www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 18 Nov, 2018 9:09

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 2 postitust ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Ipsberg EPLi sarjas (laupäeval poodides)
PostitusPostitatud: 01 Okt, 2010 12:35 
Eemal
Liige

Liitunud: 28 Dets, 2004 21:45
Postitusi: 2150
Karl Ipsberg
"Ühe sirge mehe elukäik"

Julgen soovitada


Pilt


Karl Ipsberg

* Sündis 3. I 1870 (vkj. 22. XII 1869) Tartumaal Suure-Kambja vallas Jaska talus.

* Isa taluomanik Jaan Ipsberg (1829–1889), kolme kihelkonna (Kambja, Võnnu ja Põlva) valitud kohtumees.

* Ema Liisa Laanes (1837–1903 Jaskal; ema Mari Steinbach (1815–1877)).

* Karl Ipsbergi õed-vennad olid Anna (1856–1911; I abielus Gustav Kevendiga, II abielus Reinhold Zeigeriga); Marie (1863–1928, abielus Ahja Musta karjamõisa rentniku Jaan Johansoniga); Johannes (–1914) .

* Abielus 1903. aastast Lydia Angelika Kindsvateriga (1884 Saratov – 1945; isa saksa kolonistist ärimees Aleksander Kindsvater (surn. 1911), ema Natalie Müller (surn. 1925 Berliinis)). Lõpetanud Tallinna Konservatooriumi klaveri erialal. Kui „sotsiaalselt ohtlik element” saadeti ta 1941. a. juunis Eestist välja, oli eriasumisel Kirovi oblasti Muhhini sovhoosis, kus suri.

*Tütar Elfriede Ipsberg (1903–1933; abielus arhitekt K. Schuleriga, lahutatud). Tütar Maja Schuler (1923–1930).

* Poeg Eugen Voldemar Ipsberg (1905–1909).

* Poeg skulptor Aleksander Karl Ipsberg (1909 Smolensk – 1943). Läks ise või võeti koos küüditatava emaga 14. VI 1941 kaasa, elas Kirovi oblastis Sovetskis, vangistati 1941. a. oktoobris. Erinõupidamise otsusega 1942. a. juulist mõisteti 8 aastaks sunnitöölaagrisse „kontrrevolutsioonilise tegevuse” eest. Suri Gorki oblasti Suhhobezvodnoje raudtejaama juures olnud laagris.

* Poeg Georg Leopold Ipsberg (1910 Smolensk – 1990) õppis Tartu ülikoolis kaubandust ja Viinis kaubanduse kõrgkoolis, korporatsioon Vironia liige. Tal õnnestus 1940. aasta alul asuda Eestist ümber Saksamaale; pärast sõda elas Inglismaal. Abiellus 1951. a. Cardiffis Elfriede Jemichiga (Salk; sünd. 1911 Moskvas).

*Karl Ipsberg õppis Kambja kihelkonnakoolis 1879–1880, Tartu Õpetajate Seminari juures olnud saksakeelses algkoolis 1881–1882, Tartu reaalkoolis 1882–1888, seejärel andis matemaatika ja füüsika eratunde ning võttis neid ladina ning kreeka keele alal. Jätkas õpinguid Riia Polütehnikumi inseneriosakonnas 1890–1897, lõpetas I järgu ehitusinseneri diplomiga. 1901. a. sooritas õppereisi Austriasse, Itaaliasse ja Šveitsi, et tutvuda mägiraudteedega ning tunnelite ehitamisega.

* Kuulus Riias lühikest aega üliõpilaskorporatsiooni Fraternitas Arctica, oli korporatsiooni Vironia asutamise (1900) üks eestvedajaid Riias ning hiljem auvilistlane.

* Töötas Venemaal raudteeinsenerina 1897–1911, sh. Rjazani-Uralski raudteel jaoskonnaülema abi (1897–1898); Taga-Baikali raudteeliini jaoskonnaülema abi selle tee sihiajamisel (1898–1899) ja jaoskonnaülema kt ehitusel (1899–1901); Baikali ringraudtee ehitusel III järgu jaoskonnaülem (1901–1904) ja II järgu jaoskonnaülem (1904–1905); Rjazani-Uralski raudteel tehnikaosakonna insener-tehnilises büroos (1905–1906) ning Tuula kubermangus jaoskonna- ja seejärel Smolenskis laiema piirkonna ülem (1906–1911).

* Asus 1911. aastal elama Tallinnasse, kus juhtis „Estonia” teatrihoone ja Tallinna Krediitpanga hoone ehitamist. Asutas 1913. aastal oma ehitusbüroo, olles selle omanikuks kuni 1917. aastani. Tegi projekteerimis- ja ehitustöid mitmele suurettevõttele (Vene-Balti ja Peetri laevatehas, Volta, Noblessner).

* Oli Tallinnas 1918. a. Eesti Tehnika Seltsi Tehniliste Erikursuste juhataja, millest kasvas välja Tallinna Tehnikum, mida arvestatakse Tallinna Tehnikaülikooli eelkäijana. Seega loetakse teda tehnikaülikooli esimeseks rektoriks.

* Eesti Vabariigi raudteede valitsuse organiseerija ja juhataja (1918–1919), võttes raudtee Saksa okupatsioonivõimudelt üle ning kohandas selle Vabadussõja-aegsete vajaduste järgi. Oli Tartu rahukonverentsil ekspert ning ka Eesti-Läti piirikomisjoni liige.

* Põllumeeste erakonna asutajaid, selle kaudu Asutava Kogu liige Maarahva liidu rühmas (1919–1920), samuti I ja II Riigikogu liige Põllumeestekogude rühmas (1921–1923, 1923–1926).

* Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse teedeministri abi (1918–1919), teedeministeeriumi nõunik (1920), seejärel ministeeriumi nõukogu liige. Teedeminister Konstantin Pätsi ja Juhan Kuke valitsustes (1921–1923), ühtlasi kaubandus-tööstusministri kt. (1921–1922). Oli Raudteevalitsuse nõukogu liige.

* Uute raudteede ehitaja ja uute raudteede ehitusdirektsiooni (-ameti) juhataja (1928–1933),
vabastatud teenistusest „tarviduse möödumisel”. Selles ametis juhtis Tartu-Petseri laiaroopalise ning Rapla-Virtsu kitsaroopalise raudtee rajamist.

* On juhatanud algul Kehra sulfaattselluloosivabriku ehitamist, „Gloria Palace’i” ehitustöid Tallinnas, tegutsenud juhtivalt A/s Atlantas ja A/s Lignumis. 1930. aastail oli ta insener-ehitaja; 1941. aasta kevadel lühemat aega Eesti NSV 2. ehitustrusti „Ehitaja” „rahvakorterite, kultuurhoone ja tehnikumi ehitustööde” ülem.

* Olnud enamasti juhtivalt tegev Moskva lastevarjupaikade nõukogus, Intelligentide klubis Tallinnas, Metsatöösturite Ühingus; Tallinna Immobiilpangas, Tallinna Krediitpangas; Tallinna Laevaühisuses, Balti Päästeseltsis, A/s Ilmarines, A/s Eesti Siidis, A/s Royal-Filmis, elukindlustusseltsis Kotkas.

* Eesti Tehnika Seltsi asutajaid (1919) ja Eesti Inseneride Ühisuse ning Tehnilise Hariduse Edendamise Seltsi (esimees asutamisest 1932) liige; Inseneride Koja sekretär; Eesti Kirjanduse Seltsi eluaegne liige.

* Tõusis Venemaal õuenõuniku teenistusastmesse (1912), saanud kesiririigilt Püha Stanislavi ordeni III järgu (1901) ning Püha Anna ordeni III järgu (1904), pronksmedalid Isamaasõjast 100. aasta möödumise (1912) ning Romanovite dünastia 300. aastapäeva puhul (1913).
Eesti Vabariigilt on ta saanud Eesti Punase Risti mälestusmärgi I järgu II astme
(1936) ning Valgetähe II klassi teenetemärgi (1938); Soome Valge Roosi Rüütelkonna I klassi komandör (1922). Oli Raudteelaste Hoolekande Seltsi auliige.

* Karl Ipsberg vangistati 14. juunil 1941. aastal Tallinnas kui endine teedeminister, Asutava Kogu ja põllumeeste erakonna liige ning üliõpilaskorporatsiooni Vironia asutaja. Temaga jätkati tegelemist Vjatlagis septembrikuus, süüdistades teda pika aja jooksul vastutavatel kohtadel olemises Eesti valitsuses ning võitluses revolutsioonilise liikumise vastu Eestis, samuti Maaliidu liikmeks olemises, milleks sobis par. 58 lg. 4. Läti erioperatiivgrupi „juurdlus” kestis ühe päeva. Oktoobri algul saatis Vjatlagi kriminaalkohtu kolleegium ettevalmistavalt istungilt Ipsbergi materjalid tagasi, sest tulevat lisada ka par. 58-13 ning selgitada tema konkreetne tegevus aastail 1917–1920 ja hiljemgi (sh 1924. ja 1934. a.). Nii saadigi lisada täiendav par. 58-13. Ipsberg tunnistas oma „süüd” vastutavatel kohtadel töötamises, Maaliitu ja Vironiasse kuulumises, mitte aga võitlust revolutsioonilise liikumise vastu. 1942. aasta veebruaris tehtud süüdistuskokkuvõttes jäävad alles vastutavad kohad ja Maaliit ning lisatakse revolutsioonilise liikumise vastane võitlus. Erinõupidamisele soovitatakse Ipsberg mõista mahalaskmisele koos vara konfiskeerimisega. 1942. aasta märtsis tunnistatakse ta I grupi invaliidiks. Detsembris tehtud erinõupidamise otsus „halastab” ja selle järgi mõistetakse ta kontrrevolutsioonilises parteis osalemise eest 10 aastaks vangilaagrisse. Iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis saadakse Kirovi oblasti riiklikust arhiivist teda, et Ipsberg oli Kirovi oblasti Kaiski rajooni Lesnoje külas asunud laagris, kus ta 27. juunil 1943. a. suri.

* Karl Ipsbergi põhiliselt 1930. aastail kirjutatud käsikirjalistest mälestustest on seni ilmunud vaid katkendeid, veidi pikemalt Küllo Arjakase saatesõnaga 1990. a. ajakirjas „Looming”. Avaldame tema mälestused Eesti Riigiarhiivis säilitatava käsikirja alusel. Seda masinakirjateksti on avaldamiseks toimetanud kirjanik Artur Adson, kuid oleme aluseks võtnud autori enda versiooni, kohendades selle keelt siiski loetavuse huvides. Välja on jäetud pikem eestlaste ja baltisakslaste vahekorra käsitlus, see koht on tähistatud. Sama käsikirja juurest pärineb ka Artur Adsoni saatesõna.

*

Hiio tutvustus

http://www.epl.ee/artikkel/584552


Viimati muutis MOrav, 01 Okt, 2010 12:45, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 01 Okt, 2010 12:39 
Eemal
Liige

Liitunud: 28 Dets, 2004 21:45
Postitusi: 2150
Lõpupeatükk.


XXII. PRAETERITI FIDES – SPES FUTURI (Truudus minevikule – lootus tulevikule.)

Jälle veedan ma mõne suvenädala ilusas, mulle nii armsas ja koduses Haapsalus ning arvan, et ma küll vaevalt paremat aega leian oma eluloo kirjelduse lõpetamiseks. Õhk on soe, meretuul nii pehme ja magus, hingad teda sisse, on sul tundmus, nagu jooksid värsket rõõska piima, tuju on hea ja süda nii rõõmus, õhtupäiksest roosavärviliseks maalitud hõredad pilved kaugel silmapiiril, kajakad liuglevad õhus, metspart manööverdab oma kaheksa pojaga sulistades meres. Minu mõtted liuglevad minevikku, kerkivad vaimusilma ette mälestused, head ja pahad, vilksavad hetkeks ja kaovad pilvede taha nagu linnud, mis sügisel meilt kuhugi kodu poole lendavad. Mu elutegevus on nii mitmekesine ja mitmekülgne olnud, ma võin selle poolest saatusega rahul olla. Luuletaja leiaks sellest materjali mõnegi ilusa luuletuse jaoks, aga see ma ei ole, ma armastan küll luulet; ma kirjutasin ainult oma lastele lühidalt ja need viimsed read kirjutan ma nendele nagu jumalagajätuks, mis vist enam väga kaugel ei või olla.
Ma olen teid, mu armsad pojad, küllalt tüüdanud oma nõuandmistega ja õpetustega, nagu see hea sõbra kohus on, ja teen seda veel kord lühidalt, küll tuletate siis vast ka meie pikemaid kõnelusi meelde. Ärge põlake tööd, siis ei põlga ka töö teid, täitke täpselt ja kohusetruult oma ülesandeid, pidage sõna, olgu lubamine teile raskem kui selle täitmine. Ajage ausasti oma asju, ärge sattuge oma südametunnistusega vastuollu, ka jahiseadusega määratud ajal lastud lind võib halva lõhnaga olla. Lord Byron ütleb kuskil: „Wer Glaubens jedermann auch sei beflissen, die Stimme Gottes spricht aus dem Gewissen.” Puhas südametunnistus ei riku und ega ka tervist ja tervis on inimese kõige suurem varandus. Olge tolerantsed teiste inimeste vastu, eriti usu asjus. Teadus õpetab meid, et kogu loodust, kogu maailma laotust, kosmost, valitsevad igavesed, targad muutmata seadused. Meie teame ja usume seda. Aga kas ei ole inimsoo vaimne arenemine, moraalsed kaalutlemised ja nende tagajärjed ka mitte tingitud kindlatest, igavestest seadustest – nagu kõik meie viiele meelele ilmutatavad looduse seadused –, mis annavad mõtet meie elule, nagu õiglus, ausus, armastus – ja mis juhivad ja mõjutavad meie mõtlemist ja tegevust? Kahjuks ei tunne meie neid seadusi veel mitte, veel vähem nende autorit. Newtoni sündimismajale Woolsthorpe’i linnakeses on kinnitatud sõnad: „Nature and nature’s laws lay hid in night, God said: „Let Newton be,” and all was light.” Nende seaduste Kepler ja Newton ei ole aga veel ilmunud, võib-olla meie ei ole nende tundmises isegi veel Kopernikunigi jõudnud. Ristiusu kakstuhat aastat on veel vähe, et selle õpetuse suurepärasest sisust aru saada ja selle järgi käia. Ükski religioon ei õpeta inimestele midagi halba, kuigi eksitused ette tulevad, igal ühel neist on õilis eesmärk, hoiatada inimesi ja nende tähelepanu juhtida sarnaste, kuigi veel selgitamatu seaduste peale. Ja need ja kõik looduse täpsed seadused, kas on nad maksma pandud ilma ühe kõrgema autori või seadusandliku kogu teadmata? Religioonid katsuvad ka sellele küsimusele vastust anda ja paljud on nende vastusega rahul ja õnnelikud. – Olge viisakad oma kaasinimeste vastu, eriti naiste ja nende vastu, kes teist vähegi madalamal seisavad, viisakus on odav kingitus, mida aga igaüks heameelega vastu võtab ja mis teile enestele lõbu valmistab ning kasu toob. Et teiste seisukohtadest ja teguviisist aru saada, kujutlege ennast ise nende asemele. Viisakus ei tohi aga muutuda seljaküürutamiseks kõrgemalseisvate ees, veel vähem rikaste lollide ees. Olge uhked, aga mitte upsakad, selleks peate aga ennast hästi tundma õppima ja õigesti hindama, võrreldes ennast teistega ja tutvudes nende relvadega. Elu on võitlus, milles peale muu ka julgust tarvis on. Sissekäik Delphi oraaklisse kandis nähtaval kohal pealkirja: „Tunne iseennast.” Õppige aegsasti enese üle valitsemist, kes seda ei mõista, ei mõista ka teiste üle valitseda, muutub teiste ja enese orjaks. Ärge riivake kellegi au ja enesearmastust, seda ei andesta keegi ja miks enesele ilmaaegu vaenlasi teha, neid on isegi küllalt ja sõpru nii vähe. Kõige paremad sõbrad on raamatud. Ma loodan, armsad pojad, et teie eluvõitluses, õppides elust ja raamatutest, jõuate vastu pidada ja püsida – ma olen katsunud teid jõudumööda varustada tarviliste relvadega nendes oludes ja sellel kohal, ma mõtlen sellel maal, kuhu saatus teid on paigutanud, nimelt Eestis. Ma ei ole arvamisel, et see just see kõige suurem õnn ja au on, et me eestlased oleme, nagu ma ei näe ka iseäralist õnne ja au selles, kui keegi sakslane, prantslane jne. on. Iga inimene on oma õnne sepp, kuigi mitte igaühel suurt sepikoda oma õnne sepitsemiseks ei ole ja väiksemas peab töötama. Ka viimases võib meistriks saada, peab aga armastust töö vastu ja püsivust olema. Kui sõjas, lootuseta võitluses, mõni mees või väeosa ennast vaenlasele vangi annab, ei kaota ta sellega oma sõjamehe au, aga ülejooksikud ei vääri kummalgi pool lugupidamist. Arenemise ülim tipp on inimene, mitte rahvas.
Eelmistes ridades nimetasin ma meie Eesti riiki. Oma ja teie saatus ei tee mulle absoluutselt võetuna suurt muret. Need vähesed aastad, mis mind veel raskelt võiksid tabada, on ikkagi ainult väike protsent nende õnnelikkude, töörikaste aastate arvust, mis juba läbi on elatud ja teie olete täies nooruses ja jõuate ka raskeid aastaid üle elada lootuses paremate aegade peale. Ja peaksid äpardused teid tabama, siis tehke ruttu nii materiaalne kui ka moraalne bilanss, kriips alla ja edasi. Valmistage omale ujumisrõngas julgusest, optimismist, kuduge sinna sisse minugi pärast ka natuke kergemeelsust, ei elumere vood teid siis mata. Ärge hädaldage, sellega lõbustate ainult oma „sõpru”, kahjurõõm olevat ju see kõige ehtsam rõõm. Ja Shakespeare „Othellos” ütleb: „Kes ikka vana õnnetuse üle kaebab, sarnaneb sellega, kes uut õnnetust taga otsib.” Ärge otsige enesele õnne teiste õnnetusest.
Aga minu armas Eesti, mille järele mind igatsus ja armastus kaugelt võõralt pinnalt koju tõi, see Eesti äratab minu südames küll musti muremõtteid ja kahtlust. Ajalugu, alates kaugest minevikust, näitab, kuidas rahvad ja riigid tõusevad, õitsevad ja jällegi kaovad, ei püsi ka kõige suuremad ja vägevamad riigid. Võitlusele olemas olemise, elu eest, allub iga eluavaldus looduses, ka üksikud rahvad ja riigid, vaatamata oma kõrge kultuuri saavutustele, nii rahvad, kes ei ole jõudnud omale riiklikku organisatsiooni luua, kui ka need rahvad, kes vägevaid riike on loonud. Ainult nende eluiga on mitmekesine, saatus, lõpptulemus aga seesama. Kui pikk aeg on eesti rahvale ja riigile määratud? Kes seda teab. Ja kas Kalev siis veel kord jõuab koju? See lagunemine ja kadumine sünnib mitmel põhjusel, mida võib jagada kahte gruppi, nimelt v ä l i m i s t e l ja s i s e m i s t e l. Harilik v ä l i s p õ h j u s on ühe riigi äravõitmine teise, enamasti suurema rahva poolt, kus võidetud riik oma iseseisvuse kaotab, selle rahvas aga suurema riigi organismis kas viimasega ühte sulab või teataval määral edasi elutseb. On võitja riik kõrgema kultuuriga kui allaheidetud, siis saab viimane oma iseseisvuse kaotamise puhul selle eest isegi teataval määral kompensatsiooni, osa võttes oma vallutaja kõrgemast kultuurist. Näiteks Rooma riigile alistunud Euroopa ja Aasia rahvad, kuna keskajal võidukad kuid kultuurivaesed mongolid oma allaheidetud rahvastele mingit kompensatsiooni ei suutnud anda. Eestile on kardetavad kaks suurriiki, Vene ja Saksa, kes ainult ootavad, kunas paras aeg oleks Eestit enesega ühendada. Nii kaua kui Venel veel ekspansioonivõimalused kauges idas olemas, ei ole meil sealt poolt hädaohtu karta. Ka sakslased ei julge meid veel neelama hakata, niikaua kui Venemaa sõjaliselt tugev on. Peaks aga jaapanlaste isu suurenema ja nemad Ida-Siberist suure tüki omandama- ja kord see ikka täide läheb, võib-olla koguni Baikali järveni – siis muidugi võtab Vene ekspansioon suuna läände, s.o. meie poole ja kokkupõrge Saksamaaga on möödapääsematu. Kellele jääb siis võit? Muidugi, niikaua kui Venemaal enamline kord valitseb, valiks ma kahest pahest vähema, nimelt Saksamaa. Hädaohtlikud on meile aga mõlemad ja sealt poolt meid ähvardavat pealetungi ei suuda meie oma nõrkade jõududega kõrvaldada ja keegi ei tea suurte riikide poliitilisi kombinatsioone ette aimata. D’Alembert ütleb tabavalt: „Sõjas on tarvis inimesi tappa, poliitikas petta.” Ja meie suured naabrid on mõlemal alal osavad ja ette valmistatud. Meie oleme küll uhked oma Vabadussõjas näidatud vahvuse ja saavutatud tagajärgede peale, meie ei tohi aga unustada, et seal õnn suurt osa mängis. Selle peale tulevikus loota ei või, arvestades meie väikse rahvaarvuga ja majanduslike ressurssidega.
Mitte ainult meid välistegureid, vaid ka sisemisi näib mul küllalt olevat, mis meie püsivust elujõuliste rahvaste ja riikide hulgas kõigutada võivad. Pöörates pilku minevikku, siis näeme, et soome-ugri-turaani rahvad vaatamata oma kaunis suurele arvule (ca 25 miljonit) vähejõulised on olnud iseseisvate riikide rajamisel ja ka oma vitaliteedi poolt teistest, näiteks slaavi ja germaani rahvastest maha jäävad. Kõik hõimluse otsimised Eesti, Soome ja Ungari vahel ei loo mingit reaalset jõudu, mürkgaaside ja pommide vastu ei aita kõrge kultuur. Isegi viimases oleme eespool nimetatud hõimlastest maha jäänud.
Eestlased võivad uhked olla sellele, et nad rohkem kui tuhat aastat siin Balti mere kaldal paika on pidanud, võidelnud vahvasti oma vaenlaste vastu, ei ole vabaduse tulukest kustuda lasknud. See on aeg-ajalt ikka lõkkele löönud. See on õige, visadus ja püsivus eestlasel ei puudu. Aga mis on sarnane alaline võitlus, võõra rahva orjamine, sagedane vaenuvankri veeremine, vaesuse ja viletsuse kannatamine, aastasadade kestel vaimuhariduse puudumine, mis on see kõik sellest vaprast, töökast, ausast rahvast teinud? Kõik tema voorused on nagu päikese kiired, mis juhitud läbi rikutud klaasist valatud kõvera prisma, nii et selgete vikerkaare värvide asemel on näha ainult mingisugune must-kirju värvide segu. Ta on läbi teinud pika õppeaja, saanud halva kasvatuse hoolimata õpetajatelt, tal puudub nii-ütelda hea lastetuba. Viimase osalisteks said ainult vähesed väljavalitud. Seda värvide-mõtete segu ja „hea lastetoa” puudust võis märgata, kellel silmad, kõrvad ja nina ja vähegi tähelepanu andi oli, meie riigiloomise algpäevil, millal küll võis osalt süüd veeretada revolutsiooni- ja sojaaegade toorustele; kahjuks võib seda veel tänapäevalgi tähele panna. Eestlase siiamaani avaldunud mentaliteet võib, kui see nii edasi kestab, suureks sisemiseks hädaohuks saada tema iseseisvusele. Eestlase kõige suurem vaenlane on eestlane ise. Ma kirjutan seda raske südamega ja oleksin rõõmus, kui ma eksiksin.
Mida oleme näinud Eesti riigi rajamise algpäevilt? Asutavas Kogus suur pahempoolne enamus, marksistide ja kommunistide ässitustöö isegi Vabadussõja ajal, võitlus eraomanduse ja eraettevõtlikkuse vastu mitte idee pärast, vaid aetud ihast, teiste varandust nende käest ära kiskuda, nivelleerida mis vähegi suurest massist kõrgemal näis olevat. Selleks istutati võõraste tööstusmaade klassivõitlus Eesti pinnale, külvati viha ja vaenu meie väikese rahva sekka, lõhestati teda parteidega. Suurte, peamiselt parempoolsete jõupingutustega ehitati siiski riiki ja loodi tarvilikud asutused, kohtud, koolid jne. Küll mõjutasid nende tegevust parteimehed ja mitmed asutused muutusid partei filiaalideks, nagu Riigikontroll sots Oinase juhatusel ja koolid tööerakondlase Annussoni ajal, mil igasugune usuõpetus koolidest eemaldati, ka meie prokuratuur ei ole vaba poliitikast. Pikad aastad kulusid ära, enne kui selline mentaliteet vähegi muutus: maa põlluharijatele eraomanduseks, eratööstust tunnistati jne., mille järgi ka kogu meie majanduslik olukord tunduvalt paranes, uued koolimajad, talud, tööstused tekkisid ja uued ehitised kerkisid. Aga lugegu keegi erapooletu, näiteks mõni välismaalane, meie ajakirjandust kuni 12. märtsini 1934. a., teie ei leia sealt ühtki head sõna meie valitsuse tegevuse kohta, nagu ei oleks meil midagi positiivset ära tehtud. Sellevastu leiab sealt ainult pahatahtliku arvustust, avalike tegelaste, eriti valitsuse liikmete mahategemist ja laimamist, nagu ei oleks meil Eestis ühtegi ausat tegelast. Ma olen kokku puutunud võõraste rahvastega mitmel alal, aga sellist kadedust ei ole ma kuskil leidnud kui eestlaste hulgas. Siin ei olda kade mitte ainult selle peale, kelle käsi paremini käib kui kadestaja oma, vaid kadestatakse ka seda, kes samasuguses heas või halvas seisukorras on. See on juba pahem kui Mikumärdi sulase mentaliteet! Ja missugune jõle lõhkumise himu valdas parteimehi, kui neil avanes võimalus mõnele vaenlasele-eestlasele kahju teha, hävitati heameelega selleks suuri varandusi, mille all sajad kodanikud kannatasid. Olgu mainitud Harju panga, Kommertspanga, Aeronaudi ja Silva likvideerimised. Atlanta likvideerimisest kirjutasin ma juba varemalt. Sellise lõhkumise ja mahategemise tuhin tikkus isegi teadusesse. Üks Tartu ülikooli teadusejünger – olgu ta nimi unustatud – töötas suure innuga ja nägi palju vaeva näidates, et Kreutzwald ja Koidula sugugi Eesti luuletajad ei olnud, vaid ainult võõra vaimuvara tõlkijad. Selline rumal viha kestab edasi osalt praegu veel eestlase tegevuse vastu, ametlik šovinism, mis isegi suurte rahvaste juures nii lopsakalt ei võrsu, ei too siin suurt paranemist. Mis kasu võib võõrakeelse reklaami ja siltide keelust tulla? Ainult halb eeskuju võõrale vallutajale, väga siunatud Vene valitsus oli tolerantsem. Sarnane mentaliteet ja parteimeeste kergemeelsed lubadused rahvale enesele häälte võitmiseks äratasid mitte ainult maise saagihimu, vaid ka võimuhimu. Kõige rumalam hakkas ennast pidama targaks ja kõlbulikuks riigi asju ajama, nagu oleks kunagi rahvamassid ajalugu teinud, seda teevad ikka üksikud ja massid jooksevad ainult nendele järgi. Niisugust võimu ülevõtmise iha – mis ka väljastpoolt Eestit toetust leidis – tagajärjel olid 1. detsembril 1924. a. ja 8. detsembril 1935. a. Kas ei ole siis eestlane ikkagi enese kõige suurem vaenlane?
Selle vastu võib küll vaielda, tuginedes viimase paari aasta tulemustele. Parteid on kaotatud, valitsusel on võimalus olnud sajapealise võimkonna puudumisel kavasid pikema aja peale teha ja neid ka läbi viia ning see võimalus on andnud häid tagajärgi. Ajakirjandus leiab valitsuse tegevuses juba mõndagi kiita, suurem sopakirjanduse levitaja Aleksander Veiler näib mustamise ja ropu määrimisetöö puudusel siiski päris hea tervise juures olevat, samuti ka tema ametivennad marksistliku „Rahva Sõna” talus. Veel hiljuti („R. S.” 6. III 1936. a.) ilmus seal August Rei sulest artikel, milles autor parteitegelasi süüdistas üksteise materdamises ja mustamises. Vastuvaidluses ei tohi aga unustada üht tähtsat asjaolu, see pööre paremusele pole sündinud mitte vabatahtlikult, ei ole võrsunud rahva mentaliteedi paranemisest, vaid on peale sunnitud, on piitsa plaksutamise mõjul tekkinud. Selle piitsa võttis õigel ajal kätte K. Päts ja seda aitab keerutada J. Laidoner. Näib, et piits on väga mõjuv abinõu ja olgu õiglaselt öeldud, mitte ainult eesti, vaid ka teiste rahvaste hea käekäigu korraldamise juures. Me näeme, et isegi prantslased, la grande nation, ülekäte lähevad, kui piits nõrkades kätes on, nagu praegu juut Léon Blumi käes. See tähendab, meile on tarvis kindlat valitsust, kindlat võimu, mis meie riiki juhiks. Meie parteidesse killunenud, juut Marxi õpetusega mürgitatud rahvas ei mõista tervikuna riigivalitsemisel töötada, ta vajab kõva kätt, kes tarbekorral julgeb ja mõistab piitsa tarvitada. Ei jõua meie rahvas ega ka teised rahvad enne rahuranda, kui Marxi mürk on kahjutuks tehtud, nagu seda on teinud Hitler ja Mussolini ning missugusele teele on osalt asunud ka K. Päts. Muidugi mõistab neid moodsa demokraatia teooria hukka ehk nad küll oma rahvad on päästnud otsekohesest hukkumise ohust. Oleme aga kannatlikud, ärme ruttame kohtuotsusega, seda teeb ajalugu õiglasemalt, kui meie seda praegu tarviliku perspektiivi puudusel teha suudame. Vähe on veel neid, kes teavad, et Marxi õpetus on juutidele abinõuks teiste rahvaste paljaksriisumiseks ja orjastamiseks, nagu see on läbiviidud Venemaal ja nagu seda õpetavad Siioni tarkade protokollid.
Mulle näib, et K. Päts kõige oma poliitilise tarkuse juures siiski suure vea teeb – kes on selle vastu kaitstud? –, et ta oma poliitilisesse programmi on võtnud koostöö sotsidega ja loodab, et need tulevikus valitsust toetavad. Endised sotside juhid on ka nüüd enamasti mõjuvatele kohtadele upitatud, Marxi kurss on näiliselt langemas, aga marksistide kurss tõusmas. Poolvaimuhaige sotsi L. Johansoni ministriks olemise ajal oli meil tööta tööliste arv viisteist tuhat, nüüd on töölistest puudus, aga kogu riigis on siiski streikide organiseerimine energiliselt teoksil, vist küll Kominterni korraldusel, nagu Hispaanias, Prantsusmaal ja Belgias, kus sotsid kommunistidega ühise väerinna on loonud. Kas meie sotsid ennast eraldavad teiste maade sotsialistidest? Vist küll mitte. Ja K. Päts on eksiteel. Ei aita ka valitsuse koketeerimine töölistega, kusjuures siseminister Eenpalu 1936. a. 25. veebruaril valimiste eelses kõnes – kui mälu ei peta – Narvas töölistele nõu andis end hästi organiseerida, siis saab valitsus neile paremini vastu tulla. Mul on töölistega palju tegemist olnud ja tunnen neid õige hästi ja tean, et kaunis suur protsent nendest sotsid ei ole, aga nad on sunnitud viimastega kaasa minema, iseäranis kui agitatsioon neile hiilgavaid väljavaateid ette maalib. Sellistele sõpradele lootmine, nagu praegune valitsus seda teeb, tuletab meelde valmijutustust, mille järgi talumees leidis poolkülmunud ussi, soendas seda oma põues ja kui uss soojust tundis, oli ta esimene asi oma elupäästjat hammustada. Meie sotsid on niiviisi pääsenud 1. detsembril 1924. a. ja 12. märtsil 1934. a., on hammustanud selle kümne aasta jooksul ja hammustavad veelgi. Peale 8. detsembrit 1835. a. said vabsid piitsahoobi, missugust veel ükski valitsus pole andnud, sarnane valus hoop oleks pidanud õieti langema meie marksistide turjale, aga pole midagi parata, viimased on targemad olnud ja neil on osavad, suurte kogemustega instruktorid, kuna vabsid oma pöörast võimuiha peaaegu ainult rumaluse abil rahuldada lootsid. Kurb oleks meie rahva saatus ja mitte püsiv, kui tema juhtimine ainult piitsa abil teostatav oleks. Ma ei tahaks seda abinõu ennustada kui ainukest, vaid tahaks loota ja uskuda, et rahvas ometi areneb ja tema vaimne tasapind tõuseb teiste, suuremate Euroopa rahvaste tasemele. See on aga võimalik ainult meie noorsoo hoolika kasvatuse kaudu, mis annaks noortele hea „lastetoa”. Sellest kasvatustööst peavad aga eemale jääma marksistid oma internatsionaaliga ja üleilmlise revolutsiooni ideedega. Siis haihtub see lõhkumise ja hävitamise iha, mis praegu veel nii sügavasti meie rahva mentaliteedis pesitseb ja mille olemasolu meie marksistid veel hiljuti süvendada tahtsid, katsudes haarata oma kätte meie noorte organiseerimist marksistlikus vaimus, katsudes neile anda isegi sõjalist kasvatust, s.o. ette valmistada neist tulevaid punakaartlasi. Parteide likvideerimisega kadusid ka sarnased hädaohtlikud katsed: käed eemale, mis meie noori rikkuda tahtsid. Mitte viha ja vaenu õpetust ei ole meie noortele tarvis, vaid teadmisi omandada ja neid kasutada enese ja oma isamaa kasuks, positiivses, elujaatavas töös, mitte lõhkumises. Tähtsam veel kui teadmiste omandamine on kindla iseloomu kasvatamine, mille abil isik võib püsida seal, kuhu saatus kedagi asetab, oma isamaa ja selle ajaloo tundmine, truudus minevikule – praeteriti fides – on lootus tulevikule – spes futuri. Goethe ütleb:
„Herr und Knecht und Überwinder
Sie gestehn’s zu jeder Zeit,
Höchstes Glück der Erdenkinder
Ist nur die Persönlichkeit.”
Ajaloo tundmine aitab ka iseennast tundma õppida ja õigesti hindama, sellega kasvab ka lugupidamine teiste vastu, mis üksikute inimeste kui ka üksikute rahvaste vahel õiget arusaamist võimaldab ja kõiki kõrge inimsuse poole juhib. Siis kasvab vaba vaim, mis enese üle suudab valitseda, tarbekorral iseennast piirata, ilma et piitsa tarvis oleks. „Man kann in wahrer Freiheit leben und doch nicht ungebunden sein.” (Goethe.) Selline kasvatustöö on raske, kestab kaua ja korralikud, puhtad käed ja südamed peavad selle juures tegevad olema. Kui Mooses Iisraeli lapsi Egiptusest välja viis, pidi ta nelikümmend aastat nendega kõrbes rändama, kuni ta tõotatud maa piirini jõudis, see tähendab niipalju aega oli tarvis, enne kui noorsugu, teine põlv, üles kasvas ja oma vabaduse ning riigi loomise idees kindlaks ja vankumatuks sai ja jäi. Niisiis, ühe generatsiooni iga kulus selleks ära. Ega meiegi vist lühema kooliajaga tarvilikku kursust läbi teha ei jõua. On meie tõusev põlv aga tarvilikult kasvatatud, siis ei ole meie iseseisvusel mingit hädaohtu meie eneste poolt karta, „vaim loob omale keha,” ütleb Aristoteles. Ja see uus vaim ei luba enam toime panna Rakvere ja Tartu veretöid, ei kadesta, ei halise, ei karda, ei lõhu, ei laima, ta teab, et Ernest Rénan’il on õigus üteldes, „paha eksitus on arvamine, nagu võiks oma kodumaale kasulik olla laimates neid, kes selle kodu on asutanud”. Sellist ilusat pilti, kus üksmeel, rahulik töö ja ühised aated kõiki ühendavad, näen ma oma silmade ette kerkivat ja vist mina mitte üksinda. Kõik need, kes meie Eesti iseseisvuse saavutamisele on kaasa aidanud ja meie riigi rajamisel rasket tööd teinud, võiksid siis rahuldusega ütelda nagu Faust: „Es kann die Spur von meinen Erdentagen nicht in Aeonen untergehen.” Ehk viivitavad ka meie välishädaohud kaua, kaua oma tulekuga ja ei takista selle ilusa pildi teostumist. Selle lootusega lõpetan ma oma eluloo kirjutamise, mille viimased leheküljed juba kavatsetud piiridest üle hakkavad minema.
Su üle Jumal valvaku, mu kallis kodumaa!
Haapsalus,
23. juulil 1936. a.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 2 postitust ] 

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt