Loen siin praegu ühe leegionäri päevikut, kus on sissekanne 8.veebruarist 1944 Heidelaagris: "Ühel hommikul antakse meile korraldus minna haiglasse surnut kaasvõitlejat mulda sängitama. Siin raudtee ääres männikus puhkab palju eesti poisse. Matus toimub sõjaliste austusavaldustega, lehvib SS lipp. Laagrisse läheme tagasi grupis, oleme väsinud ja nördinud."
Ja ega palju poleks puudunud, et ka päeviku autor oleks sinna kalmistule maetud, sest umbes kuu jooksul enne seda sündmust põdes mees raskekujulist kollatõve.
Jutu iva siis selles, et mitte kõik eesti mehed ei hukkunud lahingus, kui seal männikus olevat olnud palju haudu.
Heidelaagri kaotused
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline