www.militaar.net

Mulle isiklikult on karu kõrva peale astunud ja seepärast ei oska ma adekvaatselt hinnata, kas meie tubli sidebrigaadi poolt esitatud rivilaulud peale metsiku röökimise endas ka musikaalset sõnumit kandsid. Tundus, et enamus ohvitsere põdes sama tõbe mis minagi, st olid ebamusikaalsed. Igatahes kiideti rivilaul heaks vaid siis, kui see oli meeletult kõvasti esitatud. (Ma olen kusagilt kuulnud, et kõvasti esitatud laul ei pruukivatki hästi esitatud laul olla )Zapevalaks ehk siis laulu alustajaks oli tavaliselt keegi ei-tea-mis-maalane Andrusik - ilmselt selle pärast, et tal oli meie pataljonist kõige kõvem hääl.
Aga laulma pidime palju. Sööklasse oli umbes pool kilomeetrit maad ja sinna trampisime ikka röökimise saatel. Õhtuti oli vetsernaja progulka - umbes 10 minutit enne öörahu - ja see möödus samuti laulumöirgamise saatel. Ma usun, et väosa vastas asuvate elumajade elanikud olid nende kontsertite pärast hullumas.

Orkester oli meie brigaadis ka. Koosnes umbes 5-6 sõdurist, keda kamandas ja juhatas klubi-ohvitser. Orkestrimehed elasid ja sehkendasid kogu aeg klubis; tundus, et olid teised üsna hea elu peal. Pasunatel ja trummidel lasti hüüda tavaliselt hommikuse razvodi lõpetuseks, kui kogu väeosa komandöri eest läbi marssis ja talle zdravija zelaju! karjus. Sellised üritused olid meil iga päev kavas, kui just õppusi polnud. Oli ikka ohvitseridel ka viitsimist päevast päeva eeskirjadest kinni pidada - hommikul razvod, päris tihti ka pärast lõunat, õhtul jalutuskäik jne. Ma kujutan ette, et ohved krigistasid ka hambaid - eks nemadki tahtnuks õhtul oma naise-laste seltsis olla, aga pidid alati kella 22-ks kasarmusse saabuma, et meie laulu kuulata ja näod jälle üle lugeda.

meil oli nii väike väeosa et oma orkestrit polnud

küll oli orkester suurel artpolgul mille territooriumil asusime (kõige kaugemal nurgas)

seal polgu orkestris olid 75% eestlased-konservatooreumi tudengid

aga sellist jura nagu vetsernjaaja progulka ma väeosas küll ei kohanud-

utsebkas jah oli vist midagi sellist

aga mida ligemal tähtsad ülemused seda suurem mozgajobka

seda nimetati veel teisenimega DURDOM

Ja kui jutt juba kultura peale läks, siis meil oli igati kultuurne väosa Igal laupäeval-pühapäeval näidati klubis mõnd igivana ja reeglina väga igavat filmi. Paar korda aastas eksisid klubisse "izpolniteli hudozestvennogo i narodnogo isskustva". Need olid juba huvitavamad üritused, sest rahvatantsude ja -laulude esitajate seas oli mõnikord ka nooremapoolsemaid naisterahvaid.
Linnalubasid anti meile harva ja ega nendega midagi suurt teha ka polnud. Novosibirskisse (meist umbes 50 km eemal) nagunii ei lubatud, meie 18 000 elanikuga rabotsi posolok Kotshenjovos polnud aga midagi teha - ainus meelelahutus oli üks kohvik ja kino. Kinoga muutus teisel teenistusaastal olukord veidi meeldivamaks ka - vabadel nädalavahetustel käidi külas kinos, kus jooksid päris mõistlikud filmid. Kinno lubati küll vaid karjaga, ohvitseri saatel ja rivis, aga ikka parem, kui mitte midagi.

Kaliningradi Artilleriiskaja tänava suurtükidiviisi ühe allüksuse rivilaul oli üks 88/89 aasta toonastest hittlugudest.
Ja nii marssisid hobusesita värvi ülikondades sõjamehed kenasti mitmekaupa rivis söökla poole ja lõugasid kaugele-kaugele

"Jaaaaabloki naa sneguuu
jabloki na snegu
Tõ ih jeshso pamooozhesh
ja uzhe ne maguuuuu........

Kurrat, kui seda esimest korda kuulsin, tulid nutt ja naer korraga peale. Midagi nii haiget polnud ma varem kuulda saanud.

Tõlge:

Õõõõunad on luume peal
õunad on lume peal.
sina suudad veel aidata
mina enam ei saa....

see oli tolajal mingi kuum hitt mida utrennaja potstas pidevalt näitas

meil õnneks mingit erilist laulujoru ei harrastatud

aga mõnikord mõni dolbajob dezurnoi po tsasti võis enmnast sellega

lõbustada

Utšepkast on meelde jäänud miski: Rosssiiija ljubiimaja majaa, tatatata..berjoozki-topoljaa! Võiksin praegugi maha laulda, kui sõnu mäletaks. Hommikune razvod oli üks sürrimaid asju, eriti sellepärast, et nn orkester oli ikka eriti hale - kõige hullem purupurjus eesti matuseorkester tundub selle kogemuse kõrval ERSO-na. Üks kord on eriti hästi meelde jäänud. Külma oli hommikul üle 20 pügala ja torumeestel ei tulnud loomulikult piiksugi välja, siis klobistas mitusada meest külmunud ja paindumatutes kirsades, pead õlgade vahel, suure trummi halbaennustavalt monotoonse kõmina saatel hommikupimedusse. Oleks hästi passinud statistide rolli mõnda natslikest sõjavangilaagritest vändatavasse filmi .
Stroibatis vahel ikka "proguljali po vetšerom" ja siis oli üheks lemmikuks miski - idjot soldat po gorodu, pugovitšõ vrjad, lalala! Sõi seal jäätist ja mingid tüdrukud jne. See ei olnud juhtkonna seas hinnatud - liiga porno vist
Aga no kuuldes seda Eesti Kaitseväe "rivilaulmist", siis hakkad kohe parema pilguga vene rivilaulule vaatama. Ei maksa kõike kah neegritelt ära õppida!

Noh,poisid kas seda mäletate.?!
Maslo sjeli,den prošjol
starsina damoi ušol.
Dedom stal na den korotši
vsem dedam spakoinoi notši.
........ tükk roppusi vahepeal ja lõpp
More vodki,spirta taz
i Ustinova prikaz.
tsik-tsirik pizdik kukuu
skora dembel stariku!
Utšepkast minnes väeossa oli esimene asi vanadele laul ära õppida.Siis seati meid õhtul peale adpoid rivvi ja poolel häälel fortissimo.

Midagi sellist tuleb mulle ka meelde:
Devki v ozere kupalis,
h.. rezinovõi nashli.
tselõi den oni j...s,
skolu ne poshli

midagi läks sealt edasi ka aga seda enam ei mäleta

ehee...

VROT JA BU BU JA BU JA BUUUU

VROT JA BULOTSKU KLADUU

No Tux kütab juba tsastuskasid! Selle järgi marssimine näeks üsna huvitav välja - hindud lööksid ehk üle

Maltshiki podvale nashli pulemjot,
teper v etom dome nikto ne zhivjot!

kalleb kirjutas:ehee...

VROT JA BU BU JA BU JA BUUUU

VROT JA BULOTSKU KLADUU

minge te pushkinid ka õige........irwwwwwwwww

et tuli midagi kurba või lõbusat meelde....