Aleksander Suvorov

[Ursus]

Mul on jäänud ripakile üks artikkel, mis sai kirjutatud ühe mõne kuu eest ilmunud raamatu mõjul, aga mis ilmselt oma vormi, teema ja pikkuse tõttu kusagile ei sobituksi. Õieti pakkusin seda EPLile ja Sirbile, mõlemad olid valmis vastu võtma, kuid poole lühemana. Sestap riputan siia, äkki pakub kellelegi huvi.

Aleksander Suvorovist seoses ühe ilmunud raamatuga
Andres Adamson

Jüri Kotšinev. Suvorov: Vene Hannibali elu ja võitlused.
Tln: Kunst, 2010. 232 lk.

Tore, et Eestis on sõjaajaloohuvilisi, kes ei pelga raamatukirjutamise vaeva, ja kena seegi, et leidub kirjastusi, kes taolisi raamatuid avaldavad. Rohkem ei tahakski midagi otseselt selle raamatu kohta öelda, las lugejad otsustavad ise. Sooviksin aga lisada üht-teist minu meelest olulist Aleksander Suvorovi kohta.

Suvorovi elulooga seoses on üht-teist segast. Näiteks sündis ta siiski pigem 1729., mitte 1730. aastal, sest nii ta ise kui tema isa on kirjalikult kinnitanud, et ta oli Semjonovski kaardiväepolku kirjapaneku ajal oktoobris 1742 12ne (tema sünnikuupäev oli aga 13., ukj 24. november, mistõttu 1730 sündinuna olnuks ta oktoobris veel 11ne). Moskva sünnikohana on puhas spekulatsioon. Mingeid dokumente selle kohta pole, tema pojapoja hilisemal väitel sündis ja kasvas tulevane generalissimus aga hoopis Novgorodi kubermangu Borovitši maakonna Kamenka külas. Kamenkas ja samuti tulevase väejuhi isale kuulunud Kontšanskojes elasid karjalased. Küllap olid nood siis ka mõisateenijateks, võib-olla poisi ammeks, hoidjaiks, mängukaaslasteks jne. Võimalik sestap, et Suvorovi soome keele oskus pärines juba lapsepõlvest, ehkki ta võis selle omandada ka hiljem Peterburis, kus võis tollal (ingeri)soome keelt igal sammul kuulda. Ka Kontšanskojes viibis ta elus veel korduvalt. Hiljem valdas ta soome kõnekeelt igatahes piisavalt, et teha kahtlusi äratamata luureretki Soome. 1799, Itaalia kampaania ajal, esitas ta oma kaaskonnale soome rahvalaule. Tõsi, veidi enne seda oli ta veetnud paar aastat nn Vana-Soomes, juba Venemaale kuulunud Viiburi kubermangus, ning ta oli peaaegu polüglott, nagu muide juba tema isa.

Soome keele oskus võib olla oluline, sest Suvorovil olid ta enda kinnitusel soome juured. Kahel korral, 1786 ja 1790, kirjutas ta oma autobiograafiais, et tema suguvõsale alusepanijaiks olid „ausad mehed“ Naum ja Suvor, kes saabusid Venemaale 1622 „Rootsist“, st Rootsi-Soomest. 1617 sõlmitud Stolbovo rahu järel toimus tõesti ulatuslik valdavalt õigeusklike karjalaste ja isurite väljaränne Rootsile loovutatud Ingerimaalt ja Käkisalmi läänist – Tveri karjalased on selle tänini püsinud järelmiks, kuid varem oli nende keelesaari ka mujal. Suvorovi esivanemad võisid vabalt olla osake sellest migratsioonilainest. Autobiograafiais kasutatud sõnastused on siiski peaaegu sõna-sõnalt maha kirjutatud tollase Vene aadlisuguvõsade teatmiku või matrikli (Barhatnaja kniga) Naumoveid ja Suvoroveid puudutavatest lõikudest. Mis viitab seega mitte kindlale perekonnapärimusele või mingitele olemasolnud dokumentidele, vaid mujalt hangitud kirjatarkusele või soovmõtlemisele. Vene aadel, eelkõige kõrgaadel – nagu eliit toona enam-vähem kõikjal – oli suuremas osas mitte kohalikku, vaid võõrpäritolu (Venemaa puhul pms varjaagi-skandinaavia, tatari ja leedu päritolu), ning Katariina II ajal kasutatud, ette valmis trükitud genealoogilised ankeedid isegi algasid formuleeringust, et esiisa see ja see saabus siis ja siis sealt ja sealt. Lisaks on liignime Suvorov Venemaal esinenud juba enne 17. sajandit – ning Vene ajaloolased on kõhklematult tõmmanud ühendusjoone selle nime varasemate kandjate ja Aleksandri vahele. Sest suur Vene väejuht saab nende meelest olla ainult puhtavereline slaavlane. Samal põhjusel on ikka eitatud võimalust, et ta võis ema poolt olla armeenia päritolu (tema ema neiupõlvenimi oli Manukova, mis on armeenia perekonnanime Manukjan mugandus slaavi keeleruumis). Ei ja kõik, pole siin midagi arutada! Muidugi, Suvorov kahtlemata oligi oma koduse keele, poliitilis-usulise kuuluvuse jne poolest venelane mis venelane. Kuid ta ise seletas 1791 Rootsi saadikule Peterburis Jenningsile, et tema nimi tuleb soome sõnadest „syvä“ ja „vaara“. Soomes, Põhja-Karjalas on olemas koht nimega Syvävaara, ja mõned soome genealoogid on tahtnud siduda Suvorovit erinevate soome suguvõsadega.

Vene historiograafias kujutatakse Suvorovit tõelise „sõdurite isana“, kes varasest noorusest peale süvenenult sõjaasjandust uuris, ennast sõdurielu kõikide peensustega kurssi viis jne. Tegelikkuses näib, et tema teenistus oli üsna kaua täiesti formaalne ega huvitanud teda kuigivõrd. Venemaal kehtis kuni 1762. a-ni meessoost aadlikele tingimusteta teenistuskohustus, millest oli vabastatud ainult balti aadel. Algselt oli see peaaegu eluaegne (16. eluaastast kuni teenistuskõlbmatuks muutumiseni), alates 1736. a-st 25aastane (alates 20. eluaastast, millele eelnes õppimiskohustus vanuses 7–19). Teenistust tuli tingimata alustada reamehena. Selleks, et poeg piisavalt noorelt kroonuorjusest vabaneks või tema teenistuskäik algusest peale hoo sisse saaks, praktiseerisid need, kel see oma positsiooni või sidemete tõttu võimalik oli, poiste võimalikult varajast ja eelistatult kaardiväkke teenistusse kirjutamist. Suvorov, nagu juba märgitud, pandi Semjonovski kaardiväepolku kirja 12sena, tegelikult alustas aga teenistust 18selt ja mitte reamehena, vaid juba kapralina. Mis vastaks tänapäeval umbes seersandile-rühmaülemale; päris seersante oli tollal roodudes vaid üks-kaks (kaardiväes küll rohkem). Kaardiväepolgud olid peaaegu 18. sajandi lõpuni midagi sõjakoolide või ohvitseride reservi taolist. Ka reameeste ja allohvitseridena teenisid neis aadlikud, ainult grenaderide puhul tehti erandeid, sest viimastelt nõuti pikka kasvu ja suurt füüsilist jõudu. Sellistel „soldatitel“ olid arusaadavalt omad pärisorised teenrid, tentsikud, seltsielu. Ka Suvorovil. Üleviimisel tavaarmeesse ülendati kaardiväelasi kahe auastme võrra, nii et kaardiväeseersandist sai automaatselt porutšik, leitnant. Kaardiväepolkudes oli suur ülekomplekt, oli võimalik teenidagi n-ö ülekoosseisulisena ja omal kulul, mis andis eeliseid edutamisel. Ka noor Suvorov kasutas seda võimalust, elades lisaks mitte polgus, vaid oma kaardiväeohvitserist onu pool. Teenistus kaardiväes, pealegi pealinnas, polnud kuigi kurnav. Osa koosseisust viibis pidevalt puhkustel või haiguslehel. Ka Suvorovi osas on säilinud vähemalt üks dokument haiguse simuleerimise kohta teenistuskohustustest vabanemiseks. Kahel korral oli ta koos osa polguga aastaks ajaks komandeeritud kodulinna Moskvasse.

Vaatamata oma mõjukale isale Vassilile (kes oli omaaegse armee peakirjutaja poeg, Peeter I ristipoeg ning hiljem tema tentsik ja tõlk, seejärel sõjaväeprokurör, kõneksoleval ajal Mäekolleegiumi prokurör ja polkovnik, hiljem Sõjakolleegiumi liige, senaator, täiskindral) liikus Aleksander esialgu karjääriredelil mitte just liiga kiiresti ega kippunud kaardiväest kusagile ka pärast seersandiks ülendamist (1751). See-eest käis diplomaatilise kullerina väliskomandeeringus Saksimaal ja Austrias, kuhu jäi edasi-tagasi teekonnale kuluva kolme-nelja nädala asemel seitsmeks kuuks. 1754 viidi ta lõpuks porutšikuna üle Ingerimaa jalaväepolku, kuid see paiknes samuti Peterburis ja pealegi anti talle otsekohe aastane puhkus.

Alles 1756 hakkas isal-pojal Suvoroveil korraga kiire – sest küllap teadis Sõjakolleegiumi liikmest isa oma ametikohustuste tõttu midagi, mida laiemal avalikkusel polnud veel ette nähtud teada: et Venemaa astub peagi Seitsmeaastasesse sõtta. Algas Aleksandri ülikiire liigutamine ühelt ametikohalt teisele, kuid mitte kogemuste saamiseks, nagu Vene sõjaajaloolased aupaklikult noogutavad, neid poleks ta selle ajaga jõudnudki saada, vaid selleks, et iga üleviimise puhul teda auastmes ülendada; selleks, et poeg läheks sõtta mitte eluohtlikult madalal riviohvitserikohal, vaid vanema staabiohvitserina. Jaanuar – oberproviantmeister (= kapten; küllap Vassili Suvorov teadis, mida tegi, 1760 määrati ta ise tegevarmee provianditeenistuse etteotsa). Oktoober – kindral-audiitor-leitnant (= major), st ametikoht sõjaväeprokuratuuris, kus Vassili oli teeninud. Aga ainult korraks. Detsember – premjäär- ehk vanemmajorina formaalselt tegevarmeesse, kuid tegelikult endiselt tagalasse, Liivimaale, kus formeeriti armeepolkude kolmandaid pataljone (rahuajal olid polgud kahepetaljonised). 1757. aasta lõpus ülendati Aleksander alampolkovnikuks ja määrati Memeli (Klaipeda) komandandiks. Peab taas arvama, et mitte ilma Vassili abita – hiljem oli too kogu okupeeritud Ida-Preisimaa kindralkuberner. Alles 1759 läks Aleksander „rindele“ – diviisikorrapidajaks (vanemadjutandiks) kindral Fermori juures. Seesama inglane Fermor, kellest on juttu Jaan Krossi „Rakvere romaanis“, Vassili Suvorovi südamesõber, keda Aleksander kutsus oma „teiseks isaks“. Seejärel ober-kriegs-komissar (varustus- ja palgaarvestusametikoht, ent taas ülendus, võrdne polkovnikuga). Fermorist sai varsti ülemjuhataja ja Aleksander naases tema vanemadjutandiks. Esimene tegelik komandopost, kohe polgukomandöri oma, tuli augustis 1761, mis võimaldas teda aasta hiljem ametlikult polkovnikuks ülendada. Enne olnuks vist liiga piinlik. Aeglaseks või ülekohtuselt pärsituks ei saa tema karjääri küll kuidagi pidada! Muide, Suvorov ise pani oma poja Arkadi karjäärile aluse veelgi tõhusamalt – määras 15aastase poisi 1799 oma Šveitsi-sõjakäigu ajal iseenda kui Vene-Austria liitlasarmee ülemjuhataja kindraladjutandiks, mis vastas kindralmajori auastmele; sellelt tasemelt too siis hiljem jätkaski, tõustes enne oma varast hukkumist (uppus liiklusõnnetuse käigus) küll ainult ühe auastme võrra.

Aga jätame Suvorovi teenistuskäigu. Vaatleme tema vaieldamatult suurt panust Vene armee ümberkujundamisel, võitlusvõimelisemaks muutmisel. Vastupidiselt levinud ettekujutusele püüdis Vene armee veel Seitsmeaastase sõja ajal vältida käsitsivõitlust ja pidada puhtalt tulistamislahinguid. Veidi üldistades nägid kõik suuremad lahingud Vene ja Preisi armeede vahel (Gross-Jägersdorf, Zorndorf, Kunersdorf) välja nii, et selges arvulises vähemuses preislased püüdsid venelasi täägirünnakute abil positsioonidelt välja lüüa, punastes mundrites venelased aga (üks teine müüt räägib Vene armee rohelistest mundritest; tegelikult olid rohelised vaid külmal ajal kantud ülekuued, soojemal ajal piirduti punaste aluskuubedega, lahinguid peetigi aga peamiselt suvel) tammusid paigal ja üritasid preislasi püssi- ja suurtükitule abil eemal hoida, füüsilist kontakti vältida. Nii jätkus preislaste täieliku kurnatuseni, misjärel nood lahinguväljalt eri suundades lahkusid ja hiljem taas koondusid, Vene sõjapropaganda ja hilisemad ajaloolased aga kirjutasid-kirjutavad hiilgavaist võitudest ja Preisi armee täielikust purustamisest. Mis sest, et kõikidele säärastele „võitudele“ järgnes venelaste kiire taganemine ja kampaania lõpetamine, mistap alati oli Preisimaa saavutanud lahinguga oma strateegilise eesmärgi: vabastanud taas mitmeks kuuks käed oma elu ja surma peale võitluseks Austria ja Prantsusmaaga. Sõda näitas preislaste absoluutset üleolekut väljaõppes, mida Venemaal nüüd kopeerima hakati, seejuures aga sageli ise vastupidist rääkides, sõnades kõike preisilikku halvustades. Suvorov oli üks selle feldmarssal Rumjantsevi poolt juhitud töö eesrindlasi. Tulemus oli suuremas osas sellesama Preisi väljaõppesüsteemi ja taktika – või kui soovite, siis Karl XII aegse Rootsi taktika, mis Preisimaal oli üle võetud ja edasi arendatud – mugandus vene sõdurimaterjalile. See Rootsi-Preisi meetod ongi Rumjantsevi ja Suvorovi sõjakunst. Lisati ainult paras annus vene rahvuslust ja lihtsaid lööklauseid (küllap teate, näiteks: Kuul on loll, tääk täitsamees!), mis kompenseerisid puudujääke distsipliinis ja metoodilisuses, kus preislaste taset polnud nagunii lootust saavutada. Ja alavääristati juba ette kõiki potensiaalseid vastaseid. Aga kokkuvõttes see töötas ja tõepoolest muutis Vene armeed tundmatuseni. Lõi uue vaimu, aktiivse, agressiivse hoiaku. Sõdureid drilliti nüüd oluliselt rohkem ja paremini kui varem, hoolitseti enam väeosade lahinguvõime, kogu sõjamasina efektiivsuse eest. Varustamise, toitlustamise, hügieeni jne parendamine olid osa sellest tööst. Soovijad võivad selles ju näha hoolitsust lihtsa sõduri eest, kuid tegelikkuses suhtus Suvorov oma eesmärkide saavutamisel neisse kui kahurilihasse samamoodi, nagu Vene kindralite suur enamus nii enne kui pärast teda. Ta treenis, kiitis ja innustas oma sõdureid, sest nõudis neilt rohkem kui keegi teine. Näiteks rutates 1799 Vene ekspeditsiooniarmee eesotsas Itaaliasse, kaotas ta kolmandiku meestest juba teel lihtsalt marsi üleforsseerimise ja hooldusele vilistamise pärast. Samamoodi ei hoolinud ta vastaspoole ohvritest – julmad veresaunad Varssavi eeslinnas Pragas ja Izmaili kindluse vallutamisel oleks parimad näited. Terror hirmutamise eesmärgil. Suvorov oli Vene väejuht – see kipub aga teatud üldmõiste olema.

Preislaste vastu olid venelased olnud arvulises enamuses, seevastu sagedastes sõdades Türgiga oli enamus vastase päralt. Oma tõesti muljetavaldavad võidud türklaste üle saavutas Suvorov tänu ülevõetud taktikale – passiivsevõitu tulistamislahingu, hiigelmõõtmetega staatiliste karreede asemel suurearvulisema vastase löömine osade kaupa, tema võitmine esmalt psühholoogiliselt, ootamatu hoogne rünnak, külmrelvašokk esimesel sobival võimalusel. Lõpeks: mis on jõud? Igaüks, kes koolifüüsikast midagi mäletab, teab, et massi ja kiiruse korrutis. See, mis massis puudu jääb, tuleb kompenseerida kiirusega. Manöövriga, tempoga, mitte lubades vastasel end koguda. Suvorovi enda formuleeringus: silmamõõt, kiirus, surve. Nagu olid teinud rootslased Põhjasõja esimesel poolel, mõelge või Narva lahingule. Nagu oli teinud Friedrich II Seitsmeaastases sõjas. Suvorov polnud ainus ega isegi mitte esimene nii toimija Vene kindralite seas, kuid ta oli edukaim. Meenutagem näiteks 1773 langenud Otto Adolf Weisman von Weissensteini ehk siis Veismanit Paidest, kelle surma puhul Suvorov kurtis, et olla nüüd üksi jäänud! – kes on temast tänapäeval kuulnud?

Kas Suvorov oli võitmatu väejuht, kes ei kaotanud ühtegi lahingut, nagu väidetakse? Ei, ei olnud. Polnud ta ka Hannibal, kellega J. Kotšinev teda millegipärast võrdleb (miks küll? Hannibaliga võiks hädapärast võrrelda Kutuzovit, too oli vähemalt ühesilmaline). Hannibal kaotas mitte ainult otsustava lahingu (Zama), vaid ka kogu Teise Puunia sõja. Suvorov sõda just ei kaotanud, kuid oma viimase kampaania, Šveitsi-sõjaretke aastal 1799 küll. Vastase poolt täielikult ülemängituna päästis ta üle Alpide põgenemisega 6000 meest (Hannibal, meenutame, mitte ei pagenud, vaid ründas üle Alpide), veerandi oma armee esialgsest suurusest, kuid pidi maha jätma haavatud, vangid, suurtükid ja voorid (Hannibal viis isegi elevandid üle mägede). Üle noatera pääsenud, ajas ta täiesti ülekohtuselt kõik liitlaste austerlaste „reetmise“ kaela, keeldus sõda jätkamast ja Venemaa väljuski sellest peagi. Vene sõjapropaganda aga tegi kaotusest heroilise ja maailmaajaloolise mastaabiga võidu, mis on jäädvustatud sadades kirjutistes, lõuenditel, kinolinal ning üha taastoodab ennast. On omamoodi sümboolne, et Suvorovi arvukate võitude asemel meenutatakse alatasa just seda lüüasaamist. Ent see polnud ainus. 1772 ei suutnud Suvorov tormijooksuga vallutada Krakowi kindlust ja sundis selle kapituleeruma alles pikema piiramisega. Tormijooks on lahing, selle ta kaotas. 1788 püüdis ta türklastelt vallutada Otšakovi kindlust, löödi aga raskete kaotustega tagasi ja sai ise haavata. Jälle kaotus. Suvorovil „vedas“ kaua vastastega. Seitsmeaastase sõja lõpus oli tal tegemist selgelt nõrgemate, poolpartisanitegevusele üle läinud Preisi üksustega; hiljem sõdis ta Poola konföderaatide distsiplineerimatute maakaitseväesalkadega, küll vaprate, kuid palju halvema relvastuse ja väljaõppega või lausa väljaõppeta türklastega, mässavate talupoegade ja kasakatega… Suvorovil, meenutame, olid aga käsutada elukutselised sõdurid, professionaalid, mis sest, et kunagised sundvärvatud. Proffide ja amatööride kokkupõrkes on võitja pea alati ette teada. Kirjutagu Vene ja nende mõjul mõned Lääne sõjajaaloolased mida tahes, kuid moodsate, muuhulgas Suvorovi poolt sageli vaeslapseks jäetud suurtükiväge oskuslikult ja kontsentreeritult kasutanud Prantsuse vägede vastu ei saavutanud ta ühtegi hiilgavat võitu. Formaalseid võite kurnamislahingutes, kus targem pidevate veriste frontaalrünnakute survel lõpuks järele andis ja lahingutandrilt tagasi tõmbus, seda küll. Suvorov oli eelkõige taktik, mitte strateeg; ta võitis tõesti palju lahinguid, kuid millise sõja ta võitnud on? Mida tõepoolest uut ta sõjakunstile andis? Kõrvutada Suvorovit Napoleoniga pole erilist alust, kuid tema suured teened Vene armee ees on vaieldamatud.

[Motronicus]

Lõpeks: mis on jõud? Igaüks, kes koolifüüsikast midagi mäletab, teab, et massi ja kiiruse korrutis.

Impulss, kilogrammmeeter sekundis.
Aga muidu huvitav lugeda.

[krijgsvolk]

Aitäh,kamraad Ursus!
Huvitav lugemine oli,olgugi, et ise väheke teise ajalooperioodi huviline olen. Aga väike teadmine juurde on alati abiks.

[klamber]

Lõpeks: mis on jõud? Igaüks, kes koolifüüsikast midagi mäletab, teab, et massi ja kiiruse korrutis.

Impulss, kilogrammmeeter sekundis.
Aga muidu huvitav lugeda.

Samas võib olla ka, et jõud võrdub massi ja kiirenduse korrutisega (F=ma).

[Ursus]

Ma olen muidugi puhas humanitaar ja vaatan füüsikale kindlasti lihtsustatult, kuid minu teada on kiirendus kiirus mingi ajaühiku kohta, LIIKUMISkiirus aga suurus, mille võrra liigub keha ruumis ajaühiku kohta. Kõik humanitaarid koos -- kas nende mõistete vahe väärib siinkohal edasiarutamist?

[Lemet]

Huvitav lugemine oli, tänud ka siitpoolt.

[Ursus]

Küsiti mult eraviisiliselt, et millele ma kindral Weismanit mainides vihjan v mida väita tahan. Ei millelegi. Lihtsalt oli selline väga agressiivse tegutsemislaadiga Vene kindralmajor, eluaastad 1726?-1773, vaatamata oma suhteliselt madalale auastmele Georgi ordeni 2. ja 3. järgu kavaler. Vene internetiressursid (kaks linki allpool) kuulutavad ta paruniks, kes ta aga kohe kindlasti polnud, sellest oleks jäänud mingi jälg. Nime teine pool (Weissenstein) täh Paidet. Kus sündinud jne, pole aimugi. Kas äkki eesti verd -- samuti ei tea. Soomes eksisteeris kaua samanimeline suguvõsa, mille üks naisesindaja on ka marssal Mannerheimi esivanemate seas. Selle suguvõsa alusepanijaks oli Eestis sündinud Otto Magnus Weissman von Weissenstein (1685-1751), kes surres oli Pori jalaväerügemendi Kyrö kompanii kapten; omakorda tema isa Johan Adolf Weissmani nimes polnud veel mingit von-i. Vt ka eesnimesid, nii väga tavaline Otto kui ka mitte enam nii tavaline Adolf on esindet. Mõni Paide ajaloo v meetrika tundja, kui juhtub seda lugema muidugi, võiks teada anda, kas Paides esines sellenimeline suguvõsa ja mis sest teada on. Hüpoteesina pakuks, et Paide kodanikul J. A. Weismanil oli kaks v enam poega, kes astusid Põhjasõja ajal sõjaväeteenistusse ja tõusid ohvitserideks ning võib-olla aadeldati; viimastest üks sattus Soome ja teine jäi Vene võimualale. Omakorda viimase poeg Otto Adolf astus siis 1744 vabatahtlikult reamehena sõjaväeteenistusse, tõusis 1756 kapteniks, 1763 polkovnikuks jne. Lingid: http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%92%D0% ... 1%8C%D1%84; http://www.regiment.ru/bio/V/47.htm.

[/i]

[Ursus]

Isikliku arvamuse kohaselt toimus see murrang, st meetodi kopeerimine, ära juba 1760.-70. a-il, mil Potjomkin veel Katariina kaasvalitsejaks ei olnud. Suvorovi pms võidud jäävad küll aega, mil Potjomkin seda juba oli, on saavutet üldiselt P-i ülemjuhatuse all ja ka oma karjääris võlgnes S. üht-teist P-le (nagu viimane oma võitudes üht-teist S-le). Rõhutaksin, et: 1. Kui peaks nimetama, kes v mis konkreetselt seda muutust juhtisid, siis Rumjantsev ja Sõjakolleegium; 2. 1780. ja eriti 1790. a-il oli saadud arenguimpulss juba end ammendamas ja asendumas mõnusa äraolemisega, esilekerkinud uue juhtkonna stagneerumise ja korrumpeerumisega, millest alles Paul I nad välja raputas. Katariina II valitsusaja lõpus käis armee alla. Pigem oli P siis osasüüdlane sellise olukorra tekkimises. Ent väljapaistev riigimees oli ta kahtlemata. (Käisin muide apr-mai vahetusel Krimmis, oli põhjust neile asjadele mõelda.)

[Sho]

Preislaste vastu olid venelased olnud arvulises enamuses, seevastu sagedastes sõdades Türgiga oli enamus vastase päralt.

See pole päris kindel.. see, et enamus oli türklaste päralt.
Nimelt oli venelastel komme vastase arvu tugevalt suurendada ning just Suvorovile kuuluvad sõnad, et pange neid (türklasi) aga rohkem kirja, mis neist supostaatidest haletseda.

Teiselt poolt jälle dokumentidele tuginevad ajaloolased võtavad türklaste arvu türgi nimekirjadest.. mis aga paraku on üle paisutatud. Nende nimekirjade järgi maksti kodumaal palka.. aga piiriäärsetesse lahingutesse jõudis palgasaajatest ainult kümnendik. Ülejäänud kas ei ilmunudki välja, jäid "haigeks" või "eksisid" teelt. Türgi Impeeriumis valitses vene bardakk ruudus.. või ehk isegi kuubis.

Nii et kui näiteks Suvorov 30.000 mehega väidetavalt peksis 100.000 mehelist türgi väesalka.. siis oli tal tõenäoliselt vastas ainult 10.000 võitlusvõimelist türklast. Kõigi nende sõdade ajal vaevas türgi pashasid pidev sõjameeste puudus..