N-Liidu armee lõpp.

[hugo1]

Olen kuulnud sellist asja, et 90-nentatel, kui N-Liit kokku varises,siis olevat paljud N-Liidu endised riigid saatnud venesõjaväe välja ilma relvateta, venelastelt võeti ära tankid, ja üleültse kogu raskevarustus, isegi lennukeid ja helikoptereid olevat maha jäetud, rääkimata raskerelvadest. Sammuti suurtes kogustes laskemoona, ühesõnaga igasugust sõjatehnikat. Minu teada jäi palju tanke raskerelvi ja muud varustust maha Poolasse, Ukrainasse, Valgevenesse, jne...
Ainukesed riigid, kes lasid venelased koos sõjatehnikaga ülepiiri olid Baltiriigid Ma võin praegult eksida aga kas mitte Laaneots ei ole sellest kunagi juttu teinud, et kui nad läksid esimest korda öösel Paldiskit üle vaatama, siis kui venelased seal valitsesid, olevat neil paras kusi püksis olnud, sest luba ju neil ei olnud ja keegi ei tea , kuidas vene sõjaväelased regeerivad. Sain aru, et nad läksid umbes 20-kesi ja relvadeks olid kaasas ainult mõned püstolid. Piiriputkas olevat neile nagu ikka kaigas ette visatud ja öeldud, et ilma loata sisse ei saa. Mehed olevat selle peale kostnud, et nad esindavad Eesti riiki ja koheselt tuleb nad sisse lasta. Sõdur, kes sissepääsu valvas olevat selle peale hirmsasti ähmi täis läinud ja kutsunud kohale oma ülemuse, kes oli väga kõva võll Paldiskis, ka Eestlased teatsid teda ja kardeti juba, et sisse nüüd enam nagunii ei lasta. Suur aga oli Eestlasete üllatus, kui ka suur võll olevat väga ära ehmatanud, kuuldes, kes sisse saada tahavad ja olevat oma relva vöölt ära võtnud ja eestlastele pakunud.
Ühesõnaga Eestlased lasti sisse koheldi, kui ülemusi ja nad said oma asjad aetud. Laaneots ise ütles, et see oli suur viga, et Eestist venelased koos relvadega välja lasti. Tema olevat nõudnud, et Ivanne ei tohi relvadega üle piiri lasta aga valitsus olevat öelnud, et las lähevad peaasi, et lahti saame Baltikumis, see tähendab ka Eestis olevat olnud venelastel üsna kõva varustus ja võrreldes teiste venemaal paiknevate väeosadega, pealegi harjutasid Eesti sõdurid hiljem puupüssidega, nii, et vene varustus oleks ära kulunud. Tanke, korralike hubitsaid jne... pole me siia maani suutnud endile osta
Alguses oleks paar aastat kindlasti vene relvad käranud hiljem oleks ju saanud need maha müüa ja soetanud juba uusi´, korralike, selliseid nagu NATOLE meeldivad.
Ühesõnaga, ma korda veel kord, et ma võisin paljuski praegult eksida, sest kirjutan puhtalt mälu järgi aga, kui keegi asjast teab võiks sõna võtta ja mind parandada ja üleültse, mis asjast arvate

[hugo1]

Lisan veel nii palju, et olin ise ühel päeval sel ajal Klooga- kandis, kui venelased Paldiskist välja kolisid ja kraami oli ikka jube palju tanke oli terve rodu, kõik ilusti vagunite pelale pandud ei oska arvu öelda aga kraami oli ikka meeledult palju ja mina nägin seda ainult ühel päeval. Vaevalt, et Paldiski ühe päevaga maha jäeti

[Kapral Karu]

Selle teema juurde sobib üks näide sellest, kuidas toimus Venemaa vägede väljaviimine Venemaa Föderatsiooni nn vennasmaadest, SRÜ nimelise moodustise riikidest? Tõlkisin kunagi osa ühest selleteemalisest artiklist (Krasnaja Zvezda 10.08.1993) ja pistan selle siia. (Gruusia astus SRÜ-sse küll alles 1993. a detsembris, ent küllap oli sinna astumine augustis juba kõrgemal tasemel ära otsustatud). Võrrelge seda siis sellega, mida mäletate nende Eestist lahkumisest! Enam-vähem samamoodi toimus Venemaa vägede ja sõjatööstuse lahkumine kõigist "SRÜ" mitteslaavi liikmesmaadest. Ja meid nimetavad venelased fašistideks!


10. diviisi laialisaatmisest Ahhaltsihhes


(Jutustab polkovnik Aleksandr Petratšov, 10. motolaskurdiviisi poliitosakonna ülem?, kes omal ajal läbis spetsnaz’is Afganistani: )

„Peale vastavat valitsustevahelist otsust algas diviisi relvastuse, tehnika ja varustuse üleandmise piinarikas protsess. Ei, siin pole jutt asja moraalsest küljest, kuigi ükski protokoll loomulikult ei kajasta kogu seda kibedust, väljapääsmatus- ja alandustunnet, mida tundsid ohvitserid, kes andsid üle polgud ja pataljonid, olgugi mitte vaenlasele, olgugi ilma lahinguta, olgugi ametlikult, -- ent igaühele neist oli nende väeosa perekonnaks ja väikeseks kodumaaks, koos lahingukaaslastega, oma ajalooga, oma uhkusega…

Räägime hoopis materiaalsetest asjadest. Algusest peale määras Gruusia pool jäigad tingimused: tehnika ja relvastus üle anda täielikult komplekteerituna, koos kõige juurdekuuluvaga, varuosadega jne. Ja seda praegusel ajal! Ent kõige hirmsam oli see, kui algasid perekondade mõnitamised. Relvastatud inimesed tungisid kortereisse ja esitasid ultimaatumi: „Kahe tunniga välja kolida!“ Püüdsime pöörduda protestidega Gruusia Kaitseministeeriumi poole, ent see ei kontrollinud olukorda. Neljal korral katkestasime Ohvitseridekogu otsusega diviisi üleandmisprotsessi. Terve epopöa oli selle perekondade väljaviimisega, suurem osa varast tuli maha jätta ja kaasa võtta üksnes kõige hädavajalikum. Algul lahkusid kolonnid ilma kaitsemeeskondadeta, ent hiljem tuli neid saata lahingumasinatega. Kolonne peatasid ja röövisid kirevad seltskonnad sõjaväevormis löömamehi, parimal juhul nõudsid „maksu“ 5000 kuni 10000 rubla, nii nagu Jumal juhatas. Sunniti ka paakidest kütust välja valama, tundmata muret, kas naised-lapsed Venemaani välja veavad. Tshinvalis toimus üldse avalik marodööritsemine: jääd pisut kolonnist maha või keerad valele poole, röövivad paljaks kuni viimase niidini. Polgukomandörilt alampolkovnik Velitškinilt võeti jõuga auto ära, jäeti alles ainult sussid ja ihupesu…“

„Afganistanis ma selliseid asju ei näinud“, meenutas Petratšov mornilt. „Kui me sealt lahkusime, kogusin kokku piirkonna hõimupealikud. Leppisime kokku ja läksime lahku ainsagi pauguta. Aga siin olen juhtinud paarikümmet kolonni ning iga kord juhtus midagi. Isegi pantvangi püüti võtta, et relvade vastu välja vahetada. Iga poisinolk võib vormi selga panna ja automaadi ära võtta… Teab, lurjus, et autos on naine lapsega ja meie kardame tulistada. Kui Afganistanist lahkusime, jätsime afgaani sõdureile kasarmutes isegi voodilinad ja padjapüürid ülestehtud voodeisse. Nii ka siin rääkisime: „Need on meie vennad, tehkem kõik nagu kord ja kohus!“ Bõtovkadki andsime üle täisvarustuses, triikraudadeni välja… Aga kuidas lahkusid viimased viisteist peret! Neid oleks peaaegu tänavale heidetud! Mind püüdis Gruusia kaitseministri asetäitja arreteerida… Kuigi peab ütlema, et gruusia ohvitseride põhimass suhtus meisse heasoovlikult.

10. diviisi asemel on nüüd Gruusia brigaad, mida juhib polkovnik Aptšhireli, endine nõukogude ohvitser. Aga diviisi lahingutehnika saadeti kohe Suhhumi alla, rikkudes kõiki kokkuleppeid…“

[Martti]

Lisan veel nii palju, et olin ise ühel päeval sel ajal Klooga- kandis, kui venelased Paldiskist välja kolisid ja kraami oli ikka jube palju tanke oli terve rodu, kõik ilusti vagunite pelale pandud ei oska arvu öelda aga kraami oli ikka meeledult palju ja mina nägin seda ainult ühel päeval. Vaevalt, et Paldiski ühe päevaga maha jäeti

Sattusin ka just sel ajal Klooga raudteejaama kui venlasesed tanke rongi peale laadisid, päris huvitav oli vaadata kuidas tankid mööda vagunit liiguvad. Olin siis alles 6-7 aastane ega mäleta rohkem suurt midagi, aga tanke oli jah tohutult.

[Kirveraidur]

Mina mäletan vene sõjatehnikat Keila raudteejaamas. Konkreetselt ei mäleta, et mis masinad, aga mäletan, et olid vene masinad. See oli vahetult enne minu esimesse klassi minekut...

[villu]

Teenisin 92a Kupis kui vene vägesi üle piiri saadeti meie omad ehk kuperjanovlased võtsi küll venelastelt nänni ära. Põhiliselt autosi , relvi ei mäleta. Ühe raadioluure või sateliitluure auto pärast said venkud küll pahaseks oleks peaaegu naginaks läinud aga targad Tallinnast käskisid tagasi anda. Aga Zil´le võeti niipalju et jagus nii Kalevile kui ka Viru patitele.

[Gert]

Olin ka samal aastal Kupis. 1992 aasta suvel olime Pärnu lennuvälja ülevõtmas ja koos Kaitseliiduga (Kommer oli aktsiooni juhatamas) tegime öösel ühe venelaste relvalao tühjaks. Jäime natuke hiljaks, relvad oli päev enne ära viidud, saime auto koorma täie sütikuid, binokleid, vanu padruneid ja muud sellist pudipadi. Sellest tuli suur jama, järgmine päev nõudsid venelased oma staffi tagasi ja meie lahkumist lennuväljalt. Võrust toodi kohale paremini relvastatud A kompanii, kes meid siis kaitsma sättis.
Meil omal olid ainult püstolid ja kaitseliitlastel paar vinti. Läbirääkimine kestis paar päeva, siis pidime venelastele nende staffi tagastama. Noh, eks paremad asjad sorteeriti ikka enne kõrvale. Teine kord, juuli lõpul vist, panid meie omad koos kaitseliitlastega Uulu väeosast venelaste Zil'i külma kõhuga pihta. Aga venelased nägid paari sõduri nägu ja meid rivistati lennuväljal üles. Vene ohvitserid ja mingi venelasest dembel, endal rihm munadeni rippuv, jalutas ja vahtis siis meie näod üle. Loomulikult ta auto pihtapanijaid näha ei saanud, kuna need saadeti juba öösel Võrru Kuppi tagasi. Zil oli peidetud Pärnu lähedale metsa. Kahjuks leidis selle keegi kohalik üles ja teatas politseile, ja venkud said oma Zil'i tagasi. Tore aeg oli.

[harri13]

ungari ja SLV lasid ka kogu tehnika välja

[Kapten Trumm]

Tsetseenidele jäi peale N. armee väljaminekut (seal oli 1 armee) varustust, relvi ja lasketehnikat 2 motolaskurdiviisi jagu. See sisaldab ka muidu 2 tankipolku ja 2 liikursuurtükkide divisjoni.

Selles leppisid Dudajev ja Jeltsin 92 Moskvas kokku. Niiet ei olnud nii, et relvi said need, kes SRÜ-s olid.

[Lupus]

91 aataks polnud siia enam nimetamist väärivat hulka tanke jäänud. Oli ehk pataljoni jagu st.u.30 t-72- BMP oli küll tunduvalt rohkem. Ple 100mm suurtükke oli ainult 8 tk. Küll aga oli veel olemas 12 Grad laskeseadet.
Lennukitest oli kohalikel lennuväljadel päris palju ( üle saja täpset arvu ei mäleta enam) MIG-23 id.

[paharet]

Olen kuulnud,et 91 oli valmis terve Tapal olnud lennuväepolk koos tehnikaga Eestile truudust vanduma andke ainult kodakondsus ja lubage lennata.

[Takishi]

Olen kuulnud,et 91 oli valmis terve Tapal olnud lennuväepolk koos tehnikaga Eestile truudust vanduma andke ainult kodakondsus ja lubage lennata.

Eesti kohal ei kannataks ju lennata näiteks hävitajatega, 1ümme minutit künnad ja juba pead otsa ümber keerama, et mite ivanidele otsa põrutada.

[Lxc]

see puupüsside kohta on ametlikult nii palju öeldud et sellist asja ei olnud.

[vipu]

selle Tapaga oli küll nii, et venelased olevat andnud kõik objektid üle korrasolevalt. näiteks see maja kus mina kasarmus olin 95 aastal, see oli olnud vist endine hospidal. see näiteks anti eestlastele üle täisvalmiduses, vii ainult haiged palatitesse...

nii palju kui mina kuulsin üleajateenijate käest, peksid ja lõhkusid eestlased ise kõik ära. mida ära viia andis, see viidi muidugi koju või äritseti maha.

tapal oli palju kasarmuid, tohutu söökla kus olevat söönud korraga 8000 meest jne. kõik need lõhuti puruks. käisime 95 aastal neid vaatamas, terve endine sõjaväebaas oli nagu prügimägi

[kalleb]

no nüüd sa küll liialdad -8000 meest?

harilikult olid sööklad nii umbes 300-500 mehe jaoks,uuematel aegadel olid väiksemad -ca 100 kohaga kuhu siis erinevatel aegadel erinevad väeosad sisse lasti