www.militaar.net

Richard Säägi memuaarid "Minu sõjamälestused" sisaldavad järgmist kirjeldust (jutt käib Auvere kaitseliinist peale lahingut):
Kui jõudsime eesliinile kaevikute punkriteni, avanes kohutav pilt meie meeste saatusest. [...] Nad lamasid maas surnult kõrvuti nagu silgud karbis, mõned neist üksteise otsas. Algul arvasin, et käsigranaadid tegid niisuguse hävitustöö. Aastaid hiljem siin Inglismaal, kui tegin laboratooriumis katseid naatriumiga, millel veega kokku puutudes on samasugune plahvatusvõime nagu lõhkeainel, taipasin, et nende meeste surma ei põhjustanud mitte granaat, vaid mingi mürkaine. Granaadid oleks punkri sodiks teinud. [...]
Kui need punkrite asukohad üles otsida ja mulda analüüsida, siis saaks uurimiste kaudu kindlasti teada, kas seal punkrites kasutati mürki või mitte.

Kas sellisel jutul võib tõepõhi all olla?

Shiim kirjutas:Richard Säägi memuaarid "Minu sõjamälestused" sisaldavad järgmist kirjeldust (jutt käib Auvere kaitseliinist peale lahingut):
Kui jõudsime eesliinile kaevikute punkriteni, avanes kohutav pilt meie meeste saatusest. [...] Nad lamasid maas surnult kõrvuti nagu silgud karbis, mõned neist üksteise otsas. Algul arvasin, et käsigranaadid tegid niisuguse hävitustöö. Aastaid hiljem siin Inglismaal, kui tegin laboratooriumis katseid naatriumiga, millel veega kokku puutudes on samasugune plahvatusvõime nagu lõhkeainel, taipasin, et nende meeste surma ei põhjustanud mitte granaat, vaid mingi mürkaine. Granaadid oleks punkri sodiks teinud. [...]
Kui need punkrite asukohad üles otsida ja mulda analüüsida, siis saaks uurimiste kaudu kindlasti teada, kas seal punkrites kasutati mürki või mitte.

Kas sellisel jutul võib tõepõhi all olla?

Sellisel kujul on küll jutt päris võhiklik.

Keemiline element naatrium ei anna minuteada mingeid mürgiseid gaase.
Reageerib ägedalt veega, tekib naatriumhüdroksiid, mis on söövitava toimega, seda eriti kõrgemal temperatuuril.
Lapsena sain lennuväljalt mingeid mootoriklappe, kus sees oli naatrium - sai siis selline klapp poolekmurtud ja sisule peale pissitud...
Edasi läks juba kiireks, sest toimus kaunis kena tulevärk. Üks laialilendav naatriumitükk sattus mulle saapasse ja põletas jalale ca 10-sendise mündi läbimõõduga haava. Arm (sügav lohk jalalabal) on praeguseni olemas.
Mõõduka tasu eest võin kõigile näidata...

ProPatria

Gustav Nõmm, Auvere suvelahingust osavõtja, rääkis minule järgmist juttu....

....meid toodi terve pataljoni jagu- 400 meest Auvere raudteejaama. Küll seal oli alles Venemaalt veetud igasugust kraami, kuni seakünadeni välja. Seal oli üks sakslane pandud valvesse, kellel olnud eestlannast kaaslane. Neil oli isegi lehm olemas. Pataljoni mehed võtsid lehma ja kaaslanna endaga metsa ühes ja suundunud piki sihti hommikul vara lõuna suunas. Natukese aja pärast jõudnud Schwimmwagen järgi ja lehm nõuti tagasi. Naine põgenenud ise metsa kaudu minema. Jäädi pidama talvistele positsioonidele... SURNUD VENELASED LAMANUD SEAL PUNKRINARIDEL NÄILISELT VIGASTAMATA. See olnud Auvere rtj. ehk 2 km lõuna pool.

See asjaolu toetaks väidet mürgi kasutamisest.

Kas saab Richard Säägi ja Gustav Nõmme mälestused ajaliselt ka paika panna, et millal siis neid vigastamata laipu Auveres nähti?

Gustav Nõmm, kui suvelahingust osavõtja arvatavasti juulis.

propatria kirjutas:

Shiim kirjutas:Richard Säägi memuaarid "Minu sõjamälestused" sisaldavad järgmist kirjeldust (jutt käib Auvere kaitseliinist peale lahingut):
Kui jõudsime eesliinile kaevikute punkriteni, avanes kohutav pilt meie meeste saatusest. [...] Nad lamasid maas surnult kõrvuti nagu silgud karbis, mõned neist üksteise otsas. Algul arvasin, et käsigranaadid tegid niisuguse hävitustöö. Aastaid hiljem siin Inglismaal, kui tegin laboratooriumis katseid naatriumiga, millel veega kokku puutudes on samasugune plahvatusvõime nagu lõhkeainel, taipasin, et nende meeste surma ei põhjustanud mitte granaat, vaid mingi mürkaine. Granaadid oleks punkri sodiks teinud. [...]
Kui need punkrite asukohad üles otsida ja mulda analüüsida, siis saaks uurimiste kaudu kindlasti teada, kas seal punkrites kasutati mürki või mitte.

Kas sellisel jutul võib tõepõhi all olla?

Sellisel kujul on küll jutt päris võhiklik.

Keemiline element naatrium ei anna minuteada mingeid mürgiseid gaase.
Reageerib ägedalt veega, tekib naatriumhüdroksiid, mis on söövitava toimega, seda eriti kõrgemal temperatuuril.
Lapsena sain lennuväljalt mingeid mootoriklappe, kus sees oli naatrium - sai siis selline klapp poolekmurtud ja sisule peale pissitud...
Edasi läks juba kiireks, sest toimus kaunis kena tulevärk. Üks laialilendav naatriumitükk sattus mulle saapasse ja põletas jalale ca 10-sendise mündi läbimõõduga haava. Arm (sügav lohk jalalabal) on praeguseni olemas.
Mõõduka tasu eest võin kõigile näidata...

ProPatria

Isa mul kunagi viskas kooli teiselt korruselt keemia klassist käntsaka naatriumi puust vihmavee tünni. Eks kõik ise teavad, mis edasi sai...

Pätsasime kooli keemiaklassist sama ollust ja seda oli hästi põnev Tamula järve jääle pudistada. Vahvad geisrid olid

katja kirjutas:Kas saab Richard Säägi ja Gustav Nõmme mälestused ajaliselt ka paika panna, et millal siis neid vigastamata laipu Auveres nähti?

Gustav Nõmm, kui suvelahingust osavõtja arvatavasti juulis.

Richard Säägi nägi neid ilmselt 24. juulil.