www.militaar.net

Vene sõjaväes oli kõige tähtsam et sul oli olemas koht kuhu kaduda ülemuste silme eest,kui kusagil niisama logelesid siis võidi suvaliset viia suva kohta tööle.

Kui aga oli oma kaptjorka ehk ruum kuskohas olla (tegid sa seal midagi või mitte see oli kõrvaline asi)

utsebkas olin tööl pisikeses arvutikaptjorkas kus vedeles suur artelleerija juhtimise arvuti ja seal sees oli hea asju hoida (selle võtit mul polnud aga sain seal osaliselt asju hoida )

väeosas Kaliningradis olin tööl komandnõi punkti ehitusel (auto peal)
ja sai seal palju viibida,samuiti linnas sõjatehases olid kohad kuhu kaduda

pärastpoole oli minu käsutuses kinosaal koos aparaadiruumiga-võmed olid minu käes,see asus kasarmu 4 st pööningul

Gussevis olid minu käes sidesvoodi kaptjorkad-ca 3 keldriruumi
ühe aknast oli täpselt näha rivistuse plats ja kui mingi kogunemine oli siis vaatasid et kas juba on paigas
Võtmed olid minu käes.

Polügoonil Kapustin-Jaris ja teel sinna olin tunnimees mõned korrad rongis esimesel platvormil ja mõned korrad dnevalnõi rongis

Rongikoristusbrigaadi ei õnnestunud jääda kuid rong oli ikka parajalt ära lägastatud nagu olid ka kasarmus kus polügoonil elasime.

Sovetskis sellist head ruumi ei olnud aga seal oli veel jäänud 5 viimast kuud ,1 kuu sellest metsa komandeerindus (mingid armee õppused),
2 nädalat puhkusel ja ülejäänud aeg ka kuidagi siis ära veedetud niiet polnud kõige hullem

niiet põhiline oli et on koht kus olla

Teisel aastal olin ise kah kaptjoršik. Eh,selleks peab jälle väikse sada hinge alla ajama, et mälu värskenduks ja jutt jooksma hakkaks. Igatahes sai nalja kõvasti.Sellest võiks pikalt kirjutada. Tiit Maiste Põltsamaalt oli mu alaline kambajõmm. Hiljuti leidsin oma kroonuaegse märkmiku (kes vene kroonus olnud, see teab-selline väike,mustade kaantega ), kuhu olin mingi aja takka kahe aasta jooksul nii mõndagi kirja pannud. Päris huvitav oli üle lugeda.

No kui sajast grammist piisab, siis selle võin ju sulle välja teha. Pane aga kirja, me kõik ootame kannatamatusega....

sada ja seened

Meil väeosas oli oma balti maja. Leedukaid oli väeosas vastikult palju ja nemad hoidsid san. tsasti. Med brat oli nimelt leedukas. Maja teises otsas oli aga raadioremonditöökoda, kus töötas 2 soldatit - meie Priit ja meie väeosa ainus lätlane Valdis. Sääl sai sii vabadel hetkedel istutud, shilettidega vett keedetud ja kohvi nauditud. Vennad tegid ajaviiteks igasuguseid võimendeid ja värvimuusika komplekte. Kõrgel tasemel - aega oli piisavalt ka viimistluseks. Mäletan, et väeosa korrapidaja tuli kord sisse ja laual just mingi värvimuusika komplekt. Küsis siis, mis see on. Poisid kohe et "polutsili novõi pribor - osillograaf spektomeetr." Kapten siis uuris ja arvas et huvitav riist. Ja tömbas tuult. Aasta jooksul lahendasime selles rumis 2 Vana Tallinnat ka ära - 7-8 poisi peale. Oli kena koht, kuhu oma pakid viia, ajalehti ja kirjandust vahetada jne.

jah sellised kohad olid väga vajalikud sest igaühele kaptjorkat ei jätkunud

Oi, see on nii põhjalik teema, et peab võileiva kõrvale võtma, muidu jääb enne lõpule jõudmist nälga:)
Kõigepealt liigitaks ma kaptjorkad kahte liiki - ühed, mis olid kasarmus ja kandsid ametlikult kaptjorka nime, teised aga kalleb poolt esile toodud määratluses - head "soojad" kohad väosa territooriumil, kus vajadusel sai midagi hoida või peita.

Kõigepealt esimestest. Kuna meil oli tavamõistest erinev väeosa (sidebrigaad), siis elas kahes omavahel uksega ühendatud kasarmuruumis kokku 8 "roodu" (nende roodude ehk "tsentrite" isikkooseis oli 5-15 meheni). Algselt oli kogu selle kamba peale 2 ametlikku kaptjorkat, aga nagu nõukogude sõjaväes ikka, tegeleti üksteise tagant virutamisega ja siis otsustati igala roodule omaette kaptjorka teha. Niisiis oligi meie kasarmus kaptjorkasid rohkem, kui peldikuid, lenkomnataid ja ohvitseride ruume kokku.
Meie roodu kaptjorka "ehitamisel" oli ka minu käsi mängus. See ruum arendati välja relvatoa taga olnud eraldi toakesest, kus esialgu hoiti gaasimaske, keemiakaitseülikondi ja muud sellist träni. Esialgne uks sai minu enda käekeste abil kinni laotud ja uus uks lõhuti teise seina, mis võimaldas otsepääsu sellesse ruumi.
Mul olnuks võimalus ehitada ka kaptjorka sisustust (riiulid jms), kuid kahjuks said ohvitserid õige pea aru, et ma suudan küll läbi viia rahuldaval tasemel üldehitustöid, kuid tisleriametist ei tea ma midagi:).
Samal moel aretati kaptjorkadeks ka igasugu teisi ruume, nii saigi neid kokku 8. Meie roodu kaptjorkas kamandas prapporist starshinaa, mõnes roodus oli see ülesanne seersandil. Mingit järjepidevat vedelemist kaptjorkas ei lubatud, "kaptjortshik" oli tavaline sõdur või prappor, kes päeval täitis samasuguseid ülesandeid kui teised ja alles õhtul andis kaptjorkast välja järjekordse portsjoni saapaviksi ning kraeriiet. Kaptjorkas hoiti veel paraadvormi, suvel ka sineleid, samuti seljakotte, mis sisaldasid kolme päeva moona ja muud sõjapidamiseks vajalikku.

Teine teema on väosa peal asunud "varjupaigad". Nagu mitmel kaasfoorumlasel, olid ka meil need seotud kaasmaalastest ajateenijatega.
Kuna meie väosa oli vaatamata asukohale Siberis Tallinna-nimeline, siis teenis meil pidevalt palju eestlasi. Ja eestlased olid teada-tuntud suslikud, kes munserdasid end ikka ja jälle "soojadele" kohtadele. Kokku tuleb uskumatult pikk nimekiri kohtadest, kus eestlane kamandas ja seetõttu oli ülejäänud eestlastel ka palju "varjupaiku", kus koos käia või kus oma varanatukest hoida-peita.
Eestlaste "teenistuskohad": 1) klubi. kõige populaarsem kogunemiskoht eestlaste seas. esimese aasta teenis seal eestlasest kunstnik-pillimees, kel oli oma ja rahulik ruum; kui tema demblisse läks, tuli asemele uus kunstnik, kes küll pilli ei puhunud, aga samades ruumides edasi asjatas.
2) saun - saunamees oli eestlane, TPI viimaselt kursuselt õnnetute asjaolude kokkulangemisel väkke värvatud 24-25 aastane mees.
3) sigala - seal vist 2 sõdurit ainult teeniski, üks neist oli eestlane
4) söökla - üks kokkadest ja "hleborez" olid eestlased
5) san tschast - üks eesti poiss osakas umbes teisel teenistuskuul nii "haigeks" jääda, et kogu ülejäänud aja veetiski seal. haige ta polnud, oli hoopis san tschasti majandusmees - värvis seinu, remontis torusid, aga ei jäänud kõrvale ka meditsiinitöödest - oli isegi hambaarstile assistendiks:)
6) õppekorpuse varu-generaatori dizelist oli eestalene, aga tema valdustes ei saanud võõrad eriti käia. ise peitus ta küll sageli nagu mutt oma urgu.
7) üks katlakütja oli alguses eestlane, aga temaga teenisin koos vaid pool aastat, siis pääses ta demblisse. Rohkem katlamajas eestlasi polnud, millest oli natukene kahju, sest katlamaja oli meie väosas täiesti riik riigis.

Lisaks sai varandust hoida ka omas sidejaamas ehk auto kuudis. Mina näiteks olin nii "kõva" mees, et kuudi võtmed olid vaid minul - isegi ohvitseridel polnud. See privileeg tulenes siiski asjolust, et teine komplekt kadus lihtsalt ära ja ohvitseri nõudmisel pidin ma ta iga hetk kuuti sisse laskma.
Sidejaam oli hea ja privaatne koht, kuid tähtsama kraami hoidmiseks ta ei kõlvanud. Ohvitserid näiteks hoiatasid kohe ametlikult, et kui nad sidejaamast paar-kolm pakki tagavara sigarette leiavad, siis ei juhtu midagi, aga kui mingid kommid, kärakas või, hoidku jumal, erariided peaksid sealt välja tulema, siis on asi väga paha.