www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 11 Dets, 2018 7:46

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 14 postitust ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Eesti punased kütid
PostitusPostitatud: 16 Juul, 2004 14:47 
EESTI PUNASED KÜTID.

Novembris 1917 valiti eesti Punakaardi Keskkomitee.
21. novembril 1917 saadeti Tartusse 250-meheline punakaardisalk, kes surus maha eestlaste ülestõusukatse.
Tallinna Punakaart koosnes 6 linnarajooni töölistest. Igas rajoonis oli 1-3 punakaardiroodu, hiljem loodi ka kuulipildujate komandod iga roodu juurde. Detsembris 1917 oli Tallinnas punakaardi salkades 2000 meest, Tartus 200 ja Narvas 300. Veebruaris 1918 oli punakaardisalkades üle Eesti ligi 5000 meest.
29. jaanuaril 1918. a. teatas Eestimaa Täitevkomitee sõjaväe osakond, et alates 29. jaanuarist on likvideeritud Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee ning saadeti laiali eesti väeosad. Samal ajal hakati looma 1. Tallinna Punast Polku, kuhu kogunes 400 meest. Jaanuaris alustati ka Narvas ja Tartus punaste polkude formeerimisega. Narva polku astus ainult 45. diviisist üle saja mehe ning Tartu polku kogunes üle 200 mehe.
21. veebruaril 1918 jätsid punased Tartu maha, kuna neil oli ainult koos punakaardi ja Tartu polguga veidi üle 200 mehe.
21. veebruaril 1918 avaldas Jaan Anvelt mobilisatsioonikutse kõikide maakondade ja valdade nõukogudele, kus nõuti igast vallast vähemalt 50 vabatahtlikku 7 päeva toiduvaruga ning kästi need kiirelt Tallinna toimetada. Samuti kästi punakaardisalkadel asuda võitlusesse.
23. veebruaril 1918 toimus Keilas punakaardi lahing Saksa vägedega, kes punased taganema lõI Punakaardi salku juhtis A. Põld. Langes üle 50 punakaartlase
Tallinnast 1918. a. veebruaris laevadel Helsingi kaudu Petrogradi siirdunud eestlaste arvu hinnatakse 4000-le. Venemaale taganenud eesti enamlased jätkasid siin poliitilist tegevust. VSDTP VII kongress, mis kutsuti kokku erakorraliselt Bresti rahulepingu arutamiseks, võttis partei uueks nimeks Venemaa Kommunistlik (bolshevike) ParteI Venemaal elavad eestlased koondusid VK(b)P Eesti seksioonidesse. Viimaste baasil moodustati VK(b)P Eesti Sektsioonide Keskkomitee.

Eesti kütipolkude moodustamine.

24.-25. veebruaril 1918. a. Tallinnast Helsingisse evakueerunud eesti enamlased ja punakaartlased kogunesid 2. märtsil 1918. a. Helsingi Punakaardi hoonesse miitingule, kus otsustati asuda Punaarmee eesti väeosade formeerimisele. Kohe registreeris end 300 vabatahtlikku, väeosade edasiseks formeerimise kohaks valiti Pertrograd. Moodustatud Punaarmee eesti väesalk jaotati viieks grupiks, millede
komandörid määras väesalga komandör enda äranägemise järgi. Helsingis olles sai väesalk ka esimesed relvad soome enamlastelt. Petrogradi jõudes võeti salk (Eesti Kommunistlik Salk) 5. märtsil 1918. a. Punaarmee formeerimise staabi poolt arvele ja varustamisele ning paigutati algul Preobraženski polgu, seejärel 10. märtsil endise Pavlovski polgu kasarmutesse.
Väesalga üldkoosolekul valiti uus 12-liikmeline Eesti Sõjaväelaste Nõukogu eesti väeosade edasiseks formeerimiseks. 13. märtsil määrati eesti väesalk Punaarmee Petrogradis moodustava 1. korpuse koosseisu ning 13.03.1918 on esimese eesti kommunistliku väeosa (Eesti Kommunistlik Salk) moodustamise päev. Väesalgaga liitusid paljud Eestist evakueerunud enamlased ning ka Smaolnõis asunud Tartu Nõukogude väesalk.
20. märtsil 1918 väesalk reorganiseeriti ja nimetati ümber Eraldi Eesti Kommunistlikuks Pataljoniks, mida mitteametlikult nimetati Üksikuks Tallinna Eesti Kommunistlikuks Pataljoniks. Sel ajal koosnes pataljon kahest kütiroodust ja kuulipildujakomandost.
Pataljonist kujunes distsiplineeritud väeosa, millele usaldati Smolnõi kaitsmine. Kuna Smolnõi ruumid jäid kasvavale üksusele väikseks, paigutati pataljon ümber Tsarskoje Seloo kasarmutesse, kuhu jäädi kuni rindele saatmisenI 1918. a. aprillis saadeti pataljonist üks rood A. Männioksa juhtimisel Soome piirile appi ümberpiiratud soome punakaardisalgale ning pöördus peale ülesande täitmist tagasi PetrogradI 11. mai 1918. a seisuga kuulus pataljoni 782 meest.
31. mail 1918. a. suunati Tallinna pataljon, mille koosseisus oli ligemale 1000 meest, Idarindele. Pataljon koosnes neljast kütiroodust, kuulipildujakomandost, ratsaluure- ja jalaluurekomandost, sidekomandost, sapöörikomandost ja majandusosakonnast. Pataljonikomandör oli Jakob Palvadre. Petrogradi jäi maha eesti tagavararood ning jätkus meeste värbamine.
8. juunil 1918. a. jõudis Tallinna pataljon Ida-(Uraali) rindele JekaterinburgI Juba esimestes lahingutes näidati kõrgeid lahinguomadusI Augustis 1918 nimetati see väeosa ümber Tallinna kütipolguks.
Pärast Eesti alalt taganemist moodustati Nõukogude Venemaal eesti punakaardisalkadest esimesed regulaarväeosad. Narva kaudu taganenud Viljandi, Tartu, Rakvere ja Narva salgad koondusid Jamburgi piirkonnas partisanisalkadeks, kus mitmesugustes võitlussalkades oli märtsis 1159 eesti punakaartlast. Umbes 200 eestlast astus Balti laevastikku. Nad kuulusid üksikväeosadena Punaarmee koosseisu, kaitstes Narva jõe liini Saksa vägede võimalike kallaletungide eest. Tartu-Putilovi partisanisalka oli koondatud ka Rakvere ja Narva töölisi. Partisanisalga komandöriks nimetati S. Toschkun ning saadeti Narva alla pealetungivate sakslaste vastu.1918. a. mai alguseks oli siin Narva partisanisalk (1109 meest), Tartu salk (209 meest ), Rakvere salk (275 meest) ja Jamburgi salk (251 meest). Kokku oli Punaarmee Narva grupis 1744 eestlast. Mai lõpul koondati enamik partisanisalku polkudesse. Eestlased koondati 14. Narva ja 15. Tartu polku, kuhu kuulus arvukalt ka venelasi ja lätlasi. Polgud lülitati 3. Petrogradi diviisi ja paigutati piirikaitsele
Tartu kütipolgu formeerimisele pandi alus 23. mail Gatshinas 5. Tartu-Jamburgi polgu loomisega. See moodustati Taru ja Petrogradi tehaste ühise partisanisalga ka Narva eesti punaväe salkadest. Hiljem nimetati ta ümber 15. Tartu jalaväepolguks, mis võttis 1918. a. augustist osa lahingutest Põhjarindel. Peale Taru polgu oli 1918. a. kevadel Jamburgis veel Sovetskaja Rood, milles oli üle 100 eestlase.


Peale Bresti rahulepingut jäeti salga osa Jamburgi. Siin ühinesid Tartu-Putilovi partisanisalgaga Eestist väljataganenud Narva ja Rakvere punakaardisalgad Lillakase juhatusel ning üksus nimetati ümber Tartu-Putilovi pataljoniks. Augustis 1918 algas Jamburgi ümbruses mäss punaste vastu. Mäss suruti Tartu-Jamburgi polgu (Tartu pataljon nimetati augustis ümber polguks) ja Narva kommunistliku pataljoni poolt maha ning liidrid hukatI

14. Narva polgu 1. pataljon lähetati Põhjarindele oktoobri algul 1918. Novembri algul formeeriti pataljon ümber 156. kütipolguks. Polku jäänud eestlased saadeti 1919. a. suvel Eesti rindele 46. kütipolku. Viimane oli samuti 14. Narva polgu järglane. Kui polgu 1. pataljon saadeti rindele, jäi 2. pataljon Gatshinasse. Talle formeeriti juurde uus 1. pataljon ja oktoobri lõpus 1918 nimetati väeosa ümber 46. kütipolguks. Eestlasi oli selle polgu 1. (endises 14. Narva polgu 2.) pataljonis.

Pärast 13.-15. juulini 1918 toimunud VK(b)P eesti sektsioonide konverentsi loodi augustis Petrogradis Punaarmee Eesti Kütivägede Sõjaväelaste Nõukogu, mille esimeheks sai J. Sihver, mis asus koordineerima eesti väeosade formeerimist. Kõigepealt formeeriti 1. Tallinna kütipolk, mille 1. pataljoniks arvati juunis Idarindele saadetud eesti kommunistlik kütipolk. Petrogradi jäänud tagavararood muudeti nüüd 1. Tallinna polgu varurooduks. Septembri lõpul oli 1. Tallinna polgus (koos 1. pataljoniga) 1008 meest.
18. oktoobril eraldas 1. Tallinna polk oma koosseisust 363 mest loodavasse 2. Viljandi polku ja suurtükiväedivisjoni ning siirdus siis tervikuna (2. pataljon, komandod ja staap) 1. pataljonile järele, Idarindele. Polgukomandöriks sai L. Ritt.
18. septembril lõpetasid eesti kommunistlikud komandörid (J. Anvelt, J. Sihver, Davõdov, A. Krik, P. Leevald, H. Tummeltau, J. Pruun, Neumann ja R. Vakmann) suurtükiväekooli, ning asusid looma 1. Tallinna kütipolgu juurde 1. eesti kommunistlikku kergesuurtükiväe divisjoni, mille komandöriks sa Arno, komissariks R. Vakmann. Oktoobris siirdus divisjoni 1. patarei koos Tallinna kütipolgu 2. pataljoniga Idarindele. Oktoobris-novembris loodi algul Permis ja seejärel Petrogradis eesti raskepatareI
1918. a. oktoobris algas 2. Viljandi eesti kommunistliku kütipolgu formeerimine. Jamburgis (1. pataljon) ja Petrogradis (2. pataljon). 18. Oktoobriks oli polgus vaid 60 meest. Siis saadi aga 1. Tallinna polgust 263 meest ja 1918. a. 22. novembriks oli Viljandi polgus juba 730 meest, kuulipildujakomando 9 kuulipildujaga ja ratsaluurekomando. .
1918. a. sügiseks oli Punaarmee koosseisus loodud Tallinna, Tartu, Narva ja Viljandi kommunistlikud kütipolgud, suurtükiväedivisjon ja ratsaeskadron.

Pealetung Eesti vallutamiseks.

Kohe pärast revolutsiooni Saksamaal asusid eesti kommunistid Nõukogude Venemaal koondama oma jõude oma võimu taastamiseks Eestis. 10.-11. novembril toimusid Petrogradis VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee koosolekud, kus otsustati saata täiendavalt parteitööle Eestisse kogenud organisaatoreid ning kuulutati välja eesti kommunistide mobilisatsioon. Mõne päeva jooksul saadetigi üle 200 vabatahtliku Jamburgi-Narva piirkonnas asuvatesse eesti kütivägedesse.

Punaarmee ülemjuhataja J. Vacietise 16. ja 18. novembril antud direktiividega kästi Põhjarinde VII armeel asuda Narva ja Pihkva vallutamisele. Peale mitmete reservide tuli VII koosseisu suunata teistelt rinnetelt ka kõik läti ja eesti kommunistlikud väeosad. Kõik Narva suunas lähetatud väeosad allutati VII armee 6. laskurdiviisile ja Pihkva lõigu üksused 2. Novgorodi diviisile. 6. laskurdiviis koosnes 46., 47., 48., (I brigaad), 49.,50., 51., (II brigaad) ja 52., 53. ja 54. (III brigaad) laskurpolgust. Eesti kütipolgud 6. laskurdiviisi koosseisu esilagu ei kuulunud, vaid allusid talle operatiivselt. Alles jaanuaris 1919. a., kui 6. laskurdiviisi III brigaad määrati 19. laskurdiviisi koosseisu, läksid eesti kütipolgud diviisi koosseisu ja moodustaid seal uue III (eesti) brigaadi.

22. novembril võttis VII armee juhatus, kes ekslikult arvas, et Saksa väed on Narvast lahkumas, ette esimese rünnaku. See oli tegelikult nn. Vennastusrünnak arvestusega, et Saksa soldatid ei tulista. Tegelikult oli sakslastel Narva piirkonnas tegevalt kindlustatud positsioonidel ligi 2000 meest. Pealetung löödi kaotustega tagasi.

Pärast täiendavate jõudude koondamist alustas VII armee 28. novembril kahes kolonnis uut pealetungi Narva rindel. Esimene kolonn, umbes 5000 meest, pidi vallutama Narva ja jätkama pealetungi Tallinna suunas. Kolonni koosseisu kuulusid ka Tartu ja Viljandi kütipolgud ning 750-meheline meremeeste dessantsalk, neist pooled eestlased. Teine kolonn – nn. Tjurini salk (u 1300 meest ja 600-meheline soome punane pataljon), alustas rünnakut üle Vasknarva Paide suunas.
Punaarmee pealetung algas 28. novembri varahommikul frontaalrünnakuga Narvale. Otse tungisid peale 6. diviisi 46. (4. Narva) ja 47. polk, 3. Tartu kütipolk ja Üksik-Jamburgi salk. Tiibhaarangut sooritas Viljandi kütipolk lõunast ja V. Pussi dessantsalk Narva-Jõesuus. Lõunast läbi soode jõudis Viljandi kütipolk Kreenholmi lähistele, ent kandis lagedal Joala väljal raskeid kaotusi ja pidi tagasi tõmbuma. Surma sai polgust 83 meest, sealhulgas ka J. Sihver. Pöördeliseks kujunes madruste dessantsalga maandamine Narva-Jõesuus keskpäeval. Dessant liikus lääne poole Saksa vägede tagalasse, mis hakkasid kiirelt taganema. Lahkudes õhkasid sakslased sillad Narva jõel. Nende taastamine võttis terve kuu aega ja raskendas varustuse vedamist.
29. novembril 1918. a kuulutas Eesti Ajutine Revolutsioonikomitee Narva raekojas välja Eesti nõukogude vabariigi ametliku nimetusega Eesti Töörahva Kommuun (ETK).

Pärast Pihkva ja Narva vallutamist ei jätkanud VII armee kohe pealetungi. Tema üksused olid enamasti formeerimisjärgus ja vaid osaliselt komplekteeritud. Kõige võitlusvõimelisemad olid eesti ja läti kütipolgud. Eestlased koondati Narva piirkonnas 6. diviisi III brigaadi Läti diviisi II brigaadi polgud ja ratsapolgu 2. eskadron jõudsid Pihkvasse alles novembri lõpul ja lülitati 2. Novgorodi diviisi koosseisu.
Narva all algas Punaarmee pealetung uuesti 6. detsembril. Piki Narva-Tapa raudteed tegutsesid peamise löögijõuna Tartu ja Viljandi kütipolgud. Punaarmee 6. diviis tungis edasi: parem kolonn üle Jõhvi Tapa peale (46. ja 3. Tartu kütipolk 1800 mehe ja 12 suurtükiga), vasak kolonn üle Vasknarva Paide peale (3. soome ja 47. kütipolk 1000 mehe ja 4 suurtükiga). Narva jäi kaitseks maha u 1000 meest sealhulgas Viljandi kütipolk (peale ühe roodu), mis oli Narva lahingus kandnud suuri kaotusi ning läks ümberformeerimisele. Eesti armee suruti tagasi ja 9. detsembril vallutati Jõhvi Siitpeale lülitus lahingutegevusse ka 4. detsembril Narva rindele jõudnud Tallinna kütipolk (600-700 meest 2 suurtükiga). Arvestades Eesti armee tugevat vastupanu, moodustati 10. detsembril Narva maha jäänud Viljandi kütipolgu 1., 4. ja 5. roodust koondpataljon, mis lahkus 14. detsembril rindele.
7. detsembril Vasknarvast pealetungi alustanud Punaarmee väeosad vallutasid 14. detsembril Lohusuu. Siin jagunesid nad kaheks – üks salk tungis edasi Rakke-Paide ja teine Mustvee-Jõgeva suunas.
Olulise tähtsusega oli Rägavere lahing Kunda jõe joonel. Lahing algas 15. detsembri varahommikul. Lõuna pool raudteed ründasid Tartu kütipolk (1300 meest 8 suurtüki ja 26 kuulipildujaga), põhja pool Tallinna kütipolk (500 meest 10 suurtüki ja 7 kuulipildujaga) koos väiksemate väeosadega. Tartu kütipolgu ümberhaaramismanöövri ähvardusel pidi Eesti armee taganema ning tulemuseks oli 16. detsembril langenud Rakvere.
20. detsembril tungisid Tapa peale põhja pool raudteed Tallinna kütipolk koos väiksemate väeosadega, mööda raudteed Viljandi kütipolgu koondpataljon ning lõunast 46. kütipolk (4. Narva kütipolk).
Siiski muutus Eesti armee vastupanu Viru rindel tugevamaks. Ligi nädal aega kestsid lahingud Viitna-Kadrina-Neeruti joonel Tapa pärast ning see langes alles 24. detsembril.
01. jaanuaril 1919 asus Aegviidu juures rünnakule kogu 6. laskurdiviis. Juurde toodi 49. kütipolk. 02. jaanuaril 1919 jõudis Salmistu piirkonda Tartu kütipolgu 1. pataljon ja madruste salk. Kuusalus oli Tallinna kütipolk, Aegviidus Tartu kütipolgu 2. pataljon ja Jänedal Viljandi kütipolgu koondpataljon (190 tääki, 20 ratsanikku 4 kuulipilduja ja 3 kahuriga). Jaanuari alguspäevadel suutsid Punaarmee üksused maksimaalselt jõuda Kehra-Kuusalu-Jõelähtme piirkonda, kus Tallinna kütipolgul jäi vaid 30-35 kilomeetrit Tallinnani.

Praktiliselt kujunes ETK suveräänsus näiliseks, sest “Eesti punane sõjavägi” kuulus Punaarmee koosseisu ja allus selle operatiivjuhatusele. ETK Nõukogule kuulus kohalik võim. 7. detsembril andis ETK Nõukogu dekreedi revolutsioonilise kaitseväe moodustamiseks linnades ja alevites. Kaitsevägi tuli kohtadel jaotada roodudeks ja rühmadeks, mille tegevust pidid juhtima maakondade ja linnade kaitsekomissarid. 15. detsembril otsustati formeerida tagalas korra kindlustamiseks sõjaväelise väljaõppega revolutsiooni kaitsepolk (Eesti Revolutsiooniline Kaitsepolk), mille koosseisu arvati ka juba varem loodud raudtee- linna- ja piirikaitsesalgad. Polgu koosseisu kuulus 650 meest, polgukomandör oli K. Sammel. Siseasjade valitsusele allusid ka kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjonid.
ETK Nõukogu Sõjaväe Valitsus korraldas vabatahtlike värbamist ning mobilisatsiooni ettevalmistamist armeesse. Tegevarmee üksused allusid Punaarmee juhatusele, Eestis Põhjarinde VII armee ülematele. Seega puudus ETK-l oma armee, oli ainult korrakaitse üksused tagalas. 4. detsembril andis J. Anvelt päevakäsu ratsapolgu formeerimise kohta, mille 1. eskadroniks nimetati Tallinna kütipolgu ratsaluurekomando. Väeosade formeerimine ja täiendamine toimus 1918. a. detsembris vabatahtlike baasil “Eesti Kütiväe Teataja” andmeil avaldas Narvas 600 meest soovi astuda Viljandi kütipolku.
18. detsembril võttis ETK Nõukogu vastu dekreedi mobilisatsiooni teostamise kohta, kuid see kuulutati välja alles 12. jaanuaril 1919 Narva ümbruse ning mõned päevad hiljem Võrumaal, seega ajal, millal oli alanud Eesti armee ÜLDINE VASTUPEALETUNG. Võrumaal tuli kokku veidi üle 1000 mehe, Narva kohta pole meeste arvu teada.

Taganemine Eestist.

1919. a. alguseks oli jõudude vahekord muutunud Eesti armee kasuks. Punaarmee VII armee juhatus, olles veendunud, et Tallinn varti langeb, juhtis pärast Valga vallutamist oma põhijõud, 2. Novgorodi diviisi koos 2. Läti brigaadiga , Riia suunas. VII armee, millel detsembri algul oli Eestis ligi 10 000 meest, oli vähenenud 1919. a. jaanuariks 5800 mehele, kellel oli 30 suurtükki ja 150 kuulipildujat. Eesti armees oli 13 000 meest, neist rindel 6100 26 suurtüki, 166 kuulipilduja ja 4 soomusrongiga.
Eriti tugev oli Eesti armee ülekaal Tallinna all. Siin pealetungivad Tallinna ja Tartu kütipolgud ning Viljandi polgu koondpataljon oli kuu aega kestnud lahingutest välja kurnatud. Tallinna polgus oli 750 mehest rivvi jäänud üks kolmandik. Neid toetasid 46. (4. Narva) kütipolgu üks ratsaeskadron ja Balti meremeeste koondsalk. Otseselt oli rindel Tallinna suunas ligikaudu 3000 ja Paide all üle 1000 punaarmeelase. Väiksemad reservid asusid Tapal ja Rakveres.
3. jaanuaril 1919. a. määrati Punaarmee eesti väeosad 6. laskurdiviisi koosseisu ja moodustasid selle III brigaadi. Siiani olid punased eesti polgud olnud ainult 6. laskurdiviisi operatiivalluvuses. Kuna nüüdsest moodustasid eesti üksused III brigaadi, muudeti ka polkude numbreid: 1. Tallinna polgust sai 52. Tallinna polk, 2. Viljandi polgust sai 53. Viljandi polk ja 15. Tartu polgust sai 54. Tartu polk.

04. jaanuaril 1919. a. lõi Eesti soomusrong tagasi Tartu kütipolgu 2. pataljoni rünnaku Kehra raudteejaamale, sundides polgu kaotustega taanduma. 06. jaanuaril maandas Eesti armee dessandi Pedaspeal ning Tallinna kütipolk pidi Kuusalu piirkonnast taganema. Lõuna pool raudteed tegutsenud Viljandi polgu koondpataljon jäi haardesse, kuid suutis siiski väikestesse gruppidesse kogunenult hajuda. Kuid nad kaotasid kogu suurtükiväe.
07. jaanuaril alustas Eesti armee üldist pealetungi. Tartu kütipolk taandus paanikas Rakverre. Püüdes kaitsta strateegiliselt tähtsat Tapa raudteejaama, saatis Punaarmee 6. diviisi juhatus siia kaks jalaväepataljoni lähimast reservist ning 200 mõõka Rakveres formeeritavast punasest eesti ratsapolgust.
Paide all võidelnud Punaarmee üksused hakkasid taanduma 6. jaanuaril Mustvee suunas ja lahkusid 12. jaanuaril üle Vasknarva Eesti piiridest.

09. jaanuaril murdsid Eesti soomusrongid läbi Punaarmee kaitse ja vallutasid tagasi Tapa. Punaarmee 6. diviisi osad taganesid kiiresti Jõhvi-Narva suunas, vältides ümberpiiramist. 10. jaanuaril saadeti Valgast Tartusse Viljandi kütipolgu erisalk.
11. jaanuaril maandati Kundas eesti dessantpataljon, mis piiras ümber Võleküla juures asuvad Tartu kütipolgu osad.
Ööl vast 12. jaanuari jättis 6. diviis maha Rakvere ning 16. jaanuaril JõhvI
11. jaanuaril alustas Eesti armee pealetungi Tartule. Seal asuvad Punaarmee jõud olid tühised, sest selle hõivanud 2. Novgorodi diviisi 49. polk suunati koos ratsaeskadroni ja suurtükiväega üle Valga pealetungile Tõrva-Viljandi suunas. Seda ei suutnud vähendada ka 200 Viljandi kütipolgu võitlejat, kes oli Tarusse saadetud.
Et nõrgendada Eesti armee survet Narvale, oli Punaarmee ülemjuhatus andnud VII armee ja Läti Punaarmee väeosadele käsu peatada pealetung sakslastele Kuramaal ning suunata väed Valga piirkonda ülesandega alustada pealetungi Tartu-Tapa suunas. Juhtimine läks Läti Punaarmee kätte.
Narva all püüdis Punaarmee vastupanu korraldada Vaivara-Korfi joonel. Siin püsiti 17. jaanuarini. 18. jaanuaril 1919 paisati Narva piirkonda kolm polku reservist, kuid need olid madala võitlusvõimega. 10. diviisi 86. kütipolk, mille 3000 mehest jõudis kohale 560, keeldus võitlemast ja andis end vangi Täiendust püüti anda ka Eesti kütipolkudele, kuid seda oli naeruväärselt vähe: 16. jaanuaril saabus Viljandi kütipolgule reservist appi nende 7. rood.

Eesti armee maandas dessandid Utria-Mereküla rajooni ja Narva-Jõesuusse, tungides põhjast Narva eeslinnadesse. Et ümberpiiramist vältida, andis 6. laskurdiviis käsu taanduda Narva jõe idakaldale. Taandumist katsid Tartu ja Viljandi kütipolkude osad, kes viimastena lahkusid linnast 19. jaanuari varahommikul kandes raskeid kaotusi. Viljandi kütipolgu koondpataljonist oli alles jäänud vaid 40 meest! Narva lahingus langes vangi üle 1000 punaarmeelase.

Peale Narvast taandumist koondusid eesti kütipolgud Jamburgi ja Oudova piirkonda ning veebruaris 1919. a. Pihkva rindele, kus pidurdati Eesti armee rünnakuhoog.

9. veebruaril 1919 reorganiseeriti Punaarmee läänekoondiste juhtimine. Põhjarinde asemel moodustati Läänerinne. Nõukogude Läti armee eeskujul hakati 18. veebruaril 1919 Trotski käsul looma rinde koosseisus ka Eesti Punaarmeed, mis moodustati VII armee Pihkva vägede grupist. Armeesse lülitati 6. ja 10. laskurdiviis ja Eesti kütidiviis. Eesti Punaarmee komandöriks määrati M. Vassiljev, staabiülemaks A. Kork. Eesti Punaarmee kärkkiri nr. 1. ilmus 7. märtsil 1919. Kuigi armee oli loodud, juhtis rindel operatsioone VII armee juhataja, kuna Eesti Punaarmee ei olnud teovõimeline. Tekkis segane kaksikvõimuaeg kuni 10. aprillini 1919, mil Eesti Punaarmee võttis tegelikult juhtimise üle. Armee koosnes Pihkva vägedegrupist (10. laskurdiviis ja 1.eesti kütidiviis) 10. diviisi ülema Keppeni üldjuhtimisel ning Marienburgi vägedegrupist (6. laskurdiviisi II brigaadi, 2. läti diviisi II brigaadi ja 11. diviisi I brigaad) Skorobogatshi juhtimisel. Pihkva grupi staap asus Pihkvas, Marienburgi staap Marienburgis. ning Armee operatiivosakond Alt-Schwanenburgi jaamas.

Eesti kütidiviisi moodustamine.

1919.a. veebruaris asus ETK Pihkvasse, mille ümbrusesse koondati ka eesti kütipolgud. Formeeriti mitmeid uusi väeosi ja taheti moodustada kahebrigaadiline kütidiviis, kummaski 3 polku, 2 välisuurtükiväe divisjoni, kummaski 2 patareid, 1 raske välipatarei, 1 ratsapolk, side- ja inseneripataljon ning tagalaosad. Aluksne piirkonnas formeeriti ka 5. Võru kütipolk. Polgu koosseisus, mis esialgu diviisi koosseisu ei kuulunud, oli 1000 meest..

1919. a. veebruariks koondus Pihkva piirkonda 10. laskurdiviisi operatiivalluvusse kogu 6. diviisi III (eesti) brigaad, kuhu kuulusid 3 eesti kütipolku - 52. Tallinna, 53.Viljandi ja 54. Tartu kütipolk, ratsapolk, suurtükipatareid ja eriüksused.
20. veebruaril 1919. a. kuulus eesti brigaadi 171 juhti ja 4832 meest.
Lõuna-Eestis mobiliseeritud meestest oli veel formeeritud 3. (alates 15. märtsist 5.) ja 5. (alates 15. märtsist 6.) eesti kommunistlik kütipolk, eesti tagavarapolk ja 4. kergepatarei.
Need väeosad arvati Punaarmee ülemjuhatuse 18. veebruari 1919. a. käskkirja alusel loodud 1. Eesti Kütidiviisi koosseisu. Alates sellest ajast hakati eesti polke nimetama Eesti polkudeks.

6. laskurdiviisi koosseisust eraldati eesti kütidiviisi 46., 52., 53. ja 54. kütipolk.

Formeeriti kahebrigaadiline kütidiviis järgmises koosseisus:
1. Tallinna Eesti kommunistlik kütipolk (endine 52. Tallinna polk),
2. Viljandi Eesti kommunistlik kütipolk (endine 53. Viljandi polk),
3. Tartu Eesti kommunistlik kütipolk (endine 54. Tartu polk),
4. Narva Eesti kommunistlik kütipolk (endine 46. kütipolk),
5. Võru Eesti kommunistlik kütipolk (endine 3. eesti kommunistlik polk),
6. Eesti kommunistlik kütipolk (endine 5. eesti kommunistlik kütipolk).


6. laskurdiviisi koosseisust eraldati eesti kommunistlik kergesuurtükiväedivisjon, eesti kommunistliku divisjoni 1. raskepatarei ja 1. eesti kommunistlik ratsapolk (eskadron). Side- ja sapööriüksused laiendati pataljonideks. 6. laskurdiviisi III eesti brigaad nimetati ümber Eesti diviisi I brigaadiks, mille koosseisu kuulusid 1., 2., ja 3.kütipolk.
Käskkirjas märgitud 6. laskurdiviisi 46. polk (ehk 4. Narva kütipolk) faktiliselt eesti diviisi koosseisu ei tulnud ning jäi 6. laskurdiviisi rindelõiku Narva alla. Diviisile allusid ka tagavarapolk ja Revolutsiooniline Kaitsepolk (650 meest). 10. diviisi koosseisust toodi eesti diviisi üle 20. lendsalk. Seoses diviisi moodustamisega koondati selle väeosadesse ka need eestlased, kes seni olid olnud teistes vene väeosades. Maksimaalselt kuulus eesti diviisi 8500 meest, neist umbes 400 suurtükiväelast.
.
1. Eesti Kütidiviisi juhatus ja polgud tuli formeerida Venemaa Nõukogude Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu 13. novembri 1918.a. käskkirjas nr 220 määratud koosseisude järgi.
Nimetatud käskkirjas oli küti-(laskur)diviisi ettenähtud koosseis järgmine: 3 kütibrigaadi, 1 ratsarügement, 1 suurtükiväebrigaad, 1 inseneripataljon, 1 sidepataljon, väliambulants, veterinaarteenistus, hospidal ning lennuüksus. Diviisi ettenähtud koosseisus pidi olema 1657 komandöri ning 56 668 meest, lisaks 24 338 hobust, 382 kuulipildujat ja 116 suurtükki.

Iga kütibrigaad pidi koosnema 3 kütipolgust, 1 suurtükiväedivisjonist, 1 sapööriroodust (361 meest), juhtkonnast ning vooriroodust. Kokku pidi kütibrigaadis olema 11 000 meest, 1700 hobust, 144 kuulipildujat, 18 miinipildujat, 8 haubitsat ja 14 suurtükki.
Suurtükiväebrigaadi koosseisus oli ettenähtud 3 kergesuurtükiväedivisjoni, 1 mortiiri-haubitsadivisjon ja 1 raskesuurtükiväedivisjon.

Igas kütipolgus oli ettenähtud 3 pataljoni (igas pataljonis 3 roodu jalaväge ja kuulipildujarühm), miinipildujakomando, kuulipildujakomando, varustuskomando, sidekomando, ratsaluurekomando, meditsiiniüksus, veterinaarüksus, sapöörikomando, keemiakomando, polgukool ning juhtkond. Kütipolgu ettenähtud kooseisus oli 106 komandöri, 3581 meest, 36 kuulipildujat ja 6 miinipildujat.

Sellist koosseisu ei saavutanud reaalselt mitte ükski laskurdiviis. Enamjaolt koosnesid laskudiviisid 10 000-15 000 (mõned isegi 3000-4000) mehest, 50-150 kuulipildujast, 18-46 suurtükist. Tihti koosnesid laskuriviisid hoopis kahest brigaadist, nagu ka Eesti kütidiviis. Kuni 1. märtsini 1919 kandsid eesti polgud veel endisi numbreid (52, 53, 54) ning 3. Võru polk kuni 1. aprillini, mil teda juba operatiivdokumentides hakati nimetama 5. eesti polguks

Märtsi lahingud 1919.

Märtsi algul 1919 läks Punaarmee Lõuna-Eestis pealetungile Võru-Tartu suunas. 12. märtsil hõivasid eesti kütidiviisi osad ( Viljandi ja Tallinna kütipolk) Petseri. 14. märtsil vallutas Tartu kütipolk 1. kergesuurtükipatarei toetusel Vastseliina mõisa. Viimasest põhjas jõudsid Pihkva grupi väed Orava-Veriora-Räpina joonele, lõunas aga Läti punaväe Aluksne grupi väed Vasteliina-Rõuge joonele. Eesti koondas reservid ja vallutas 29. märtsil Petseri tagasi. Punaarmee suruti lähtepositsioonidele tagasi ning sõjategevus vaibus.

Eesti Punaarmee koosseisu kuulus 26. aprilli 1919 seisuga:
Pihkva väegrupis 11 757 tääki, 374 mõõka, 58 suurtükki, 356 kuulipildujat, 22 mortiiri, 4 soomusautot, 3 soomusrongi, 9 lennukit, 4615 hobust ning 25 749 meest.
Marienburgi väegrupis 7594 tääki, 387 mõõka, 40 suurtükki, 184 kuulipildujat, 1 mortiir, 1 soomusauto, 2 soomusrongi, 5 lennukit, 4722 hobust ning 15 590 meest.
Kokku oli Eesti Punaarmeel rindel 19 351 tääki, 761 mõõka, 98 suurtükki, 540 kuulipildujat, 23 mortiiri, 5 soomusautot, 5 soomusrongi, 14 lennukit, 9337 hobust ning 41 339 meest.
Aprilliks 1919 oli eesti kütidiviis formeeritud ning ta asus täitma lahingülesandeid. Kütidiviisi kuulusid 1., 2., 3., 5. ja 6. polk, 4. Narva kütipolk (endine 46. polk) jäi Narva rindelõiku. Pihkvas paiknes veel Eesti Revolutsiooniline Kaitsepolk 300 täägiga ning tagavarapataljon.

1919. a. kevadlahingud.

Aprillis 1919 korraldas Punaarmee Lõuna-Eestis teise pealetungi. Selleks allutati Eesti suunas tegutsevale armeele ka Läti Punaarmee Aluksne grupeering, mis alustas pealetungi 17. aprillil, vallutades Rõuge-Haanja piirkonna. 24. aprillil jõudsid Punaarmee üksused, sealhulgas 5. Võru kütipolk mõne kilomeetri kaugusele Võru raudteejaamast. Eesti armee suutis koondada reserve ning läks vastupealetungile, surudes Punaarmee tagasi Rõuge-Haanja liinile.

Eesti kütidiviis asus mais 1919 kaitsejoonel Pihkva rajoonis järgmiselt: Traitsa-Mitkovitsa vahel 1. Tallinna kütipolk, Pasina-Gora vahel 2. Viljandi kütipolk, Novaja-Derevnja juures 3. Tartu kütipolk. Irboska küla juures oli varus 6. eesti kütipolgu 200 meest, kes jagati teiste polkude vahel. Petseri – Pihkva vahel oli eesti küttidel 1956 meest, 27 kahuri, 51 kuulipilduja ja 1 soomusrongiga. 5. Võru kütipolk asus hoopis Käärakul Võrus ning 12. mail oli viidud Põhjakorpuse vastu Teesuusse kaitsele 4. Narva kütipolk.

20. mail algasid läbirääkimised eesti kütidiviisi komandöri L. Ritti ja I brigaadi komandöri A. Aintsi ületulekuks Eesti armee poolele. Kohtumised Eesti armee esindajaga toimusid kolmel korral ning lepiti kokku plaanis, millega taheti
vangistada ainsa hoobiga kogu Punaarmee Pihkva grupp 12 000 mehega, sealhulgas ligi 4000 eesti kütidiviisi võitlejat.
24. mail hommikul asus Eesti armee rünnakule Petseri ja Pangevitsa vahelises lõigus. Eesti kütidiviisi tervikuna vangi ei õnnestunud võtta. Vangi langes Tallinna polgust ja inseneriroodust umbes 600 meest. Üle tulid diviisikomandör L. Ritt, brigaadikomandör A. Aints ja brigaadi staabiülem Maasik. Eesti kütidiviisi I brigaadi üksused jäid täielikult ilma igasuguse operatiivse juhtimiseta, katkes side armee ja laskurdiviiside vahel, mis tõi kaasa üleüldise koordineerimatuse. Iga üksus rindel taganes enda komandöri äranägemise järgi.
Tallinna polgu riismed taganesid üle Velikaja, Viljandi polk ja 4. patarei tegid 180 kraadise pöörde ja taganesid ka Velikaja taha ning Tartu kütipolk ja 1. patarei taandusid kaitselahinguid pidades Pihkva taha. Reservist toodi kiiruga 6. eesti kütipolk Eesti armee rünnakut pidurdama, kuid tõmbus peale lühikest lahingut tagasi. Petseri vallutati tagasi 25. mai õhtuks ning kogu operatsiooniga sai Eesti armee ligi 2000 vangi .

26. maist 1919. a. viidi Viljandi ja Tartu kütipolk ning 1. suurtükiväedivisjon üle 10. laskurdiviisi operatiivalluvusse, mis oli tingitud usaldamatusest.

1. juuni 1919. a. seisuga oli 1. Eesti Kütidiviisi koosseis järgnev:

juhtkond mehi tääke kuulipildujaid miinipildujaid hobuseid
1. kütipolk 25 519 318 4 1 143
2. kütipolk 42 783 404 17 5 235
3. kütipolk 58 1019 698 10 3 88
4. kütipolk - - - - - -
5. kütipolk - - - - - -
6. kütipolk 32 324 213 11 2 76
1. ratsapolk - - - - - -

- andmed puuduvad
3. juunil 1919 likvideeriti Eesti Punaarmee juhatus ning üksused moodustasid 7. armee põhjagrupi.
Kuna Eesti vallutamiseks puudusid väljavaated, teatas Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu 5. juunil 1919. a., et lõpetab oma tegevuse.

Kütidiviisi ümberformeerimine kütibrigaadiks.

9. juunil 1919 formeeriti 1. Eesti kütidiviis ümber Üksikuks eesti kütibrigaadiks. Ümberformeerimise direktiivis märgiti, et eesti brigaadi tuleb edaspidi kasutada ühte või teise rindelõiku antava võitlusüksusena. Brigaadikomandöriks nimetati J. Palvadre. Ümberformeerimine oli tingitud polkude väikesest koosseisust ning piiratud võimalusest neid täiendada, samuti ka 6. kütipolgu väikesest kooseisust ja piiratud lahinguvõimest. Ka 4. Narva kütipolk ei saabunud eesti diviisi koosseisu, vaid jäi 6. laskurdiviisi juurde Narva rindele.
20. juunil 1919. a. käskkirja nr 28 kohaselt kuulusid eesti brigaadi koosseisu 1., 2., 3., 5. ja 6. eesti kütipolk, suurtükiväe juhatus, 1. eesti kommunistlik ratasapolk (nimetati hiljem ümber üksikuks ratsadivisjoniks), 1., 2., 3., 4. ja 5. eesti kergepatarei, varustusosakond, inseneripataljon, sidepataljon, inseneriväe ja suurtükiväe varustusosakond, poliitosakond, välikontroll, rahandusosakond, tribunal ja teised abiteenistused. 4. Narva kütipolk muudeti uuesti 46. polguks ja liideti 6. laskurdiviisi uuestiformeeritud 46. polguga. Eesti diviisi lahingulõik anti üle 10. laskurdiviisile ja asuti brigaadi formeerimisele.

Juunis 1919 võitlesid eesti kütibrigaadi üksused Pihkva piirkonnas ülestõusnute ja valgete üksuste vastu.
5. juulil 1919 saabus 1. eesti ratsapolk 15. armeest Dno jaama ja läks eesti brigaadi käsutusse. Ratsapolgu kahes divisjonis oli kokku 319 meest, neist 23 komandöri, 5 luulipildujat, 286 hobust ja 1 37,5 mm suurtükk. Varsti formeeriti ratsapolk ümber üksikuks ratsadivisjoniks, mille koosseisu kuulusid kaks eskadroni ja 1 ratsa-kuulipildujarühm.

8. juulil 1919 alustas rünnakut Pihkvale 10. diviisi (9785 meest) jõududest 7. kütipolk ja üksik-eesti kütibrigaad. Eesti väeosadesse kuulus 1954 tääki, 168 mõõka, 54 kuulipildujat ja 10 suurtükki. Kokku oli 1., 2. ja 3. kütipolgus ja ratsapolgus 3787 meest, 5. kütipolgu koosseisu pole teada ning 6. kütipolk oli likvideerimise järgus.
Pealetung oli edukas ning 18. juuliks 1919 jõuti 10-12 km kaugusele Pihkvast. 16. juulil toodi 5. Võru kütipolk Ostrovi vägedegrupi kooseisust üle eesti brigaadi. Siis koondas Eesti armee oma reservid ning Punaarmee pealetung peatati.

Peale juulilahinguid oli eesti kütibrigaadi kooseisus 4865 meest (ilma staabi ja abiteenistuseta), kelledest aktiivseid tääke ja mõõku 2825, suurtükiväelasi 675. 5. kütipolgu kooseisus oli 716 meest, 57 kuulipildujat, 17 suurtükki ning 9 miinipildujat.
Juulis 1919 likvideeriti 6. eesti kütipolk, tema isikkoosseis avati teiste brigaadi üksustesse.

16. augustil 1919 alustasid Punaarmee üksused uut pealtungi Pihkvale. Eesti brigaadi üksustest asusid ründeteravikus 2. ja 5. kütipolk, äärtel 1. ja 3. kütipolk ning ratsapolk ründeteraviku taga. Eesti armee ja vene valgete üksused hakkasid taganema.

25. augustil 1919 vallutas Punaarmee Pihkva, kuid ei tunginud enam Eesti piiresse. Need lahingud olid viimased, millest võttis osa eesti kütibrigaad. Pärast Nõukogude Venemaa rahuettepanekut viidi brigaad Dvinski (Daugavpilsi) alla.
28. augustil 1919 vahetati eesti brigaadi üksused 10. laskuridiviisi üksuste poolt välja ning saadeti alates 30. augustist 1919 Dvinski alla 4. laskurdiviisi operatiivalluvusse.
4. septembriks 1919 olid kõik brigaadi üksused (1., 2., 3. ja 5. kütipolk, ratsadivisjon ning 1. ja 2. eesti patarei) paigutatud lahingupositsioonidele. Brigaai pidi kaitsma Dvinski linna sillapead Dvinaa vasakul kaldal. Olukord Dvinski 5 km rindelõigul oli raske, üritati peatada poola armee pealetungi. Peale Pihkva lahinguid oli eesti brigaad varustuse osas väga viletsas seisus.
4. septembril 1919. a. alustasid poola üksused pealetungi Dvinski vallutamiseks, kuid löödi 1. ja 3. kütipolgu poolt tagasi. Samas ei õnnestunud eesti kütibrigaadi 6. septembri vasturünnak Kalkunõ jaama vallutamiseks.
Kuni 27. septembrini 1919. a. pidas eesti kütibrigaad kohaliku tähtsusega lahinguid, vallutades külasid ja siis jälle taganedes.
Keskmiselt oli kütipolkudes 500-600 aktiivset tääki ning kaotused olid väikesed. Üksiku ratsadivisjoniga liideti 1. Petrogradi ratsapolgu marsieskadron ning moodustati jälle 1. eesti ratsapolk.
17. septembri 1919. a. seisuga üksikus eesti brigaadis 2188 tääki, 266 mõõka, kokku 5147 meest, 75 kuulipildujat ja automaati, 12 suurtükki (peale 4 Pihkva piirkonda jäänud 4. patarei suurtüki).
20. septembril 1919. a. nimetati Üksik Eesti Kütibrigaad ümber 1. Üksikuks Kütibrigaadiks. Tegelikult ületasid eesti brigaadi üksuste koosseisud tunduvalt ettenähtud üksikule brigaadile ettenähtud koosseise. Siiski otsustas 15. armee ülem juhatus vähendada üksikut eesti brigaadi tavalise brigaadi koosseisuni. Selle otsusega ei nõustunud eesti brigaadi juhtkond ning asi anti otsustada Venemaa Nõukogude Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogule Moskvas.
27. septembril 1919. a. algas poola armee suur pealtung Dvinski vallutamiseks. Peale ettevalmistavat suurtükituld, millega katkes side eesti brigaadi üksuste vahel, tulid poolakad pidevalt tankide toetusel rünnakule. Esimene rünnak 5. kütipolgu piirkonnas löödi tagasi, kuid poola armee asus nüüd kõigi jõududega ründama kogu brigaadi rindelõigu ulatuses murdes läbi 3. Taru kütipolgu lõigu ja sundides seda üle Dvinaa paremale kaldale taganema. 5. kütipolgu 1. pataljon kaitses mitu tundi sildasid, 2. kütipolk läks täägirünnakule, kuid löödi tagasi. Kuna poola armee tõi reserve juurde, oli eesti kütibrigaad sunnitud lõpuks taganema üle jõe, kuid Dvinski linn jäi Punaarmee kätte.
27. septembri 1919. a. lahinguga kandis kõige suuremaid kaotusi 3. Tartu kütipolk, kaotades ligi 400 meest. Samuti oli suured 1. ja 2. kütipolgu kaotused. Kõige väiksemad kaotused oli 5. Võru kütipolgul, millel 4. oktoobril oli rivis 533 meest.

1919. a. septembri lõpus võttis Venemaa Nõukogude Vabariigi Revolutsiooniline Sõjanõukogu vastu otsuse muuta eesti kütibrigaad taas kahebrigaadiliseks eesti kütidiviisiks. Brigaad vahetati 4. laskurdiviisi vägede poolt välja, koondati 1. oktoobriks 1919 Rušonõ jaama piirkonda ning viidi Läänerinde reservi puhkusele ja ümberformeerimisele.
5. oktoobril 1919. a. saadeti eesti brigaadi üksused (1., 2., 3. ja 5. kütipolk, brigaadi staap ja suurtükiväe juhatus, siderood, komandandi komando ning relvade kogumise komando) hoopis Lõunarindele Denikini vägede vastu. 1. eesti ratsapolk viidi 10. laskurdiviisi käsutusse Leningradi piirkonda Judenitši pealetungi peatama. Seal asus juba 4. eesti patarei.

Eesti brigaad paiknes 14. oktoobril 1919. a. Brjanski-Orjoli raudteeliinil Hotõnetsi jaama piirkonnas. Saabus ka kauaoodatud täiendus Kesk-Venemaalt mobiliseeritud meeste näol.
Oktoobri algul 1919. a. muudeti eesti brigaad taas kütidiviisisks, mille koosseisu kuulusid 1., 2., 3. ja 5. kütipolk, eesti ratsapolk, suurtükiväe valitsus, 1., 2., 3. ja 4. eesti patarei, side ja sapöörirood ning muud teenindusüksused. Samuti toodi eesti ülemjuhataja 5. oktoobri 1919. a. korraldusega kütidiviisi koosseisu 86. laskurpolk ja 1. Petrogradi polk. Need polgud allusid esialgu diviisile ainult operatiivselt, kuid novembri algul 1919 lülitati need diviisi kooseisu ja nimetati ümber: 1. Pertogradi polk 4. eesti polguks ja 86. laskurpolk 6. eesti polguks. Eesti kütidiviisi kooseisus ei olnud ainult ratsapolku ja 4. eesti patareid, mis asusid Läänerindel.
Peale ümberformeerimist oli eesti kütidiviis 15. oktoobriks 1919. a. lahinguvalmis ning läks Lõunarinde juhata alluvusse eesmärgiga vallutada Denikini vägede käest Orjol.

20. oktoobri 1919. a. hommikul alustasid eesti kütidiviisi üksused pealetungi Orjolile. Löögigruppi määrati 5. eesti kütipolk, keda toetasid soomusautod ja suurtükivägi. Diviisi parempoolse lahingulõigu koosseisu kuulusid II brigaadi juhtimise all 4. (endine 1. Petrogradi) kütipolk ja 2. eesti kütipolk, 3. eesti patarei 3 suurtükiga. Vasakpoolse lahingulõigu koosseisu kuulusid I brigaadi juhti ise all 5. ja 6 (endine 86.) kütipolk, 1. ja 2. eesti patarei ning soomusautosalk nr 22. Reservi jäid 1. ja 3. kütipolk.
Peale 4-5 tundi kestnud lahingut murti vaenlase vastupanu ning diviisi üksused, sealhulgas esimesena 5. Võru kütipolk, sisenesid Orjoli. Peale Orjoli sisenemist saadeti eesti kütidiviis Lõunarinde reservi.

22. oktoobril 1919. a. alustasid vene valgete väed pealetungi Orjoli tagasivallutamiseks. Rünnaku tõrjumiseks asus vastupealetungile eesti kütidiviisi 5. Võru polk ja 4. kütipolk ning peeti mitmeid vihaseid lahinguid Orjoli piirkonnas külade vallutamiseks.
25. oktoobril 1919. a. viidi eesti kütidiviis üle 13. armee koosseisu ning alustas pealetungi vaenlase kagu suunas tagasipaiskamiseks. Eesti kütidiviisile allutati 9. laskurdiviisi II brigaad (76., 77. ja 78. laskurpolk). Diviisi parempoolsesse lahingulõiku kuulusid 2. ja 3. kütipolk (kummaski 2 pataljoni) ning 3. eesti patarei (3 suurtükki); keskmises lahingulõigus 1. ja 6. eesti polk (kummaski 2 pataljoni) ning 1. ja 2. patarei (7 suurtükki); vasakpoolne lahingulõik 77. ja 78. laskurpolk (6 pataljoni) koos suurtükiväeosadega ning diviisi reservi jäid 4. ja 5. eesti kütipolk ning 76. laskurpolk. Ägedad lahingud kestsid kuni 30. oktoobrini 1919. a., mil diviisi üksused jõudsid ettenähtud Troitskoje-Stepnuška-Barõkova-Glebova küla joonele ning loeti Punaarmee Orjoli-Kurski operatsiooni osa lõpetatuks.

1. novembri 1919.a. hommikul alustasid eesti kütidiviisi osad uuesti pealetungi Maloarhangelski linna suunas ning Ponõri jaama piirkonda. 10. novembriks 1919. a. oli vene valgete rinne murtud ning eesti diviis sai ülesandeks vallutada Kursk.
17. novembril1919. a. alustasid kütidiviisi üksused pealetungi Kurski vallutamiseks. Rünnakust võtsid osa parempoolses rindelõigus 1., 5. ja 6. eesti polk ja 1. eesti patarei ning vasakpoolses lõigus 2., 3. ja 4. kütipolk 3. patarei toetusel. 18. novembri ööl murdsid eesti kütid Kurskisse sisse ning vallutasid linna. Eesti kütidiviis jätkas vaenlase jälitamist piki Kurski-Belgorodi maanteed, linna jäi 5. Võru polk garnisoniteenistusse.







Veebruari algul 1920 suunas 13. armee eesti kütidiviisi II brigaadi Mahno üksuste vastu. II brigaad asus Pologi-Tokmatshka-Vassiljevka-Kirillovka rajoonis. Brigaad koosnes 5. Võru, 6. (endine 86.) ja 4. (endine 1. Petrogradi) kütipolgust.
1920. a. veebruaris asusid Denikini väed pealetungile. Krimmi saadeti neile vastu ka eesti kütidiviisi I ja III brigaad. II brigaad koos 3. laskurdiviisi 19. polguga määrati 13. armee reservi ja saadeti Orehov-Gaitshuri jaama-Guljai Polje joonele Mahno väeosade vastu.
8.-25. märtsini 1920. a. olid eesti kütidiviisi I brigaadi väeosad (sh Viljandi kütipolk) pidanud raskeid lahinguid Perekopi kindlustatud positsiooni vallutamiseks.

Punaarmees võitles umbes 6000 eestlast, kellest langes umbes 2000.

Lahingutee:
Märts – august 1919 Narva, Tartu, Võru ja Pihkva.
August – september 1919 kaitselahingud Daugava jõe joonel.
Seejärel siirduti Lõunarindele.
Pealetungil oktoobris 1919 Orjoli all, novembris 1919 Kurski all, detsembris 1919 Belgorod, Izjum, jaanuaris 1920 Berdjansk, Mariupol.
Jaanuar – veebruar 1920 Mahno vägede vastu.
Veebruar – märts 1920 Perekopil Denikini vägede vastu.
Diviis saadeti laiali 14. märtsil 1920. Edelarinde kärkkirja põhjal arvati eesti kütidiviis 46. laskurdiviisi koosseisu ning I brigaadi staap, 1. ja 3. eesti polk viidi üle Ukraina Nõukogude Tööarmeesse. II brigaadi polgud liideti 46. laskurdiviisi 136. brigaadi koosseisu, sealhulgas 5. Võru kütipolk 408. laskurpolguga. Üksused võitlesid hajutatult märtsis 1920 Wrangeli vägede vastu Krimmis ning hiljem Ukrainas.


1. Eesti Kütidiviis
(01.03.1919-14.03.1920 1. eesti kütidiviis, 16.06.1919-05.10.1919 eesti üksik-kütibrigaad ja 1. eesti üksik-kütibrigaad)

Diviisikomandörid:
Leonard Ritt (veebruar – mai 1919)
Jakob Palvadre (mai 1919 – veebruar 1920)
J. Sablin (veebruar – märts 1920)

Brigaadikomandörid:
August Aints (märts – mai 1919 I brigaadi komandör)
Nikolai Riuhkrand (veebruar – märts 1920 I brigaadi komandör)
Andrei Põld (veebruar – märts 1920 II brigaadi komandör)
Eduard Teiter ( veebruar – märts 1920 diviisi staabiülema abi ja I brigaadi komandör)
August Lillakas (veebruar 1920 II brigaadi komandör)

Diviisikomissarid:
M. Laius? (mais 1919)
Aleksander Reimets
Ivan Tamm

Brigaadikomissarid:
J. Alkrat (mais 1919 I brigaadi komissar)
Aleksander Jea (1919 aastast I brigaadi komissar)
Johannes Mahmastal (oktoobrist 1919 II brigaadi komissar)


1. Tallinna Eesti Kommunistlik Kütipolk

Polgukomandörid:
Leonard Ritt (august-detsember 1918);
B. Hanson (-mai 1919);
Voldemar Puss (
Rudolf Stockberg (jaanuar 1920-);

Polgukomissarid:
Aleksander Muda (august 1919-);

Pataljonikomandörid:
Jakob Palvadre (mai-september 1918 1. pataljoni komandör);
Elmar Tinn (juunis 1918 1. pataljoni komandör, kui J. Palvadre määrati Lääne-Uraali rinde juhatajaks);
August Männioks (september 1918 1. pataljoni komandör);
Karpa (mais 1919 1. pataljoni komandör)
August Käärik (oktoober 1919 2. pataljoni komandör);

Pataljonikomissarid:


13. märtsil määrati eesti väesalk Punaarmee Petrogradis moodustava 1. korpuse koosseisu ning 13.03.1918 on esimese eesti kommunistliku väeosa (Eesti Kommunistlik Salk) moodustamise päev. Väesalgaga liitusid paljud Eestist evakueerunud enamlased ning ka Smaolnõis asunud Tartu Nõukogude väesalk.
20. märtsil 1918 väesalk reorganiseeriti ja nimetati ümber Eraldi Eesti Kommunistlikuks Pataljoniks, mida mitteametlikult nimetati Üksikuks Tallinna Eesti Kommunistlikuks Pataljoniks. Sel ajal koosnes pataljon kahest kütiroodust ja kuulipildujakomandost.
Pataljonist kujunes distsiplineeritud väeosa, millele usaldati Smolnõi kaitsmine. Kuna Smolnõi ruumid jäid kasvavale üksusele väikseks, paigutati pataljon ümber Tsarskoje Seloo kasarmutesse, kuhu jäädi kuni rindele saatmiseni 1918. a. aprillis saadeti pataljonist üks rood A. Männioksa juhtimisel Soome piirile appi ümberpiiratud soome punakaardisalgale ning pöördus peale ülesande täitmist tagasi PetrogradI 11. mai 1918. a seisuga kuulus pataljoni 782 meest.
31. mail 1918. a. suunati Tallinna pataljon, mille koosseisus oli ligemale 1000 meest, Idarindele. Pataljon koosnes neljast kütiroodust, kuulipildujakomandost, ratsaluure- ja jalaluurekomandost, sidekomandost, sapöörikomandost ja majandusosakonnast. Pataljonikomandör oli Jakob Palvadre. Petrogradi jäi maha eesti tagavararood ning jätkus meeste värbamine.
8. juunil 1918. a. jõudis Tallinna pataljon Ida-(Uraali) rindele JekaterinburgI Juba esimestes lahingutes näidati kõrgeid lahinguomadusi.
Pärast 13.-15. juulini 1918. a. toimunud VK(b)P eesti sektsioonide konverentsi loodi augustis Petrogradis Punaarmee Eesti Kütivägede Sõjaväelaste Nõukogu, mille esimeheks sai J. Sihver, mis asus koordineerima eesti väeosade formeerimist. Kõigepealt formeeriti 1. Tallinna kütipolk, mille 1. pataljoniks arvati juunis Idarindele saadetud Tallinna kommunistlik pataljon. Petrogradi jäänud tagavararood muudeti nüüd 1. Tallinna polgu varurooduks. Septembri lõpul oli 1. Tallinna polgus (koos 1. pataljoniga) 1008 meest.
18. oktoobril eraldas 1. Tallinna polk oma koosseisust 363 meest loodavasse 2. Viljandi polku ja suurtükiväedivisjoni ning siirdus siis tervikuna (2. pataljon, komandod ja staap) 1. pataljonile järele, Idarindele, kus ühineti polguks Kunguri linnas.
25. novembril 1918. a. asus 1. Tallinna kütipolk teele Narva, kuhu jõudis 2. detsembril. Polgu kooseisus oli 850 meest ja 15 kuulipildujat.




2. Viljandi Eesti Kommunistlik Kütipolk

Polgukomandörid:
Eduard Teiter (september 1918-veebruar 1919);
Karl Kanger (märts 1919-);

Polgukomissarid:
Aleksander Jea (september 1918-veebruar 1919);
Gustav Moosberg (veebruar 1919-);
Arnold Tiisman (märts 1920-lõpp)

Pataljonikomandörid:
Karl Kanger (september 1918-veebruar 1919 1. pataljoni komandör);
Jaan Jürisson (september 1918- 2. pataljoni komandör);
I. Blatt (aprill 1919 2. pataljoni komandör);
Abel (mais 1919 1. pataljoni komandör);

Pataljonikomissarid:

1918. a. oktoobris algas 2. Viljandi kütipolgu formeerimine. Jamburgis (1. pataljon) ja Petrogradis (2. pataljon). 18. oktoobriks 1918.a. oli polgus vaid 60 meest. Siis saadi aga 1. Tallinna polgust 263 meest ja
22. novembril 1918. a. kuulus Viljandi kütipolgu 1. pataljonis 290 ja 2. pataljonis 440 meest, kokku polgus 730 meest, kuulipildujakomando 9 kuulipildujaga ja ratsaluurekomando.

Võttis osa lahingutest Narva all 1918. a. novembris

Veebruar 1919 oli Petseri piirkonnas.
Mais 1919 kuulus Viljandi kütipolku 800 meest.
3. märtsil 1920 koosseis 130 meest Perekopi rindel Filatovo küla juures.

3. Tartu Eesti Kommunistlik Kütipolk

Polgukomandörid:
A. Janovski (mai-detsember 1918);
August Lillakas (detsember 1918-veebruar 1920);

Polgukomissarid:
Anson (mai 1918-);

Pataljonikomandörid:
Artsõbašev (august 1918 1. pataljoni komandör);
Vassiljev (september 1918 2. pataljoni komandör);
August Lillakas (oktoober-detsember 1918 1. pataljoni komandör);
Ulrich (jaanuar 1919 pataljoni komandör);

Pataljonikomissarid:

Peale Bresti rahulepingut ühinesid mais 1918. a. Jamburgis Tartu-Putilovi partisanisalgaga Eestist väljataganenud Narva ja Rakvere punakaardisalgad August Lillakase juhatusel ning üksus nimetati ümber Tartu-Putilovi pataljoniks. Mitmetest väikestest Jamburgis asuvatest salkadest moodustati Jamburgi pataljon. Nendest kahest pataljonist formeeriti 29. mail 1918. a. Gatshinas 5. Tartu-Jamburgi polk. Polku kuulus 2 kolmeroodulist pataljoni, ratsaluure-, kuulipilduja-, side- ja majanduskomando. Augustis 1918. a. nimetati ta ümber 15. Tartu polguks.
Augustis 1918. a. algas Jamburgi ümbruses ülestõus enamlaste vastu. Mäss suruti Tartu kütipolgu ja Narva kommunistliku pataljoni poolt maha ning liidrid hukati.
1918. a. augusti lõpus saadeti Tartu kütipolk Põhjarindele Arhangelski alla, kus võideldi Briti ja Prantsuse üksustega. Oktoobris 1918. a. kuulus Tartu polgu koosseisu 934 meest, 4 miinilidujat ja 6 kuulipildujat.
Tartu kütipolk võitles kuni 18.-19. novembrini 1918 . a. Põhjarindel ning saadeti siis Jamburgi.
23. novembril 1918. a. koondus Tartu kütipolk Jamburgi. Polgu kahte pataljoni kuulus 1400 meest, 19 kuulipildujat ja 6 miinipildujat.

Autasud:
29.05.1918 August Lillakas Punalipu orden


4. Narva Eesti Kommunistlik Kütipolk

Polgukomandörid:

Polgukomissarid:

Pataljonikomandörid:
August Peis (september 1918- 1. pataljoni komandör);

Pataljonikomissarid:

1918. a. mai alguseks oli Jamburgis Narva partisanisalgas 1109 meest ning neist moodustati esialgu Narva pataljon, seejärel 14. Narva polk, mis liideti Gatshina (hilisema 3.Petrogradi) diviisi koosseisu. Esialgu koosnes Narva kütipolk ainult ühest pataljonist ja kuulipildujakomandost.
Augustis 1918. a. võeti osa Jamburgi piirkonnas alanud ülestõusu mahasurumisest.

Oktoobri algul 1918.a. lähetati 14. Narva polgu 1. pataljon Põhjarindele Arhangelski suunas võitlema Briti ja Prantsuse üksuste vastu. Narva pataljon vallutas võideldes Šenkurski linna.
Novembri lõpus 1918. a. formeeriti pataljon ümber 156. kütipolguks ning polgus olevad eestlased saadeti Petrogradi tagasi, kus nad määrati uude 46. Narva kütipolku. Viimane oli samuti 14. Narva polgu järglane. Kui polgu 1. pataljon saadeti rindele, jäi 2. pataljon Gatshinasse. Talle formeeriti juurde uus 1. pataljon ja 29. oktoobril 1918. a. nimetati 14. Narva polk ümber 46. kütipolguks. Eestlasi oli selle polgu 1. (endises 14. Narva polgu 2.) pataljonis.
(156. polku jäänud viimased eestlased saadeti 1919. a. suvel Eesti rindele 46. kütipolku.)
23. novembril 1918. a. kuulus 46. Narva kütipolgu kooseisu 1400 meest ja 14 kuulipildujat.



5. Võru Eesti Kommunistlik Kütipolk

Polgukomandörid:
A. Männioks (detsember 1918-);
Nikolai Riuhkrand (august 1919-);

Polgukomissarid:
Mihkel Kuulbach (detsember 1918-);


Pataljonikomandörid:
J. Evert (detsember 1918- 1. pataljoni komandör));
Aleksei Heints (jaanuar 1919-2. pataljoni komandör);
F. Teder (augustis 1919-);
F. Nurmberg (augustis 1919-);
Adolf Muuk (3. pataljoni komandör);

Pataljonikomissarid:


27. detsembril 1918. a. formeeriti Võrus 3. (alates 15.03.1919 5.) eesti kommunistlik kütipolk.
15. jaanuariks oli moodustatud kaks täiekoosseisulist pataljoni ning alustati kolmanda formeerimisega. 26. jaanuaril 1919 kuulus polku 876 meest ning 1. veebruariks 1100 meest.


6. Eesti Kommunistlik Kütipolk

Polgukomandörid:
Voldemar Puss (veebruar 1919-);

Polgukomissarid:

Pataljonikomandörid:

Pataljonikomissarid:

Kui Punaarmee üksused hakkasid Lõuna-Eestist taganema, kuulutati välja mobilisatsioon.
14. veebruaril 1919. a. formeeriti Staraja Russas (hiljem Luugas) 5. (alates 15.03.1919 6.) eesti kommunistlik kütipolk. Formeeritavale kütipolgule pani aluse madruste dessantsalgaga liitunud umbes 80 vabatahtlikku. Madrused läksid endistele teenistuskohtadele tagasi.
25. aprillist 1919 kuulus 6. kütipolk eesti kütidiviisi II brigaadi koosseisu ning asus pealetungile Ibroska-Petseri raudteest põhjas, kuid löödi tagasi andes suuri kaotusi.
23. mai 1919 kuulus 6. kütipolgu koosseisu 200 meest Luki ümbruses.


1. Eesti Kommunistlik Ratsapolk.

Polgukomandörid:
Jürisson (detsember 1918-);
Sorksepp (detsember 1918-):

Polgukomissarid:
P. Peterson


4. detsembril 1918. a. andis Jaan Anvelt päevakäsu ratsapolgu formeerimise kohta, mille 1. eskadroniks nimetati Tallinna kütipolgu ratsaluurekomando. Väeosale pandi alus 1918. a. juulis Permi linnas kui Tallinna pataljoni ratsaluure komando kaks rühma ühendati pataljoni jalaluure komandoga. Algul oli eskadronis 80 mõõka, ühes majandusosakonna ja töökomandoga üle 100 mehe. See eskadron nimetati hiljem ümber 1. eskadroniks loodavasse 1. eesti ratsapolku.
1918. a. sügistalvel loodi 2. eskadron Narvas ning 3. eskadron ja sapööride komando Rakveres. Hiljem formeeriti veel 4. eskadron ja kuulipildujakomando.
2.detsembril 1918. a. kuulus eesti ratsaeskadroni 120 meest.

1918. a. lõpus kuulus ratsapolgu koosseisu 400 meest, 3 kuulipilduja ja 1 38 mm automaatkahuriga.

Eskadronikomandörid olid J. M. Portsmuth, J. Lemmik, E. K. Viikberg ja Olesk, hiljem Antonov. Komando ülemateks olid Silberg ja J. Lemmik, kelle asemele määrati eskadronikomandöriks A. Kaasik.

1919. a. aprilli lõpus saadeti ratsapolk Marienburgi rindelõiku, kus peeti ägedaid lahinguid.
1919. a. suvel, kui eesti kütidiviis asus võitluses Poola vägede vastas, formeeriti eesti ratsapolgust kaks divisjoni. 1. ratsadivisjoni komandöriks sai J. M. Portsmuth ning 2. ratsadivisjoni komandöriks J. Roman.

1919. a. oktoobri algul saadeti Eesti kütidiviis lõunarindele, kuid ratsapolk saadeti Petrogradi alla Judenitši pealetungi peatama. Peale Oudova vallutamist ja Judenitši rünnaku tagasilöömist saadeti ratsapolk lõunarindele kütidiviisile järele. Ratsapolk paiknes Aleksandrovski linnas.
Veebruaris-märtsis 1920. a. võitles ratsapolk Mahno ülestõusnutega, võideldes Guljai Polje, Vassiljeva, Pologi jt piirkondades.
Aprillis 1920 saadeti ratspolk Perekopi alla Voskressenski külasse, kus polk reorganiseeriti ja viidi üle 8. Punakaskate diviisi.

1. eesti kommunistlikku ratsapolku on autasustatud Pihkva tööliste ja talurahva saadikute poolt punase aulipuga.


Eesti Revolutsiooniline Kaitsepolk

Polgukomandörid:
Karl Sammel (detsember 1918-);

Polgukomissarid:

15. detsembril 1918. a. otsustas Eesti Töörahva Kommuun formeerida kaitseväe asemel tagalas korra kindlustamiseks sõjaväelise väljaõppega revolutsiooni kaitsepolgu (Eesti Revolutsiooniline Kaitsepolk), mille koosseisu arvati ka juba varem loodud raudtee- linna- ja piirikaitsesalgad. Loodava polgu kaader toodi 2. Viljandi kütipolgust, samuti ka vanemates aastates reamehed. 25. detsembri 1918. a. kaitsepolgu käskkirjaga nimetati Revolutsioonilise piirikaitseväe Narva osakond kaitsepolgu 1. pataljoniks, raudtee kaitsevägi nimetati 2. pataljoniks, linnakaitse nimetati 3. pataljoniks ning maakaitse 4. pataljoniks. Polgu koosseisu kuulus veel töörood hobuvooriga, side- ja sanitaarkomando ning puhkpilliorkester.
Polgu koosseisu kuulus 650 meest.
1919. a. jaanuaris taganes kaitsepolk Pihkvasse, kus jäi paiknema Omski kasarmutesse. Pihkvas jätkus kaitsepolgu väljaõpe ning meeste koondamine. Kaitsepolk täitis ühtlasi ka teiste eesti kütipolkude tagavarapolgu ülesandeid, saates rindele täiendust.
1919. a. mais viidi kaitsepolk üle Staraja Russasse, kus jätkas tegevust tagavarapolguna. Hiljem liideti kaitsepolk ametlikult tagavarapolguga ning neist kujunes välja tagavarapataljon, mis kuni likvideerimiseni paiknes Ostaškovis.





Sidepataljon

Pataljonikomandörid:
Neiman

Pataljonikomissarid:
Lindlom

Telefoni-telegraafirood


1. Eesti Kommunistlik Kergesuurtükiväedivisjon

Divisjonikomandörid:
Arno (september 1918-);
Schultsenberg (suvi 1919-);
Paul Leevald (märts 1920-);

Divisjonikomissarid:
R. Vakmann (september 1918-);

18. septembril 1918. a. lõpetasid eesti komandörid (J. Anvelt, J. Sihver, R.Davõdov, A. Krik, P. Leevald, H. Tummeltau, J. Pruun, Neumann ja R. Vakmann) suurtükiväekooli, ning asusid looma Petrogradis1. Tallinna kütipolgu juurde 1. eesti kommunistlikku kergesuurtükiväe divisjoni.
18. oktoobril 1918. a. siirdus divisjoni 1. patarei koos Tallinna kütipolgu 2. pataljoniga Ida- (Uraali) rindele.
Oktoobris-novembris 1918. a. loodi algul Permis ja seejärel Petrogradis eesti raskepatarei kahe 6-tollise suurtükiga.

23. novembriks 1918. a. koondati Narva alla 1. divisjoni 2. patarei koosseisus 150 meest ja neli suurtükki ning raskepatarei kaks suurtükki. Peale Narva vallutamist tegutsesid suurtükipatareid piki Narva-Tallinna raudteed ja maanteed.
1918. a. detsembris saabusid Narva rindelõiku eesti 1. patarei Idarindelt ning 3. patarei Petrogradist. 3. patarei formeeriti osaliselt Rakveres, kuid juba 7. jaanuaril 1919. a. paisati Tapa alla. Kiirelt formeerituna ja lahingukogemusteta kaotas 3. patarei üle Narva jõe taganedes langenuna patareikomandör R. Davõdovi, 26 meest langenutena ning kõik suurtükid ja hobused. Patarei viidi Gatshinasse ümberformeerimisele, kus veebruaris 1919. a. moodustai Harald Tummeltau juhtimisel ka 4. Eesti Kommunistlikku kergepatareid.


Eesti kütidiviisi suurtükiväe ülem oli Heinrich Teder, suurtükiväeülema abi Paul Leevald.


Üles
  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 16 Juul, 2004 19:04 
Eemal
Liige

Liitunud: 10 Juun, 2004 16:02
Postitusi: 899
Asukoht: Tartu või Sinimäe
Üks tore ja pöhjalik ülevaade. :D


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 17 Juul, 2004 13:50 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 04 Mai, 2004 16:36
Postitusi: 1523
Asukoht: Dorpat
Tõesti väga põhjalik materjal. Kas oleks postitaja veel nii lahke ja teataks, nende andmete allika?
Igal juhul - palju tänu postituse eest! :wink:

Tervitustega, ProPatria

_________________
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Juul, 2004 7:44 
Materjale on kogunenud siit ja sealt, eks põhilised ole punane kirjandus, kuid kõrvutades erinevaid materjale, võib punase propaganda välja juurida :)

Remmelgas, J (1959). Igavesti. Kirjastus EMP Stockholm.
Revolutsioon, kodusõda ja välisriikide interventsioon Eestis 1917-1920. (1977). Kirjastus Eesti Raamat, Tallinn.
Eesti Punakaart ja Punavägi kodusõjas (1934).
Nõukogude võimu eest. Veebruari- ja Oktoobrirevolutsioonist Eestis aktiivselt osa võtnute mälestuste kogu. (1957) Tallinn.
Tipner, J. (1953). Eesti töörahva relvastatud võitlus nõukogude võimu eest kodusõja aastail. Tallinn.
Tipner, J (1957). Punaarmee Eesti väeosade võitlusteest. Tallinn.
Laaman, E (1991). Eesti iseseisvuse sünd.
Eesti Vabadussõda 1918-1920. Tallinn.
Grosschmidt, E (1995). Pealuu märgi all. Mälestusi Kuperjanovi partisanide sõjaretkelt.


Üles
  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Juul, 2004 11:02 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 04 Mai, 2004 16:36
Postitusi: 1523
Asukoht: Dorpat
Tänan ammendava vastuse eest!
Oled teinud suure töö neid erinevaid allikaid kõrvutades.
Jõudu Sulle edaspidiseks!

Tervutustega ProPatria

_________________
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 07 Aug, 2004 20:56 
Lugupeetud drachenheim!

Kas Te võiksite palun anda järgneva info allika:

Tsiteeri:
Eesti Punaarmee koosseisu kuulus 26. aprilli 1919 seisuga:
Pihkva väegrupis 11 757 tääki, 374 mõõka, 58 suurtükki, 356 kuulipildujat, 22 mortiiri, 4 soomusautot, 3 soomusrongi, 9 lennukit, 4615 hobust ning 25 749 meest.
Marienburgi väegrupis 7594 tääki, 387 mõõka, 40 suurtükki, 184 kuulipildujat, 1 mortiir, 1 soomusauto, 2 soomusrongi, 5 lennukit, 4722 hobust ning 15 590 meest.
Kokku oli Eesti Punaarmeel rindel 19 351 tääki, 761 mõõka, 98 suurtükki, 540 kuulipildujat, 23 mortiiri, 5 soomusautot, 5 soomusrongi, 14 lennukit, 9337 hobust ning 41 339 meest.


Ette tänades,


Üles
  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 05 Mai, 2005 16:06 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 21 Mär, 2005 16:20
Postitusi: 934
Tere tere,

kui siin juba punastest küttidest jutustamiseks läks, siis mul on kogus olemas päris huvitav ja haruldane rinnamärk. Kes tahab see piilub!

http://www.pilt.ee/view/414389/

:)

_________________
http://eesrindlane.webs.com
http://ensvpreemiad.webs.com


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 06 Mai, 2005 0:09 
Eemal
Liige

Liitunud: 26 Jaan, 2005 11:57
Postitusi: 61
Lahe märk. Kas tohin seda pilti neti-s ..eee.. levitada?
Kuis soovid siis lingiga sinu lehele või sinu (c)


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 03 Sept, 2005 20:55 
Eemal
Liige

Liitunud: 26 Aug, 2005 20:51
Postitusi: 400
Asukoht: Tallinn
Hea ülevaade tõesti. Mind on alati huvitanud, kui palju oli eesti punaküttidest nn kodueestlasi ja palju neist hiljem koju tagasi tuli.Selle kohta on mitmeid legende. Muide, mingite allikate järgi oli veebruaris 1919 8000 eestlasest punakütti.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 04 Sept, 2005 0:06 
Eemal
Liige

Liitunud: 27 Juul, 2005 22:45
Postitusi: 148
Asukoht: Lõuna-Eesti
Drachenheimi eespool asuva pikema ülevaate lõpus on juttu 3.eesti kommunistliku patarei hukkust Narvas 1919a. jaanuaris. Ilmekalt kirjeldab seda juhtumit oma raamatus ``LEEKIDES``sama patarei järgmine komandör Artur Lombak, kes ise sellest veresaunast eluga pääses (Teine osa. Narva-Sevastoopol. Lk.221). Minul õnnestus mainitud raamat möödunud aastal seitsme krooni eest komisjonipoest osta ja soovitan seda lugeda kõigil, keda huvitab eesti punaküttide teema. Elavad lahingukirjeldused! Punapropagandat ka veidi või rohkem, aga teadjamees oskab seda eristada. Raamat on välja antud 1958 aastal ja selles on 403 lehekülge eestlasest punakomandöri mälestusi.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 04 Sept, 2005 11:25 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Apr, 2005 19:05
Postitusi: 55
Asukoht: Tallinn
Ülevaadet Vabadussõjas Eesti vägede vastu tegutsenud Punaarmee üksuste (sealhulgas eesti punaste küttide) juhtidest saab lugeda 2004. aasta Akadeemia 8 numbrist.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Jakob Palvadre
PostitusPostitatud: 01 Dets, 2006 14:30 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 30 Apr, 2006 8:24
Postitusi: 20
Kui ma ei eks siis seisis seltsimees J.Palvadre kuju n-ajal Valga pargis. Teab keegi kuju saatusest?

_________________
SÕJAS ON AEGA ALATI


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Jakob Palvadre
PostitusPostitatud: 01 Dets, 2006 14:35 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 30 Apr, 2006 8:24
Postitusi: 20
Ise küsin ja vastan.

Palvadre, Jakob
1889 - 1936

Jakob Palvadre
15. / 27. IV 1889 Sangaste v. Sangaste khk. - 11. X 1936 Leningrad
18. IX 1991 võtsid kaitseliitlased Valga linnapargist maha Vene kodusõja aegse eesti punase kütidiviisi komandöri Jakob Palvadre kivikuju, mis oli seal seisnud 10 aastat. JP elukäik oli tüüpiline paljudele eestlastele, kes sidusid 1917 oma elutee enamluse ja Nõukogude venemaaga.
JP kasvas üles Sangaste Korijärve küla Kalomatsi (Meiga) keskmiktalu perepojana. Kümnest lapsest kasvas üles kuus teotahtelist ja haridusjanust poega: Rein (1875-1960) - tulevane taluperemees ja seltsitegelane, Jaan (1881-1957) - rahvakooliõpetaja, talunik ja vallavanem, Peeter (1884-1928) - raudteeametnik, Anton (1886-1942) - jurist ja riigitegelane, Jakob - punane väejuht ja ajalooprofessor, Juhan (1892-1977) - gümnaasiumiõpetaja ja koolidirektor.
JP, kes Karula kihelkonnakooli järel Valga linnakoolis õppis, lülitus nagu vennadki aktiivselt revolutsioonilisse liikumisse. Sangaste kihelkonnas oli 1905 üsna tormiline. Suur osa sotsiaaldemokraatliku meelsuse levitamisel Sangastes oli tollastel Riia vaimuliku seminari õpilastel Anton Palvadrel ja Rein Eliaseril (1885-1941). 1906 astus JP VSDTP (enamlaste) Valga organisatsiooni, kus oli noorte organiseerija kuni 1908. Lühiaegse arreteerimise tõttu oli ta 1907 sunnitud linnakoolist lahkuma. Sooritanud rahvakooliõpetaja eksamid, oli ta aasta kodukohas Iigaste vallakooli õpetaja. Sügisel 1909 viibis JP lühikest aega Tartus ja Pärnus, kus töötas ajalehe "Meie Kodumaa" toimetuses. 1910 sai ta koha "Virulase" toimetusse Tallinna, kus aasta lõpul sotsiaaldemokraatlikus tegevuses süüdistatuna vangistati. Viibinud üle aasta eeluurimisvanglas, mõisteti JP 1912 Riias Liivimaa sotsiaaldemokraatide vastu peetud suurprotsessil õigeks. JP kaitsmine sel protsessil oli debüüdiks advokaadina vend Antonile, kes 1907-08 oli ühe 1905 peetud kõne pärast ka ise kaheksa kuud kindlusvanglas istunud. Pärast protsessi võeti JP kohe sõjaväkke ja saadeti Ida-Siberisse sapööriväeossa, kust ta vabanes kevadel 1914.
Kui puhkes I maailmasõda, võeti JP uuesti sõjaväkke. Valitsusvastase enamliku kihutustöö eest kaardiväe sapööripataljonis edelarindel vahistati ta 1916. a. lõpul. Veebruarirevolutsioon vabastas JP trahviroodust ja ta valiti polgukomitee esimeheks. Septembris 1917 saadeti polk rindelt pealinna, kus JP lülitus VSDT(b)P Petrogradi Eesti organisatsiooni tegevusse. Kui Saksa okupatsioonivägede eest Tallinnast evakueerunud enamlased ja punakaartlased märtsi algul 1918 Petrogradi jõudsid, alustati seal neist eesti kommunistliku pataljoni formeerimist, kuhu astus ka JP, kes rindemehena pataljoni komandöriks valiti. JP juhtimisel kujunes Tallinna Eesti Kommunistlik Pataljon distsiplineeritud väeosaks. Suve hakul paisati JP pataljon Smolnõi kaitselt Uurali rindele, tśehhi leegionäride ja valgekaartlaste vastu. Kui Saksa okupatsiooni lõpp Eestis sügisel 1918 selguma hakkas, saatsid enamlased novembri keskpaiku Eestisse teiste enamlike tegelaste seas ka JP, kelle ülesandeks oli relvastatud mässu organiseerimine Tallinnas. Tulemusteta tagasi Venemaale jõudnud, kerkis JP aga jälle eesti punaste kütipolude etteotsa. 20. IV 1919 määrati JP nn. Eesti Punaarmee sõjanõukogu liikmeks ja juunist 1919 Eesti Punase Kütidiviisi (hiljem brigaadi) komandöriks, kellena jõudis Pihkvamaal sõdida ka Eesti Vabariigi sõjaväe vastu. 5. VI 1919 osales ta Eesti Töörahva KOmmuuni kuulsusetul laialisaatmisel. Vene kodusõjas oli JP juhitud Eesti Kütidiviis lõunarindel valgekindral Anton Denikini vastu löögijõuks Orjoli, Kurski, Belgorodi ja Izjumi vallutamisel. JP sõjatee lõppes haigestumise tõttu plekilisse tüüfusesse veebruaris 1920, kuu enne Eesti Kütidiviisi kui rahvusväeosa likvideerimist vastavalt Tartu rahulepingule.
Osaledes 17.-19. IV 1920 Petrongradis peetud VK(b)P Eesti sektsioonide (likvideeriti 1929) konveerentsil, valiti JP taas (esmakordselt parillis 1918) Eesti Keskbüroo liikmeks. 1920-25 tegutses JP, kes 1922-24 paralleelselt Petrogradi ülikoolis ajalugu õppis, ajaloo ja marksismi-leninismi õpetajana Eesti Töörahva Ülikoolis ja Lääne Vähemusrahvaste Kommunistliku Ülikooli Eesti osakonnas. JP esines aktiivselt ajakirjanduses ja avaldas hulga teoseid, nagu "Uuem ajalugu klassivõitluse seisukohalt" (1922), "Imperialistlik sõda" (1924), "Trotskismi alused ja leninism" (1925). JP vaated läksid lahku 1920 asutatud ja kõigi Eesti organiseeritud tööliste esindamisele pretendeeriva EKP tegelaste Jaan Anveldi, Hans Pöögelmanni jt. seisukohtadest. Lahkhelid süvenesid eriti pärast kommunistide mässukatse mahasurumist Eestis 1. XII 1924. Mässus osalenud JP ja nn. fontannikud ehk palvadristid (Peeter Peterson, Artur Vallner, Voldemar Vöölmann) süüdistasid EKP tegelasi blankismis ja nimetasid mässu tantsuks tööliste laipadel. Palvadristidele aga heideti ette lubamatult rahvuslikku hoiakut (rahvusdemokratismi) ja ägedas võimuvõitluses tõrjuti nad 1928. aastaks poliitilistelt juhtkohtadelt eesti organisatsioonides kõrvale.
Sügisest 1924 oli JP valitud Leningradi Riikliku Ülikooli ajaloodotsendiks ja 1927 korraliseks professoriks. 1926 ilmus temalt tõsine uurimus "1905.-1907. a. revolutsioon Eestis". 1928-30 oli JP ülikoolis ühtlasi ajaloo-keeleteaduskonna dekaan ja 1930-31 Ajaloo-Filoloogia Instituudi juhataja. 1931 määrati JP Kommunistliku Akadeemia Leningradi osakonna Ajaloo Instituudi asedirektoriks. 1932 sai ta ajalooprefessoriks ja kateedrijuhatajaks Leningradi Nõukoguliku Ülesehitustöö Instituudis.
Sel ajal katkes "raudse eesriide" tõttu lõplikult side vendadega Eestis. 1921 oli teda Petrogradis teel Moskvasse külastanud vend Anton, I Riigikogu sotsiaaldemokraatliku rühma juht, hiljutine töö- ja hoolekandeminister, tulevane Riigikohtu liige ja Eesti Vabariigi õiguskantsler 1938-40, kes hukkus 1941. a. küüditamise ohvrina Venemaal. Vennad jäid kirjavahetusse kuni jaanuarini 1932, kusjuures A. Palvadre saatis vennale tema palvel Eestis ilmunud ajalooteoseid.
26. V 1936 JP arreteeriti. Teda ja teisi fontannikuid süüdistati ajastuomaselt trotskismis, spionaaźis Eesti vabariigi kasuks ja muudes surmapattudes. 11. X 1936 pandi rahvavaenlaseks tunnistatud JP koos saatusekaaslastega pargasele ja uputati Neevasse. Represseeriti ka tema pere.

_________________
SÕJAS ON AEGA ALATI


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 01 Dets, 2006 18:42 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 01 Dets, 2004 18:53
Postitusi: 1791
Asukoht: Tallinn/Muhu
Palvadre juhitud eestlased olid ka Kroonlinna mässu maha surumas.

_________________
Kas me sellist Eestit tahtsimegi?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 14 postitust ] 

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt