www.militaar.net

Raadioaparaati ei olnud üldiselt ette nähtud ja selle omamine oli keelatud.

Et tegelesin vahetevahel ka ohvitseride raadioaparaatide remondiga, siis oli mul aeg-ajalt mõni raadio, mida kaptjorkas testisin, teinekord teatud ilmaga sai Kaliningradis isegi eestikeelset jaama kinni püütud.

Telekast nägime muidugi Kesktelevisiooni ja õhtuti oli ka salaja teinekord võimalik Poolat vaadata.

Mul oli lasketiirul oma töökoda, seal oli ka raadio. Eestit sai kesklainel vahel kätte ka, aga stabiilset levi ei olnud. Muidu sai kuulatud Euroopa jaamu, Radio Luxemburgi eelkõige. Siis, 1972a. suvel olid hitimad lood
Mamy-Mamy-Bluu, San Bernardino, Bytterfly
Lühilainel mingeid hääle ei kuulanud, tollal polnud huvi lihtsalt.

ull ehk ukv pealt tuli Poola pealt vga häid lugusid

kui mõnele ohvitserile vahele jäid raadio kuulamisegha siis põhjendasid et raadio on toodud remonti kellegi kõrgema ohvitseri poolt keda kõik kartsid ja et raadiot on vaja testida (mis siis et tulid kapitalistlikud hitid,mis avaldasid nõukogude sõdurile demoraliseeruvat mõju ja milles oli nõukogude võimu vastaseid elemente)

U.89 a suve lõpul sai lastud kodustel pakiga väike taskuraadio saata.See polnud muidugi lubatud aga siiski sai teda enamjaolt ööseti(parem levi) kuulatud. Kuigi Kaliiningradist kuulis ka niisama poola ja vahel ka saksa jaamu oli eriline luks muidugi ööseti karauulis, kui postil olles sai telefonilt juhe ära võetud ja see antenniks pandud.
Et aga käskluse: taskus olevad asjad ülevaatusele! ajal mitte vahele jääda ,sai HB sisse parema käe alla, salatasku õmmeldud kus siis raadiot hoida nii et seda näha poleks.

Kus väeosas Kaliningradis olid reims?

66426, Emeljaanovi tänaval. Mai `89- juuli `90 OTB- odellnõi tankovõi bataljon.

Meil oli sigala katusel ühe prappori jooniste järgi isetehtud antenn, millega sai kenasti Poolat vaadata.
Kellelgi polnud ütlemist. Sõbralik sotsialistlik riik ju ikkagi.

Siseväed 86-88.
Raadiote suhtes miskit keeldu ei olnud ja sestap olid nad ka suhteliselt levinud.
Igas oddelenies oli nagunii lisaks ka kassetmakk ja mõnel pool kaasaskantav televiisorgi.
See "oddelenie" printsiip oli oluline, sest meil moodustas oddelenije püha ja puutumatu "võitlusgrupi" - st karauulides, konvoides jms oli lubatud kasutada ainult ühte terviklikku oddeleniet - teistest jagudest meeste kaasamine oli millegipärast kategooriliselt keeletud.
Sestap oligi oddeleniel oma ühine "vara" raadio, makk, telekas jms.
"Vara" enamasti pärandati, st dembel lahkudes, jättis teenistusaja jooksul sebitud tehnika noorematele.