www.militaar.net

Meil juhtus nii et minust pool aastat rohkem teeninud mehed läksid demblisse kusagil stepis.
Olime nimelt raketilaskmise õppustel 3 kuud Kapusin Jari polügoonil Astrahani kandis.
Õppused sai otsa ja masinad kinnitati platvormidele ning tagasisõit võis alata.
Siis aga äkki mingis teivasjaamas kestet steppi rivistati kõik demblid üles (oli 25 detsember) ja saadeti demblisse,kokku nii 25 meest umbes.
See oli kuidagi eriti ekstremaalne värk sest paljudel olid tehtud dembliülikonnad ja albumid jne. mida nad lootsid siis koju viia.
Aga nad visati keset steppi rongist välja( kus õieti mingit jaamagi polnud )ja öeldi et dembel-kaduge siit nahhui.
Mõni proovis pärast väeosast oma asju kätte saada aga neid ei tohtinud sisse lasta kui eraisikuid,nägin kui staabiülem ise tüüpe taga ajas ja välja viskas.
Mõnevõrra imelik suhtumine asjasse sest nad kõik jäeti steppi kuigi oleks võinud sama rongiga väeosasse tagasi ju sõidutada.
Kõik demblid olid asjast väga üllatunud et niimoodi talitati ja hiidtigedad.
Vingusid küll ohvitseridega et miks po-tselovetseski ei tehtud,need vastu et brigaadikomandöri käsk ja ne jebjot.
Muidugi Kaug-Ida poisid arvasid et pole viga-ongi vähem maad koduni.
Kas kellelgi on veel mälestusi kuidas demblitega talitati.
Mul üks tuttav rääkis et tuli deblisse Saksamaalt -toodi kamp lennukiga Bresti ligidale sõjalennuväljale ja näidati et davai bizduite otsuda-seal 50 km kaugusel on järgmine linn

Eks selline asi näitab suhtumist-et sõdurid on lihtsalt üks mass,kahuriliha,tasuta tööjõud aga mitte inimesed.

Mul õnnestus õnneks ilma selliste jamadeta demblisse tulla-sõit oli ka lühike-kell 10 õhtul Sovetskis bussi peale ja juba kell 11 hommikul Pärnus ja kell 12 kodus.Väeosas jätsin lihtsalt mõne tüübiga kellega parem klapp oli hüvasti,viskasin riided kaptjorkasse,erariided selga ja ruttu minema.
Mingit ohvitseridega jne hüvastjättu ei olnud.
Kurbust ei olnud ,oli ainult suur rõõmu ja vabaduse tunne et sai lõpuks minema.

Minu dembel nägi välja niisugune.Teenisin Moskva oblastis Serpuhovi linna juures Protvinos, Kõigil demlitel paraadmunder,kontrolliti kas ka medal 20 aastat võidust ikka ilusasti rinnas rivis autode peale ja sõit läks Serpohivi vaksalisse . Seal rivistati meid uuesti üles roodukas andis paberid kätte ja tema valvsa pilgu all pidid kohe ka vagunisse minema,hiljem veel enne rongi väljumist kontrollis ikka kas on kõik korras ja kohal. Moskvas oli patrull jaamas vastas, rivistati üles ja patrullide saatel läksime Moskva Tallinn rongile. Alles siis kui rong liikus ja patrull silmist kadus oli tunne et nüüd ja igavesti aidaa vene kroonu.
Isegi sõjakomisariaadis sain ütlemist et miks vormis pole tulnud end arvele võtma. aasta oli siis 1966

Leningrad 1988 sügis.
Peale hommikusööki kamandati demblid rivvi.
(Rivi koosnes kahest mehest - minust ja ühest lihula poisist.)
Ja aidaa finantsosakonda teeraha saama.
Sain kätte - vist 16 rubla ja andsin allkirja.
Tagasi roodu.
Rivistus.
Meie kahekeisti roodu rivi ees, zampoliit pidas pisukese asjakohase kõne.
Järgnesid käepigistused kogu rooduga, pluss ohvitseridega miudugi.
Sellega oli ametlik osa läbi.
Edasi kulges teekond kaptjorkasse kus paraadvorm vahetus erariiete vastu. Štaršina andis kätte rongipiletid mis ta eelmisel õhtul valmis ostnud oli.
Siis jalutuskäik üle platsi "lähimate kaasvõitlejate" ja zampoliidi saatel.
Veelkord käepigistused.
Zampoliit ütles КПП valveohvitserile, et lase see "grazdanin" välja...
Ja oligi kõik.
Kell oli 10 hommikul, rongini terve päev aega - mööda linna kolistada.

86. Novosibirski oblast. Meil oli minek kuidagi kaootiline - "äraminemine" toimus lausa mitu päeva, st polnud teada, kas saab ikka minema või mitte. Kuna oli juba lubatud lahkuda erariietes, siis sai need selga aetud ja nõnda "tsivilistina" veel rohkem kui ööpäev kasarmus elatud. Finantsosakonnas olid ammu asjad korras, ringkäigu leht täidetud, aga brigaadikomandör millegi pärast viivitas dokumentide kätte andmisega. Finantsosakonnast oli saada, kui mälu ei peta, 37 rubla. See sisaldas "kaitseministri kümnekat" (see vist anti nö preemiaks) ja teekonnale ette nähtud päevaraha. Lisaks oli rongisõidu pilet üldvagunis - kui tahtsid kupees reisida või lennukiga lennata, pidid vahe omast taskust kinni maksma. Leitnandist finantsist esitas pooleldi ultimaatumi - kassas on ainult 50-kopikalised, kas võtad oma 37 rubla neis, või ootad mõne päeva. Loomulikult ei oodanud ja taskud said vene metallkopikaid täis. Osa neist õnnestus siiski tsainikus ja kaasteenijatega paberiks vahetada.
Öösel üritas keegi veel minu arvelt rikastuda ja puistas rahakotti. Kuna mõistus oli mul enam-vähem korras, siis oli see 37 rubla pluss kodust saadetud reisiraha hoopis kindlamas kohas ja varas elas läbi pettumuse - sai vist ainult kolmeka ja mõned kopikad.

Lõpuks rivistati partii dembleid ühel pärastlõunal platsile üles. Kirev seltskond oli - mõned erariietes, teised jälle vormis Terve brigaadi peale kogunes meid sellesse partiisse umbes 20. Need, kes erariietes läksid, pidid kogu vormi - trussikud ja maika välja arvatud - kroonule tagastama; seda kontrollis brigaadikomandör isiklikult.
Rivistuselt kamandati kõik tüübid otse "bussi" (seda rolli täitis meil kinnise kuudiga MAZ-veoauto). Õnneks olime kaasteenijate ja normaalsemate ohvitseridega juba varem hüvasti jätnud.

Buss viis meid Novosibirski raudteejaama, kus seltskond kiiresti laiali pudenes. Kolmel eestlasel oli esialgu plaanis rongiga tulema hakata, et tee peal üks korralik pidu maha panna ja Siberi tsiviilelu nautida, kuid mu kahel kaaslasel tekkis ootamatult suur koduigatsus ja nõnda sõitsime hoopis lennujaama, kus üllatuslikul kombel õnnestus isegi veel samaks õhtuks Moskva lennukile pilet hankida. Neli ööpäeva rongisõitu asendus sel kombel 5 tunnise lennureisiga.

Moskvas hulkusime pool päeva ringi, oodates Tallinna rongi väljumist. Teha polnud suurt midagi - 86. aasta oli ju see loll aeg, kui enamus õllekaid isegi Moskvas kinni pandi. Õllekaid (ja poodides õlut) polnud, Astoria jaoks polnud jälle raha. Kusagilt ostsime konjaki näkku, mille me Moskva-Tallinna rongis ära lahendasime. Kuna olime kolmekesi, siis neljakohalises kupees pidi meie seltskonnaga lisanduma keegi juhuslik neljas. Kui väike saab olla maailm isegi Venemaal, sai selgeks, kui see neljas sisse astus - tegemist oli minu ajaloo õpetajaga keskkoolist... Ta oli mõistlik mees juba koolipäevadel ning aitas meid meeleldi konjaki hävitamisel. Hommikul ärkasin täpselt sel hetkel, kui rong Narva silda ületas. Oli hea tunne küll.