu, kui ainuüksi üks sõna - valimised, tekitab selliseid assotsiatsioone.

Põhiteema on hoopis selles, nagu ma kirjutasin, et : "Minevik peab pakkuma pidepunkte, mis annaksid võimaluse tunda uhkust oma isade ja esiisade üle ning omaenda riigi üle. Neid pidepunkte ja tähtpäevi tuleb rõhutada ja tähistada. See peaks olema ka osa isamaalisest kasvatusest. Eestis seda aga ei tehta, kuigi meie ajalugu annab küllaga põhjust meenutada ja tähistada võidukaid lahinguid, mitte vaid alandavat allajäämist."
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

Aga siis järgmine kord väljendagi seda põhiteemat ilma mingisuguse kõrvalvahuta.
Henn
Liige
Postitusi: 514
Liitunud: 19 Nov, 2007 13:38
Asukoht: Eesti
Kontakt:

Postitus Postitas Henn »

Tõesti, see on lausa sümboolne kuupäev. Sel päeval jõustus Lissaboni leping ja Eesti sai sellega faktiliselt konfödertatsiooni provintsikubermangu staatuse - kõigis olulistes valdkondades (68-s) on otsustusõigus kenasti Brüsselile loovutatud. See oli ju riigiisade meelest tähtsam ja ega sisulisest suveräänsusest loobumise tähtpäeval pole neil ju paslik meenutada, et keegi on samal päeval iseseisvuse säilimise eest olnud valmis võitlema.

Mina ei tea aga ühtegi riiki kus ei tähistataks riigile ja rahval olulisi võite, kuigi sinu jutust tuleb välja, justkui oleks enamik riike sellised. Okupeeritud Eesti oli küll selline. Tähistasime võõraid võite. Kas vihjad, et okupatsioon pole tegelikult iial lõppenud?
Henn
Liige
Postitusi: 514
Liitunud: 19 Nov, 2007 13:38
Asukoht: Eesti
Kontakt:

Postitus Postitas Henn »

Ma ei tea, kas humanitaar ja militarist peaksid teineteist välistama? Kunagi ma arvasin samuti. Mida vanemaks ma aga saan, seda enam näen neid kahte poolt teineteist täiendavat ja ma ei näe selles midagi halba. Vastupidi, võtmesõnaks on tasakaal.
Lipu tõmban masti niikuinii ja pärja viime olulistel tähtpäevadel ikka, nagu alati. Ehk tuled järgmisel korral kaasa? Muidugi kui kannataja ja ohvri rollist väljuda tahad.
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

lasti endale ootamatult ja lausa kuritahtliku hooletusega "ära teha", kaotades hulk olulisi (ja ka süütuid) inimesi kuni versioonini, et enamlaste mässu lasti toimetada ning toimuda võimude poolse kaasabiga.
Ootamatult lasti küll ära teha, kuritegeliku hooletusega mitte. Viimane versioon ei kannata eriti kriitikat.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 0 külalist