Saingi tõlkega maha, loodan et pakub huvi.
Värvitoon ja mõõtkava.
Kujutame ette, et olete valmis saanud mingi lennuki (tanki, auto) mudeli ja kui tekiks võimalus muretseda just seda värvi, millega värviti originaalne masin, värviksite sellega üle ka oma mudeli. Justnagu loogiline? Küsimus on selles, et kas sel kombel värvitud mudel jätab ka “päris masina” mulje? Juhul kui vastate “ei” – on teil õigus!
Samuti nagu mudeli mõõtmete ja proportsioonide võimalikult täpne vastavus originaalile, nii on ka värvitooni võimalikult täpne jäljendamine mudeliehitajate jaoks üheks peamiseks eesmärgiks. Ideaalselt õiget värvust jahtides arvasid paljud, et piisab sellest, kui leida võimalus originaalvärvi hankimiseks. Kui see ka õnnestus, siis sama värviga kaetud mudel valmistas hoopiski pettumuse – originaalile ta miskipärast eriti ei sarnanenud... Sellist teed püüdsid alguses minna ka mitmed tootjad, firmad mis valmistasid 1:43 mõõtkavas automudeleid, värvisid need täpselt sama värviga, millega kaeti reaalseid masinaid autotehase konveieril. Kuid tagasiside kollektsionääride poolt oli kõike muud kui julgustav: “pole sarnane” – väitsid nood. Tundus et siin ei olnud kõik päris korras...
Mispärast on mudel teist tooni?
Silmaga värvuse tajumine on üsna keeruline protsess, mis sõltub paljudest objektiivsetest ja subjektiivsetest teguritest. Seda mõjutavad objekti valgustava valguse spektraalne koostis, silma tundlikkus spektri erinevates piirkondades, objekti pinna faktuur (matt pind tundub vaadates palju heledam, kui sama värviga kaetud läikiv pind) ning veel paljud muud tegurid, milledest jutustamine väljuks antud teema raamidest. Kuid asi millest kindlasti tuleks rääkida, on objekti vaatlemise kaugus ja kauguse mõju objekti visuaalsel tajumisel.
Probleemi olemus seisneb asjaolus, et õhk ei ole sugugi täiesti läbipaistev keskkond, osa õhumassi läbivast valgusest hajub õhus leiduva tolmu ja veeauru tõttu. Seepärast tajume kaugemal asuvaid objekte ähmasematena ja tunduvalt heledamatena, kui neid, mis paiknevad meie läheduses. Eriti hästi teavad seda kunstnikud – kui vaatlete rohtu, mis on maastikku maaliva kunstniku poolt lõuendile kantud, siis avastate, et selle värvus on tegelikult reaalse rohu värvitoonist heledam ja toon muutub maali kaugemates piirkondades järjest heledamaks. Mets, tõsi küll, paistab reaalsest tumedamana, kuid seda metsa enda poolt heidetava varju tõttu.
Veel üheks põhjuseks, mis mõjutab värvuse muutumist kauguse suurenedes, on asjaolu, et valguse hajumine toimub spektri erinevate värvuste osas erinevalt. Spektri helesinises osas laseb õhk valgust paremini läbi, kui punases-kollases osas, mistõttu eemal horisondil olevad künkad paistavad meile helesinistena. Püüame siis selgusele jõuda, kuidas kogu seda teooriat liita mudelite värvimise praktikaga.
Kõik teavad, et mida kaugemal mingi objekt meist asub, seda väiksem ta meile tundub. Asi on selles, et inimese poolt vaadatava eseme suuruse tajumine sõltub otseselt vaatenurga suurusest. 1:72 mõõtkavas valmistatud mudel, mida te vaatlete silmadest ligikaudu 30 cm kaugusel (umbkaudu sellisel kaugusel hoiab lugemise ajal raamatut normaalse nägemisega inimene), on enam-vähem sama suure vaatenurga all nagu tõeline lennuk, mida vaadeldakse ligikaudu 18 m distantsilt. Teiste sõnadega – 30 cm kauguselt näeme mudelit samamoodi, nagu päris lennukit 18 m pealt.
Kui me mudelit värvides tahame saavutada võimalikult originaalile sarnanevat tulemust, siis tuleb ta värvida sellise tooniga, et mudel, mis asetseb suhteliselt silmade ligiduses (u. 30 cm) jätaks meile sama mulje, nagu reaalne lennuk 18 m. distantsilt. Järelikult peab mudeli värvus olema reaalse masina värvist heledam ning mida väiksemas mõõtkavas on mudel valmistatud, seda heledamaks peab värvuse toonima.
Milline värvus antakse värvimisskeemidel?
Raske küsimus, kuid püüame selgusele jõuda. Neid värvitoone, mida pakutakse mudelite koostamise instruktsioonides, ei maksa absoluutse tõe pähe võtta. Esiteks kohtab nendes tihti tõsiseid möödalaskmisi, teiseks pakuvad firmad sageli vaid ligilähedaselt sarnaseid värve oma firma värvikataloogist, kui aga seal sarnast värvi ei leidu, siis tihtipeale ka tugevasti erinevaid värve. Ja kolmandaks: kunagi ei ole värvimisskeemil selgelt viidatud, kas tegu on reaalse masina jaoks pakutava värvusega, või siis tooniga, milles soovitatakse konkreetne mudel mõõtkava arvestades värvida. Erialaste ajakirjade värviskeemidel antakse alati reaalse masina värvus, kuna autoril ei saa ju olla ettekujutust, millises mõõtkavas mudelit keegi nende järgi teha kavatseb. Siinjuures vaatleme veidi värvuste tähistamist.
Värvuste klassifitseerimiseks on välja töötatud mitmeid süsteeme, kuid mudelite juures kasutatakse viimasel ajal üha rohkem ameerika Föderaalne Standard 595 –t, kinnitatud 1968 a. Selles süsteemis koosneb värvuse tähistus standardi tähisest (FS 595) ja viiekohalisest numbrikoodist, mis määrabki kindlaks iga konkreetse värvuse tooni, näiteks FS 595 25648. Esimene number viiekohalisest koodist tähistab värvi läiget:1-läikiv, 2-poolmatt, 3-matt. Teine number näitab värvuse gruppi: 0-pruun, 1-punane, 2-punakasoranž, 3-kollane, 4-roheline, 5-helesinine, 6hall, 7-must, valge või metallik, 8-fluorestsentne. Ülejäänud kolm numbrit tähistavad juba konkreetset varjundit ja võimaldavad seda kataloogist kiiresti leida. Kataloog kujutab endast kartongist lipikuid, mis on värvitud spetsiaalse tehnoloogia järgi vastavatesse toonidesse ja varustatud numbrikoodidega.
Kuigi tänapäeval areneb tehnika väga kiiresti, ei võimalda trükitehnika siiski värvitoonide täpset edasiandmist (artikkel pärineb 1995 a., võimalik et nüüd on midagi muutunud?), see on seotud nii trükkimise tehnoloogia, kui ka trükimasinas värvuste moodustamise põhimõttega. Trükimasinas on ainult neli värvi: helesinine, purpurpunane, kollane ja must ning kõik teised toonid saadakse nende nelja põhivärvi tibatillukeste täpikeste kombineerimisega, mida nimetatakse rastriks. Erinevate kombinatsioonide variante on masinas üle miljoni, kuid täpset tooni on siiski võimatu edasi anda – alati jääb väike erinevus.
Niisiis – värvimise juhendis antakse pea alati reaalse masina värvus, mudelit värvides tuleb sellega arvestada ja kasutada veidi heledamat tooni.
Milline värvus antakse värvilisel külgvaatel?
Värvilist projektsiooni joonistades püüab kunstnik tema poolt nähtava masina välimust edasi anda maksimaalse täpsusega. Seepärast ei kasuta ta tavaliselt mitte prototüübi värvuse kataloogijärgseid toone, vaid selliseid nagu need paistavad masinat eemalt vaadates. Kui värviline pilt on umbkaudu samas mõõtkavas, nagu teie mudel, soovitaksin värvida mudelit nii, et see tuleks pildil kujutatuga enam – vähem sarnane. Siiski ei maksaks unustada, et esiteks ei ole kunstniku silm kah ideaalne instrument (nagu teada, näevad kunstnikud värve veidi erinevalt) ja teiseks – trükikoda, kus pilt trükiti, on veel vähem ideaalne. Järeldus – olge kunstnikku kritiseerides ettevaatlikud!
Kord nägin ühes lennundusajakirjas minu arvates väga realistlikku pommitaja B-25 värvilist külgvaadet. Kuid juuresolev tuttav teatas resoluutselt: “Värvus ei ole õige, tegelikult peaks ta palju tumedam olema!” Püüdsin talle selgitada, et ta mõtleb selle all hoopis teist tooni – reaalse masina kataloogijärgset värvust, kuid mulle tundus, et ta ei saanudki aru, millest ma räägin. Kui kunstnik tahab edasi anda prototüübi reaalset värvust, siis ta joonistab kõrvale lihtsalt värvinäidised – vastavates värvitoonides ruudukesed. Viimasel ajal on mõnedes ajakirjades ( Fine Scale Modeler) ilmunud masinate värvilised külgvaated, mis on värvitud reaalsetes toonides. Selliseid pilte vaadates tunduvad masinad täiesti ebareaalsed, kuid see-eest saab ettekujutuse prototüübi reaalsetest värvustest, seda muidugi trükikoja täpsusega.
Mida ette võtta?
Kõigepealt sellest, mida ei tohiks teha – kõikvõimalikel konkurssidel ei tohiks mudeli värvuse “õigsuse” üle otsustamiseks võrrelda seda tuimalt Föderaalse Standardi värvinäidistega. Tihtipeale on paljud väga hästi koostatud ja viimistletud mudelid saanud madalama hinde just sellise ebaõige lähenemise tõttu. Mudeli realistlikkust on mõistlikum hinnata selle autori poolt esitatud värvifotode järgi – vaatamata fotografeerimise protsessi ebatäiuslikkusele on tulemus mõõtkava arvestades siiski palju loomulikum, kui lihtsalt mudeli ja prototüübi värvuste võrdlemine, eriti kui fotod on hea kvaliteediga ja piisavas suuruses.
Juhul kui olete otsustanud prototüübi värvust mudeli mastaabile vastavalt heledamaks toonida, “pleegitada”, siis on mugav kasutada briti mudeliehitajate poolt koostatud graafikut:
Horisontaalteljelt on vaja leida mudeli mõõtkava, seejärel suunduda vertikaali mööda üles kuni see lõikub teile vajaliku kõveraga – kas uue värvkatte, pleekinud või tugevalt pleekinud värvkatte kõveraga – ja selle vastas vasakul asetsevalt vertikaalteljelt leiate vajamineva valgendaja koguse mahuprotsentides. Üsna lihtne on veenduda, et mida väiksem on mudeli mõõtkava ja mida “trööbatum” on prototüüp, seda suurem on valgendaja osakaal. Valgendajana kasutatakse värvust “off white” – peaaegu valge. See on põhimõtteliselt valge värv, millele on lisatud mõned tilgad musta värvi ja ka veidi toonivat komponenti, milleks kasutatakse kas kollast või siis helesinist – seda sõltuvalt põhivärvuse toonist. Enamus asjaarmastajaid kasutab siiski lihtsalt valget värvi, millele on lisatud õige väike kogus musta. Muidugi on niisugune lähenemine suhteliselt lihtsustatud – iga kunstnik teab teile öelda, et värvi tonaalsuse muutumine vaadeldavast objektist eemaldumisel on üsna keeruline nähtus, lisaks värvitooni tugevuse muutumisele muutub ka värvuse varjund, kuid millises suunas – see sõltub juba konkreetsest toonist.
Ja lõpuks..
Tooni valides pole ka liigne silmas pidada kohta, kus mudel seisma hakkab. Kui teie riiul on tumepruuni viimistlusega, siis pääseb riiuli külgedelt peegelduva valguse tõttu mõjule punakas toon, mistõttu sellele asetatud mudelid võivad tunduda hoopis ebarealistlikena. Eksimiseks on muidki võimalusi; kui värvida mudelit õhtul kunstlikus valguses, siis hommikul ärgates tuleb ehmatusega nentida, et tulemus pole hoopiski see, mis ta õhtul paistis... Kunstlikul valgusel on teistsugune spektraalne koostis, kui päevavalgusel ja pealegi tuleb arvestada asjaoluga, et hilisõhtul või öösel (eriti pärast pingelist tööpäeva) võite värvitoone näha veidi teistsugustena. Muidugi tahaks selle neetud aparaadi kohe täna lõpuni värvida, et see öö jooksul kuivada jõuaks, siis hommikul pisemad jupid külge, eraldusmärgid peale ja toonida ja... kuid siiski ei maksaks liialt kiirustada – võite ju võita mõned tunnid, kuid võite ka kergesti rikkuda mitmete kuude töö.
Tõlgitud ajakirjast “M-Hobbi” No 5/95
