Enne lennuväe järgmise arenguetapini jõudmist tuleks teha üks vahekokkuvõte lennuväe alluvusest. Mäletatavasti moodustati lennupoolrood, mis hiljem suurenes lennurooduks inseneripataljoni koosseisus. 1. märtsist 1919 lennurood iseseisvus ning allus peastaabi insenerivägede valitsusele. 1921. a. viidi lennuvägi peastaabi otsealluvusest Tallinnas asunud Sõjaväeringkonna staabi alluvusse (sel ajal eksisteerisid järgmised kõrgemad staabid: 1. diviisi staap Narvas, 2. diviisi staap Tartus, 3. diviisi staap Pärnus ning Sõjaväeringkonna staap Tallinnas.
15. märtsil 1924. a. loodi Sõjaväeringkonna staabi asemel Ranna-, Sise- ja Õhukaitsestaap asukohaga Tallinnas, mis täitis Tallinnas paiknevate väeosade suhtes ka diviisistaabi funktsioone. Ranna-, Sise- ja Õhukaitse ülemaks määrati kindralmajor J. Unt, kes oli ühtlasi Tallinna garnisoni ülem. Ka Lennuväe rügement kuulus Staabi alluvusse.
1928. a. toimusid suured muutused kogu sõjaväekorralduses. RSÕ staap likvideeriti, enamus selle funktsioone anti üle 3. diviisi staabile mis kolis Pärnust Tallinna. 4. oktoobrist 1928. a. moodustati eraldi Õhukaitse staap asukohaga Tallinnas. Esimene õhukaitse ülema kohusetäitjaks oli kindralmajor P. Lill, kes täitis samal ajal ka sõjaministri abi ülesandeid. Staabiülemaks oli kolonel R. Tomberg, kes oli samal ajal ühtlasi Kindralstaabi operatiivosakonna ülem. Samuti oli staabi koosseis algul väga väike.
1. oktoobril 1928 oli moodustatud Õhukaitse Suurtükiväegrupp. Esimesed poolteist aastat koosnes see aga ainult ülemast major Helmut Ibrusest ja kirjutajast. Ibruse ülesandeks oli tutvuda välismaa kogemusega sel ajal ning valmistada ette grupi võimalikud koosseisud ja varustus. Nii hakkasid esialgu uuele staabile alluma kaks väeosa- Õhukaitse suurtükiväe grupp (mida sisuliselt ei eksisteerinud veel paberilgi) ning Lennuväe rügement. Seega olukord eriti ei muutunud – alluvus uuele staabile oli endiselt veel üsna formaalne ja rohkem seotud igasuguse paberimajandusega, milleta läbi ei saa. Sisulised otsused tehti endiselt märgatavalt kõrgemal ja seda informatsiooni põhjal, mis oli esitatud staabist altpoolt – Lennurügemendi tasandilt.
Nagu eelmises osas näha võis – ükski plaan pole küllalt hea, kui sel raha taga pole. Sestap hakkaski Sõjaministeerium uuele lennuväe arengukavale Riigikogust pika-ajalist ning kindlat rahalist katet taotlema. Selle tulemuseks oli 1928. a. Riigikogus mitte ühegi vastuhäälega vastu võetud „Lennuvarustuse muretsemise ja krediidi määramise seadus”, milles nähti ette lennuväe arengukava järgmiseks kuueks aastaks. Selleks eraldati 5 miljonit krooni lennuvarustuse ostmiseks. (Peab mainima, et see 5 miljonit krooni oli umbes pool nii variandi A kui variandi B jaoks vajaminevatest summadest). Kuid juba sellise seaduse vastuvõtmine ise-enesest oli suur samm edasi ning tegelikult Eesti sõjaväe eelarve planeerimisel pretsedenditu nähtus. Ning andis lennuväele kindlustunde lähiaastateks ning oma arengukavade elluviimiseks.
Juba 1923. a. Euroopas ringsõidu teinud A Steinberg kirjutas tagasitulnuna „Sõduris“ ilmunud artiklis, et lennukid tuleks osta Prantsusmaalt, kuid lendurite koolitamisel tuleks eeskuju võtta Inglismaalt. 1928. a. suvel tellitigi Ühendkuningriigist Eestisse kolm lennuinstruktorit – Squadron Leader Alfred Conrad Collier, Flight Lieutenant O E Worsley ja Flight Lieutenant G C Gardiner. Nende ülesandeks oli kümne nädala jooksul alates 28. juulist 1928 õpetada Eesti Lennukooli instruktorid tegutsema RAF'is kasutusel oleva süsteemi järgi. Kui Worseley ning Gardiner lahkusid peale nende kursuste lõppu, siis Collier jäi Eestisse.
1928. a. võeti Lennukooli vastu esimest ja ainukest korda 2 klassi lenduriõpilasi ning ühe klassi jagu lendurvaatlejate õpilasi. Sama aasta sügisel saadi kätte Suurbritanniast ostetud 12 AVRO 504R õppelennukit ning 6 Avro Avian kerget treeninglennukit. Algas lendurite ettevalmistamine, et oleks kellega lennuväge suurendada.
Collier’ ülesandeks oli eelkõige Lennukoolis eesti instruktorite töö kontrollimine ning selle kvaliteedi tagamine. Kuigi enamus lennuinstruktoreist oli ka lendama õppinud inglise instruktori käe all (Emery töötas õppejaoskonnas lennuinstruktorina kuni 1926. a., mil ta tervis ei lubanud enam jätkata) ja mitmed neist ka varem ise lennuinstruktorina töötanud – Eestis puudusid sel ajal veel täpsed eeskirjad ning juhised, kuidas peab toimuma lenduri väljaõpe, kuidas täpselt peab instruktor õpilase ühe või teise käitumise puhul tegutsema. Millal sekkuma, millal käskima õpilasel viga parandada, millal ootama, et õpilane ise viga märkaks ning selle parandaks. Need manuaalid töötati neil ning järgmistel aastatel välja Collier käe all ning RAFi manuaale eeskujuks võttes. Kuid samas lastes Eesti instruktoreil seda kõike oma naha peal järgi proovida "ära tunda", enne kui eeskirjadesse kirjutada..
Aga ükski ajalugu pole õige ajalugu ilma mõne väikese intriigita
Collier polnud seda masti mees, kes oleks piirdunud vaid lendurite koolitamise manuaalide väljatöötamisega. Tulevane Sir
A C Collier, OBE, CB oli sündinud 1895. a. Alustas sõjaväeteenistust 1914. a. 9. King’s Own rügemendis 2nd Lieutenant’ina, kuid sattus juba 1915. a. sõjavangi, kust pääses alles peale vaherahu sõlmimist1918. a. novembris. Asus 1919. a. teenima Põhja-Venemaale saadetud Briti ekspeditsioonikorpuses. 1920-1922 kuulus liitlaste kontrollkomisjoni, mis tegutses Austrias ja Ungaris.
Eestist lahkumise järel õppis Collier RAFi staabikolledžis, selle lõpetamise järel oli lühikest aega ühe pommituslennukite eskadrilli ülemaks. 1934. – 1937 oli briti Moskva saatkonna lennuväeatašeeks. 1938. a. sai ta Lennundusministeeriumi planeerimisosakonna asedirektoriks.
1939. a. saadeti Collier Pranstsumaale siirdunud ekspeditsioonikorpuse lennuväe vanemstaabiohvitseriks, kuid kutsuti sealt peagi tagasi. Selle asemel määrati ta Lennundusministeeriumi liitlaste lennuväealase koostöö kohale. Selle nimetuse taga peitus tegelikult RAFi koosseisus formeeritavate Poola ja Tsehhi lennuüksuste sideohvitseri koht. 1941. a. kuulus ta Moskvasse sõitnud Briti sõjalise missiooni koosseisu. 1942-43 oli ta Indias asunud armeestaabi lennuväe eest vastutanud administratiivohvitser. 1943.-45. a. oli ta transpordilennuväe ülema asetäitja. 1946. a. ülendati ta Air Vice Marshal’iks ning määrati 3. pommituslennuväe grupi ülemaks. Samal aastal läks ta erru ning töötas veel paaril aastal tsiviillennunduses.
Loomulikult ei jätnud ta ka ütlemata oma arvamust Eesti lennuväes nende asjade kohta, mis tema arvates valesti olid. Sellega rikkus ta kaunis kiiresti suhted Lennurügemendi ülema Steinbergi ning Lennubaasi ülema Fischeriga.
Nii anti Õhukaitse Staabi moodustamisega samal päeval 4. oktoobril 1928 välja juhtnöörid major A C Collier'i tegevuseks õhukaitse juhatuses ja lennuväe rügemendis.
Selle alusel allus Collier vahetult Õhukaitse staabi ülemale. Tema kohuseks oli esitada oma arvamusi küsimustes, milledes tema poole pööratakse. Peale selle võis ta esineda omal algatusel kirjalike või suuliste ettepanekutega. Seega Collier töötas küll Lennukoolis, mis oli Lennuväe rügemendi ülema alluvuses, kuid allus temast möödaminnes otse Õhukaitse staabiülemale, kelle poole võis pöörduda alati oma ettepanekutega.
Kirjutaks siis siia paar rida ka Õhukaitse staabiülemast Richard Tombergist.
Richard Tomberg sündis 1897. a. Viru maakonnas Salla vallas. Lõpetas Rakvere õpetajate seminari ning 1915. a. astus vabatahtlikuna sõjaväeteenistusse ja lõpetas Vilno Sõjakooli sõjaaegse kursuse. Esimeses Maailmasõjas osales Riia ja Rumeenia rindel. 1917. a. detsembris tuli üle Eesti rahvusvägedesse ning määrati teenima 4. Eesti polku. Teenis seal nooremohvitserina kuni eesti rahvusvägede laialisaatmiseni sakslaste poolt 1918. a. kevadel. Vabadussõjas võitles 8. polgu koosseisus.
Peale Vabadussõja lõppu asus Tomberg kohe õppima. 1921. a. lõpetas alalisväe ohvitseride kursused ja 1923. a. Kindralstaabi kursused (hilisem Kõrgem Sõjakool)..
27. augustist kuni 28. oktoobrini 1924 oli kapten Richard Tomberg sõjaväe esindaja kohusetäitja Prantsusmaal. Õppis 1924 kuni 1926. a. Prantsuse kõrgemas sõjakoolis, mille ka edukalt lõpetas.
Detsembris 1926 määrati Tomberg Kindralstaabi I (operatiiv-) osakonna ülemaks. 4. oktoobrist 1928. a. alates moodustati eraldi Õhukaitse staap asukohaga Tallinnas. Esimene õhukaitse ülem (tegelikult küll kohusetäitja) oli kindralmajor P. Lill, kes täitis samal ajal ka sõjaministri abi ülesandeid. Staabiülemaks oli kolonel-leitnant R. Tomberg, kes oli samal ajal ühtlasi Kindralstaabi operatiivosakonna ülem (s.t. jätkas ka oma endises ametis).
1928. a. õppis Tomberg lennuinstruktor Collier käe all Lennukoolis ka lendamist, kuid sooritas siin vaid 3 lendu. Asus seejärel õppima 1929. a. Suurbritannias 3. lennu- ja armeega koostöö koolis ning omandas seal briti sõjaväelenduri kutse. Kuigi ta Eestis enam ise kordagi lennukirooli ei istunud (kaasa lendas küll ning ka päris pikkadel lendudel), ei olnud lenduri kutse talle enam võõras amet.
Tombergil oli lisaks korralikule sõjaväeharidusele ka hea keeleanne. Prantsuse keele õppis ta selgeks samaaegselt Prantsusmaal Kõrgemas Sõjakoolis õppimisega (esialgsete plaanide kohaselt pidi ta seal õppima asuma aasta hiljem, sõjaväeesindajaks määramine oli mõeldud keeleõppe ajaks). Mingeid raskusi ei teinud Tombergile ka Collier’ga „ühise keele“ leidmine.
Colllier ja Steinbergi-Fischeri konfliktist väljus selge võitjana Collier. Õhukaitse ülem Lill andis sõjaministrile saadetud kirjas Steinbergile ja Fischerile üsna hävitava hinnangu. 14. juunil 1929 saadeti Steinberg õppima Kõrgemasse Sõjakooli. Tema õpingute ajal likvideeriti 1. juulil 1930 Lennurügement ning Steinberg määrati käskudetäitjaks ohvitseriks kaitseministri juures. Lõpetas Kõrgema Sõjakooli 10. septembril 1931. 2. aprillil 1932 kaitses ta edukalt ka oma väitekirja ning see sai hindeks "väga hea". Lennurügement oli selleks ajaks aga juba likvideeritud ning Steinberg määrati teenima Sõjavägede staapi. Fischer vabastati 1929. a. suvel Lennubaasi ülema kohalt ning viidi Collier silma alt ära - Tartusse, 5. eskadrilli ülemaks.
Collier lahkus Eestist 5. septembril 1930 peale kaks aastat ning 2 kuud kestnud nõuandja ning instruktori ametit. Lahkumisel kinkis ta Eesti lennuväeosadele lennuvõistluste auhinnaks hõbekarika.
kui sul on vanu lennundusega seotud pilte, dokumente või muud huvitavat - võta ühendust...
