Relva-SS - must ordu või võõrleegion
Postitatud: 12 Mär, 2007 19:13
Teise maailmasõja rubriik on viimasel ajal uute teemade poolest tühjavõitu.
Pakuksin mõned mõtted Relva SS-st.
1)miks selline sõjaväeliik loodi?
2)kas tal oli analooge teistes riikides?
3)kas eestlaste kuulumine sinna oli auasi?
MUST ORDU VÕI VÕÕRLEEGION
RELVA SS MÜÜDID
Üks Teise maailmasõja probleemidest, mida kasutatakse meedias teostatavas propagandasõjas Eesti vastu, on eestlaste teenimine Relva-SS (ehk SS-vägedes) üksustes. Selle teema ümber käiv sõnasõda meenutab kurdi ja tumma dialoogi, kus sõnu ja mõisteid kasutatakse erinevas tähenduses ning argumenteerimine seguneb vihase sõimuga.
Püüan siinkohal populaarselt selgitada Relva-SS tausta ja olemust, pretendeerimata seejuures süvaanalüüsile ja peentele intellektuaalsetele mängudele erinevate SS liikide ja vormide tekkimisele, ümberkujundamisele ja kadumisele ümber.
POLIITILINE SÕJAVÄGI
Igal riigil on oma sõjavägi. Nii oli ka Saksa riigiga, kelle ametlikuks sõjaväeks oli Wehrmacht, mis koosnes Maaväest (Heer), Lennuväest (Luftwaffe) ja Sõjalaevastikust (Kriegsmarine). Siis oli veel lisaks Relva-SS. Milleks selline moodustis vajalik oli?
1933-45 oli Saksa riigis ühe partei (NSDAP) võim, mis kehtestas Adolf Hitleri juhtimisel riigis totalitaarse rezhiimi. Natsiparteil oli ka oma sõjaline tiib – SA ehk rünnakrühmad, kes kakles enne NSDAP võimulesaamist teiste parteide sõjaliste rühmitustega ja aitas poliitilisi vastaseid hirmutada ja terroriseerida,
SA oli massiorganisatsioon, kuhu värvati peaaegu valikuta igasuguseid inimesi ja alates 1933.aastast inkorporeeriti sinna veel teiste parempoolsete parteide sõjalisi rühmitusi (Stahlhelm, Kyffhauser jms). Lõpuks oli tipphetkel rünnakrühmlasi 3,5 miljonit meest (tõenäoliselt liialdatud andmed)
SS oli midagi kaardiväe taolist SA sees. Peale pikkade nugade ööd 1934.a suvel väljus SS rünnakrühmade kontrolli alt ja muutus partei iseseisvaks allorganisatsiooniks. Rünnakrühmad ise jäid küll alles, aga nende osatähtsus ja arv kahanesid pidevalt. Peaga poisid said aru, et karjääri tegemiseks on vaja astuda just SS ridadesse. Erinevalt SA-st üritas SS esialgu eelistada kvantiteedile kvaliteeti. Kandidaadid pidid läbima tiheda sõela. Ette rutates võib öelda, et hiljem toimus järsk suunamuutus: ka SS-vägede puhul võeti kindel suund kvantiteedi poole ja asuti kõikvõimalike meetoditega arutult paisutama Relva-SS suurust.
Himmler üritas oma valdkonda üha suuremaks muuta. SS-ga ühendati politsei, edasi asuti juba moodustama oma parteilist ustavat “uut tüüpi” sõjaväge.
ALLIKAD JA KOMPONENDID
Waffen-SS loomisel võis eristada kolme allikat ja kolme komponenti.
1. Oli olemas suhteliselt väikesearvuline NSDAP poliitiline organisatsioon Allgemeine SS (Üldine SS)– midagi Kaitseliidu taolist. Regionaalselt olid nad organiseeritud üksustesse, mida nimetati abschhnitt`ideks. Mehed kandsid vormi ja abistasid politseid või julgestasid parteiüritusi. Nendele meestele hakati parteiliinis selgeks tegema, et neil tuleb vabatahtlikult SS-vägedega liituda.
2. Seejärel olid olemas nn SS-Surnupealuu-üksused (SS-Totenkopfverbände), kes olid 1934.a SA-lt üle võtnud koonduslaagrite valve. Seda seltskonda hakati samuti suurendama ja rohkem sõjaväe moodi tegema. Esialgu loodi väiksemad üksused (standartid), hiljem üks diviis. Väiksemad üksused läksid ka teiste diviiside koosseisu (nt diviis “Nord”).
3. Kolmandaks oli SS –Käsundusüksused (SS-Verfügungstruppen), kes olidki tulevase Relva-SS põhibaasiks. Nimelt loodi just neist puht-sõjaväelised üksused. Tõeliseks eliidiks oli seal Hitleri ihukaitseüksus Leibstandart Adolf Hitler, mille baasil loodi omaette diviis.
Oma sõjaväeüksuste loomisel etendasid suurt osa kogenud kaadriohvitserid, kes SS-ga liitusid, nende hulgas olid sellised hilisemad diviisikomandörid nagu Sepp Dietrich, Paul Hausser, Felix Steiner jt. Esialgu aga sõdis Wehrmachti juhtkond kõigi nelja jalaga konkurendi vastu ja tal õnnestuski Relva-SS kasvu kontrolli all hoida. Nii oli SS osa relvajõududes pisike ja kuni Harkovi lahinguni 1943.a kevadel ei olnud neil ka mingeid suuremaid edusamme.
Koos Teise maailmasõja algusega läksid lahingusse ka vastloodud Relva-SS-üksused (nimetus anti küll 1940.a), peamiselt küll tagalat julgestama. Kuid töö “päris” sõjaväeosade loomiseks käis edasi.
ESIMESED LEGENDAARSED DIVIISID
Vaatlemegi nüüd esimeste diviiside loomist. Enne Saksa-NSVL sõja algust 1941.a suvel oli formeeritud 6 Relva-SS diviisi, neist 4 legendaarset ja kaks kehvapoolset.
Neli eliitdiviisi
1.Leibstandart Adolf Hitler
2. Das Reich
3. Totenkopf
5. Wiking
Nendest diviisidest kujunes omamoodi kaadrite sepikoda hiljemloodud üksuste juhtide ja ohvitserkonna sepistamiseks.
Kaks kehvakest
4.Polizeidivision
6. Nord
VÄLISMAA VABATAHTLIKUD
Jutt sellest, et Wehrmachtis teenisid ainult Saksa kodanikud, ei pea paika. See oli hea ettekääne, et esialgu Saksa edusammude perioodil “rassiliselt mittesobivaid” rahvaid SS-st eemale tõrjuda. Nii võeti Wikingisse esialgu germaani rahvaid-norralasi, taanlasi, hollandlasi ja Belgia flaame. Erandina ka soomlasi-soomerootslasi.
Vabatahtlikud mujalt Euroopast suunati erandkorras rahulikult Wehrmachti. Hispaanlastest võis veel aru saada – ikkagi liitlasriik, kes esines omaette diviisiga nr 250. Kuid Belgia valloonidest, prantslastest ja horvaatidest moodustati omaette rügemendid. Lisaks ei seganud kodakondsusprobleemid võtmast Wehrmachti üksustesse NSVL kodanikest abiväelasi “hiwisid”.
Hiljem 1944.a , kui sõjamehi väga nappis, toodi valloonid ja prantslased Relva-SSi koosseisu, kus leidus juba kõiki rahvaid – venelasi, valgevenelasi, ukrainlasi, kasakaid, bosnialasi, albaanlasi.
Nagu juba öeldud, peeti esialgu SS “vääriliseks” Saksa kodanikke, etnilisi sakslasi erinevates Ida-Euroopa riikides, germaani rahvaid. 1942.a osutati seda “au” laiendada ka balti rahvastele eestlastele ja lätlastele, 1943 ka leedulastele. 1944.a aga võeti Relva-SS-i juba sunniviisil keda iganes, peaasi, et oleks kedagi Punaarmee, punapartisanide aga ka “plutokraatide”(USA-Briti väed) ja rahvuslike vastupanuliikujate (Poola, Prantsusmaa) vastu võitlema saata.
Esialgu pidid Saksamaa liitlasriikide Rumeenia ja Ungari saksasoost kodanikud sõitma Saksamaale ja seal vabatahtlikult Relva-SS üksustesse astuma. Hiljem lahendati probleem riikidevaheliste kokkulepetega.
Väeüksusi juhtisid alati poliitiliselt kindlad sakslased, sakslastest koosnes ka staap ja eriüksused (rünnaksuurtükid jms). Nii näiteks olid meile tuntud Nordlandi, Nederlandi ja 20.SS-diviisi juhid Steiner, Scholz, Wagner, Augsberger ja Maack natsipartei ja Allgemeine-SS liikmed. Maack jõudis teenida ka Surnupealuuüksustes. Välismaalaste osaks jäi ikka jalavägi, mõnikord ka suurtükivägi.
Sõja lõpus kiiruga moodustatud diviisidest jäi osa lausa paberile, osa jõudis väljaõppelaagriteni, üksikud kasina ettevalmistusega rügemendid jõudsid ka lahingutesse. Viimaseks niiöelda “normaalseks” diviisiks loetakse 20 diviisi.
Välismaalaste (mittesakslaste) osatähtsuse kohta SS-vägedes on avaldatud mitmeid eri andmeid. Otsesõnu öeldes oli see arv tühine, kui võrrelda seda nende rahvaste suuruse ja võitlusvõimeliste meeste arvuga.
Sama lugu on ka eestlastega, kes vabatahtlikult Eesti Leegioni astusid – 10 kuuga 1280 vabatahtlikku. Tõsi, siin tuleb arvestada, et enne seda oli astunud julgestusgruppidesse ja politseipataljonidesse (mis ei kuulunud Relva-SS kosseisu, küll aga hiiglaslikku SS-konglomeraadi politseivägedesse) 10 000 vabatahtlikku.
Teiste rahvaste kohta väike võrdlustabel:
Rahvaarv El.arv Waffen-SSs 1000 el kohta vabatahtlikke
Eesti 1,1 1280 1,1 (koos pol.pat 10)
Norra 2,9 6000 2,1
Taani 3,8 6000 1,6
Holland 8,5 25 000 2,9
Belgia 8,3 43 000? 5,2
Prantsusmaa 40 8 000 0,0002
Sageli esitatud arvandmed Steineri raamatust “Freiwilligen” sisaldavad endas ka politseiüksustes ja igasugustes oma kodumaal abiüksustes teeninud välismaalasi.
Ungarlaste ja horvaatide SS-üksused ei õnnestunud. Väiksemad väeosad olid rumeenlastel, bulgaarlastel ja isegi serblastel. Üldse ei moodustatud SS-üksusi poolakatest, leedulastest, kreeklastest, tsehhidest ja slovakkidest.
VÕIDUD JA KAOTUSED
Kohe võib lisada, et Saksa armee suurimate edusammude ajal 1939-42 oli Relva-SS osalus tühine. Nende üksuste tähtsus suurenes peale Stalingradi lahingut ja eriti peale 20.juuli 1944 atentaati.
Samas ei olnud neil ühtki suuremat võitu. SS-väed ründasid hoogsalt ja kaitsesid visalt, aga võidetud lahingutest võib märkida Harkovit 1943 kevadel, Sinimägesid (tõrjevõit, 50% kaitsjatest), Arnhem (tõrjevõit).Peale nende ei oska küll edusamme ära tuua.
Ardennide ja Budapesti, Balatoni pealetungid ja Normandia kaitselahingud lõppesid nurjumisega. Lahingud Belgorodi ja Harkovi vahel 1943.a suvel peaaegu viigiga.
Kunagi ei võidelnud SS-diviisid üksinda, ikka koos Wehrmachtiga. Kahtlemata kasutati neid nn löögiüksustena, kuid see ei tähenda, et kõik ülejäänud väeosad rämps oleksid olnud. Wehrmachti diviisid olid väga erineva võitlusvõimega. Lihtne näide-Narva all võitlesid 1944 kevadtalvel suurepäraselt 11.diviis ja Feldherrnhalle, kehvalt esines Norrast toodud 214.diviis.
Tegelikult püüdis iga väeliik oma eliitüksusi moodustada.
Wehrmachti maavägedes tegid ilma Grossdeutschland, Feldherrnhalle, Brandenburg
Luftwaffes-langevarjurite tankidiviis Hermann Göring
Küll aga oli terve hulk Relva-SS diviise, kelle väljaõpe ja relvastus kõlbasid ainult partisanidevastaseks võitluseks, kus nad võitlesid sama julmade meetoditega nagu nende vaenlasedki. Jugoslaavias Prinz Eugen, Handschar, Kama, Itaalias Karstjäger ja Italia, Idarindel ja Poolas Dirlewanger. Kindlasti ei olnud need üksused mingiks eliidiks – pigem politseipataljonide laiendatud vormiks.
Sõja lõpufaasi1944-45 palavikulise kiiruga moodustatud diviisid ei olnud seda kindlasti mitte, sest mingit reaalset lahingujõudu nad endast ei kujutanud, küll aga aitasid paisutada kuulsat numbrit - 900 000 meest Relva-SSs.
Vene 2 diviisi olid tegelikult sakslastele lausa õnnetuseks, sest nad olid nõrga distsipliiniga ja neid kasutati ainult partisanide vastu. 1944.a lõpus nad likvideeriti ja mehed saadeti Vlassovi Vene Vabastusarmeesse.
PARALLEELID TEISTE RIIKIDEGA
Mõned paralleelid ka teistest riikidest. N.Liidus oli kogu Punaarmee ÜK(b)P kontrolli all ja erinevalt Saksa Wehrmachtist mingit “autonoomiat” endale lubada ei saanud ja oli seega analoogiliselt SS-vägedega poliitiline sõjavägi. Igaks juhuks olid muidugi olemas ka NKVD-üksused.
Itaalias oli ainuparteil oma relvastatud miilits (MVSN ehk Milizia Volontaria per la Sicurezza Nazionale) mustsärklased, kellest moodustati nii omaette diviise kui ka inkorporeeriti nende rügemente tavaliste Itaalia Kuningriigi armee diviiside koosseisu. Peale Itaalia kapituleerumist jätkasid mustsärklased Mussolini toetamist ka juba marionettriigikeses (nn Salo Vabariik) ümberkorraldatuna rahvuskaardiks (GNR ehk Guardia Nazionale Repubblicana). Kuna kogu Itaalia armee võitlusvõime jäi Saksa omast kõvasti maha, siis ei paistnud ka mustasärklaste üksused millegi erilisega silma. Peale Mussolini kukutamist olid just mustsärklased uue pisiarmee (lisaks ka Itaalia SS-diviisi) tuumikuks.
Võib-olla veel üks vähemtuntud näide väikesest Slovakkia riigist. Ainuparteil oli samuti oma relvastatud miilits (kaitseliit) Hlinkagarda ja lisaks veel eliitlöögiüksus, mis on tuntud lühendiga POHG.
Slovakkia ülestõusu ajal 1944 sügisel võitles see poliitiline üksus koos Saksa vägedega ülestõusnud (ja partisanidega kampalöönud) armee vastu ja hiljem laiendati selle koosseisu Domobrana (Kaitseliit, Kodukaitse) nime all, kes kuni 1945.a kevadeni koos sakslastega edasi sõdis.
Horvaatial oli samuti parteiline Ustasha-miilits.
JULMUSED JA VERESAUNAD
Peab tunnistama, et vangilangenud vastaste (päris sõdurite, mitte partisanide) tapmise süü lasub mõlemal poolel. Kes alustas, on keeruline selgitada. Kuid reeglina oli tegemist üksikjuhtumitega. Vähe on näiteks teada juhtumeid, kus punaarmeelased tapsid vangistatud 20.SS-diviisi sõdureid. Õige mitmed kõrged SS-obergruppenführerid istusid Venemaal sõjavangis 10 aastat ja tulid elusalt tagasi.
Pakuksin mõned mõtted Relva SS-st.
1)miks selline sõjaväeliik loodi?
2)kas tal oli analooge teistes riikides?
3)kas eestlaste kuulumine sinna oli auasi?
MUST ORDU VÕI VÕÕRLEEGION
RELVA SS MÜÜDID
Üks Teise maailmasõja probleemidest, mida kasutatakse meedias teostatavas propagandasõjas Eesti vastu, on eestlaste teenimine Relva-SS (ehk SS-vägedes) üksustes. Selle teema ümber käiv sõnasõda meenutab kurdi ja tumma dialoogi, kus sõnu ja mõisteid kasutatakse erinevas tähenduses ning argumenteerimine seguneb vihase sõimuga.
Püüan siinkohal populaarselt selgitada Relva-SS tausta ja olemust, pretendeerimata seejuures süvaanalüüsile ja peentele intellektuaalsetele mängudele erinevate SS liikide ja vormide tekkimisele, ümberkujundamisele ja kadumisele ümber.
POLIITILINE SÕJAVÄGI
Igal riigil on oma sõjavägi. Nii oli ka Saksa riigiga, kelle ametlikuks sõjaväeks oli Wehrmacht, mis koosnes Maaväest (Heer), Lennuväest (Luftwaffe) ja Sõjalaevastikust (Kriegsmarine). Siis oli veel lisaks Relva-SS. Milleks selline moodustis vajalik oli?
1933-45 oli Saksa riigis ühe partei (NSDAP) võim, mis kehtestas Adolf Hitleri juhtimisel riigis totalitaarse rezhiimi. Natsiparteil oli ka oma sõjaline tiib – SA ehk rünnakrühmad, kes kakles enne NSDAP võimulesaamist teiste parteide sõjaliste rühmitustega ja aitas poliitilisi vastaseid hirmutada ja terroriseerida,
SA oli massiorganisatsioon, kuhu värvati peaaegu valikuta igasuguseid inimesi ja alates 1933.aastast inkorporeeriti sinna veel teiste parempoolsete parteide sõjalisi rühmitusi (Stahlhelm, Kyffhauser jms). Lõpuks oli tipphetkel rünnakrühmlasi 3,5 miljonit meest (tõenäoliselt liialdatud andmed)
SS oli midagi kaardiväe taolist SA sees. Peale pikkade nugade ööd 1934.a suvel väljus SS rünnakrühmade kontrolli alt ja muutus partei iseseisvaks allorganisatsiooniks. Rünnakrühmad ise jäid küll alles, aga nende osatähtsus ja arv kahanesid pidevalt. Peaga poisid said aru, et karjääri tegemiseks on vaja astuda just SS ridadesse. Erinevalt SA-st üritas SS esialgu eelistada kvantiteedile kvaliteeti. Kandidaadid pidid läbima tiheda sõela. Ette rutates võib öelda, et hiljem toimus järsk suunamuutus: ka SS-vägede puhul võeti kindel suund kvantiteedi poole ja asuti kõikvõimalike meetoditega arutult paisutama Relva-SS suurust.
Himmler üritas oma valdkonda üha suuremaks muuta. SS-ga ühendati politsei, edasi asuti juba moodustama oma parteilist ustavat “uut tüüpi” sõjaväge.
ALLIKAD JA KOMPONENDID
Waffen-SS loomisel võis eristada kolme allikat ja kolme komponenti.
1. Oli olemas suhteliselt väikesearvuline NSDAP poliitiline organisatsioon Allgemeine SS (Üldine SS)– midagi Kaitseliidu taolist. Regionaalselt olid nad organiseeritud üksustesse, mida nimetati abschhnitt`ideks. Mehed kandsid vormi ja abistasid politseid või julgestasid parteiüritusi. Nendele meestele hakati parteiliinis selgeks tegema, et neil tuleb vabatahtlikult SS-vägedega liituda.
2. Seejärel olid olemas nn SS-Surnupealuu-üksused (SS-Totenkopfverbände), kes olid 1934.a SA-lt üle võtnud koonduslaagrite valve. Seda seltskonda hakati samuti suurendama ja rohkem sõjaväe moodi tegema. Esialgu loodi väiksemad üksused (standartid), hiljem üks diviis. Väiksemad üksused läksid ka teiste diviiside koosseisu (nt diviis “Nord”).
3. Kolmandaks oli SS –Käsundusüksused (SS-Verfügungstruppen), kes olidki tulevase Relva-SS põhibaasiks. Nimelt loodi just neist puht-sõjaväelised üksused. Tõeliseks eliidiks oli seal Hitleri ihukaitseüksus Leibstandart Adolf Hitler, mille baasil loodi omaette diviis.
Oma sõjaväeüksuste loomisel etendasid suurt osa kogenud kaadriohvitserid, kes SS-ga liitusid, nende hulgas olid sellised hilisemad diviisikomandörid nagu Sepp Dietrich, Paul Hausser, Felix Steiner jt. Esialgu aga sõdis Wehrmachti juhtkond kõigi nelja jalaga konkurendi vastu ja tal õnnestuski Relva-SS kasvu kontrolli all hoida. Nii oli SS osa relvajõududes pisike ja kuni Harkovi lahinguni 1943.a kevadel ei olnud neil ka mingeid suuremaid edusamme.
Koos Teise maailmasõja algusega läksid lahingusse ka vastloodud Relva-SS-üksused (nimetus anti küll 1940.a), peamiselt küll tagalat julgestama. Kuid töö “päris” sõjaväeosade loomiseks käis edasi.
ESIMESED LEGENDAARSED DIVIISID
Vaatlemegi nüüd esimeste diviiside loomist. Enne Saksa-NSVL sõja algust 1941.a suvel oli formeeritud 6 Relva-SS diviisi, neist 4 legendaarset ja kaks kehvapoolset.
Neli eliitdiviisi
1.Leibstandart Adolf Hitler
2. Das Reich
3. Totenkopf
5. Wiking
Nendest diviisidest kujunes omamoodi kaadrite sepikoda hiljemloodud üksuste juhtide ja ohvitserkonna sepistamiseks.
Kaks kehvakest
4.Polizeidivision
6. Nord
VÄLISMAA VABATAHTLIKUD
Jutt sellest, et Wehrmachtis teenisid ainult Saksa kodanikud, ei pea paika. See oli hea ettekääne, et esialgu Saksa edusammude perioodil “rassiliselt mittesobivaid” rahvaid SS-st eemale tõrjuda. Nii võeti Wikingisse esialgu germaani rahvaid-norralasi, taanlasi, hollandlasi ja Belgia flaame. Erandina ka soomlasi-soomerootslasi.
Vabatahtlikud mujalt Euroopast suunati erandkorras rahulikult Wehrmachti. Hispaanlastest võis veel aru saada – ikkagi liitlasriik, kes esines omaette diviisiga nr 250. Kuid Belgia valloonidest, prantslastest ja horvaatidest moodustati omaette rügemendid. Lisaks ei seganud kodakondsusprobleemid võtmast Wehrmachti üksustesse NSVL kodanikest abiväelasi “hiwisid”.
Hiljem 1944.a , kui sõjamehi väga nappis, toodi valloonid ja prantslased Relva-SSi koosseisu, kus leidus juba kõiki rahvaid – venelasi, valgevenelasi, ukrainlasi, kasakaid, bosnialasi, albaanlasi.
Nagu juba öeldud, peeti esialgu SS “vääriliseks” Saksa kodanikke, etnilisi sakslasi erinevates Ida-Euroopa riikides, germaani rahvaid. 1942.a osutati seda “au” laiendada ka balti rahvastele eestlastele ja lätlastele, 1943 ka leedulastele. 1944.a aga võeti Relva-SS-i juba sunniviisil keda iganes, peaasi, et oleks kedagi Punaarmee, punapartisanide aga ka “plutokraatide”(USA-Briti väed) ja rahvuslike vastupanuliikujate (Poola, Prantsusmaa) vastu võitlema saata.
Esialgu pidid Saksamaa liitlasriikide Rumeenia ja Ungari saksasoost kodanikud sõitma Saksamaale ja seal vabatahtlikult Relva-SS üksustesse astuma. Hiljem lahendati probleem riikidevaheliste kokkulepetega.
Väeüksusi juhtisid alati poliitiliselt kindlad sakslased, sakslastest koosnes ka staap ja eriüksused (rünnaksuurtükid jms). Nii näiteks olid meile tuntud Nordlandi, Nederlandi ja 20.SS-diviisi juhid Steiner, Scholz, Wagner, Augsberger ja Maack natsipartei ja Allgemeine-SS liikmed. Maack jõudis teenida ka Surnupealuuüksustes. Välismaalaste osaks jäi ikka jalavägi, mõnikord ka suurtükivägi.
Sõja lõpus kiiruga moodustatud diviisidest jäi osa lausa paberile, osa jõudis väljaõppelaagriteni, üksikud kasina ettevalmistusega rügemendid jõudsid ka lahingutesse. Viimaseks niiöelda “normaalseks” diviisiks loetakse 20 diviisi.
Välismaalaste (mittesakslaste) osatähtsuse kohta SS-vägedes on avaldatud mitmeid eri andmeid. Otsesõnu öeldes oli see arv tühine, kui võrrelda seda nende rahvaste suuruse ja võitlusvõimeliste meeste arvuga.
Sama lugu on ka eestlastega, kes vabatahtlikult Eesti Leegioni astusid – 10 kuuga 1280 vabatahtlikku. Tõsi, siin tuleb arvestada, et enne seda oli astunud julgestusgruppidesse ja politseipataljonidesse (mis ei kuulunud Relva-SS kosseisu, küll aga hiiglaslikku SS-konglomeraadi politseivägedesse) 10 000 vabatahtlikku.
Teiste rahvaste kohta väike võrdlustabel:
Rahvaarv El.arv Waffen-SSs 1000 el kohta vabatahtlikke
Eesti 1,1 1280 1,1 (koos pol.pat 10)
Norra 2,9 6000 2,1
Taani 3,8 6000 1,6
Holland 8,5 25 000 2,9
Belgia 8,3 43 000? 5,2
Prantsusmaa 40 8 000 0,0002
Sageli esitatud arvandmed Steineri raamatust “Freiwilligen” sisaldavad endas ka politseiüksustes ja igasugustes oma kodumaal abiüksustes teeninud välismaalasi.
Ungarlaste ja horvaatide SS-üksused ei õnnestunud. Väiksemad väeosad olid rumeenlastel, bulgaarlastel ja isegi serblastel. Üldse ei moodustatud SS-üksusi poolakatest, leedulastest, kreeklastest, tsehhidest ja slovakkidest.
VÕIDUD JA KAOTUSED
Kohe võib lisada, et Saksa armee suurimate edusammude ajal 1939-42 oli Relva-SS osalus tühine. Nende üksuste tähtsus suurenes peale Stalingradi lahingut ja eriti peale 20.juuli 1944 atentaati.
Samas ei olnud neil ühtki suuremat võitu. SS-väed ründasid hoogsalt ja kaitsesid visalt, aga võidetud lahingutest võib märkida Harkovit 1943 kevadel, Sinimägesid (tõrjevõit, 50% kaitsjatest), Arnhem (tõrjevõit).Peale nende ei oska küll edusamme ära tuua.
Ardennide ja Budapesti, Balatoni pealetungid ja Normandia kaitselahingud lõppesid nurjumisega. Lahingud Belgorodi ja Harkovi vahel 1943.a suvel peaaegu viigiga.
Kunagi ei võidelnud SS-diviisid üksinda, ikka koos Wehrmachtiga. Kahtlemata kasutati neid nn löögiüksustena, kuid see ei tähenda, et kõik ülejäänud väeosad rämps oleksid olnud. Wehrmachti diviisid olid väga erineva võitlusvõimega. Lihtne näide-Narva all võitlesid 1944 kevadtalvel suurepäraselt 11.diviis ja Feldherrnhalle, kehvalt esines Norrast toodud 214.diviis.
Tegelikult püüdis iga väeliik oma eliitüksusi moodustada.
Wehrmachti maavägedes tegid ilma Grossdeutschland, Feldherrnhalle, Brandenburg
Luftwaffes-langevarjurite tankidiviis Hermann Göring
Küll aga oli terve hulk Relva-SS diviise, kelle väljaõpe ja relvastus kõlbasid ainult partisanidevastaseks võitluseks, kus nad võitlesid sama julmade meetoditega nagu nende vaenlasedki. Jugoslaavias Prinz Eugen, Handschar, Kama, Itaalias Karstjäger ja Italia, Idarindel ja Poolas Dirlewanger. Kindlasti ei olnud need üksused mingiks eliidiks – pigem politseipataljonide laiendatud vormiks.
Sõja lõpufaasi1944-45 palavikulise kiiruga moodustatud diviisid ei olnud seda kindlasti mitte, sest mingit reaalset lahingujõudu nad endast ei kujutanud, küll aga aitasid paisutada kuulsat numbrit - 900 000 meest Relva-SSs.
Vene 2 diviisi olid tegelikult sakslastele lausa õnnetuseks, sest nad olid nõrga distsipliiniga ja neid kasutati ainult partisanide vastu. 1944.a lõpus nad likvideeriti ja mehed saadeti Vlassovi Vene Vabastusarmeesse.
PARALLEELID TEISTE RIIKIDEGA
Mõned paralleelid ka teistest riikidest. N.Liidus oli kogu Punaarmee ÜK(b)P kontrolli all ja erinevalt Saksa Wehrmachtist mingit “autonoomiat” endale lubada ei saanud ja oli seega analoogiliselt SS-vägedega poliitiline sõjavägi. Igaks juhuks olid muidugi olemas ka NKVD-üksused.
Itaalias oli ainuparteil oma relvastatud miilits (MVSN ehk Milizia Volontaria per la Sicurezza Nazionale) mustsärklased, kellest moodustati nii omaette diviise kui ka inkorporeeriti nende rügemente tavaliste Itaalia Kuningriigi armee diviiside koosseisu. Peale Itaalia kapituleerumist jätkasid mustsärklased Mussolini toetamist ka juba marionettriigikeses (nn Salo Vabariik) ümberkorraldatuna rahvuskaardiks (GNR ehk Guardia Nazionale Repubblicana). Kuna kogu Itaalia armee võitlusvõime jäi Saksa omast kõvasti maha, siis ei paistnud ka mustasärklaste üksused millegi erilisega silma. Peale Mussolini kukutamist olid just mustsärklased uue pisiarmee (lisaks ka Itaalia SS-diviisi) tuumikuks.
Võib-olla veel üks vähemtuntud näide väikesest Slovakkia riigist. Ainuparteil oli samuti oma relvastatud miilits (kaitseliit) Hlinkagarda ja lisaks veel eliitlöögiüksus, mis on tuntud lühendiga POHG.
Slovakkia ülestõusu ajal 1944 sügisel võitles see poliitiline üksus koos Saksa vägedega ülestõusnud (ja partisanidega kampalöönud) armee vastu ja hiljem laiendati selle koosseisu Domobrana (Kaitseliit, Kodukaitse) nime all, kes kuni 1945.a kevadeni koos sakslastega edasi sõdis.
Horvaatial oli samuti parteiline Ustasha-miilits.
JULMUSED JA VERESAUNAD
Peab tunnistama, et vangilangenud vastaste (päris sõdurite, mitte partisanide) tapmise süü lasub mõlemal poolel. Kes alustas, on keeruline selgitada. Kuid reeglina oli tegemist üksikjuhtumitega. Vähe on näiteks teada juhtumeid, kus punaarmeelased tapsid vangistatud 20.SS-diviisi sõdureid. Õige mitmed kõrged SS-obergruppenführerid istusid Venemaal sõjavangis 10 aastat ja tulid elusalt tagasi.
