www.militaar.net

Teoreetiliselt oli nõukogude sõduril laupäeva õhtupoolikul ja pühapäeval vaba aeg, kui just narjaadis ei pidanud olema. Praktiliselt leiti muidugi alatasa mingit tegevust, aga vahepeal väsisid ka tegevuse leidjad ära ja siis oli tõepoolest mingi tegevusvabadus.

Sellistel haruldastel nädalavahetustel töllerdas vähemalt meil kaptenist zampolit alati kasarmus ja vaba aja veetmine käis tema valvsa pilgu all. Aga mingil hetkel väsis temagi oma loengutest, seinalehe-võistlustest, maleturniiridest ja muust sellisest jamast ning konutas kedagi segamata oma "kantselarijas".
Laupäeva ja pühapäeva õhtul näidati klubis filmi, aga reeglina olid need täielikud jurad. Kuna linnalubasid meil tavaliselt ei antud (ja sellega polnud tegelt midagi mõistlikku meie mõtetus linna suuruses külas teha kah), siis vahepeal orgunniti ühiskülastus küla kinno. Enam-vähem rivis sinna mindi ja nii tuldi tagasi ka, aga üldiselt oli vaheldus siiski.
Pühapäeval võis klubi kõrval spordisaalis käia kossu mängimas, kui juhtumisi spordijalanõud olemas olid.
Tsainikus sai ka logeletud, aga kaua sa ikka seal istusid - raha puudumine seadis tavaliselt pikale mõnule piirid.
Kasarmus sai telekat vaadata, aga ega kahelt nähtavalt nõukogude kanalilt pühapäeva pärastlõunal midagi mõistlikku ei meenu.
Kõige lemmikum tegevus vaba aja sisustamisel oli magamine, seda tegevust ohvede poolt isegi respekteeriti (nemad ilmselt olid seisukohal, et magav sõdur ei tee vähemalt mingit sigadust).
Teisel teenistusaastal sai vahepeal lausa vabatahtlikult ka muud sporti tehtud - kang ja rööbaspuud polnudki nii hullud vaenlased, kui neid vägisi päehe ei määritud.
Kirju tavaliselt nädalavahetusel ei kirjutatud - seda tehti tavaliselt narjaadide ajal, mil nagunii pidid pool ööd üleval vahtima.
Mina suutsin vene keele nii palju selgeks saada, et teatud määral õnnestus isegi ajalehtede lugemine. Mingitel segastel asjaoludel jõudis meie leninskajasse isegi selline leht, nagu Sovetski Sport. Ma pole kunagi varem ega hiljem nii hästi vene liigajalgpalli ja -hokiga kursis olnud kui siis:) Kui ma ühel päeval zampoliidile teatasin, et meie väeosa võiks teha ühiskülastuse Novosibirskisse, sest sealne Dünamo kossunaiskond mängis liidukate finaalmänge, vajus zampoliidil mokk töllakile - kust ma selliseid asju teadvat? Kontrollinud, et fakt vastab tõele, oli ta valmis isegi minekut orgunnima, aga siis teatas ta, et "pileteid pole juba ammu saada". Kas tegelikult ei olnud, või ta ei viitsinud, seda ma ei tea.

Meil vabal ajal magada ei tohtinud ,väljaarvatud narjaad.
Ja pm vaba aeg oli õhtust kella 18 kui ohvitserid uttu olid tõmmanud.
Muidugi ka laupäeval pärast lõunat kui algas saunapäev.
Ja terve pühapäev kui just mingeid rõvedaid üritusi ei korraldatud,siis olid üldiselt ainult zampollidi mölatunnid ja seejärel logelemine.

Väeosas sai vabal ajal käia kinos, magatud, käidud lenduritel külas, teemajas, niisama aega surnuks lüüa. Vaba aeg oli seda ikka sõna otseses mõttes ja mingeid «tegevusi» ülemuste poolt välja ei mõeldud.
Komandeeringutes hoolitsesid vaba aja sisustamise eest lendurid st nemad olid organiseeriv pool. Tavaliselt tuli vaba aeg ootamatult, aga hea oli see, et teinekord oli teada, kui pikalt seda on. Sai kaarte mängitud ja alkoholi tarbitud, kolatud linnade peal. Pikematel vaheaegadel, kui oli rohkem aega, kui üks päev, sai korraldatud väljasõite. Sai käidud igasugustes imelikes kohtades - külades, kišlakkides, jahil (ebaõnnestunult), pulmas ja palju muid tegevusi, mida inimene võõras kohas teeb, kui ta ümbruskonnaga ja selle elanikega tutvuda tahab. Muidugi oli siin erandeid ja kohti, kus vabal ajal kuhugi ei kippunud. Lihtsalt tervislikum oli paigal olla.

Ega esimese aasta meestel vaba aega ei olnud. See mis zampoliidil jäi organiseerimata, selle korraldasid ära vanemad kaasteenijad. Albumite tegemised, mingid tööotsad jne.

Päevakava järgi oli laupäeva hommik tööaeg. Enamasti pargis masinaid hooldades või muidu heakorratöid tehes. Pealelõuna pidi olema vaba, tihti aga korraldati siis kasarmu suupuhastus.
Pealelõunal (enne õhtusööki) võis olla klubis film. Enamasti muidugi vanemad vene fillmid.
Ajalehed olid kättesaadavad, meile saadeti tihti postiga Eesti lehti, mida omavahel vahetati. Raamatukogus oli suhteliselt suur valik eestikeelseid raamatuid, enamus varasemate eesti ajateenijate poolt maha jäetud. (kingitud).
Pühapäevalö ei mäleta, et meid eriti oleks kiusatud. Palju oli narjaade, kus tavapäevakava ei kehtinud. Muidu oli pühapäevahiommiku "jumalateenistuseks" telekast "Teenin Nõukogude Liitu" vaatamine.

Vaba aeg sisustati lugemisega, oma riietuse korrastamisega, teenistusaja lõpupoole muidugi ka demblivarustuse korrastamisega. Muidugi mõlutati niisama, magati, või logeleti kaptjorkades. Ühel ohvitseril oli kassettmakk kaptjorkas, eks siis kuulati muusikat ka sealt, või raadiot.

Linnalubasid sai harva, peamiselt sünnipäevade puhul. Kogu väeosaga käidi linnas harva. Kinos käimisi siiski oli, kaasas enamasti üks noorematest ohvitseridest. Korra ka merevaigumuuseumis jne.

Tegelik "vaba aeg" algas aga hoopis peale öörahu. Üks eesti poiss oli divisjoni staabi kirjutaja, nii me eestlastega kogunesime sinna, keetsi,me teed, lugesime, ja veetsime aega... Oma elu käis ka kaptjoorkades.
Erilist spordisundimist meil ei olnud.

Laupäeval oli ka meil hommikupoolne aeg (kuni lõunani) töine. Enamasti kas vagunite laadimine või siis territooriumi korrastamine. Kuna meie territoorium vaid ladudest ja autobaasist koosneski, siis olid autojuhid garaažides ja teised kõik korrastasid ladusid. Iga lao peale oli pandud prapor ja lisaks oli veel üks ajateenija, kes tegelikult seda laoasjandust paremini jagas ning seal igapäevaselt tööd tegi (prapor oli see, kes paberitele alla kirjutas). Laupäeviti toimus siis suurem koristamine. Peale lõunat oli aga saun, mis vältas kuni õhtusöögini. Peale seda oli kasarmu II korrusel olevas saalis kinovaatamine. Pühapäev oli vaba päev neile, kes linnaluba ei omanud. Siis vedeleti niisama ja vaadati telekat või oldi voodis pikali. Eriti seda voodis olemist heaks ei kiidetud, aga kui ülemusi majas polnud, siis võis lesida. Osa rahvast lubati koju (kes elasid lähimates linnades), osa läks linnaloale (Sverdlovskisse). Mulle eriti ei meenu, et meie väeosas oleks külas käinud sugulased-tuttavad ajateenijatel. Utšebkas küll oli seda külaskäiku, aga väeosas enam mitte.