www.militaar.net

Tundub, et gaasimaskid ikka need samad paarkümmend aastat vanad, ilmselt OZK ka sama nagu vanasti.
Ma mäletan, et utšebkas sunniti pokazuhha raames isegi gaasimaske remontima (metallosad värviti, kummi lapiti).

OZK on pagana hea asi, õnnestus paar tükki hankida peale kroonut ja seniajani käin nendega kalal. Eriti sügiseti on asendamatu asi.

Gaasimaskid gaasimaskideks, kuid neil on ju erinevad vormid seljas!? Ma saan aru küll, et Venemaa ulatub läbi mitme kliimavöötme, kuid ühes väeosas peaks soldatid ikka ühtemoodi välja nägema. Kas vanal nõuka ajal tuli ka seda ette, või on see uue aja Venemaa eripära?

eks ta natuke imelik jah ja plahhad osadel hallid nagu partisanidel olid ,teistel jälle harilikud vasksed

bardakk!!!

Üks asi on need provitozagid näo ees aga täiskomplekti hulka kuulus meil ka veel eriliselt rõve ja raskesti selga pandav/seljas raskesti talutav kostüüm.
Mingite trukitaoliste asjandustega eespoolt ja jalgade ümber suletav. Selle selgapanemine oli väga pikka aega harjutamist nõudev asi.
Kui provivogaz oli näo ees ja gaasikaitse kostüüm seljas, võis palava ilmaga metsas õppustel kiiresti teadvuse kaotada.
Tuli ette, kuigi ise ei kogenud.

Nende kuradi protivogaasidega tuli veel automaat käes joosta kilomeetreid, talvel kuidagi sai hakkama. Suvist jooksmist ei kujutaks ettegi. Vanakesed kõrvaldasid filtreid,et kergem oleks, aga kui vahel oli ikka him-dõmi ka, siis oli neil ikka päris halb olla.

hulga demblimälestusi http://www.himvoiska.narod.ru/dembel.html

Uhh,kus need nõukaaegsed "himtarbed"-gaasimask ja OZK ka mulle Eesti tagalaväes teenideski "kalliks" said !
Kuna allakirjutanul on parajad "pudelipõhi" prillid, ehk siis ilma nendeta suht kehvapoolne nägemine, oli nende vene maskidega see häda ju,et prille nende alla kuidagi ei mahutanud.Ja nendes jooksmine käis enamasti ju öösel ja metsas.Seega sai mitmeid kordi kõmmdi-puu otsa joostud.Ja OZK "sukad" olid oma libeda kummist tallaga lumel lausa lust.See pidevalt kõhuli ja mõned ka puude otsa jooksvate gaasimaskides ja OZK-des kodanike kamp öises metsas võis suht kummaline vaatepilt olla.Suitsumehed,tarkpead toppisid parema õhuvarustuse tagamiseks tikutopse ja välgumihkleid jooksu pealt maskide äärte vahele .
Meenub veel gaasimaski õige suuruse proovimine.
Võtsid maski,toppisid pähe ja ohve pani käe filtri ette.Siis tõmbasid õhku kopsu.Kui kuskilt äärest õhku sisse ei suhisenud ja hapnik "null" sees oli,siis oli paras.
Aga meil oli üks vennike sellise vererõhuga väekõlblikuks tunnistatud,et sel piisas ühest kükist,et ninast "suppi" lendaks.Ja muidugi juhtus maski testimisel ka,et niipea kui käsi filtri õhuaugu ees hingata üritas,siis kuuldus ainult mulinat ja maski klaasidest oli pea kerkivat elumahla nivood märgata.

prillikandjatele on tegelikult ka spetsiaalsed maskid olemas





sellised nimelt

Gaissinis utshepkas sai kevadel gaasimaski ja kummiülikonnaga mööda staadionit joosta. Pärast kallasid gaasimaskist vett välja ja ise haisesid kummi järgi. Korra käisime ka mingis telgis mingi suitsu sees. Ei mäleta enam, mis jama see oli. Väeosas isegi ei puutunud enam gaasimaski. Korra või kaks sai ainult häire korras kotiga lennuväljale tassitud. Autos muidugi.

Ei kommenteeri kuna olin pool aastat keemiavägede utsebkas, taevale tänu, et talvel. OZK-ga ole jooksnud kilomeetrid, rääkimata paljast gaasimaskist. Suvel piisas 25 kraadise soojaga ainult ühest järsust tõusust kui mehi langes. Mis puutub normatiividesse, siis gaasimask tuli pähe tõmmata 6 sekundiga ja seda sai ka tundide kaupa treenitud ja OZK tuli selga ajada 4 ja poole minutiga. Gaasimaskiga joostes pole vaja sinna vahele midagi toppida, vajutad pea rinnale ja ajad suu pärani, et gaasimask ei jookse enam lõua alt, vaid suust ja hingad täie suuga, pea rinnal, et poleks aru saada seerudele selline seanaha vedamine. Lõuapärad on küll hiljem veidi valusad, aga harjub ära. Väeosas ükskord prapor mõtles mulle karistuse ja pani gaasimaskiga jooksma ümber bokside pargis suvel nii 25 - 30 soojakraadi juures 10 ringi, ma jooksin vihaga viisteist. Prapor arvas, et vend on juba kuumaga peast segi, ta ise seisis nurga peal ja luges ringe. Ja mul on eluaeg silme ees prapori pettunud nägu kui ta käskis gaasimaski peast ära võtta, ta lootis näha keedetud vähki, aga leidis eest natukese higistava soldati. Tema kommentaari "No nihu**ja sebe" peale vastasin uhkelt "A ja himik, tovarištš praporštšik". See oli viimane kord kui gaasimaskis jooksin, minu peal rohkem sellist karistusmoodust ei kasutanud, autojuhtide peal küll.

Meil oli ka utšebkas, kunagi kevadel (mais vist) mingid õppused, kus pidi siis keemiarünnaku kaitset õppima. Enne seda tegime ka harjutusi. OZLK (vist oli tal selline nimi) selgasaamine oli algul küll raske, aga lõpus sai selle nii selgeks, et sain isegi selle eest kiita (mingi alla minutiga panin selga, kuigi ette oli nähtud kuskil 3 minutit). Meenub mul sellest ajast ka gaasimaskidega (need olid need musta värvi kummist, sellised uuemapoolsed) 9 km jooksmine. Igatahes jooksu lõpus ulatus higi ja tati segu selles gaasimaskis mul peaaegu silmadeni ja oi kui hea tunne oli, kui maskid said peast võetud.