Tubakas
Postitatud: 16 Mär, 2007 15:43
Suitsumehed, kust, kuidas ja milliste hindadega tubakat hankisite?
Nagu ma foorumit lugedes teada sain, maksti mõnedes väosades tubakakompensatsiooni (80 kopikat). Või siis jagati tubakas natuuras välja. Kui palju seda oli, kas jätkus ka? Ja missugust tubakat - lahtist, filtrita sigarettidena, paberossidena? Meil ei makstud ei kompensatsiooni, ei jagatud midagi. (aastad 84-86)
Tubakat sai soetada kauplusest või tshainajast. Põhiline mark oli meie väeosas filtrita Astra (maksis vist 25 kopikat pakk). Priima oli hinnatud (16 kopikat pakk), aga millegi pärast oli Priima väosa poes või tshainikus väga harva müügil.
Astrale alternatiivina olid tavaliselt müügil filtrita sigaretid Vatra (samuti 25 kopikat pakk); see sõltus vist kaupluse juhataja suvast, kumba marki ta tellis.
Paberossid Belomorkanal (kummalisel kombel hinda ei mäletagi) olid ka müügil, aga neid eriti ei ostetud, sest nad kippusid nö tühjaks jooksma ja paberosside asemel leidsid taskust vaid tubakapuru.
Filtriga sigarette eriti ei ostetud, isegi ohvitserid kiskusid Astrat või Vatrat. Sõdurid ei ostnud neid hinna pärast, ohvede kohta ei oska öelda, miks. Kodunt saadeti aeg-ajalt ka filtriga sigarette (minu lemmikmark oli juba varasemast Ekstra), aga kui aus olla, siis tekitasid need sigaretid meeldivaid emotsioone vaid enne süütamist: olin ära harjunud filtrita kangete sigarettidega ja filtriga Ekstra jäi kuidagi lahjaks.
Kahe aasta jooksul oli ka juhus, kui uuendati NZ ladusid ja sealt visati välja kastide kaupa sigarette Dõmok. Neid võis igaüks võtta nii palju kui süda lustib, aga tegemist oli ikka tõelise põhuga, see Dõmok oli ikka viimane avarii-variant, neid isegi ei varastatud dumbotshkast. Pika seismisega oli neile tekkinud mingi imelik odekolonni-maitse, aga ilmselt olid nad juba sündides saast.
Sama suurpuhastuse käigus visati minema kastide kaupa moosi, mis oli pakendatud liitristesse klaaspurkidesse!!! Ei tea, kuda teda sõja ajal transporditud ja hoitud oleks? Neid moose lubati ka võtta, oli teisi kahte sorti - punane ja kollane. Millest tehtud, ei tea siiamaani. Vanaema vaarikamoosi ta maitselt muidugi ei meenutanud, aga valge leivaga sündis süüa küll. Kui vana see moos oli, seda ei tea, aga sööjatega midagi igatahes ei juhtunud, ei täheldatud isegi kroonilist kõhulahtisust.
Nagu ma foorumit lugedes teada sain, maksti mõnedes väosades tubakakompensatsiooni (80 kopikat). Või siis jagati tubakas natuuras välja. Kui palju seda oli, kas jätkus ka? Ja missugust tubakat - lahtist, filtrita sigarettidena, paberossidena? Meil ei makstud ei kompensatsiooni, ei jagatud midagi. (aastad 84-86)
Tubakat sai soetada kauplusest või tshainajast. Põhiline mark oli meie väeosas filtrita Astra (maksis vist 25 kopikat pakk). Priima oli hinnatud (16 kopikat pakk), aga millegi pärast oli Priima väosa poes või tshainikus väga harva müügil.
Astrale alternatiivina olid tavaliselt müügil filtrita sigaretid Vatra (samuti 25 kopikat pakk); see sõltus vist kaupluse juhataja suvast, kumba marki ta tellis.
Paberossid Belomorkanal (kummalisel kombel hinda ei mäletagi) olid ka müügil, aga neid eriti ei ostetud, sest nad kippusid nö tühjaks jooksma ja paberosside asemel leidsid taskust vaid tubakapuru.
Filtriga sigarette eriti ei ostetud, isegi ohvitserid kiskusid Astrat või Vatrat. Sõdurid ei ostnud neid hinna pärast, ohvede kohta ei oska öelda, miks. Kodunt saadeti aeg-ajalt ka filtriga sigarette (minu lemmikmark oli juba varasemast Ekstra), aga kui aus olla, siis tekitasid need sigaretid meeldivaid emotsioone vaid enne süütamist: olin ära harjunud filtrita kangete sigarettidega ja filtriga Ekstra jäi kuidagi lahjaks.
Kahe aasta jooksul oli ka juhus, kui uuendati NZ ladusid ja sealt visati välja kastide kaupa sigarette Dõmok. Neid võis igaüks võtta nii palju kui süda lustib, aga tegemist oli ikka tõelise põhuga, see Dõmok oli ikka viimane avarii-variant, neid isegi ei varastatud dumbotshkast. Pika seismisega oli neile tekkinud mingi imelik odekolonni-maitse, aga ilmselt olid nad juba sündides saast.
Sama suurpuhastuse käigus visati minema kastide kaupa moosi, mis oli pakendatud liitristesse klaaspurkidesse!!! Ei tea, kuda teda sõja ajal transporditud ja hoitud oleks? Neid moose lubati ka võtta, oli teisi kahte sorti - punane ja kollane. Millest tehtud, ei tea siiamaani. Vanaema vaarikamoosi ta maitselt muidugi ei meenutanud, aga valge leivaga sündis süüa küll. Kui vana see moos oli, seda ei tea, aga sööjatega midagi igatahes ei juhtunud, ei täheldatud isegi kroonilist kõhulahtisust.
