www.militaar.net

Metsas oli elu suht normaalne - vaheldus harilikule rutiinile ja ohvitserid ei keppinud ka ajusid nii nagu väeosas.
Negatiivne oli see, kui pandi mingi kampaania käigus tööle, et näe -labidas on siin ja davai 5 km kraavi sidekaabli jaoks olgu visatud.

Õppustel oli kõige tüütum tegelane meil zampolit Kuna tal polnud ju erialast ettevalmistust ja sidest kui niisugusest teadis ta vähem, kui kõige rumalam sõdur, siis pidi ta ennast kuidagi tõestamine ja selleks tõestamiseks vedas ta iga jumala kord oma leninskaja komnata telgi metsa kaasa. Käis ja püüdis tema arust logelevaid sõdureid, tiris need oma leninskajasse ja hakkas loengut pidama
Õppused meeldised meil tegelikult kõigile ja õnneks oli neid päris tihti. Elevust pakkus juba õppustele sõit - mitte autojuhtidel oli suurepärane võimalus auto kuutides magada. Mõnikord sõideti õppuse toimumispaika 10-12 tundi. Mõned korrad sõitsime õppustele rongiga - laadimine, kolme-nelja päevane rongisõit oli tegelikult mõnus rutiinivaba aeg. Abakani piirkonnas õppustel käies sai ka esteetilise elamuse - kaks päeva rongisõitu Sajaanides oli aknast välja vaatamist väärt.

Õppustel anti igale mehele oma konkreetne ülesanne, reeglina oli see juba ette teada ja läbi harjutatud. Mina näiteks vedasin kindralite kuutidesse telefonikaablid, ühendasin need telefoni ja kommutaatoriga ja sellega oli töö ka üldiselt tehtud. Õppused kestsid tavaliselt nädala või kauem ja ohvitseridel oli side tagamisega just sel ajal tegemist; seega polnud mul tõesti muud teha, kui mitte zampoliti silma alla sattuda. Samas seisus olid autojuhid - ka neil polnud midagi teha, kui zampolit neid kätte ei saanud.

Metsas sai palju oldud, kusjuures metsad olid erinevad.
Üks koht, kus väga tihti viibisime, algas kohe väeosa väravate taga. Seal lihvisime keemiakaitsevahendite selgapanemist ja raketi ettevalmistamist väljalasuks.
Suhteliselt karm tegevus, eriti suvel. "Himzasita" selga ja tubli kolmveerand tundi füüsilist ja täpsust nõudvat tööd. Kui midagi viltu läks, otsast peale. Mõnigi kord olid pärast seda vaeva saapad luupekseteni vett täis.
Õnneks tuli meie komandöriks leitnant, kes oli nagu minagi suur malehuviline. Siis kulges elu nõnda, et kui hommikul metsa saime, küsis ta minult teeseldud karmusega, et kas ma harjutustega vajadusel ikka toime tulen. Vastasin sama teeseldud tõsidusega et kindlasti. Siis panime nupud peale ja hakkasime mängima. Teised higistasid päikese käes.
Talvel sõitsime õppustele Leedu metsadesse. Seal polnud mingit naljategemist, panime 2-3 ööpäeva jutti, magada praktiliselt ei saanudki.
Aga vaheldus kasarmuelule oli super.

Usun, et sellest 18-st kuust, mis olin Kaliningradis, sai julgelt 4 kuud veedetud polügoonidel. Neid oli seal piirkonnas piisavalt ja transport toimus ka iga kord erinevalt.
Kõige tihedamini olime polgust mõned kilomeetrid välja lasketiirul. Sealsamas semjorka sigala lähedal, samas komplektis olid ka erinevad laod (kütus, laskemoon jms). Seal oli suurtükiväelastel n-ö simulaator, mis tulistas PKT kuulipildujast üksiklaskude trassereis tehismaastikule. Koordinaatide arvutamine käis nagu ikka. Sinna oli ca 5 km marssida, enamasti täisvarustuses, kaasa planšetid, kaugusmõõtja, bussolid jms.

Diviisi polügoon oli mõnekümne km. kaugusel. Sinna läksime enamasti omal jõul, tavaliselt ühe patarei jagu torusid + tulejuhtimine. Valiti välja parimad masinad, millega lasta sai ja mis elusalt tagasi ka tuleks. Tavaline õppustel viibimise aeg oli 4 nädalat. Telgielu, laskeharjutused jms.
Vähemalt korra viidi meid polügoonile ka n. tankitreileritega.

Ühel korral viidi sealt häire korras edasi veel piirkonna (?) polügoonile.Omal jõul, mitmed masinad jäid tee äärde, üks usbekist mehaanik oli pea nädala ilma õige söögita, enne kui kokkujooksnud mootoriga masin üles korjati.

Sealt tagasi tulime rongiga.

Ühel aastal toimusid suured diviisiõppused. Kogu divisjon aeti 100% välja, ka rondid pandi tööle. Kõige jubedam oli kokku 26 masina joks kaevikute (varjendite) kaevamine, savine maa oli läbipaakunud, tööriistadeks vaid kirka ja labidas.
Laskemoonakastid olid lageda taeva all, sealt vedasime lahingukomplekti (kastis 2 mürsku, kasti kaal 80 kg) sisuliselt seljas positsioonidele laiali.

Üldiselt oli polügoonielu üsnagi anarhiline. Söögiga oli aeg-ajalt probleeme, ilmselt varastati toiduaineid. Mingeid võimlemisi ega sellist jama ei olnud, rivistused olid harvad, rohkem käis mölutamine. + muidugi õppeharjutused. Poes käidi salaja ka, eks sealt toodi siis nii süüa kui juua

Peamine pluss oli see, et mõneks ajaks olime narjaadidest priid.
Ahjaa, ühe õppuse ajal juhtus kaitseminister Ustinov surema. Telekas oli metsa toodud,mingi pildi sai ette. Generaatori tagant sai toidet (meil oli telkides ikka eleker sees, telefonijuhtmega veetult) ja nii me siis vaatasime udupilti, generaator tegi nii kõva lärmi, et juttu ei kuulnud.

Ahjaa, ühe õppuse ajal juhtus kaitseminister Ustinov surema.

Nüüd meenub mulle ka nagu läbi udu, et mingi tähtis tüüp suri vahepeal ära. Muud ei tule meelde, kui et väga mõnusad paar päeva olid - põhiline tegevus seisnes kasarmus teleka vaatamises.

Meenus veel, et seoses õppustega astus minu sõdurisaabas ka vennaliku Mongoolia Rahvavabariigi territooriumile. Välisriigi külastamisest siiski eredaid mälestusi ei jäänud, sest stepp oli seal samasugune nagu meie väosa plangu taga ja mitte ühegi kohaliku elanikuga kokkupuudet polnud. Kihutasime rongiesheloniga kohale, laadisime täiesti inimtühjas stepi-raudteejaamas oma tehnika maha, sõitsime mööda kitserada veel 20 km ja oligimegi kohal. Edasi käis täpselt nii, nagu kõigil ülejäänud õppustel.

piiril kilid rongi ei peatanud?

Ma kahtlustan, et piiriületamise pidulikul hetkel ma magasin. Igatahse ei meenu ei sinna, ei tagasi minekust sellist episoodi. Ilmselt tegi NSV Liit Mongoolias mis tahtis; viimastel polnud vähimatki sõnaõigust, kui Liidu vägi üle piiri edasi-tagasi vooris.

Nagu juba eelkônelejad pajatanud on, olid igasugused ôppused, mis väeosast välja viisid, meeldiv vaheldus rutiinsele teenistusele.
Aga, noh, metsa oli meil ôppuste ajal tavaliselt na vähevôitu. Ikka rohkem vesi, liiv, kaljud ja vôsa. Seda viimast aga alati ei saanudki käega katsuda ja seda esimest oli tavaliselt kôige rohkem.
Minu üks parim elamus ôppustelt oli, kui mind ja veel ühte kamraadi pandi tervelt kaheks nädalaks ankrus olevale meremärgile (üks vana mahakantud kalalaev) vahtkonda. Meile anti selleks ajaks välja toidumoon ja raadiojaam ning nii me seal siis suvitasime. Muusika kuulamiseks oli meil omal väike raadio olemas.
Mônus! Täielik kaiff.
Kas kujutate ette? Ilus ilm, päike paistab, ôrn tuuleke puhub ja - vaikus. Ainult laineloks ja kajakakarjatused. Ning ei ühtegi ülemust ega muud taolist tegelast kes tavaliselt ühe ajateenija elu mürgitavad.
Ainult lesid. Naudid täis kôhtu, head sigaretti, värsket ôhku ja sooja päikest. Vahetevahel sirvid vanu ajakirju ja loed juturaamatut.
Ja nii tervelt 2 nädalat. Missugune ahastav kurbustunne puges hinge, kui meid sealt lôpuks ära korjati. Ja hakkaski jälle päriselu pihta.