väljavõte veltveebel Albert Veesalu memuaaridest

[rengade]

Ehkki käesoleva foorumi aukartustäratavalt pühendunud ja põhjalike teemakäsitlejate taustal olen vaid võhikust autsaider, ei suutnud ma teadagi kiusatusele vastu panna, riputamaks üles osa oma vanaisa memuaaridest. 1914.a sündinud Albert Veesalu (Valter) võeti aega teenima 1936. aastal. Haapsalu alt Scoutspataljonist suunati ta Narva raskerelva eriala allohvitseride kursustele, kus raskekuulipildujal täidetud kütiklassi norm, relvastuse materiaalosa hea tundmine, kohusetundlikus ja autoriteetsus tingisid tema kursuse parimaks tunnistamise. 1944.a alguses mobiliseeriti Eesti piirikaitseväkke raskerelvarühma ülemana. Teenistuses Peipsi äärsel rindel ülendati nooremallohvitseri auastmest veltveebliks. Nende väeosa jätkas kuni taandumiseni 1944.a septembris, mil Saksa väed oma tegevuse Eesti mandriosas lõpetasid.
Ehkki mu vanaisa sõjatee ei hiilga osalustega kõige verisemates lahingutes, on ta siiski heaks näiteks Eesti meeste käekäigust, kes siinpool rindejoont püüdsid neil rasketel ja segastel aegadel täita oma kohust isamaa ees nii hästi kui võimalik. Olustiku parema edasiandmise nimel jätsin alles ka sõjaga kaudsemalt seotud teksti. Samal eesmärgil ei suutnud kätt tõsta ka autentse kõnepruugi vastu, mistõttu kirjatükk vaid äärmiselt tagasihoidliku toimetamise läbinud. Aga nüüd asja kallale, sest mölisemise eest meil teadagi palka maksta ei taheta.


Väljavõte Albert Veesalu memuaaridest

1940. aastal alustas Vene okupatsiooniline valitsus esimese Eesti valitsuse aegsete talude maade rehvormimist siin Eesti maal. Kõik talud, mis olid üle 30 ha tehti 30 hektaristeks. See ära võetud maa jagati uusmaa saajatele, nendeks olid lahtised inimesed ja talu sulased. Okupatsiooni valitsuse otsusega võeti suurematest taludest loomi ja hobuseid, põllutööriistu ning anti uusmaa saajatele. Ka riigilaenu anti uusmaa saajatele. Aga kõigist uusmaa saajatest ei olnud talupidajat. Ettevõtlikumad hakkasid ka talu pidama, aga osa uusmaa saajaid müüsid muidu saadud loomad maha, jätsid põllud sööti, samuti laenuraha lasti läbi kõri, mille riigi valitsus hiljem ära kustutas. See oli esimese Eesti okupeeritud vabariigi põllumajanduse languse algus.
Kui juunis 1941.a. Saksa riik alustas sõda NSV Liidu vastu, tuli varsti peale seda Pärnu poolt maanteed mööda Märjamaale Saksa sõjaväe mootorratturite väiksem üksus ning eelluure salk. Kuna Vene väeosa oli enne Märjamaal sees, algas Märjamaa lahing. Vene väeosa taandus Orgita mõisa ja lahing kestis Märjamaal 3-4 päeva, mille käigus Vene väeosa lasi Orgitalt leekkuulidega Märjamaa kiriku puutorni põlema, mistõttu ka kiriku puitkatus ja sisustus üleni ära põles. Hävis tules Saksamaalt toodud harmoonilise ja võimsa häälekõlaga orel, samuti hävis tules kiriku tornikell, mille kõla oli nii võimas, et kostis selge-vaikse ilmaga pühapäeva hommikuti meile siia Kunso-Mäe öue lahedasti kätte.
Selle lahingu käigus lasid venelased Orgitalt pölema veel mitu maja Märjamaal. Vana Sipa teeotsa vastas asus “vanakõrts”, mille sees olnud ühiskauplus põles maani maha. Järgmine maja “vanakõrtsu” kõrval oli Oskar Kanguri uus häärber mille sees oli muusikariistade pood, ka see hävis tules. Praegu on alles vundament ja selle sees kasvab mõni puu. Järgmine kahekordne uus maja, ärimees Aasmanni segapood hävis tules. Siinpool alevis asunud “Pendikõrts”, mille sees kauples hr. Laube ja postkonturi maja, mille sees kauples ka kaupmees J. Vokk, hävis samuti Orgitalt venelaste poolt lastud leekkuulide tulest.
Et venelased Orgitalt Märjamaa kiriku ja kauplused leekkuulidega põlema lasid, oli ilmne, et kohalikud Märjamaa ideelised kommunistid, suured kiriku ja erakaupmeeste vastased, aitasid Orgital venelaste tuld juhtida. Juunis 1941.a. tuli ka sama Saksa sõjaväe eelluure mootorratturite salk Haimre mõisa ja lasi nõmme ääres asuva talu kopli peal tuleva Vene tanki põlema, mille põlend korjus seisis mitu aastat sääl. Paar päeva seisis Saksa motoriseeritud eelluure salk Haimre pargis, korjas ja kamandas mõisa vahel liikuvad inimesed õhtul mõisa viinakeldrisse kinni ning hoiatas, et hommikul enne kella kuut ei tohi välja tulla, kuna alustas öö hakul kella 12 ajal Haimre mõisast taandumist läbi Kunso küla maantee Konoveresse ja Pärnu poole. Et Mäe talu väike eesõu asus vastu maanteed ja meie, sõjast erutatud, seisime tee ääres. Haimre mõisast taanduv Saksa motoriseeritud eelväe salk tuli, nähes meid tee ääres, kutsus ja kamandas meid omaga kaasa tulema ning viis oma tagalasse. Ilmselt nad ei tahtnud kohapeale maha jätta oma taandumise jälgi, aga meie kui eraisikute vastu, olid nad lahked ja sõbralikud. Vene sõjaväelane tuli uksest sisse, tääk ees, sest ta nägi igal pool endal vaenlast. Aga Saksa sõdalane oli sellele vastand. Tuli tuppa, pani püssi seina või laua najale seisma ja hakkas mõnusat juttu ajama. Läksin koos oma naise, õe ja kahe noorema vennaga edasi Pärnu linna, olime suveriides, ilma rahata sõjapõgenikud. Õnneks oli Pärnus tuttavaid abivalmis inimesi ja ka teisi sõjapõgenikke. Onupoeg Oskar andis mulle mõnepäevase toiduraha ja paari päeva pärast läksin Pärnust Sinti edasi koos oma naisega. Õed-vennad jäid Pärnu linna tuttavate juurde. Ise sain Sindis telliskivitehases tööd. Töö oli väga raske ja häbematult odav. Selle päevapalga raha eest sain osta Sindi poest oma kuus-pool kuud rasedale noore naisele ja omale naeruväärse madala väärtusega kahe inimese päevatoidu. Minu töö oli Sindi telliskivi tehases maha jahtunud, aga kaunis soojast telliskivi põletuse ahjust põletatud telliste välja toomine, ahju põrandal oleva väikeste käsivagunitega rööbasteed pidi. Tellise kivi plonnid olid ahju põletamiseks laotud väikese vahega, nii nelja kivi kaupa. Pidi neli kivi kahe käe vahel kokku lükkama ja korraga vagunetti tõstma, ning täis vaguneti oma jõuga ahjust välja lükkama. Töötasin küll palja ülakehaga, ainult lühikesed püksid olid jalas, mõlemis peos auto õhukummist lõigatud lapid, pöidla ja keskmise sõrme augud sees - et kivid peode nahka ära ei sööks, ning jalas ka kotad. Töökeskkond oli soe, neli kivi korraga tõsta, tarvitas palju jõudu, mistõttu kaheksa tundi päevas töötades kogu aeg higi tilkus näolt ja selga mööda alla. See oli minu elus esimene ja jäi ka viimaseks orjatööks. Kuu aega töötasin ja siis mõtlesin, et nüüd aitab, muidu ma siit oma jalaga välja ei lähe. Et ma olin eelnevalt töös karastatud 27 aastane noor musklis mees, sellepärast pidasin nii kaua vastu. Minule eelnenud mehed olid ainult nädal aega selle koha peal töötanud. Läksin oma naisega Kilingi-Nõmme dr. Kase isa tallu kus peremeheks oli doktori vend, kes oli väga mõnus ja hea mees. Andis mulle talus tööd ja meile mõlemile kolm korda päevas korralikult süüa. Minu naist ta tööle ei sundinud, käskis ainult jalutada, sest et naise rasedus oli juba näiliselt aru saadav. 1941.a.septembris anti Pärnu Saksa sõjaväe komandatuurist sõjapõgenikele välja kirjalik koju tagasi minemise luba. Varem ei lubatud maanteede pääle minna, need olid sõjaväe liikumise ja sõja operatsioonide jaoks. Koju jõudes leidsin sõjatallermaa eest. Minu suurendatud leeripildil, mis rippus toa seinal oli täägiga silmnägu mitu korda läbilöödud, toa põrandad paksult paberit ja igasugu sodi täis loobitud, minu talupidamise päevaraamat ja pildialbumid olid lähedal kuusikus kännu peal ära põletatud, vanaisa viiul oli ka ära viidud.
Põllud, kus ma kevadel seemne maha tegin oli Vene sõjaväelaste hobustega tallatud mustaks maaks. Altpere vanem naabrimees, kes kodus oli, rääkis, et kui Saksa sõjavägi taganes, tuli järgmisel päeval Märjamaa poolt umbes kolme tuhandene Vene sõjavägi koos hobumoonavoori ja raskekahuritega, ning olid meie tühja majasse ja selle ümbrusse end sisse seadnud. Meie kaevus oli vähe vett ja sellest ei jätkunud nende hobustele, seepärast käisid nad oma hobuseid jootmas Altpere kaevul otse läbi meie viljapõldude. Mida hobused ei olnud tallanud, see söödeti ära. Seepärast oli meil eelolev talv loomadele väga raske aasta. Paar aastat sai talus rahulikult töötada ja maja ehitada. Hitleri plaanitud sakslaste välksõjas ei õnnestunud sakslastel venelasi võita, kuna Venemaa külm, karm talvekliima soojema Saksamaa kerge riidega sõdalase läbi kurnas ja sõja moraali alla lõi, ning sakslane hakkas kaotama ja positsioone maha jätma.
Et Saksa sõjaväel oli Venemaal palju kaotusi ja taganemisi, siis kuulutati välja Eestis 1943.a. alguses mobilisatsioon 1919-1924.a. sündinuile, ja anti valida tööteenistuse, sõjatööstuse ja Eesti leegioni vahel. Oktoobris 1943.a. kuulutati välja lisamobilisatsioon 1925.aastal sündinuile ja 30. jaanuaril 1944.a.kuulutati välja üldmobilisatsioon 1904-1923 aastal sündinuile. Märjamaal toimus mobiliseerimine 5.-12. veebruar 1944. aastal. Kohale tuli hr. A. Regi, kes Märjamaal formeeris 9. jalaväekompanii ja selle juurde raskerühma, mille relvadeks oli R/K, Inglise Colt, Saksa kergemiinipilduja, tankirusikas ja käsigranaadid. Et mina kuulusin oma sünniaastaga selle viimase üldmobilisatsiooni alla, siis läksin selle kutse peale 7. veebruaril 1944. aastal välja. Väeosa formeerimine toimus Märjamaa koolimajas, sest sõja ajal kool ei töötanud. Märjamaa koolimajja tuli mehi Veliselt, Valgust, Haimrest, Kastist, Vigalast, Teenuselt, Sipast ja Kõrvetagant. Aga Vaimõisa külast ei tulnud lipnik Mariste ise vabatahtlikult välja ja talle tehti sõjaväeline haarang, mille käigus ta põgenemise katsel kodutoa aknast välja hüpates maha lasti. Ka mina sain teada, et kui mina ei oleks välja tulnud, oleks homme mulle järgi tuldud. Selle üldmobilisatsiooniga koos võeti ka suurematest taludest, kellel 2-3 hobust ja üks sälg , üks hobune ära, koos rakmete ja vankriga, ning hobuse kümne päeva söödaks vajaminev põlluhein ja kaerad. Nii võeti 12-13 hobust, ja üks raskerühma ülema ratsahobuseks, koos sadula ja kannustega. See oli Märjamaal formeeritava väeosa hobumoonavoor, kes vedas sõjas kaasas toitu, supikatelt, riidevarustust, laskemoona ja kahureid. See moonavoor paigutati lühiajaliselt Märjamaa Lemmiku karjamõisa tallidesse. Kui Märjamaal 12. veebruaril 1944.a. mobilisatsioon lõppes, olime algul ilma vormiriieteta, varsti toodi varustus ja käsirelvad. Olime veel mõne päeva Märjamaal ja umbes 20. veebruaril 1944 a. läksime koos oma moonavooriga Märjamaa raudteejaama. Moonavoor paigutati loomavagunitesse ja väeosa mehed sõiduvagunitesse. Need mehed, keda väeosa formeerimise ajal reasõduriks kõlbmatuse tõttu hobusemeheks määrati, pidid jääma loomavagunisse oma hobuse valvuriks ja söötjaks. Kui olime koos moonavooriga vagunitesse paigutatud, sõitis rong Märjamaalt Rapla raudteejaama. Õhtul pimedas Märjamaa raudteejaamas kadus lipnik Illimar, ja ei tulnud meiega kaasa. Raplast sõitsime läbi Türi, Nõmmküla raudteejaama. Säält raudteega Tartu raudteejaama ja säält jala Kallastele. Oli pime öine aeg ja valges jõudsime Kallastele.
Tulen uuesti 1944 a. veebruri mobilisatsiooni juurde tagasi, kus Märjamaa koolimajas formeeris kompanii ülem ltn Aadu Regi 9. üksik-jalaväekompanii ning selle juurde raskerühma, mis kuulus Eesti 3. jalaväe-piirikaitserügemendi 3. pataljoni koosseisu. See Märjamaal 9. kompanii juurde formeeritud raskerühma ülema koht oli nooremohvitseri koht, aga mobiliseeritute hulgas ei olnud nooremohvitseri, ja meie 9. kompanii ülem leitnant Regi määras ja kinnitas ametlikult mind raskerühma ülemaks, sest ma olin mobiliseeritute hulgas ainukese mehena kaheksa aastat varem Eesti kaitseväes õppinud reservallohvitseri kursustel raskerühma erialal ja need edukalt esimesena lõpetanud ning omasin reservallohvitseri aukraadi.
Minu Eesti kaitseväes teenimise arhiivipaberid olid kompanii ülema ltn Regi käes. Seepärst määras ta mind raskerühma ülemaks. Kui mina 1944.a talvel märtsis, Peipsi ääres Kallastel oma rühma meestega kuuvalgel ööl liikuva vahipostina valves olime, siis tuli Venemaa poolt üle Peipsi järve suur lennuväe koondis ja lendas Tallinna suunas. Meie omavahel rääkisime, et Tallinn saab sauna. Mõne hetke järel tõusis taevasse suur valgus ja algas Tallinna pommitamine, mis oli nii suur ja tugev, et Peipsi kaldal meie jalge all maa värises. Üldse oli Kallaste rindelõik rahulik, sest sääl kohal on Peipsi järv 70 km lai ja venelaste positsioon oli teisel pool kaldal. Ainult Vene luure sõdurid käisid meid tülitamas, keda me tagasi tõrjusime. Märtsi lõpus 1944.a. käsutati meie 9. kompanii koos raskerühmaga edasi Kauksi. Sääl oli siis ka rahulik elu, kuid samal ajal säält edasi Vask-Narvas käisid rasked lahingud Eesti piirikaitsepataljoni ja Vene sõjaväe vahel, mis kostis meile Kauksi, nagu keenuks suur pudrukatel. Kauksil oli põhiliselt Vene rahvusest eesti küla, kes rääkisid aksendiga eesti keelt. Majad olid ehitatud põhiliselt ühte tüüpi, esiku ja ühe toaga. Toa keskel oli suur lai madal vene ahi, mille lae peal magas pererahvas. Üksikutel peredel oli ka kahe toaga majad, aga mitte ühelgi majal ei olnud tubast- ega välikäimlat. Kevadel, kui lumi hakkas sulama, tuli maja seinte taga ja aia ääres nähtavale kollane inimsita kõnts. Aga nende ümarpalkidest ehitatud suitsusaun oli küll mõnus, soe ja hea. Meie, noored sõdurid, läksime sauna, viskasime leili ja vihtlesime kuumas leilis end punaseks, kui keend vähid, püherdasime väljas lumehanges ja jälle sauna tagasi. Ei tulnud meil nohu ega köha, suurematest haigustest rääkimata.
Aprillis 1944.a. anti meile käsk Narva jõe joonele minna. Permisaare küla oli eelmisel aastal elanikest tühjaks aetud ja Saksa sõjaväelaste ära rüüstatud, ning lõhutud majade puitmaterjalidest maa sisse muldkatusega punkreid ehitatud, kust meiegi leidsime omale elu- ja piirikaitseks aseme. Seal oli sõjatsoon. Supikatel ja toidumoon asus tagalas, kust meile toodi kord päevas sooja suppi. Samas asub Narva jõe keskel Permisaar. Teispool saare on jõgi 200 m lai, mille sealpool kaldal oli vene sõjaväe positsioon. Permisaare peal oli meie 9. kompanii ja raskerühma eellahingupost. Saare ja siinpool kalda vahel oli Narva jõgi umbes 40-50 m lai, mille ületamiseks meie kasutasime oma tehtud parve. Enne meie Narva jõele Permisaarde jõudmist oli seal peale tungiva venelase ning meie piirikaitserügemendi vahel ägedad lahingud. Meie sealoleku ajal nad peale ei tunginud aga meile rahu ka ei andnud. Nii ööl kui päeval tahtis vene luuresalk tulla Permisaarele ja meie tõrjusime neid pidevalt tagasi. Juuli lõpus 1944.a. anti meile käsk minna Krivasoosse. Sääl oli samuti enne meie sinna jõudmist suured lahingud pealetungiva Vene sõjaväe ja Eesti piirikaitseväe vahel, mille sõjamürin kostis meile Permisaarde kohutavalt kõrvu, ehkki see vahemaa on umbes 30 km. Sääl juhtus samuti, et venelane meie lahingu lõigus lauspääletungi ei teostanud, aga pidevalt tulid venelaste eelluuresalgad, põhiliselt öösiti, meie positsiooni ja ka meie selja taha. Nendega tuli pidevalt võidelda ja neid tagasi tõrjuda.
Oma luure käigus jäin kord vaenlase kuulipildujatule sisse, kus oli harva ja üksikute 10 cm jämeduste mändidega, pika samblaga märg, lage maa. Viskasin automaatselt pikali. Ümberringi samblatükid ja vesi lendas ülesse. Üks kuul lõi mulle nagu piitsaga vastu jalga, kuul tabas kõva paksu saapa nahkkontsa ja lõi säält rikasetiga vingudes kõrvale. Ma haavata ei saanud ja roomasin tule all 50 m tagasi meie lahingu eelposti kaivikusse.
Krivasohu tulekuni olime meie olnud veidi üle kahe kuu ilma saunata, aga täisid ei olnud meile veel peale tulnud. Krivasoos viidi meid mõni km tagalasse Saksa sõjaväelaste sauna ja selle järel tulid meile kohe täid peale, mis olid suured ja hallid, nagu noored lutikad. Vahest, kui aega saime ja ei sadanud, võtsime päikese pool punkri seina ääres särgi seljast ära ja tapsime täija. Ihukarvade küljes olid tingud ning nendest tulid iga päev uued täid. Meie ei käinud änam Saksa saunas aga täisid söötsime ja tapsime Krivasoos ligi kaks kuud, kus olime samuti ilma saunata.
26. juulil 1944.a. Vene Nõukogude väe suured üksused vallutasid oma suure massi ülekaaluga Narva linna ja lahingud taandusid Sinimägedesse . Selle lahingu käigus langes palju Eesti piirikaitse koosseisus venelaste vastu võitlevaid Eesti mehi ja ka väga palju venelasi. Selajal Saksa suuremad väekoondised taandusid Eestis Lääne-Saartele. Ka meil Krivasoos ei olnud änam Saksa sõjaväge. Oli vaid mõned Saksa sõjaväelased, ohvitserid, kellel provningu kabuur vöörihma küljes, kaelas rihmaga kitse koot ja ketiga rinna peal hõbetatud metallist ümmargune plaat, kus oli peale kirjutatud “Got-Mit-Unz”. Nende meeste hüüdnimeks oli Saksa sõjaväe ketikoer.
Need mehed olid rindel niisamuti kui venelastel politrukid, kes asusid meie selja taga ja valvasid, et meie mitte lahingu liinilt ära ei jookse ja peame positsiooni kinni, et Saksa sõjaväel on rahulikum taanduda. Märtsis 1944.a. moodustati Eesti Rahvuskomitee, mis sakslastele ei meeldinud ja millest suurema osa arreteeris Saksa Julgeolekupolitsei. Sõda kestis edasi Sinimägedes, Krivasoos ja Permisaarel.
20. augustil 1944.a. soomepoisid toodi Eestisse ja esimese pataljoniga Tartu alla lahingusse, pealetungiva suure Vene väekoondise vastu. Eelnevalt olid Vene väed Mehikoormast s.o. Peipsi-Pihkva järve maakitsusest dessandiga läbi murdnud Tartu lähistele. Nii kestsid lahingud laial rindel Eestimaa pinnal pealetungiva suure Vene väekoondise ja Eesti piirikaitse vägede vahel.
Umbes septembri keskel 1944.a. jätkas Narva linna vallutanud Vene sõjavägi Eesti vallutamist liikudes edasi Tallinna suunas, ning vallutas Tallinna 22. septembril 1944.a. Samal ajal tulid venelased Permisaare alt dessandiga Eestisse sisse ja 19. septembril 1944. a. jäi ka Tartu linn Mehikoormast peale suruva Vene sõjaväe kätte. Meile anti diviisist kõrgemalt poolt 18. septembril käsk jätta maha lahingupositsioon ja minna välja Krivasoost. Tulime oma 9. kompanii ja raskerühmaga jala välja Krivasoost läbi Varesmetsa küla Iisakule. Sääl ühinesime Eesti piirikaitserügemendiga. Sinna oli koondunud ka meie ja kogu rügemendi hobumoonavoor. Kõik koos ja iga väeüksus oma moonavooriga hakkasime jala maanteed mööda liikuma edasi, mille pikkus oli sirgel teelõigul nähtav üle 2 km, läbi Tudulinna ja edasi läbi Avinurme.
Poole öö ajal jõudsime Porkuni mõisa lähedale hõredasse metsa, kus hobused said pikemalt puhata ja kaasas olevat heina süüa, ise sõime ka moonavoorist ning tukkusime kus keegi sai, kas vankri pääl või maas selpani peal.
Öösel tegi meie luure kindlaks, et Porkuni mõisas on üks väiksem Vene väeüksus sees. Seepärast meie väeosa kõrged ülemused arutasid omavahel, kuidas minna edasi üle lageda Porkuni mõisa põllu, mis on umbes 2 km pikk. Siiski otsustati järgmisel hommikul kell 11-12 ajal minna, rügement terves koosseisus ja terves pikkuses, ning moonavoor järel, üle lageda mõisa põllu lootusega, et väiksem vastane nii suurt väge nähes ei julge rünnata. Nii oligi. Meie 9. kompanii ja raskerühm oli meie väeosa kolonni tagumises otsas, meie järel hobumoonavoor.
Kui meie jõudsime umbes poolde mõisa põldu siis alles hakkasid Porkuni mõisa pool paugud käima, meie väeosa kolonni eesotsa ja Vene väeosa vahel. Kui meie jõudsime oma väeosa kolonni lõpus Porkuni sillani, ei läinud meie üle silla venelastega sõdima, vaid läksime paremat kätt jõe kallast mööda väiksemat teed pidi edasi koos paljude meie rügemendi sõdurite ja ülemustega. Õhtul jõudsime ühte metsa, kus ülemused kutsusid meid oma ümbere kokku ja ütlesid, et nüüd on meie missioon lõppenud. Katsuge igaüks ise õnnelikult koju saada. Parem kui lähete väikeste salkadega või kahekesi. Me sõime sääl metsas oma leivakotist kuiva leiba ja konserve ning uurisime kaardi järgi maastiku. Minul, kui R/A ülemal oli vosvornumbritega kompass, millega ma võtsin kaardi järgi välja asimuudi. Selle kompassi järgi sai ka öösel pimedas liikuda. Mina tulin oma rühma mehega koos. See oli Päärdu mees Jaan Tamberg. Tulime läbi metsade ja soode, ei julgenud teedel liikuda, sest neid kasutas kohati sissetunginud Vene sõjavägi. Järgmisel päeval kohtusime metsas ühe Kuimetsa poisiga, kes oli samuti Eesti piirikaitserügemendi mees. Siis tulime kolmekesi ikka mööda metsi ja mõnes kohas saime metsa ääres talus üks kord päevas süüa, ning infot Vene vägede liikumise kohta. Nii me siis tulime kolmekesi Kuimetsa välja ja Kuimetsa poiss viis meid oma kopli metsa ning ütles. Mina lähen siia lähedale metsa äärde oma koju ja änam tagasi ei tule, aga ma saadan umbes 1,5 tunni pärast oma emaga teile siia süüa, ja vanad erariided teile Saksa sõjaväe vormi välja vahetamiseks. Nii ta ka täpselt tegi. Ema tuli, tõi meile kausiga koorega keedetud sooje kartuleid, teise väiksema kausi sees oli kaste koos praesealiha kildudega ja kaks kannikat kodus küpsetatud leiba. Samuti tõi ta meile mõlemile kohati katki kulunud vanad talumehe püksid, vanad pintsakud ja kaks õhukest pluusi. Sõime kõhud täis, vahetasime riided ning ülejäänud leiva ja kartulid võtsime omale kaasa, sest ei teadnud, kus kohas või millal jälle süüa saab. Tänasime teda hea söögi ja erariiete eest ning võtsime suuna Järvakandi peale, sest J. Tamberg, minu sõja- ja reisikaaslane oli varemalt Järvakandis elanud ning tundis seda ümbrust. Öösel magasime ühes heinaküünes, hommikul võtsime suuna Valgu peale, ikka mööda metsi, ja lõpus jõe äärt mööda Kasti küla Saeveski talude kohta välja. J.Tamberg läks jõe äärt mööda Päärdu poole edasi oma koju, ja mina tulin teispere kohast kose pealt läbi jõe Saeveski talusse. Minu naine oli tulnud Saeveski talusse oma õele hobusega külla ja ma sain viimased 10 km hobuse vankril istudes koju.
Hirm ja masendus oli hinges. Ei teadnud, mis meie riiki ja rahvast okupeerinud Vene valitsus teeb eesti piirikaitserügemendis, Saksa sõjaväe nime all teeninud eesti meestega. Olin kodus, ei käinud väljas. Paari päeva pärast läks minu naine Märjamaale maad kuulama.
See jalgsi käimine oli vaevaline läbi Eestimaa soode ja metsade pikk ning ohtlik teekond, kus paljud Eesti piirikaitse mehed koju tulles venelaste kätte vangi langesid ja surid Venemaal vangilaagrites nälja ja piinamiste tagajärjel, aga mina jõudsin õnnelikult koju 23.sept. 1944 a. sügisel. Seega olin Eesti piirikaitses Saksa sõjaväe nime all ligi 8 kuud ja see aeg pidas alla keskmist kasvu minu noor vapper naine Elise Veesalu üksi talu. Meil oli kolme aastane tütar Ivi. Mäe talu maast 1921. aastal eraldatud minu Uuetoa talu oli 30 ha. Sellest 6 ha looduslik heinamaa, 5 ha põldu. Talus oli 2 hobust, 3 lehma, 5 lammast, 2 siga, 10 kana, 1 kukk ja koer-kass. Nende loomade talitamine oli isegi ühe inimese paras töökoormus aga selle kõrval jõudis ta ka kevadel seemet põldu teha. Sügisel oli ka suurem osa päiliste abiga vilja lõigatud, kui ma sõjast koju tulin.
1944 a. septembri viimase nädalis anti Märjamaal ajutisi lehtpasse välja neile, kellel pass oli sõja ajal kaduma läinud, ja ka Saksa sõjaväest koju tulnuile. Siis läksin ka mina Märjamaale, ning mulle anti ajutine lehtpass.
Saksa valitsuse ajal, aastatel 1941-1944, mina ühtegi kohapealset kommunisti taga ei kiusanud. Ei olnud mul ka mingit veresüüd, ning seepärast Vene valitsus laskis mind rahulikult kodus töötada.
Varsti peale sõjast koju tulekut läksin Märjamaa metskonda ja hakkasin metsa-kaadritöömeheks.
Oktoobris 1944.a. kuulutas Vene valitsus välja üldmobilisatsiooni, mille alla ka mina kuulusin. Aga mul oli selleks ajaks juba koos paarimehega üle 60 thm metsa kahemehe käsisaega üles töötatud, sest sel ajal ei olnud veel Eestimaal mootoriga metsasaagi, ja kui meie siis oma paarimehega Märjamaale mobilisatsioonikutse peale Vene sõjakomissariaati läksime, jättis sõjakomissar meid tööle edasi ja ei määranud sõjaväkke Sakslaste vastu sõdima. Sõjakomissar jättis siis vanemaid kutsealuseid mehi ka metsatööle edasi aga umbes 80-85 % noori mehi määras ja saatis rindele sakslaste vastu sõdima, kellest väga paljud mehed änam eluga tagasi ei tulnud.

---


Vanaisa on sageli öelnud, et õnne peab ka olema. Ehkki selle puudumist kellelegi süüks panna ei tohiks, on mul ometi hea meel, et vanaisal õnne jätkus. Eesti idarindele jäi mehi erinevatest vägedest niipalju, et iga poolemeetrise rindelõigu kohta üks surnukeha sai. Oleks vanaisa neile lisaks juhtunud, või poleks ta Avinurmet läbinud loetud tunnid enne sealseid vennetaputalguid, ei oleks mul võimalust siin õnne jagunemise üle mõtteid mõlgutada.

Ka praegusel hetkel, mil taat 90. juubeliks valmistub, püsib tema sitkuse kõrval vahedana ka juulis sündinuile omaselt terav mälu. Siinkohal oleks mul heameel, kui veltveebel Veesalu allohvitseridest järeltulijad - mu onu ja mina - ei oleks taadi sõjaväe-pajatuste ainsad tunnistajad. Ja ehkki sõjaveteranide teadmised tolleaegsete üksuste käekäigust jäävad oma ulatuselt keskmisele ajaloofännile alla, ning hardalt vanu varustuseräbalaid silitav kollektsionäär edestab teda detailide tundmises kindlasti, on inimese isiklikud mälestused neist sündmustest kahtlemata väärt osasaamist. Seega on mul taadi nõusolek, et ta võimalike huvilistega, kui neid peaks leiduma, neist aegadest meeleldi lähemalt vestelda võib. Kui siis kellelgi peaks juhtumisi huvi olema, ei ole muud, kui aeg siin mu vahendusel kokku leppida.

[benedict]

Suurimad tänud mälestuste avaldamise eest.

Kas sa saaksid uurida oma vanaisalt , kuskohas konkreetselt kaardi peal Porkuni all on see metsatukk.

Õhtul jõudsime ühte metsa, kus ülemused kutsusid meid oma ümbere kokku ja ütlesid, et nüüd on meie missioon lõppenud. Katsuge igaüks ise õnnelikult koju saada. Parem kui lähete väikeste salkadega või kahekesi.

Kirjelduselt on see äärmiselt sarnane minu vanaisa jutule oma pääsemise tee algusest.

[ivalo]

Igati tervitatav , et tõid oma vanaisa mälestused pereringist tolleaegsetest sündmustest huvitatute ette. Tervist ja jaksu Talle endale ! Eeldatavalt kulges taganemine Krivasoo rindelt KAMARNA - IMATU - VARESMETSA kaudu Iisakule? Oleksin huvitatud eelmainitud teelõigust. Kui võimalik siis kõik , mis seondub tolle teekonna läbimisega. Ette tänades. Ivalo

[Põrgust]

Väga huvitav lugemine!

JÕUDU JA JAKSU !!