See "tänud oponendile" sind nüüd küll enam ei päästa, sest hakkad oma puusalt tulistamise ja väljamõeldistega juba ära tüütama... Mingi sündsusetunne võiks siiski inimesel olla.
Teades, et Undi eestvedamisel olid valminud plaanid mässule reageerimiseks (mida täiendati juba üsnagi konkreetseks minnes 6.novembril) , kus olid määratud erinevate isikute (üksuste) kohustused ning alluvusuhe, siis saan mina küll toimunu valguses ning antud plaani raames seada kahtluse alla käsuliinide toimimise mässu algfaasis.
1) Väide, et plaani "täiendati juba üsnagi konkreetseks minnes 6.novembril" on su enda isiklik järjekordne fantaasia. Seda plaani täiendati sageli. Plaan tehti valmis juba 1921. aastal ning oluliselt muudeti seda tegelikult 1924. aasta kevadel, hiljem ilmselt vaid korrigeeriti. Ja seda tehti igaks juhuks. Plaanid ongi igaks juhuks.
2) Nüüd siis räägitakse juba käsuliinide mittetoimimisest, enne oli juttu “ebaselgusest”. Kuna mässu mahasurumise kava täpsed detailid ei ole teada, siis on raske öelda, kas käsuliinid toimisid või mitte. Küll on teada plaani järgmine variant (1924. aasta detsember) ja seal on juhised, et väeosad kaitsevad mässu korral teatud piirkonda. Vajadusel aktiivselt ründama pidid
Undi käsul allohvitseride pataljon, soomusmasinad ja üksik eskadron. Undi nimel võisid käske anda ka tema abi kol Seiman, tema staabiülem kol-lt Kauler, operatiiv-adjutant maj Maide ja Tallinna komandant kol Raudvere. See oli plaan 1924. a detsembris. Loomulikult võidi vajadusel rünnakuks ka teisi väeosi kasutada. Ma ei näe mingit põhjust väita, et 1. detsembri hommikul käsuliin ei toiminud või oli ebaselge. Puudub informatsioon, et seda kinnitada.
Kui oletada, et ka 1. detsembri seisuga võisid Undi nimel käske anda needsamad isikud, siis tekib küsimus, et mida nad 1. detsembri hommikul konkreetselt tegid. Ja ei maksa siinkohal lihtsalt jälle lahmima hakata, vaid me lihtsalt praegu ei tea, mida nad tegid. Fakt on aga see, et mässust sai selle alates kohe teada Raudvere, kes informeeris Unti ja koos sõideti sõjaministeeriumisse. Võimalik, et ülejäänud mehed said info hiljem ja esimesena saabus kohale just kõrgem juht Unt koos Raudverega.
Mida muideks 10.polgu allohvitseride õppepataljon ka tegi…Ainsana õigel ajal ja vastavalt käsuliinile. Kandes oma lahkumisest ette staapi ning saades korralduse liikuda Sõjaministeeriumi (?) juurde.
Kust sa tead, et "ainsana õigel ajal"? Käisid arhiivis ja vaatasid dokumente? Allohvitseride õppepataljon oli muide Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste alluvuses.
Ilus näide käsuliinide olematusest on vast kapo juhi August Tensoni näide. Mees kelle organisatsioonile oli pandud Undi plaaniga üsnagi vastutusrikas roll magas kuni kella 7ni, mil tema enda korrapidajale meenus oma otsene ülemus.
Ilus näide on see küll asjatundmatusest ja jultumusest.
1) Selle oled sa jälle lihtsalt välja mõelnud, et Tensoni organisatsioonile oli Undi plaaniga pandud vastutusrikas roll. 1924. aasta detsembri variandis pole KAPO-l üldse mingit rolli. Ega KAPO ei ole mingisugune tänaval korrapidamise või lahingulöömise organ.
2) Tensonil ei olnud korrapidajat. Korrapidaja oli KAPO Tallinna jaoskonnal. Jaoskonna korrapidaja teatas asjast oma ülemusele telefonitsi peale poolt kuut, misjärel telefoniühendus katkes (keset kõnet), kuna mässulised katkestasid peapostkontoris telefoniühenduse. Niipea, kui postkontor tagasi võeti 7 ajal, helistati ka Tensonile.
Lisaks huvitab mind kui kaugele ja kuhu jõudis info neilt kahelt sidepataljoni mehelt, kes “mässajatena” esinesid ja kel vandenõulaste rangele konspiratisoonile vaatamata õnnestus veel ennem mässu algust jõuda oma väeossa tagasi… Juhul kui see info, mille allikat ma ei suuda hetkel tuvastada, on õige.
Nad jõudsid oma väeossa tagasi mõni minut enne rünnakut väeosale, mistõttu nad said hoiatada vaid kasarmus ööbivaid mehi.
Tegelikult rääkisin ma sellest, et hilisemaid arreteerimisi ja kinni võetud persoone (eeldan, et sa pidasi silmas augustidemon stratsiooni järgseid arreteerimisi?) ei ole eriti käsitletud.
Kas sa tõesti arvad, et ma ei oska lugeda? Tegelikult ütlesid sa: “Nendest 90 kinnikukkunud tegelasest olid (
nagu 149stki) tulihingelised vast vaid osad. Ülejäänud olid taaskord "lisaballast", kellest tulihingelised kasvasid türmis.”+
“Mulle on neist viimastest arreteerimistest küll jäänud pisut teine mulje. Aga loodetavasti ilmub kunagi lisaks 149. protsessi käsitleivaile monograafiatele ka nö teise laine areeteerimiste käsitlus.”
Bluffisid justkui oleks olemas mingisugused monograafiad, mis 149 protsessi puhul lubavad väita lisaballasti ja vanglas tulisteks muutumist. Proovisid analoogiat lükata ka hilisemate arreteeritute peale. Teisiti on neid lauseid raske tõlgendada.
Minu arvamus 149 protsessist baseerub seni ilmunud kirjandusel ning on siiski hetkel veel selline: nii 149 puhul, kuid seda enam hilisemata arreteerimiste puhul oli lisaballasti, keda oleks saanud muul moel mõjutada.
Arvamus põhineb seega eriti mitte millegil, vaid oma väljamõeldistel. Hämmastav suhtumine!
Isegi Linkhorstist sai "Paulus"... Küsimus oli vaid lähenemises.
Kes oli Paulus enne Pauluseks saamist? Õige - Saulus! Soovitad, et oleks pidanud 149 protsessi tegelastele kõikidele määrama surmanuhtluse? Mis seaduse alusel? Aga rikume seadust. Hästi, mis edasi? Mis sellest kasu oleks olnud? Arvad, et keegi neist teadis, kus sel hetkel mõni kommtuus end varjab? Oleks rääkinud natuke kommunistide salajasest elust. Mis siis? Mis selles jutus põhimõtteliselt uut oleks olnud? Sa ei tea sisuliselt mitte midagi tollasetest poliitilistest protsessidest ega kommunistidest, aga ikka targutad ja targutad.
"Küsimus oli vaid lähenemises" - kust sa üleüldse tead, et ei lähenetud? Ma kahtlustan, et need umbes 5 õigeksmõistetut 149 protsessil võisidl lähenemise eelnevalt vastu võtta. Need võisid tõepoolest lisaballast olla.
Sa tõesti arvad, et ideelisele kommunistile sai õigusriigis iga kell kuidagi niiviisi "läheneda", et ta oleks seejärel kohe oma suured ideaalid reetnud? Linkhorst on erijuhus, keda sai surmanuhtluse ähvardusel vahele võtta. Mõni muu tegelane võib-olla ei oleks murdunud.
Rahaminister Otto Strandman oli teine. Omal soovil, kui ma ei eksi. Asendati endise Eesti Panga presidendi Leo Sepp'aga. Kark asendati ka, teatavatel põhjustel..
Riigivanem oli samuti teine.
Lisaks meenutan ma ka tuntud kaitsepolitseinik Purri lugu 1924.aastal, kui ta Tartus dešifreeris Heidemanni juurest leitud dokumente? Nende sisu on ju teda (relvaladu Ropkal; valemundrid; Lõuna-Eesti mässukava). Prokurör Müller saatis minu mäletamist mööda Purri Rõuk’i jutule, kes viimast Anvelti nime kuuldes, fantašööriks kutsunud. Purri lahkus…väidetavalt hüvasti jätmata..
Mis väljamõeldis/lori see siis on? Kust see pärineb? Bluffima ära tule.
Igatahes on tegu tühja pläraga. Tegelikult võeti Heidemanni-asja niivõrd tõsiselt, et 30. oktoobril tõsteti politsei ja sõjavägi kõrgendatud valmisolekusse, sest seoses Heidemanni looga saadi andmeid, et see on kommude planeeritud väljaastumise kuupäev. Midagi aga ei juhtunud. Tegelikult olid kommud tõepoolest planeerinud esialgu oktoobri lõppu või novembri algust mässu algusajask, kuid teadmata põhjusel jäi see asi ära. Võimalik, et Heidemann sissekukkumise tagajärjel.
Kordan, pole mina kohtumõistja, kuid liialt palju on just negatiivset infot Rõuki /tegevusest/tegevusetusest/iseloomust/ või isegi infosulus hoidmisest (Laamanni nägemus) ning väita et siseministri roll oli sel hetkel tsiviilkontrolli ületähtsustavas EW’s teisejärguline, samas kui isegi 1.detsembri hommikul Strandman valitsuse koosolekul mõtles sõjaseisukorda väljakuulutades ning ülemjuhatajat ametisse pannes ikka veel Riigikogu reageeringule? Ametnike (sealhulgas sõjaväe omade) ja tollal väga olulise Riigikogu vahel seisid ministrid, kes ei olnud tollal kohe kindlasti mõeldud vaid “kohatäiteks”. Nõus, et nende rolli ei tohiks ülehinnata, kuid ka alahindamine pole õige!
Antud kontesktis täiesti mõttetu ja kõrvaline jutt. Ma olen “kümme” korda argumenteerinud, miks siseministri/sõjaministri roll mässu mahamagamises oli teisejärguline. Vastuargumentatsioon on udune jutt tsiviilkontrollist ja Riigikogust. Ja kus ikkagi see "Laamani nägemus" meile kangastub? Väidan, et see on sul järjekordne väljamõeldis.
Täna kutsuksime me seda teist seisukorda nn erakorraliseks seisukorraks (toon ära ka vastavad ingliskeelsed vasted: State of War ja State of Emergency), kuid siis kasutati selle puhul nimetust “kaitseseisukord”. Parim vahetegemise võimalus on see, et sõjaväeline ülemjuhataja sai siiski olla vaid ühel juhul s.o. juhul kui riik oli sõjaseisukorras. Ja nagu me teame on kogu meie ajaloo jooksul selleks olnud vaid üks isik - Johan Laidoner, kes sellesse ametisse määrati kolmel korral - Vabadussõja ajal, 1924 aasta mässu ajal ning peale 1934 aasta riigipööret. Ainult sõjaseisukorras oli sõjaväelasest ülemjuhatajal õigus laiendada temale alluvate sõjaväelaste volitusi. Drastiliseim näide: 1924.aastal andis Laidoner diviisiülematele kindlralkuberneride õigused. Mitte kordagi ei tehtud seda “kaitseseisukorra” puhul ega tsivilistidest sõjaministrite/ega valitsuse poolt.
Kust sa kogu selle pseudo küll ometi võtad?
Siseministril olid
Vene sõjaseaduse järgi kindralkuberneri õigused. Alles ise tsiteerisid Laamani päevikut: "Ega see ülemjuhataja õigused palju juure ei anna; need õigused on juba Rõukil sõjaseadusega."
Siseminister võis anda kindralkuberneri õigused diviisiülematele.
1921. aasta 16. aprillil väljastas siseminister kuus volitust, millega vastavalt kehtivale endise Vene riigi seadusandlusele anti kindralkuberneri õigused järgmistele isikutele: 1. diviisi ülemale Viru ja Järva maakonnas; 2. diviisi ülemale Tartu, Võru ja Petseri maakonnas; 1. diviisi ülema abile Pärnu maakonnas; Viljandi garnisoni ülemale Viljandi maakonnas; Soomusrongide brigaadi ülemale Valga maakonnas ning Sõjaväeringkonna ülemale ülejäänud riigi alal. Volitus pidi kehtima hakkama, kui selle saanud isikule alluval territooriumil “peaksid rahutused tekkima, ehk maksva riigikorra kukutamise katsed avaliku väljaastumise näol ilmsiks tulema ... Momendi äramääramine ja vastutus selle eest, millal Teie käesoleva volituse põhjal tegutsema hakkate, jäeb isiklikult Teie peale ... Käesolev volitus on maksev kuni tema maksvusetaks tunnistamiseni ehk sõjaseisukorra kaotamiseni.”
(Siseministri poolt 16.04.1921 väljastatud volitused: ERA 14/1/582. L 88–93.)
Nagu juba ütlesin: 1924. aastal ei olnud olemas kahte eraldi seisukorda. Oli Vene sõjaseadus. Ei olnud mitte mingisugust eraldi kaitseseisukorda. Ei olnud selleks õiguslikku alust. Oli Vene sõjaseadus, millega kehtestati sõjaseisukord, kas terves riigis või osaliselt. Suupäraselt nimetati seda ka kaitseseisukorraks.
2. Teada on, et Undi eestvedamisel oli aprillis välja töötatud Tallinna garnisoni ülema korraldused kohalikkude kommunistide mässukatse mahasurumiseks. Neid täiendati oluliselt veel 6.novembril. Unt oli määratud ka mässuvastase tegevuse juhiks.
Reigo väitel kahtlesid veel ka 30.novembri kapo ja sõjaväelased, kas kommud üldse jõuavad tegudeni.
Corvus evib seisukohta, et “kas” küsimus (vähemalt paljude mainitud ametnike puhul) oli siiski juba 6.novembril muutunud “millal” küsimuseks.
1) Osutan veelkord, et jutt plaani "olulisest" täiendamisest on antud juhul fantaasia. See täiendamine võis ka seisneda vaid valvepostide paigutamise küsimuses. See täiendamine ei osuta mitte midagi selle kohta, milline oli küsimus. Seda, et oli küsimus "kas", on väitnud nii Laurits kui ka Tõrvand. Ei näe põhjust vastupidist arvata. Ega mässu ei välistatud, vaid selles kaheldi. 30. novembril võisid üheaegselt arutusel olla mõlemad küsimused. Küsimusele "kas" ilmselt konkreetset vastust ei olnud. Küsimusele "millal" oli vastus: igatahes mitte homme.
Mõlemad on ühiselt seisukohal, et sõjaväelased (kapo “abiga”) panid kindlasti Undi eestvedamisel puuse prognoose tehes. Võimalik, et loetud tundidega (kui uskuda Pajurit – ei ole hetkel käepärast, millele ta tugineb - Undi käskkirjale vastavalt tuli mässajate vastu planeeritud aktsioone hakata täitma 1.detsembril kell 16.).
See on hoopis kõrvaline käskkiri, mis anti 1. detsembri hommikul juba peale suurema osa mässu mahasurumist. Mässu mahasurumise juhtimine toimus suusõnaliselt/telefoni teel, mitte käskkirjadega. Ma olen üpris kindel, et juba eelnevalt olid kõik väeosad, kellega oli side, telefonikorralduste mõjul alarmeeritud, mistõttu see Undi käskkiri on vaid puhas tagantjärele formaalsuse täitmine.
Arusaamatu on sõjaväelaste käitumine (kurat selle politsei ja politseivalve nõrgendamise nõudega, mis jäigi selliseks kuni mäss läbi), kes isegi igaks juhuks ei tugevdanud oluliste kohtade valvet. Viimane oli ju konkreetselt Undi või isegi linna ning asutuse komandandi pädevuses.
Oluliste kohtade valvet oli ilmselt plaanis tugevdada 1. detsembril.
Poliitikute “raske ja õiglase une” järgi võib oletada, et tõepoolest nemad mõtlesid alles “kas” dimensioonis. Eriti Rõuk, kui uskuda Laamanni.
Jätame selle Rõugu juba rahule. Ei usu ma tegelikult, et Laaman on seda kuskil väitnud. Blufid lihtsalt.
Näiteks, mässu initsiatiivikas ennetav mahasurumine sellel hetkel oleks võinud saada interpreteeritud parempoolseks riigipöördeks.
Mis “parempoolne riigipööre” on haarang Kristiine heinamaal? Milline idioot oleks kartnud, et haarang Kristiine heinamaal 30. novembri õhtul võib poliitikute arvates olla “parempoolne riigipööre”? Mis riik seal heinamaal asus?
kas poliitikute jaoks pehmendati tegelikku olukorda?
Ei ole selle koha tõestust ega oletuse alust.
3. Fakt on see, et kui mitte kõikjal ei saavutatud üllatusmomenti (juba mainitud 10.polk), siis samas kohati oli üllatusmoment täielik (Balti jaam; lennuväli).. Ülejäänud kohtades ei saavutatud ka üllatusmomenidiga efektiivset ülekaalu (ratsareserv; Tondi kasarmud).
Fakt on see, et täielik üllatusmoment=vastane ei oska 1. detsembri hommikul aimata, et teda ootab sel hommikul rünnak.
4. Reigo väitel võisid kõik vastuaktsioonid toimuda Undi juhatamisel. Samas toetab seda vaid Unt’ile antud VR ja Laidoneri(?) hinnang. Muud allikad, millegipärast Unt’i rolli olulisust algeteapil ei märgi.
Nagu sa oleksid nende “muude allikatega” mingitki tööd teinud....
Sealhulgas 1929.aasta "Riiklik seletus" mis muuhulgas väidab näiteks üsna üldsõnaliselt, et Põdder vabastas Raudwerega telegraafikeskjaama umbes peale 5.00. Mingist Unt’i korraldusest juttu ei ole.
Ohoh! Kas seal Ameerika olemasolust on räägitud? Kui pole, siis ilmselt pole Ameerikat olemas! Mul on ka soovitus veelgi suuremaks üldsõnalisuseks: vabastas keskjaama umbes peale 1923. aastat.
Raudvere enda kirjalik raport kõneleb sellest, et niipea kui tema ja Unt jõudsid Sõjaministeeriumisse, andis Unt talle käsu vallutada peapostkontor, et taastada tsiviil-telefoniside. Ja see oli minu mäletamist mööda isegi Pajuril kirjas. Oli veel arhiivis dokumente, kust oli näha, et Unt jagas korraldusi. On ka kõnekad mälestused.
5. Kaitsepolitsei ja sõjavägede vaheline suhtlemine. Reigo arvates kõik korras, eksisteeris vaid normaalne konkurents. Mõnede kaasaegsete (sealhulgas Laaman ja Purri) arvates oli konkurents siiski ebaterve ja informatsioon erinevate riigi julgeoleku eest vastutavate asutuste vahel ei liikunud tookord vajalikul määral. Säärast seisukohta jagab minu teada ka Heigo Arumäe ning viimased viis aastat juba ka (politsei ajaloo uurija) Mai Krikk.
Selline arvamus ei põhine eriti mitte millegil. Laamani ja Purri puhul tahaks näha, kus need nende sellised arvamused kirja on pandud. Vastasel juhul oletan, et oled taaskord midagi välja mõelnud.