www.militaar.net

Soengutest pole vist palju rääkida- vene sõdaväes tehti see esimesel päeval olematuks, kui seda juba Tallinnas teha ei jõutud.
Edasi läks aga asi segasemaks, tahaks teada, kas teistel ka nii oli. Nimelt oli meil kiilassoeng KEELATUD (aastatel 84-86)!! Roodukas ähvardas, et kui keegi peaks ühel heal päeval end kiilakaks ajama, siis sunnib ta tervet roodu niimoodi talitama. Eriti kartsid ohvitserid tähtpäeva "100 päeva demblini" - olevat olnud komme, et sel päeval aeti end kiilakaks ja rohkem enne demblit enam juukseid ei lõigatud.
Muidu oli soeng nagu sõdurisoeng ikka - lühike, kuid, nagu juba öeldud, mitte kiilakas. Äkki tulenes kiilaka keelamise nõue sellest, et oma teenistuse spetsiifilisuse tõttu olime pidevalt kindralite silma all? Kindralite arvates olid ju sõdurid kõik kenasti pestud, kammitud ja toidetud; kuidas sa ikka pool-kaltsaka kiilaka nende vaatevälja lubad?

Omaette lugu oli vuntsidega. Üldreeglina neid kanda ei lubatud, kui, siis meestel, kel demblini jäänud kuu-paar. Ja sedagi juhul, kui sõjaväepiletis oli vuntsidega pilt. No kellel seal pildi peal ikka vuntsid ees olid, enamus mehi ju 18. eluaastast teenistuses ja piltidel oldi veel päris poisikesed.
Mustadel meestel oli aga vuntside kandmine auasi ja ohvitserid vaidlesid nendega pidevalt. Eriti peast soe oli üks moldaavlane - ta oli oma vuntside nimel kasvõi kubus istuma, kui ainult need alles jääksid. Kuna sõjaväepiletis oli tal vuntsideta pilt, siis lõpuks joonistas ta sinna ise puuduva atribuudi juurde

ilmselt jah kindralite pärast,meil ajasid osad demblid end kiilakateks küll (mitte küll kõik)

ega keegi ,kaasaarvatud ohvitserid ei tahtnud kindrali käest bizdulei saada

Utšebkas oli esimene tegemine peale vormi kätteandmist juuste mahalõikamine. meie teostasime seda omade jõududega, käsimasina abil. Mis sest, et mõnel mehel oli korralik siilikas juba enna. Minuga juhtus veel selline naljakas lugu, et teine kutt lõikas, lõunaaeg tuli peale ja mehed käsutati alla rivisse. Lõikustöö jäi pooleli, kutt alustas aga kuklast ja nii oli vahejoon risti üle pealae. Pooled juuksed peas, pooled lõigatud. Päris naljakas soeng.
Vägedes kiilakaid eriti näha ei tahetud. Meil oli see veel enne demblikäskkirja, kui divisjonikomandör pidevalt vingus, et juuksed liiga pikad. Ajasime siis pea terve divisjoniga pead kiilaks. Siis oli teistpidi vingumine, seda enam, et mingi proverka tulemas.

Väeosas mõned demblid aastal 1986 (aasta enne mind ) ajasid pea kiilaks. Aga mitte kõik. Pahandusi neil ei olnud. Järgmistes naborides ei teinud seda keegi. Polnud lihtsalt enam moes.
Vuntse kasvatasime küll. Aga roodukas tuli puhkuselt tagasi ja pidime siiski paar kuud enne demblit ninaaluse puhtaks ajama.

Meie pataljonis oli vuntside kandmine lubatud. Sõjakoolis, mida meie pataljon teenindas, täpsemalt öeldes kursantidel aga karmilt keelatud. Pea aeti paljaks ainult väeossa saabumise päeval, juuksed kadusid koos erariietega.Vanakesed, kes ajasid 100 päeva enne "prikaazi" pea paljaks, läks halvasti. Ohvitserid lihtsalt ei andnud neile linnalubasid, põhjendades sellega, et meil on väeosa, mitte tsoon või tüüfuse karantiin. Ise ka enda peal katseid ei teinud.

Kui 1984 aastal läksin õppima Tallinna Miilitsaerikooli, oli kursantidel keelatud vuntside kandmine. Kaugõppijatele keeld ei laienenud. Kuna elasin üüripinnal, mitte kasarmus, õnnestus oma vuntsid säilitada.
Kuid peale vuntside oli veel üks asi keelu ja põlu all. Tallinna koolis õppisid peale Eestist pärit kursantide veel Pihkva, Novgorodi, Murmanski ja Arhangelski mehed. Väljaspoolt vabariiki tulnud meestele tehti enne lõplikku vastuvõtmist meditsiinile ülevaatus ja kui kellegil avastati noku otsas "šaarikud", siis pidid vaesed mehed nendest kiires korras lahti saama. Meie, kohalikud saime "šaarikumeeste" üle täiega naerda, kui nad end kasarmus käepäraste vahenditega opereerisid.

irwww

saarikud olid harilikult valmistatud pleksiklaasist ja pidid tagama eriilise orgasmi naistele (sellised riisitera kujulised tükikesed)

meil ka osad toppisid neid eriti tsuurikud

huvitav mismood siis kasarmus operatsiooni tehti,ilmselt siis ziletiga

Huvitav elu teil seal. Meil ei kandnud keegi vuntse ega habet. Samas kiilakaks ajasime me kõik end ja veel ziletiga üle. See toimus 100 päeva enne prikaasi. Ei mäleta enam mis kuuäevadel need olid kuid nad olid aastas 2 korda. Ise teenisin aega 2 aastat ja kuu. Ei lastud ennem koju kuna läksin kakluse pärast kubusse. Aga see värdjas oli päevnik ja ohvede meelest oli sündmus na boevom postu. Algul ähvardati disbatiga aga õnneks sain 10 päeva. Asi oli ikka päris karm meil seal, aga veterane ei nöögitud eriti. Miski võõras kindral ütles, et see sõdur on oma aja ärateeninud. Kaitses kodumaad ja õnneks talle vastu ei vaieldud. Samas roodu ohved polnudki kõige hullemad. Ühega neist suhtlesin päris pikalt peale teenimise aega. Ta käis isegi korra Eestis külas mul, aasta peale teenistust. Mees oli mere jalaväelane ja nägi siin esimest korda elus merd. Ärge nüüd pahaks pange aga oskan omajagu hinnata neid siberi põlisvenelasi. Päris toredad inimesed on aga see on juba sellest teemast siin mööda.

Loomulikult lahendati "šaarikute" probleem kõige tavalisema žiletiteraga. Väike tsiuhh ja plastikkerake lendas suure kaarega...

Juuste ja vuntside omamise õigused tulid koos teenistusaja edenemisega.
Esimene poolaasta olime küll täiesti kiilakad, teisel poolaastal seda enam nii pingsalt ei jälgitud. Teisel teenistusaastal oli ametlikult lubatud kuni 3 cm pikkused juuksed. Ja viimasel poolaastal olid täiesti mitteametlikult lubatud vuntsid. Eeldusel, et nad korrektsed välja nägid. Aga seda polnud vaja vuntsi-kandmise-õiguse-väljateeninutele eraldi ette kirjutada. Kes kasvatas, see ka nende eest hoolitses.