Tervist!
Olen siin veidi ringi vaadanud ja tundub, et see dioraamide värk pakub päris paljudele pinget - mul on mõned traktaadid vene keeles, kindlasti on need paljudele juba tuttavad. Nendes on dioraamide kujundamise alused üsna hästi etappide kaupa välja toodud, eraldi on märgitud n.n. "rusikareeglid", millede vastu ei ole soovitav eksida j.n.e. Kuid kuna just noorematel tegijatel on selle keelega tihtipeale raskusi, siis asetaks küsimuse sel kombel: kas kellelegi võiks huvi pakkuda sama teksti ka eesti keeles lugeda?
Dioraamid
Nonii, esimene osa A.Zavalij dioraamide teemalisest artiklite seriast, mis jooksid läbi mitme M-Hobbi numbri:
No 1 Dioraami kujunduse valik.
Viimasel ajal kirjutatakse mudelialastes spetsialiseeritud väljaannetes üsna palju erinevatest dioraamide valmistamise tehnoloogiatest, kuid seejuures jäetakse mainimata üks üsna oluline moment – dioraami kompositsioon. Kuid dioraam, nagu kunsti sünteetiline alaliik, mis ühendab endas skulptuuri, maalikunsti, arhitektuuri, inseneriteadmisi ja butafooriat, allub samadele üldistele seadustele, mis kunstki. Nende ignoreerimine võib täielikult nullida autori hiiglasliku töö, kutsudes vaatajas vaimustuse asemel esile alateadliku ärrituse.
Distsipliini erinevate komponentide omavahelistest mõjudest ja nendest kunstiteose kujundamisest, s.o. kompositsioonist, õpitakse, ja mitte üks aasta, arhitektuuri- ja kunstiinstituutides, kuid alustada võib kasvõi mõnedest lihtsamatest reeglitest. Neid järgides väldite tüüpilisi vigu, mis riivavad tihtipeale silma ka soliidsetel näitustel ning paljunevad pärastpoole veel ka trükistes.
MITTE ÜKSKI OBJEKT TEIE DIORAAMIL EI TOHI OLLA DIORAAMI ALUSE KÜLGEDEGA TÄPSELT SAMAS SUUNAS.
Sellega seoses tuleb vältida sääraseid paigutuse variante, kus mingi ehitis “väljub” täpselt dioraami aluse nurgast. Üksikult seisvat objekit, mis domineerib kõrguse poolest (torn, puu, post), ei maksaks paigutada matemaatilisse keskmesse – aluse diagonaalide ristumiskohta. Selline matemaatiline korrapärasus tuleb lõhkuda, nihutades objekti alusel rohkem kas ühele või teisele poole. Püüd taotleda geomeetrilist ebakorrapärasust on vajalik seepärast, et esiteks väldite sel kombel monotoonset kunstlikkust, teiseks annate mõista, et teie dioraam on justnagu juhuslikult tegelikkusest väljarebitud osa. Ja lõpuks muutub kogu kompositsioon dünaamilisemaks, seega ka huvitavamaks.
Erandiks võivad olla sellised momendid, kus alus ei olegi rangelt võttes dioraam – juhul kui alus on omamoodi postamendiks: tank-mälestusmärk, tank või auto, kui tehnika näidis, sillutise fragmendil.
ALUSE MÕÕTMEID VALIDES TULEB TEIL ARVESTADA, MILLINE TEHNIKA JA MILLISED EHITISED HAKKAVAD DIORAAMIL PAIKNEMA, SELLEKS ET NEIL EI OLEKS SEAL “KITSAS” (MUIDUGI KUI SELLINE TIHEDUS EI OLE MÕELDUD OMAETTE KUNSTILISE EESMÄRGINA)
Juhtub ka nii: alus oleks justnagu paraja suurusega, kuid sellel seisval tankil oleks nagu kuidagi “ebamugav” kuna ta on paigutatud valesti, tank seisab liialt aluse serva ligidal nii et tekib visuaalne illusioon tema “üle serva” libisemisest. Järeldus: ei või paigutada ei tehnikat – tankid, autod, ega ka “persoone” – sõdureid, liialt aluse serva lähedale. See kutsub vaatajas esile ebastabiilsuse tunnetuse, soovi toetamiseks “kinni haarata”, järelikult ka alateadliku vaatajapoolse ärrituse. Vaataja pilk vajab omamoodi hoovõttu, et ta ei peaks kohemaid asja tuumani jõudma, vaid peaks omama võimalust sujuvalt, läbi neutraalse keskkonna, süžeesse siseneda.
Ärge kartke oma dioraamidel tühje kohti. Vastupidi – need on hädavajalikud, kuna ka see on üks meie tunnetusliku vastuvõtlikkuse eripära, pilgul on vaja vahepeal “puhata”. Selleks ongi vajalik mahu ja tasapinna kontrast.
Ükskõik kui huvitavad või faktuursed oleksid tehnika ja ehitised iseenesest, kuid asja sisuks, süžeeks, muudab nad meie jaoks siiski see, mida “etendavad” nende juures hingestatud persoonid – sõdurid.
KOMPOSITSIOONI INIMESTEGA, MIS ON HAARATUD MINGI ÜHISE SÜŽEEGA, NIMETATAKSE ŽANRILISEKS. VAATAME SEDA VEIDI LÄHEMALT. KUJUNDADES ŽANRILIST STSEENI TULEB TEIL KASUTADA PAARITUT ARVU FIGUURE.
Meie teadvus võtab paarituid arve vastu esteetilistena, mugavatena, “elusatena”. Omades üht lõpetamata, “poolikut” paari, on paaritu arv justnagu pidevas liikumises. Paarisarvuga on vastupidi – ebaeetiline, monotoonne, lõplik, “surnud”. Sellega seoses tuletame meelde traditsiooni kinkida alati paaritust arvust lilledest koosnevaid bukette, paarisarvulisi kingitakse vaid .... teate isegi kellele.
See reegel laieneb ka tehnikale, samuti ka teistele objektidele dioraamil.
DIORAAMIL OLEVATE TEGUTSEVATE ISIKUTE OMAVAHELINE ASETUS EI TOHI OLLA MONOTOONNE – NEID EI TOHI ASETADA ÜKSTEISEST VÕRDSETELE KAUGUSTELE, ISEGI KUI NAD “LIIGUVAD” RIVIKORRAS.
Inimeste grupp peab paistma maalilisena, soovitav on kombineerida omavahel seisvaid ja istuvaid figuure; sobitage neid omavahel, kasutades oma maitset ja kunstilist vaistu. Mõeldes läbi dioraami üldist kujundust ning olenevalt sellest millist osa neil tuleb etendada – peamist või teisejärgulist – asetage nad ka vastavalt kohtadele. (Esimesel juhul on eelistatav asetada nad aluse vaatajapoolsele veerandikule, kui jaotada alus kujuteldavate diagonaalidega veerandikeks).
Põhiline tegevus dioraamil ei pea toimuma tingimata esiplaanil. Selle võib viia ka keskele, samal ajal kui mingid esiplaanil olevad esemed rõhutavad sügavust, nii tekkib sujuvus ja meie ülesandeks ongi peale kõige muu tekitada ruumilisuse illusioon: minimaalselt vahendeid – maksimaalselt väljendusrikkust.
TEHKE ENDALE SELGEKS DIORAAMI VISUAALSED SUUNAD, SIIN VÕIVAD ETTE TULLA ERINEVAD VARIANDID. DIORAAMID ON SAGEDAMINI VAADATAVAD KOLMEST KÜLJEST, HARVEMINI NELJAST VÕI SIIS AINULT ÜHEST.
Isegi sellisel mälestusmärgil, mida on võimalik ümberringi vaadelda, on üks-kaks efektsemat punkti. Seepärast on ka teil vaja endale selgeks teha, kus on “taga-“, kus “esikülg” ja sellest lähtudes allutada teisejärguline peamisele.
Vastavalt meie tajumise psühholoogiale on liikumine, mis on suunatud paremalt vasakule, tajutav vastupanuna, pingutusena, raskusena. Kuid vasakult paremale – vastupidi – kergusena, kiirusena. Seda tasuks samuti arvesse võtta, saavutamaks suuremat psühholoogilist mõju. Näiteks “kihutav” transpordivahend võib ennemini sellisena näida, kui te suunate ta vasakult paremale, kuid selleks et rõhutada sõdurite teekonna raskust, tuleks kolonn suunata eelistatavalt paremalt vasakule.
Tõsi, meie tajumises ei ole kõik alati ühesugune. Eelöeldule tuleks lisada, et parem-vasak suund dioraamil võib seostuda ka ilmakaartega: lääs-ida. Seepärast peaks näiteks “hitlerlikele armaadadele”, mis ületavad 22 juunil N.Liidu piiri, andma dioraamil suuna “itta” – vasakult paremale.
Ja nii kibelebki keelel öelda: “ongi kõik...”. Kuid ei, see pole kaugeltki mitte kõik, kõigest vaid mingid üldised algteadmised. Tähtis on teada et probleem on olemas, üle temast ei hüppa. Arvestuslik hinne pannakse kõikides kategooriates. Kõige halvem on see, kui teie möödapanekut märkavad kõik, peale teie enda.
Kuid täiuslikkusel piiri ei ole! Palun, lugege, õppige tundma, täiustuge!
No 1 Dioraami kujunduse valik.
Viimasel ajal kirjutatakse mudelialastes spetsialiseeritud väljaannetes üsna palju erinevatest dioraamide valmistamise tehnoloogiatest, kuid seejuures jäetakse mainimata üks üsna oluline moment – dioraami kompositsioon. Kuid dioraam, nagu kunsti sünteetiline alaliik, mis ühendab endas skulptuuri, maalikunsti, arhitektuuri, inseneriteadmisi ja butafooriat, allub samadele üldistele seadustele, mis kunstki. Nende ignoreerimine võib täielikult nullida autori hiiglasliku töö, kutsudes vaatajas vaimustuse asemel esile alateadliku ärrituse.
Distsipliini erinevate komponentide omavahelistest mõjudest ja nendest kunstiteose kujundamisest, s.o. kompositsioonist, õpitakse, ja mitte üks aasta, arhitektuuri- ja kunstiinstituutides, kuid alustada võib kasvõi mõnedest lihtsamatest reeglitest. Neid järgides väldite tüüpilisi vigu, mis riivavad tihtipeale silma ka soliidsetel näitustel ning paljunevad pärastpoole veel ka trükistes.
MITTE ÜKSKI OBJEKT TEIE DIORAAMIL EI TOHI OLLA DIORAAMI ALUSE KÜLGEDEGA TÄPSELT SAMAS SUUNAS.
Sellega seoses tuleb vältida sääraseid paigutuse variante, kus mingi ehitis “väljub” täpselt dioraami aluse nurgast. Üksikult seisvat objekit, mis domineerib kõrguse poolest (torn, puu, post), ei maksaks paigutada matemaatilisse keskmesse – aluse diagonaalide ristumiskohta. Selline matemaatiline korrapärasus tuleb lõhkuda, nihutades objekti alusel rohkem kas ühele või teisele poole. Püüd taotleda geomeetrilist ebakorrapärasust on vajalik seepärast, et esiteks väldite sel kombel monotoonset kunstlikkust, teiseks annate mõista, et teie dioraam on justnagu juhuslikult tegelikkusest väljarebitud osa. Ja lõpuks muutub kogu kompositsioon dünaamilisemaks, seega ka huvitavamaks.
Erandiks võivad olla sellised momendid, kus alus ei olegi rangelt võttes dioraam – juhul kui alus on omamoodi postamendiks: tank-mälestusmärk, tank või auto, kui tehnika näidis, sillutise fragmendil.
ALUSE MÕÕTMEID VALIDES TULEB TEIL ARVESTADA, MILLINE TEHNIKA JA MILLISED EHITISED HAKKAVAD DIORAAMIL PAIKNEMA, SELLEKS ET NEIL EI OLEKS SEAL “KITSAS” (MUIDUGI KUI SELLINE TIHEDUS EI OLE MÕELDUD OMAETTE KUNSTILISE EESMÄRGINA)
Juhtub ka nii: alus oleks justnagu paraja suurusega, kuid sellel seisval tankil oleks nagu kuidagi “ebamugav” kuna ta on paigutatud valesti, tank seisab liialt aluse serva ligidal nii et tekib visuaalne illusioon tema “üle serva” libisemisest. Järeldus: ei või paigutada ei tehnikat – tankid, autod, ega ka “persoone” – sõdureid, liialt aluse serva lähedale. See kutsub vaatajas esile ebastabiilsuse tunnetuse, soovi toetamiseks “kinni haarata”, järelikult ka alateadliku vaatajapoolse ärrituse. Vaataja pilk vajab omamoodi hoovõttu, et ta ei peaks kohemaid asja tuumani jõudma, vaid peaks omama võimalust sujuvalt, läbi neutraalse keskkonna, süžeesse siseneda.
Ärge kartke oma dioraamidel tühje kohti. Vastupidi – need on hädavajalikud, kuna ka see on üks meie tunnetusliku vastuvõtlikkuse eripära, pilgul on vaja vahepeal “puhata”. Selleks ongi vajalik mahu ja tasapinna kontrast.
Ükskõik kui huvitavad või faktuursed oleksid tehnika ja ehitised iseenesest, kuid asja sisuks, süžeeks, muudab nad meie jaoks siiski see, mida “etendavad” nende juures hingestatud persoonid – sõdurid.
KOMPOSITSIOONI INIMESTEGA, MIS ON HAARATUD MINGI ÜHISE SÜŽEEGA, NIMETATAKSE ŽANRILISEKS. VAATAME SEDA VEIDI LÄHEMALT. KUJUNDADES ŽANRILIST STSEENI TULEB TEIL KASUTADA PAARITUT ARVU FIGUURE.
Meie teadvus võtab paarituid arve vastu esteetilistena, mugavatena, “elusatena”. Omades üht lõpetamata, “poolikut” paari, on paaritu arv justnagu pidevas liikumises. Paarisarvuga on vastupidi – ebaeetiline, monotoonne, lõplik, “surnud”. Sellega seoses tuletame meelde traditsiooni kinkida alati paaritust arvust lilledest koosnevaid bukette, paarisarvulisi kingitakse vaid .... teate isegi kellele.
See reegel laieneb ka tehnikale, samuti ka teistele objektidele dioraamil.
DIORAAMIL OLEVATE TEGUTSEVATE ISIKUTE OMAVAHELINE ASETUS EI TOHI OLLA MONOTOONNE – NEID EI TOHI ASETADA ÜKSTEISEST VÕRDSETELE KAUGUSTELE, ISEGI KUI NAD “LIIGUVAD” RIVIKORRAS.
Inimeste grupp peab paistma maalilisena, soovitav on kombineerida omavahel seisvaid ja istuvaid figuure; sobitage neid omavahel, kasutades oma maitset ja kunstilist vaistu. Mõeldes läbi dioraami üldist kujundust ning olenevalt sellest millist osa neil tuleb etendada – peamist või teisejärgulist – asetage nad ka vastavalt kohtadele. (Esimesel juhul on eelistatav asetada nad aluse vaatajapoolsele veerandikule, kui jaotada alus kujuteldavate diagonaalidega veerandikeks).
Põhiline tegevus dioraamil ei pea toimuma tingimata esiplaanil. Selle võib viia ka keskele, samal ajal kui mingid esiplaanil olevad esemed rõhutavad sügavust, nii tekkib sujuvus ja meie ülesandeks ongi peale kõige muu tekitada ruumilisuse illusioon: minimaalselt vahendeid – maksimaalselt väljendusrikkust.
TEHKE ENDALE SELGEKS DIORAAMI VISUAALSED SUUNAD, SIIN VÕIVAD ETTE TULLA ERINEVAD VARIANDID. DIORAAMID ON SAGEDAMINI VAADATAVAD KOLMEST KÜLJEST, HARVEMINI NELJAST VÕI SIIS AINULT ÜHEST.
Isegi sellisel mälestusmärgil, mida on võimalik ümberringi vaadelda, on üks-kaks efektsemat punkti. Seepärast on ka teil vaja endale selgeks teha, kus on “taga-“, kus “esikülg” ja sellest lähtudes allutada teisejärguline peamisele.
Vastavalt meie tajumise psühholoogiale on liikumine, mis on suunatud paremalt vasakule, tajutav vastupanuna, pingutusena, raskusena. Kuid vasakult paremale – vastupidi – kergusena, kiirusena. Seda tasuks samuti arvesse võtta, saavutamaks suuremat psühholoogilist mõju. Näiteks “kihutav” transpordivahend võib ennemini sellisena näida, kui te suunate ta vasakult paremale, kuid selleks et rõhutada sõdurite teekonna raskust, tuleks kolonn suunata eelistatavalt paremalt vasakule.
Tõsi, meie tajumises ei ole kõik alati ühesugune. Eelöeldule tuleks lisada, et parem-vasak suund dioraamil võib seostuda ka ilmakaartega: lääs-ida. Seepärast peaks näiteks “hitlerlikele armaadadele”, mis ületavad 22 juunil N.Liidu piiri, andma dioraamil suuna “itta” – vasakult paremale.
Ja nii kibelebki keelel öelda: “ongi kõik...”. Kuid ei, see pole kaugeltki mitte kõik, kõigest vaid mingid üldised algteadmised. Tähtis on teada et probleem on olemas, üle temast ei hüppa. Arvestuslik hinne pannakse kõikides kategooriates. Kõige halvem on see, kui teie möödapanekut märkavad kõik, peale teie enda.
Kuid täiuslikkusel piiri ei ole! Palun, lugege, õppige tundma, täiustuge!
-
Panzergrenadier
- Liige
- Postitusi: 1555
- Liitunud: 02 Apr, 2005 22:12
- Asukoht: Tartu/Tallinn
- Kontakt:
Puhh, saingi järgmise osa tõlgitud, siin on lõpupoole ka "murukasvatusest" kirjutatud:
No 2 Millel seisame.
Kuidas valmistada dioraami jaoks alust? Siin on igaühel omad retseptid. Mina, näiteks, ei pea vahtplasti antud ala jaoks sobivaks materjaliks, vaatamata sellele et paljudele on ta eelistatavamaks variandiks. Kui nüüd dioraamide valmistamise kunst kanda üle teiste kujutava kunsti liikide valdkonda, siis viimaste juures kasutatavate materjalide loetelus vahtplasti ei leidu, kui siis ehk vaid pakkematerjalina. Minu arvates on vahtplasti eelisteks ainult lihtne töödeldavus ja vahest ka väike erikaal, puudusi on rohkem – pinnafaktuur, rabedus jne.
Alternatiivse variandina pakun välja universaalse materjali – kips (või siis tema ehituses kasutatava analoogi – alabaster). Vahtplastiga võrreldes on kipsil rida eeliseid: kättesaadavus(ehitustarvete kauplustes on kips müügil väikepakendites), suhteline tugevus, võimalus valada mitmesugustesse vormidesse, lihtne töödeldavus kasvõi tavalise noaga, rääkimata lõikuritest, värvitavus, omadus kuivamisel mitte kokku tõmbuda jne.
Ühesõnaga – keegi ei kavatsegi teid millekski sundida, teil on õigus valida selline materjal mis teile rohkem meeldib, võrreldes nii ühe kui ka teise eeliseid ja puudusi. Niisis, asjale lähemale.
Oletame et plaanite keerulise pinnareljeefiga dioraami valmistamist. Sobiva suurusega klaasi või paksema plastiku tükil piirate teile vajaliku ala klaasi või plastiku ribadega, kinnitades ja tihendades need plastiliiniga. Kontrollite külgede paralleelsust ning ka ribade ülemiste servade vahemaad alusest. Enne kipsi valmissegamist teete endale selgeks dioraami kandva idee, visandate eskiisid ning märgite plaanile kõikide objektide asukohad.
Kipi segamiseks on teil vaja mõnd pehmest plastikust anumat (näiteks 1,5 l mahalõigatud ülaosaga veepudelit). Kuna puhtast valgest kipsist valandeid on mudeliehituses äärmiselt harva tarvis, siis on mõttekas segada kips valmis mitte puhta, vaid eelnevalt guaššidega värvitud veega. Sel kombel saab valmis valand olema juba pinnase tooniga ning edaspidi ei ole valmis dioraami juhuslike pisivigastuste puhul vaja karta reetlikke valgeid murdumisjälgi.
Valate anumasse vett (2/3 vajalikust mahust), värvite selle tugevalt musta guaššiga, millele võib lisada ka oranži või pruuni, et värvus oleks tumepruun. Lisate kipsi kuni pinnale moodustub kuhjake, segate kõik korralikult läbi ja valate vormi. Kuni kips pole tardunud, saab pinnale anda soovitud vormi. Töötada tuleb suhteliselt kiiresti, kuna kips tardub 3-5 minuti jooksul. Kui te selle aja jooksul ei jõudnud pinnale vajalikku reljeefi anda, pole midagi hullu – segate kipsi veidi juurde ja valate lisaks kuhu vaja, või siis vastupidi, lõikate üleliigse ära.
Aluse võib valmistada kas monoliitsena või õõnsana – so. koorikuna. Viimasel juhul tuleb enne kipsi segamist modelleerida alusele plastiliinist või savist kavandatav reljeef (mis peale kipsi kuivamist viimasest kergesti eraldub). Sellise täidise suurus peab olema kooriku paksuse jagu kavandatavast alusest väiksem. Kooriku paksus peaks jääma kusagil 10 mm piiridesse.
Kui on vaja imiteerida porist, rööplikuks sõidetud teed roomikute ja rattamustri jälgedega, siis seda tehakse ühe operatsioonina juba eelnevalt ettevalmistatud alusel. Kõigepealt valmistate ette templid – painduvast plastisegust tankiroomiku ja teljele kinnitatud protektoriga rattapaari. Edasi valate ettevalmistatud teele õhukese kihi kipsi ja rullite rattapaariga sellele paraja portsu roopaid või siis teete sellele tankiroomikute jäljed. See on üks neid operatsioone, mille juures ei ole kipsi kiire tardumine sugugi hea. Kuid sellega tuleb leppida ja töötada kiiresti, seejuures ülepeakaela kiirustamata. Vilumus on vajalik, kuid ülesanne ise on täidetav.
Nüüd võtame klaasist/plastist aluse lahti. Pöörake tähelepanu asjaolule, et aluse külgpinnad ei vaja enam mingisugust täiendavat töötlemist – nad on praktiliselt peegelsiledad. See on antud tehnoloogia juures veel üks positiivne omadus.
Valminud toorik on vaja katta faktuuriga. Värvimine ei anna minu arvates vajalikku realismi, seetõttu püüan kasutada looduslikke materjale, värvimist kasutan mõnedel erijuhtudel. Suviti, kuivade ilmadega, kogun maanteetolmu. Välja valin “väikese fraktsiooni”, peaaegu voolava, justnagu tsement. Väljavalitud materjali sõelun erineva suurusega aukudega sõeltel ja saan niiviisi erineva jämedusega materjalid: “väikesed kivid”, “killustiku”, “pinnase”. Sanitaarsetest kaalutlustest lähtudes ei teeks halba saadused korra vees läbi pesta.
“Suured kivid” tuleb eraldi otsida, valides neid hoolikalt. Nad peavad välja nägema nagu reaalsed rahnud, mis on vastavas mõõtkavas vähendatud, neil peab olema sobiv pinnafaktuur, sademete jäljed, praod, “sammal” jne. Tavaliselt ei sobi kergesti äratuntavate kivimite tükid nagu näiteks graniit.
Katame kipsist aluse pinnasega. See operatsioon on samuti soovitav läbi viia ühe võttena. Katate kogu pinna, välja arvatud “porised teed”, aeglaselt kuivava liimiga – näiteks tapeediliimiga. PVA-d ei ole soovitav kasutada, ta võib peale kuivamist kelmena maha tulla. Liimisele pinnale puistate “pinnase”. Alustate jämedamatest fraktsioonidest (kivid, killustik) ja lõpetate peenemaga. Peale liimi kuivamist raputate liigse maha. “Pori” toonite vastavat tooni õlivärvidega, peale kuivamist võib viimase katta juukselakiga et ta paistaks niiskena. Sügavatese roobastesse võib valada veidi tumedat EPO liimi – “loigud”. Rohtu teepeenardel saab imiteerida taimse trossi/nööri lahtiharutatud kiududest. Nöörijupid tuleb värvida erinevates rohelistes toonides: helerohelised, rohurohelised, koltunud jne. Seejärel tuleb jupid lõigata 3-4 mm pikkusteks harjasteks. Edasi segate saadud erivärvilised harjased mitmesugustes proportsioonides, et oleks võimalik imiteerida nii koltunud-kuivanud kui ka tumerohelist lopsakat rohukatet (veekogude juures).
Hoolitsetud muruplatse kohtab tavaliselt vaid golfiväljakutel, looduses on rohi alati täis mahakukkunud lehti. Lisage muru toormaterjalile teepuru või kuivatatud ja peenekslõigatud puulehti. Rohu liimite pinnale PVA-ga, “Moment” liime kasutada ei soovita – need tumenevad aja jooksul. Määrite liimi, puistate “rohukatte”, ülejäägi raputate maha ja kasutate uuesti.
Pikki kõrrelisi imiteerite sellesama nööri/trossi kiududega. Kastate otsa liimi sisse ja liimite otsapidi alusele. Peale liimi kuivamist harutate kiud laiali. Lisades rohule raokesi, sammalt ja kõrreliste fragmente loote varieeruva rohukatte. Sambla massilise kasutamisega olge pigem ettevaatlikud, kuna sammal on ka Aafrikas sammal – ta on reeglina liialt äratuntav, järelikult võib see teie tehtut vaid “odavdada”.
Analoogiliselt valmistatakse ka ülejäänud teekatete liigid – kuiv pinnasetee, kruusatee, asfalt. Kuid kivisillutisega kaetud tee jaoks tuleb teil ette valmistada kas savist või plastiliinist vorm. Siledale plastiliinist või savist alusele vajutate templiga sillutiskivide jäljendid (templi võib valmistada näiteks plastikpulgast). Tähelepanu tuleb pöörata sillutise ladumise mustritele, kivid võivad olla laotud sirgete ridadena, ristuvate laidudena, diagonaalidena, kaartena, radiaalselt. Eriti armastatakse selliseid asju Euroopas. Ise olen jälginud: istuvad 3-4 noort meest ja toimetavad üsna kiiresti, muudkui “toks-toks”, kenasti kukub välja ja kivid on tahutud kõik ühesuurusteks kuubikuteks. Pärast seda kui olete terve pinna tihedalt templijälgi täis muljunud, valate saadud vormi kipsisegu, valmis valandil on sillutiskivid veidi kumerad – mida oligi vaja saavutada.
No 2 Millel seisame.
Kuidas valmistada dioraami jaoks alust? Siin on igaühel omad retseptid. Mina, näiteks, ei pea vahtplasti antud ala jaoks sobivaks materjaliks, vaatamata sellele et paljudele on ta eelistatavamaks variandiks. Kui nüüd dioraamide valmistamise kunst kanda üle teiste kujutava kunsti liikide valdkonda, siis viimaste juures kasutatavate materjalide loetelus vahtplasti ei leidu, kui siis ehk vaid pakkematerjalina. Minu arvates on vahtplasti eelisteks ainult lihtne töödeldavus ja vahest ka väike erikaal, puudusi on rohkem – pinnafaktuur, rabedus jne.
Alternatiivse variandina pakun välja universaalse materjali – kips (või siis tema ehituses kasutatava analoogi – alabaster). Vahtplastiga võrreldes on kipsil rida eeliseid: kättesaadavus(ehitustarvete kauplustes on kips müügil väikepakendites), suhteline tugevus, võimalus valada mitmesugustesse vormidesse, lihtne töödeldavus kasvõi tavalise noaga, rääkimata lõikuritest, värvitavus, omadus kuivamisel mitte kokku tõmbuda jne.
Ühesõnaga – keegi ei kavatsegi teid millekski sundida, teil on õigus valida selline materjal mis teile rohkem meeldib, võrreldes nii ühe kui ka teise eeliseid ja puudusi. Niisis, asjale lähemale.
Oletame et plaanite keerulise pinnareljeefiga dioraami valmistamist. Sobiva suurusega klaasi või paksema plastiku tükil piirate teile vajaliku ala klaasi või plastiku ribadega, kinnitades ja tihendades need plastiliiniga. Kontrollite külgede paralleelsust ning ka ribade ülemiste servade vahemaad alusest. Enne kipsi valmissegamist teete endale selgeks dioraami kandva idee, visandate eskiisid ning märgite plaanile kõikide objektide asukohad.
Kipi segamiseks on teil vaja mõnd pehmest plastikust anumat (näiteks 1,5 l mahalõigatud ülaosaga veepudelit). Kuna puhtast valgest kipsist valandeid on mudeliehituses äärmiselt harva tarvis, siis on mõttekas segada kips valmis mitte puhta, vaid eelnevalt guaššidega värvitud veega. Sel kombel saab valmis valand olema juba pinnase tooniga ning edaspidi ei ole valmis dioraami juhuslike pisivigastuste puhul vaja karta reetlikke valgeid murdumisjälgi.
Valate anumasse vett (2/3 vajalikust mahust), värvite selle tugevalt musta guaššiga, millele võib lisada ka oranži või pruuni, et värvus oleks tumepruun. Lisate kipsi kuni pinnale moodustub kuhjake, segate kõik korralikult läbi ja valate vormi. Kuni kips pole tardunud, saab pinnale anda soovitud vormi. Töötada tuleb suhteliselt kiiresti, kuna kips tardub 3-5 minuti jooksul. Kui te selle aja jooksul ei jõudnud pinnale vajalikku reljeefi anda, pole midagi hullu – segate kipsi veidi juurde ja valate lisaks kuhu vaja, või siis vastupidi, lõikate üleliigse ära.
Aluse võib valmistada kas monoliitsena või õõnsana – so. koorikuna. Viimasel juhul tuleb enne kipsi segamist modelleerida alusele plastiliinist või savist kavandatav reljeef (mis peale kipsi kuivamist viimasest kergesti eraldub). Sellise täidise suurus peab olema kooriku paksuse jagu kavandatavast alusest väiksem. Kooriku paksus peaks jääma kusagil 10 mm piiridesse.
Kui on vaja imiteerida porist, rööplikuks sõidetud teed roomikute ja rattamustri jälgedega, siis seda tehakse ühe operatsioonina juba eelnevalt ettevalmistatud alusel. Kõigepealt valmistate ette templid – painduvast plastisegust tankiroomiku ja teljele kinnitatud protektoriga rattapaari. Edasi valate ettevalmistatud teele õhukese kihi kipsi ja rullite rattapaariga sellele paraja portsu roopaid või siis teete sellele tankiroomikute jäljed. See on üks neid operatsioone, mille juures ei ole kipsi kiire tardumine sugugi hea. Kuid sellega tuleb leppida ja töötada kiiresti, seejuures ülepeakaela kiirustamata. Vilumus on vajalik, kuid ülesanne ise on täidetav.
Nüüd võtame klaasist/plastist aluse lahti. Pöörake tähelepanu asjaolule, et aluse külgpinnad ei vaja enam mingisugust täiendavat töötlemist – nad on praktiliselt peegelsiledad. See on antud tehnoloogia juures veel üks positiivne omadus.
Valminud toorik on vaja katta faktuuriga. Värvimine ei anna minu arvates vajalikku realismi, seetõttu püüan kasutada looduslikke materjale, värvimist kasutan mõnedel erijuhtudel. Suviti, kuivade ilmadega, kogun maanteetolmu. Välja valin “väikese fraktsiooni”, peaaegu voolava, justnagu tsement. Väljavalitud materjali sõelun erineva suurusega aukudega sõeltel ja saan niiviisi erineva jämedusega materjalid: “väikesed kivid”, “killustiku”, “pinnase”. Sanitaarsetest kaalutlustest lähtudes ei teeks halba saadused korra vees läbi pesta.
“Suured kivid” tuleb eraldi otsida, valides neid hoolikalt. Nad peavad välja nägema nagu reaalsed rahnud, mis on vastavas mõõtkavas vähendatud, neil peab olema sobiv pinnafaktuur, sademete jäljed, praod, “sammal” jne. Tavaliselt ei sobi kergesti äratuntavate kivimite tükid nagu näiteks graniit.
Katame kipsist aluse pinnasega. See operatsioon on samuti soovitav läbi viia ühe võttena. Katate kogu pinna, välja arvatud “porised teed”, aeglaselt kuivava liimiga – näiteks tapeediliimiga. PVA-d ei ole soovitav kasutada, ta võib peale kuivamist kelmena maha tulla. Liimisele pinnale puistate “pinnase”. Alustate jämedamatest fraktsioonidest (kivid, killustik) ja lõpetate peenemaga. Peale liimi kuivamist raputate liigse maha. “Pori” toonite vastavat tooni õlivärvidega, peale kuivamist võib viimase katta juukselakiga et ta paistaks niiskena. Sügavatese roobastesse võib valada veidi tumedat EPO liimi – “loigud”. Rohtu teepeenardel saab imiteerida taimse trossi/nööri lahtiharutatud kiududest. Nöörijupid tuleb värvida erinevates rohelistes toonides: helerohelised, rohurohelised, koltunud jne. Seejärel tuleb jupid lõigata 3-4 mm pikkusteks harjasteks. Edasi segate saadud erivärvilised harjased mitmesugustes proportsioonides, et oleks võimalik imiteerida nii koltunud-kuivanud kui ka tumerohelist lopsakat rohukatet (veekogude juures).
Hoolitsetud muruplatse kohtab tavaliselt vaid golfiväljakutel, looduses on rohi alati täis mahakukkunud lehti. Lisage muru toormaterjalile teepuru või kuivatatud ja peenekslõigatud puulehti. Rohu liimite pinnale PVA-ga, “Moment” liime kasutada ei soovita – need tumenevad aja jooksul. Määrite liimi, puistate “rohukatte”, ülejäägi raputate maha ja kasutate uuesti.
Pikki kõrrelisi imiteerite sellesama nööri/trossi kiududega. Kastate otsa liimi sisse ja liimite otsapidi alusele. Peale liimi kuivamist harutate kiud laiali. Lisades rohule raokesi, sammalt ja kõrreliste fragmente loote varieeruva rohukatte. Sambla massilise kasutamisega olge pigem ettevaatlikud, kuna sammal on ka Aafrikas sammal – ta on reeglina liialt äratuntav, järelikult võib see teie tehtut vaid “odavdada”.
Analoogiliselt valmistatakse ka ülejäänud teekatete liigid – kuiv pinnasetee, kruusatee, asfalt. Kuid kivisillutisega kaetud tee jaoks tuleb teil ette valmistada kas savist või plastiliinist vorm. Siledale plastiliinist või savist alusele vajutate templiga sillutiskivide jäljendid (templi võib valmistada näiteks plastikpulgast). Tähelepanu tuleb pöörata sillutise ladumise mustritele, kivid võivad olla laotud sirgete ridadena, ristuvate laidudena, diagonaalidena, kaartena, radiaalselt. Eriti armastatakse selliseid asju Euroopas. Ise olen jälginud: istuvad 3-4 noort meest ja toimetavad üsna kiiresti, muudkui “toks-toks”, kenasti kukub välja ja kivid on tahutud kõik ühesuurusteks kuubikuteks. Pärast seda kui olete terve pinna tihedalt templijälgi täis muljunud, valate saadud vormi kipsisegu, valmis valandil on sillutiskivid veidi kumerad – mida oligi vaja saavutada.
-
Panzergrenadier
- Liige
- Postitusi: 1555
- Liitunud: 02 Apr, 2005 22:12
- Asukoht: Tartu/Tallinn
- Kontakt:
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 10 külalist