www.militaar.net

09. veebruaril suri Alfons Rebase pataljonipoeg Albert Erikson.
Matused olid 16. veebruaril.

Väärikas poiss oli. Nüüd lahkus sinna, kus teised väärikad mehed juba ees on...
Tal vedas, et just Rebane selle väikese ingeri poisi leidis.
Pärast sõda kasvatas teda pastor Haamer.
Sai hea hariduse, oli inglise filoloog (kui ma nüüd veidi ametinimega mõõda ei pane).


Praegune riik pole teda, teisi vabadusvõitlejaid, ega Eesti Vabariigi nime väärt. Seda saab väita, kui vaadata, kuidas riik käitub tuntuima vabadusvõitleja Harald Nugiseksiga.
Kasvatatakse vaid rahaahneid po*huiste.
Isamaalisust ei kasvatata enam kusagil. Kui keegi sellega tegeleb, siis on tegu mõne üksiku entusiastiga. Seda on kurb näha. vanem, patriootlikum põlvkond kaob.
Isamaaliste väärtustega inimest peetakse imelikuks, veidi väärakaks. Et kas tõesti usud, et kõik polegi müüdav? Rumal! jne... Kuid kõik ei ole õnneks veel kadunud. Hea seeme ei hävi, olgu põud kuitahes suur

Kui räägiks oma vääritutele kaasmaaslastele,kes see Erikson oli ja mida ta meie vääritu Vabariigi heaks korda saatis.Tervitades Ahto

ahtoo kirjutas:Kui räägiks oma vääritutele kaasmaaslastele,kes see Erikson oli ja mida ta meie vääritu Vabariigi heaks korda saatis.Tervitades Ahto

ei ole raske see nimi netti trükkida ja endal järele vaadata.
http://www.hot.ee/vvliit/albert_01.htm
palun, loe ja mõtle, kes see Eesti mees oli.


minu poolt sügav kaastunne kõigile neile, kes rebasekutsikate mälestust kalliks peavad

Minu poolt ka rumal küsimus - ühestki raamatust pole vastust leidnud, kus see poisike oli enne Rebase juurde sattumist olnud? Oli ta üldse eestlane ja kui oli, siis kuidas sattus nii kaugele oma kodumaast? Või oli siis ingerlane, nagu üks kaasfoorumlane eelnevalt märkis? Samas kuidas ta siis eesti keelt rääkis...

Polnud just eriti kohased küsimused kellegi matuseteadet lugedes, kuid nähtsvasti pakuvad huvi rohkematele inimestele kui vaid mulle.

"Eesti idapataljonid Idarindel", Argo 2004, lk. 337-340 A.Erikson "Rebasekutsikana Rebase pataljonis."

Leiti poolkülmununa kusagilt kuurist. Ikka eestlane oli, kui eesti keeles rääkis, Venemaa eestlaste külast pärit. Ausweisi kirjutati- vanemad mõrvatud bolshevike poolt.

Vist viimane pikem artikkel temast ilmus aasta aega tagasi Pärnu Postimehes-
http://www.parnupostimees.ee/010206/esi ... 2002_1.php

Frundsberg kirjutas:Minu poolt ka rumal küsimus - ühestki raamatust pole vastust leidnud, kus see poisike oli enne Rebase juurde sattumist olnud? Oli ta üldse eestlane ja kui oli, siis kuidas sattus nii kaugele oma kodumaast? Või oli siis ingerlane, nagu üks kaasfoorumlane eelnevalt märkis? Samas kuidas ta siis eesti keelt rääkis...

Lihtsalt taustateadmiseks - Ingerimaal (Peterburi ja Narva vahel) elas 20. sajandi algul ligi 100 tuhat Eesti asunikku. Põhjus selleks oli lihtne -19. sajandi lõpul ei toitnud Eesti haritav maa eestlasi enam tollaste põllupidamisviisidega ära ja paljud siinsed talupojad - mõned kümnendid vabastatud pärisorjad - said Ingerimaa tühjadelt aladelt maad osta palju odavamalt kui Eestist. Paljud eestlased asustasid seal omaette külad, kuid elati ka talurühmadena vene ja ingeri külades.

Suurem repressioon Ingerimaa eesti külade (nagu ka ingeri külade) vastu algas 1930ndatel, kui esmalt toimus sundkollektiviseerimine, seejärel paljude edukamate perekondade vangistamine, küüditamine ja hukkamine (nn "kulakuks" tegemine) ja rahvuskeelsete algkoolide sulgemine. Lõpuks leiti 1930ndate teisel poolel, et eestlased võiksid elada "nagu teisedki" hajustalude asemel koos külas ning hajatalud viidi vägisi külasse kokku. Loe - brigaadid lammutasid majad maha ning ladusid uues kohas palkseinad üles, edasi ehita ise. Ingerimaal juhtus see enamikus 1938-39.

Selliste vintsutuste taustal pole imestada, et sõja ajal kujunes paljude Ingerimaa eesti asunike saatus vägagi traagiliseks. Ja kes lapsena oma perekonna ajalugu ka detailideni ei teadnud, see seda teadma ei saanudki - Stalini aegadel oli Sulle endale kasulik väga vähe teada. Kui vanemad inimesed toona ära surid, siis jäigi järglastel palju teadmata...

Mina näiteks ei tea mitte midagi oma vanaisa/vanaema mitme venna-õe saatusest. Vaid 2-3 vanaonu kohta tean kõlakat, et olla Siberis või kuskil vanglas maha lastud. Ja vanaonu - vanaisa venna - saatusest tean vaid niipalju, et 1. Ilmasõjas ohvitseriks saanuna sattus ta 1919.a. Loodearmeesse, mille koosseisus ta Jamburgi all langes. Kuna aega on niipalju mööda läinud, ei loodagi ma enam rohkem teada saada.