www.militaar.net

Olen kuulnud jutte Laskurkorpuse 249.diviisi 917.polgu komandöri alampolkovnik Peeter Liivaku tapmisest Kuramaa lahingute ajal märtsis 1945.

Kusjuures ta olevat kohapeal maha lastud reetur-sõjaroimar Trankmanni poolt kas käsu mittetäitmise või oma meeste surmasaatmata jätmise eest.

Kas keegi teab, on neil kuuldustel mingit alust või mis Liivakust sai?

Pöördu otse viimaste korpusemeeste poole! Arnold Merit ei ole vist mõtet tülitada

Peeter LIIVAK. Sündinud 29. VII 1892 Võrumaal Kahkva vallas. I ms-s ohvitser 1915-, kaadriohv, 1928 kapten, Sakala pataljoni 2. kompanii ülem -34, 9. üksik-pat adjudant 1934-, major 24. II 1937, 1939 vahipataljoni 2. kompanii ülem, Punaarmees 1940-41, II msõjas Punaarmees, eesti korpuse polguülem, 1944 major. Surnud 4. IX 1958 Tallinnas. [Andmed: Isotamm]

Maetud 7. IX 1958 Rahumäe kalmistule, kvartal Linna kümme, sektor 1/19.

Polnud Punaarmees, eriti sõja võidukal lõpuperioodil õigust polgukomandöril kohtuta ohvitsere maha kõmmutada! Kujutage ette pilti, kuidas üks polgukomandör teist polgukomandöri käsu mittetäitmise eest maha kõmmutab?!

Tänan info eest, järelikult oli tegemist kuulujuttudega!

hähh,uskumatu,et sellest vöitmatust punaarmeest on selline müüt loodud ja seda usutakse siiani pimesi.
olen ise kuulnud,kus punaarmee veteranid on tunnistajateks olnud ohvede arveteklaarimisele - rivi ees lastakse maha ja jutul löpp.need ajad peaks olema möödas,kui vaadati saadet " teenin n.liitu ".
meie,eestlased,ei taha sellist asja uskuda,aga lugege natuke Solzenitsennöid,küll te aru saate sellest,kuivörd armutult mängis n.armee juhtkond oma armee ohvedega,ehk adute löpuks,et need jad ei olnud kuldsed ja oma vöimu kindlustamiseks tappsi staalin niimoodi ohvitsere,et söjakooli läbinuid oli ainult 12 prossa tervest armees.toonitan,söjakoolist.ka meil eestis on piruka ja pudel viina ja tutvuse eest neid jagatud,ehk kannatab vördlust.

asoo, et omasid lasti rivi ees maha ikka ja ainult võitmatus punaarmees?
Ära sa märgi ja kohe teistes armeedes ei lastudki?

Jutt polnud sellest, et "võitmatus Punaarmees" kedagi rivi ees maha ei lastud. Seda tehti massiliselt Talvesõjas, kus rivi ees kõmmutati maha brigaadi ja diviisikomandöre. Sama tehti ka Suure Isamaasõja algaastatel, eriti käskkirja 227 raames. Ühel polgukomandöril polnud sellist distsiplinaarvõimu, et kohtuta teist samal ametikohal olevat meest maha kõmmutada...

Kui jutt juba Kuramaa ja rivi ees hukkamiste peale läks, siis võiks ka meenutada, et Kuramaa kotis rakendas väegrupi ülemjuhataja kindralooberst Ferdinand Schörner kohati väga drastilisi meetmeid distsipliini säilitamiseks, kohati olevat ta lahingus kõikuma löönud üksuste puhul rakendanud isegi detsimeerimist ehk iga kümnenda rivis seisnud mehe hukkamist.

Üleüldse hakkasid Wehrmachti meetmed distsipliini säilitamiseks sõja lõpukuudel väga meenutama Punaarmee sarnaseid meetodeid sõja esimestel aastatel.