www.militaar.net

Ma saan aru, et teema on diskreetne ja vahetult asja sees olnud ehk sinna saadetud mehed ei taha asjast rääkida... Aga ehk võtab keegi julguse siiski kokku ja räägib meile? Sinna sattumise asjaolud mind isiklikult ei huvitagi, aga kuda seal värk oli?
Ise mul oli juhust paari dispatis käinud meest näha. Üks oli remondiroodus autojuhiks ja väga vaikne vend. Üks jõi end dispatist naasides kohe täis, istus paar nädalat kubus, saadeti kusagile ehitusvägedesse, deserteerus sealt, ja üritas meie majaorist operatiivkorrapidajat surnuks lüüa. Tema pandi juba pikemaks ajaks vangi. Sibshelmashi tehases tööl käies nägin eemalt, kuidas dispati-mehed ehitasid tehase territooriumil mingit vundamenti. Relvastatud valve oli ümber ja ohvitserid käitusid nendega nagu utshebka sõduritega - rivis suitsu tegema, rivis peldikusse, kogu töö käis jooksujalu...

oli sel kõigel ka mingit reaalset kasvatuslikku otstarvet?

loomulikult polnud aga tüütu kui sedasi su üle vahti peavad

Minu teenistuskohast niipaljukest, et ka kõikse vägevamad patukotid ja uljaspead kartsid dispatti kui tuld.
Ähvardati d-ga meid, ajateenijaid, enne- ja pealesööki.
Niikau võeti asja naljana, kuniks asjalood võtsid konkreetsema ja tõsisema pöörde.
Siis tehti kõik võimalik ja võimatu et sellest pääseda.
Ühes-ga, hirm d-i ees oli üüratu, mõõtmatult suurem kui tavatsiviilelaniku kartus vangistamise pärast...

Lisaks huvitab mind - äkki Kapral Karu oskab vastata? - dispati nö organisatoorne pool. Kas igas sõjaväeringkonnas oli oma distsiplinaarpataljon, või asusid need, kus juhtus? Ja kas dispatis teenivad ohvitserid olid ka "asumisel", või oli see tavaline teenistuskoht? Ma tean näiteks, et välismaal teeninud ohvitserid (Saksa DV-s, Ungaris jne) saadeti väiksemate pattude eest mõneks ajaks teenima kehvemasse piirkonda (Kaug-Idasse, Siberisse). Kas dispati ohvitserkoosseis oli ka selline, kes oli mõne väiksema patuga hakkama saanud, või koostati see mõnel muul põhimõttel? Ja kas dispatil oli sõja puhuks ka mingi lahinguline ülesanne? (nagu näiteks II MS ajal, kus dispatt oli mõeldud vaid kahurilihaks)

Leningradi mereväebaasi disbatt asus Paldiskis. Ise sinna ei sattunud, aga meie väeosast üks vene pois seal käis ja pärast oli juhus ka teda kohata.
Lugu oli üsna tavaline, kutil oli täiesti ükskõik, mis pähe tuli, selle ka ette võttis. Näiteks keegi sõitis ees autoga liiga aeglaselt, siis sõitis talle tagant sisse. Üks lätlane võttis Leningradist naise ja pulmapidu jätkus Lätis, kuhu see kõnealune vene poiss ka kohale läks. Mitšman käis tal seal järgi, muidugi sellepärast, et kogu asi kinni mätsida.
Kaklemised ja joomingud olid üsna tavaline asi tema juures, samas oskas oma ülemusele (baasi staabiülem), kelle autojuht ta oli, väga hea mulje jätta ja kõik oli nagu korras. Nojah said siis uue auto GAZ 34 (või oli 31, ei mäleta enam), see uut tüüpi Volga. Muidugi järgnes sellele pidu ja öössel sõitis leivaautole küljepealt sisse. Kuna veoauto oli parajasti pöördemanöövrit sooritamas, siis läks ta kergelt ümber ja lisaks kõigele süttis ja põles ära nagu ameerika filmis.
No suunatigi karistuseks disbatti (Paldiskisse), tal oli kojuminekuni vist veel paar kuud ainult jäänud. Mitšman rääkis naljaga, et on ühe mehe pärast kahes liiduvabariigis käinud. Igatahe umbes poole asta pärast töllerdas ta meie väeosa lähedal ja ütles, et sai amnestiat ja sõidab nüüd koju. Elust disbatis rääkis, et ei soovi kellelegi, juba kõlas eespool, et kõik käis rivisammul või siis joostes, kui see ei meeldinud, siis kartsa. Igatahes figuur oli tal paranenud.

Teenisin ise peale utsepkat 85-87a. ODB-38 Ukrainas Veretzitsa küla läheduses asetsevas ühes suuremas dispatis mis oli nõukaajal. Kõik oli elektroonika peale üles ehitatud:väravad , lukkud , parameetritel kaamerad ja nii edasi. minu jaoks oli see tol ajal nagu hollivuudi film mingist ülirangerešiimiga vanglast mis pärast ka tõeks osutus.Olin siis 1 roodu 4 svoodi n.-seeru ja kamandasin neid nii nimetatuid tsekke nii tsoonis sees kui väljas tööl käies. Väljas käies olime hambuni relvil nagu läheks sõtta ime,et veel kiivreid kaasa ei antud. Töid tehti igasuguseid ja põhiline oli siiski ehitus: Lvovi tanki tehase uute tsehhide ehitusest kuni elumajadeni (16 kordsed) välja.Ohvedest nii palju,et osad alustasid oma teenistust sealt ja oli ka karistada saanuid ohvesid kes mingi ajapärast sealt edasi saadeti mujale teenima.Üld juhul oli see algajale ohvele hea stardi koht tärnide teenimiseks iga 6 kuu tagant mõnda neist kõrgendati auastmelt üles poole. Ka ise sain päris kiirelt lõtskasid juurde kuni staršinaani välja aga enne teenistus aja lõppu suutsin pagunid järjest maha mängida kuni noorem seeruni tagasi nii nagu peale utsepkat tulin.

donnervetter kirjutas:Leningradi mereväebaasi disbatt asus Paldiskis. Ise sinna ei sattunud, aga meie väeosast üks vene pois seal käis ja pärast oli juhus ka teda kohata.
Lugu oli üsna tavaline, kutil oli täiesti ükskõik, mis pähe tuli, selle ka ette võttis. Näiteks keegi sõitis ees autoga liiga aeglaselt, siis sõitis talle tagant sisse. Üks lätlane võttis Leningradist naise ja pulmapidu jätkus Lätis, kuhu see kõnealune vene poiss ka kohale läks. Mitšman käis tal seal järgi, muidugi sellepärast, et kogu asi kinni mätsida.
Kaklemised ja joomingud olid üsna tavaline asi tema juures, samas oskas oma ülemusele (baasi staabiülem), kelle autojuht ta oli, väga hea mulje jätta ja kõik oli nagu korras. Nojah said siis uue auto GAZ 34 (või oli 31, ei mäleta enam), see uut tüüpi Volga. Muidugi järgnes sellele pidu ja öössel sõitis leivaautole küljepealt sisse. Kuna veoauto oli parajasti pöördemanöövrit sooritamas, siis läks ta kergelt ümber ja lisaks kõigele süttis ja põles ära nagu ameerika filmis.
No suunatigi karistuseks disbatti (Paldiskisse), tal oli kojuminekuni vist veel paar kuud ainult jäänud. Mitšman rääkis naljaga, et on ühe mehe pärast kahes liiduvabariigis käinud. Igatahe umbes poole asta pärast töllerdas ta meie väeosa lähedal ja ütles, et sai amnestiat ja sõidab nüüd koju. Elust disbatis rääkis, et ei soovi kellelegi, juba kõlas eespool, et kõik käis rivisammul või siis joostes, kui see ei meeldinud, siis kartsa. Igatahes figuur oli tal paranenud.

seda nimetatakse psühhopaatiaks. huvitav, et seda varem polnud diagnoositud ja, et tüüp üldse armeesse sattus.

vene sõjaväes polnud psühhopaadiks olemine mingiks probleemiks

linnavurle kirjutas: Sinna sattumise asjaolud mind isiklikult ei huvitagi, aga kuda seal värk oli?

Teema oli meil jätkuvalt kuum, ja seda kasutati - nagu keegi eelpool vihjas - kasvatus/distsiplineerimisvahendina.
Ise nägin üht poissi, kes dispatist meie väeossa saabus. Oli vaikne ja omaette, liikus mingis oma maailmas. Täitsa zombi.
Siis tuli jutuks, et dispatis viibitud aeg teenistusaja sisse ei lähe ja poisil tuleb teenistust jätkata samast punktist, kus dispatti minnes pooleli jäi ehk siis üks aasta veel.
Ei läinud poolt päevagi, kui poiss ennast üles poos. Võeti alla ja puhuti eluvaim sisse ja viidi liigse kärata kusagile minema. Aga ei sest elulooma enam saanudki, arvan ma.

Ega neil seal kerge ei olnud,mõtlen neid kes kinnise tara taga istusid.Tsoonis kehtisid samad reeglid mis nõuka ajal tava ja ülirange reziimiga vanglates ehk herarhija redel oli kindlalt paika pandud: tsooni ässast kuni petuhiniteni välja .Arvata ju võib ja sain ka ise sellest aru palju see selline nii nimetatud korra poliitika tüüpidele mõjus ehk siis psühiliiselt .

See küll teema väline, aga mis puutub psühhopaatidesse ja muidu haigetesse kutsealustesse ja ajateenijatesse, siis siin juhtusin nägema ka tõeliselt häiretega, õnneks mitte agressiivsed, ajateenijaid. Mis siin ikka halada ja imestada üks vene värk kõik, kui oli vaja arv täis saada, siis seda kuidagi ka tehti.

Mul jäi veel umbes 6 kuud teenida, kui meie väesossa tuli üks selline rahuliku loomuga mees. Käis seal ringi, paradka seljas ja rääkis sellises lõbusas tujus praporitega juttu. Tuli välja, et tegemist oli disbatist saabunud kutiga. Nagu ma mäletan, räägiti tema disbatti saamisest sellist lugu, et oli ennast täis tõmmanud ja siis veduriga (oli meil selline väike, mõne vaguni etteandmiseks mõeldud) kuhugi minema sõitnud. Vist oli lõpus mingile vagunile-vedurile ka sisse sõitnud. Ühesõnaga tekitanud n. liidu majandusele korvamatut kahju. Nii nagu see mees väeossa äkki ilmus, nii ta sealt ka sama äkki kadus. Roodu praporilt saime teada, et oli saadetud koju ning mis kõige kummalisem - ta ei pidanudki oma aega ära teenima. Igaljuhul pidi see mees seal disbatis üle aasta istuma, sest olin ise väeosas aasta olnud ja ei seda meest ning temaga toimunut, keegi selle aja jooksul meelde ei tuletanud ehk siis pidi see olema ammune juhtum. Ka pool aastat minust vanemad olijad ei teadnud seda meest. Väesosas võis ta olla nii 2-3 päeva, kui ära läks.

Arusaamaks nii palju,et dispat oli siiski karistus asutus ehk teisi sõnu ikkagi nagu tsiviilis vangla.Tegid pattu kinn raibe, vastavalt paturegistri suurusele väänati ka aeg kui pikalt tuli ära istuda(1a.-3a.) ja peale seda jätkus su teenistus aeg edasi.Paljud kinni istujad olid juba oma dembli staatuseni jõudnud.Aga mõnel ei pidanud enam närv vastu ja sõideti mõnele ohvele pasunasse enne kui väeosast välja kirjutada jõuti .

Kalinigradi oblastis Dobrovolski polügoonil oli ka mingi selline väeosa. Oli rood.