www.militaar.net

Vist sellist teemat siin pole?

Jutte olen kuulnud isegi sääraseid, et mõni sm. on relvagi koju tarinud (ehk isegi nii, nagu ühes filmis oli, kus isa andis poisile oma kella, ja ütles: hoia seda, sest ma pidin seda 2.a oma p..ses peitma, kui sõjavangis oli... ). Jutt muidugi ilus, aga kas keegi sellega hakkama ka sai? Padruneid muidugi toodi, albumeid. Siis veel kõik see ametlik varustus-trini-träni, mille olid välja teeninud.

Aga mida üldse keegi tõi N. Liidu kuulsusrikkast Armeest omale nõ. mälestuseks (haigustest vast seekord ei räägix...)

Ealiste iseärasuste tõttu ma selle riigi armeed varastada ei saanud, aga isa tõi portfellitäie granaate, lisaks igasugu erinevate luuavarte padruneid. Ja kapis puul ripub tutikas (aastatelt väärikas, ent kordagi kandmata) ohvitseri mantel.

ametlikult oli sulle ette nähtud äratulekul paraadvorm,saapad või botinkad ,furaska või karvamüts ,maikasärk+ trussikud ja dembli puhul väljastatud rahanatuke mõni rubla

Teised vormid jm pidid andma kaptjorkasse

Mina võtsin ettenähtud varustusest kaasa ainult maika ja trussikud,ülejäänud jätsin sinna kus ta oli

AKSU tuli puhastada (kuigi oli uus ja polnud ühtegi lasku teinud),gaasimask ära anda

see oli vene sõjaväes

aga jah eks kõrvale sai ikka ühhteist pandud,mis siis et seal vaestemaja oli nagu Venemaal ikka

Kas tõesti keegi BTR-iga polegi koju sõitnud? Kahju, väga kahju...
Täpsustuseks seda, et ise jäi mul ka ealiste iseärasuste tõttu tolle riigi kaitsesse oma panus andmata. Aga õnneks varisest ta ilma selletagi kokku.
Mälestused on aga kõik teretulnud. Nüüd võib vast juba kõik ausalt südamelt ära rääkida...

Kaks "saluudiõuna" sai päranduseks tiritud. Küll mitte demblina, aga õnnestus varem koju saata.
Ühte üritasin mingil aastavahetusel taevasse põrutada, aga toru sai mõõdult liiga jäme võetud ja nii ta väikse lennu järel maha potsatas ning seal oma feuerwergi laiali laotas
Teine siiani alles.
Sai paar korda Riias käidud saluudi laskmisel. Autojuhina tuli mortiir kohale toimetada. Mortiiri laadisid reeglina remrota mehed, kus ikka sõpru leidus
A õnnetusi juhtus kah nende saluudiubinatega. Üks hull süütas garaaziboksis terve õuna kontaktidelt tööle ja sai plahvatusel päris valusad haavad.
Teine sell unustas keevitamise ajaks lahtilammutatud ubinast pärit graanulid kombeka taskusse ja nii see tulevärk läbi pükste sissepoole põles ning mööda jalga saapasse jooksis. Eestlane. Alles mõni aeg tagasi kurtis kokkusaamisel mälestusi, kuidas hambapastaga jalga remontis.

Mina saatsin oma äratulekuvormi divisjoni staršina pan Paszuki palvel divisjoni tagasi, aidates tal sellega NL kaitsevõimet nõrgendada (välismaa spioonidele soldatimundreid müüa )...

Kuna relvad ja paugutajad mulle huvi ei paku, ei üritanud neid suveniirideks võtta. Küll aga sai kaasa toodud mõned dokumendid, pisut erialakirjandust, pakk ajaleheväljalõikeid ja mõnikümmend kogutud väeosa-aadressi. Lisaks mõned fotod, Valgevene kaart kuskilt 50.-ist (nüüd juba vist rariteet, sain selle "päranduseks" ühelt demblisse läinud autojuhilt) ja nipet-näpet veel.

Dokumendid pole küll midagi erilist -- mõned sõidulehed ja üks Kapustin Jari polügoni väeosade nimekiri teadetetahvlilt. Üks sõiduleht on ka Kap.Jari päevilt.

Kõrimikrofonid, missugused sai v/o-st väljumisel trussikutesse topitud (sest kontrolliti kõigi kohvrid üle). Ja mõned normivälised "telnjaškad" (paar talvist-sooja ja samapalju suviseid).

Eks neid suveniire ole vene kroonust kaasa toodud mitmesuguseid, nii puhkusel käies kui ka lõplikult lahkudes.
Mõõtmatu kodumaa avarused pakkusid kaunis kesist saaki, lisaks eelmistes postitustes mainitule: 1 kiiver, lõhkepakette ja raketipüstoli laskemoona, relvade puhastustarvete komplekte jne.
Hoopis mõnusama suveniirikotiga oli inimestel võimalus saabuda abi andmiselt vennalikule Afganistani rahvale - kullast ja kalliskividest ehted, käekellad, antiiksed külmrelvad...

Kõige tühisem ja ajuvabam suveniir Afganistanist oli saapakontsa tehtud peidikus kaastoodud AK-74 padrun... tollal ei huvitanud see siin isegi kollektsionääre eriti... ja samas jättis tooja kohapeale maha ca kilogrammi jagu kokkuröövitud vanu kuldmünte.

Kuigi mõni hakkab nüüd vastu vaidlema, et pole võimalik, kõik otsiti läbi jne., siis teatan alandlikult, et hea tahtmise juures saab kõike. Nagu tänagi.

ProPatria

AK padrunisalv (magazin) jäi kogemata kotti ja laiguline välivorm...

Ei toonud midagi kaasa peale endale kuuluvate asjade, kingituste ja mälestuste – nii häid kui halbu.
Afgaanist ei aidanud meie ekipaaž ka midagi üle smugeldada.

Mina tulin koju sisuliselt tühjade kätega. Mõned fotod, kirjad, olid sisuliselt kõik mis kaasa tuli. Lisaks siis (seljas olnud) praadmunder. Albumit ei teinud, mundergi oli "standardne" Või, mis seal salata, pagunite alla sai ikka plasti riigitud . Ja koju tulin ausa suurtükiväelase mustade pagunitega, mitte jalaväe punastega.

Oli ka minuga koos teenimas (eesti) mehi, kelle seljakott oli palju paksem, aga see on juba nende rida.
Mingit kontrolli ei tehtud, pidulikku ärasaatmist ei olnud. Sain staabist paberid kätte, viitsin veel natuke aega kasarmus, andsin saapad ja vana HB ära ja enne õhtuse Tallinna bussi väljumist läksin linna.

ghost kirjutas:Afgaanist ei aidanud meie ekipaaž ka midagi üle smugeldada.

No olite aga pätid!
Mõnedele oli see paras peavalu kuidas kõrvad koju kaasa viia. Kujuta ise ette, et oled teiste kogumisega aasta otsa vaeva näinud, nii mõnegi kaassoldatiga kakelnud õiguse üle mõnd muslemit nülgida enne kui offed laiba sugulastele maha müüvad ja siis selgub, et ei saagi neid ilmseid tõendeid oma lahingulisest vaprusest kodustele kaemiseks viia. Täielik katastroof!
Lp. propatria see sinu tuttav pidi siis ohvitser olema. Sõduritel ei lastud laibaärist osa saada ja muud mille eest kulda oleks saanud ei tea. Moona ja kütust vahetati moonide vastu aga need vennad kes olid mujal harjunud kütusega sehkendama kurtsid küll kohalike totaalse huvi puuduse üle.
Enda saagiks Nõukogude armeest jäi 3 sõpra kellega elu on ka hiljem kokku viinud.

Sai toodud/saadetud BTR -i prozhektor koos IR klaasiga, 2 komplekti oise vaatluse triplexi BTR-ile ja 2 pingemuundurit. Koik tootavad siiamaani, ikka oositi on hea lagedat pimedat poldu vaadata selle jubinaga. Veel 30 mm BTR 2 myrske, mis kyll on nyyd juba ammu suveniirideks ara jagatud ja ka loendamatu kogus vindi padruneid koos metalllindiga, mille keerasin ymber kohu kui puhkusel kaisin ja hoidsin seal neid 2 paeva, kui soitsin rongis. Parast oli vats monusalt voodiline ja triibuline. Vindi padrunid ka juba ammu ilma maha myydud.

Kruuda kirjutas:...
Lp. propatria see sinu tuttav pidi siis ohvitser olema. Sõduritel ei lastud laibaärist osa saada ja muud mille eest kulda oleks saanud ei tea...

Polnud ohvitser, vaid tavalise kutsealusena sellesse sõtta sattunud Tartu poiss.
Sõdis soomuki meeskonna liikmena.

Osales oma tehnikaga rahumeelsete külade hävitamises ja tsiviilisikute tapmises, samuti tegelikus võitluses vabadusvõitlejatega, isegi paar välismaalast saatis kuulipidujast teise ilma...
Nendest ühel oli valagu tulemusel vist laskemoonakotis granaat või isegi mitu plahvatanud ja laibast ei jäänud palju järgi, ega lahingu ajal olnudki isu soomukist välja ronida asja uurima.
Teise mehe küljest sai hiljem kullatud (või isegi läbinisti kullast???) kapsliga käekella (numbrilaud kaunistatud vääriskividega) ja kaelast kullast risti...
Viimased esemed said ka Eestisse toodud, lisaks sellele õnnetule AK-74 padrunile.

Ülejäänud kulla päritolu pole enam meeles, kuid ähmaselt meenub midagi kusagilt röövimisest???

Kõik selle inimesega seonduv oleks päris põnev lugemine, kuid aeg on mu mälus teinud erootiliste üksiasjade osas oma töö ja vaevalt see kõik kedagi huvitab?

Inimese jutus ma ei kahtle, sest tundsin teda piisavalt hästi ja eespoolmainitud juttu kinnitasid kaasatoodud esemed.
Lisaks amatöörfotod, mida postiga koju saatis. Pooled kirjad muide olevat kaduma läinud.
Aga needki vähesed selle sõja algusaastate fotod olid väga masendavad.

Kahjuks ei ole mul enam nimetatud isikuga paarkümmend aastat mingit sidet olnud. Ei teagi, kas ta üldse elus on - peale sellest neetud sõjast koju saabumist oli inimene justkui äravahetatud - vaikne elektroonikafriik oli muutunud äärmiselt verejanuliseks, kes ei osanud enam ilma tapmise, vägistamise ja röövimiseta elada.
Püüdis tulutult miilitsast saada relvaluba, seda talle millegipärast ei antud.
Siis püüdis vabatahtlikuna naasta Afganistani, et peidetud kuld ära tuua, ka see üritus läks untsu...
Langes asjade sellisest käigust tingitult masendusse ja hakkas ennastunustavalt jooma.

ProPatria

propatria kirjutas:Osales oma tehnikaga rahumeelsete külade hävitamises ja tsiviilisikute tapmises, samuti tegelikus võitluses vabadusvõitlejatega, isegi paar välismaalast saatis kuulipidujast teise ilma...

Kuidagi hinge jäi see ütlus… pole vast vaja hakata kohut mõistma mis ja kuidas oli. Enda kogemusest võin kinnitada, et suvalisest mägikülast läbi sõites oli kuulda mõnda pauku ikka. Kas siis enne või pärast asulat nii ei saa öelda, et tegemist oli päris rahumeelse külaga. Iseasi muidugi kas see on piisav põhjus küla maatasa tegemiseks aga ega iga kord ei tehtud ka. Ja meie olime igavas piirkonnas! Lõunas oli nagistamist ikka tunduvalt rohkem.
Mis puutub kirjeldatud isiku allakäiku siis oleks huvitav teada kuidas praegused poisid hakkama saavad peale missiooni. Ega see mõistuse säilitamine nii lihtne ei ole.
Eesti armeest muidugi keegi midagi mälestuseks võtnud pole…