Kas Leedu suurvürstiriigi ametlikuks keeleks polnud mitte ruteeni ehk valgevene keel?valdo kirjutas:Kardan, et madisepäeva lahingu veidi teistsugune tulemus ei oleks meie ajalookäiku väga oluliselt muutnud. Vähemalt - ta ei olnud otsustava tähtsusega. Oleks lihtsalt tulnud järgmised otsustavad lahingud.
Tegelikult oli Eestil 13. -14. sajandil kolm põhimõttelist võimalust.
1. Allutatus Saksa (Taani. Rootsi) valitsejatele koos sealpoolse riigi loomisega ja munaseestlaste oluliste privileegide kaotamisega koos ristimisega.
2. Oma riigi teke (muinasmaakonnad oleksid ühinenud) koos sellele järgneva kristianiseerimisega. Ülemkihid oleksid sel juhul tulnud enamikus (või täies mahus) kohaliku eliidi seast.
3. Saamine Vene vürstide alluvusalaks (a la Ida-Latgale 13. sajandi algul).
Realiseerus variant 1. Variandi 3 tulemust saate näha nt endistel Vadja- ja Isurimaadel Peterburi lähistel, mis venestati täielikult. Erinevalt Balti provintsidest (Eesti ja Läti aladest), mis 1710 Venemaaga liideti üsna suure autonoomiaga, st Balti erikorra reeglite järgi. Ja tegelikult olid Saksa, Taani (jne) päritolu ristirüütlid need, kes variandi 3 ära hoidsid.
Mis puutub hüpoteetilist varianti 2 (Leedus realiseerus see), siis vast ainus vahe variandiga 1 seisnes selles, et ülemkiht oleks hakanud rääkima eesti keelt saksa/taani/rootsi keele asemel. Muus osas vast oluliselt mitte midagi.
Rahvusi tollal ju polnud ja inimesed teadvustasid ennast läbi oma rolli (talupoeg, kaupmees, vaimulik, rüütel jne). Keel oli ainultr üks osa rollist. eestis näiteks jäi eesti keel alles talupoegadel, aadlikel/vaimulikel/kaupmeestel ta suures osas kadus.
Eesti praeguse ajalooteaduse häda seisneb selles, et üritatakse ajalugu vaadata läbi 19. sajandi rahvusromantismi prisma, mis on üsna väär. Enne 18.-19. sajandeid rahvusi tänapäevases mõttes olemas ei olnud.
Soomes, muide, olid soomluse esimsed edendajad hoopiski soomerootslased.
Samas on ju teada, et paljudest eesti vanematest said maomanikest vasallid eriti just Põhja-Eestis Taani aladel. Kas keegi osakb öelda, kuidas jagunes Eestimaa hertsogkonnas aadlihierarhia. Näiteks S. Vahtre on kirjutanud kahest nn rüütliseisusest: rüütlist ja kannupoisist. Mõlemad olid rüütliseisused, kuid, et nn ametlik rüütel (miles) olla, pidid eelnevalt olema teise rüütli kannupoiss. Samas on Taani hindamisraamatus kasutatud maaomanikest vasallide puhul mõistet dominus - isand. Kas dominuse tiitlit kandsid ainult suurvasallid? Euroopas oli nn rüütliseisuse hierarhias veel kannupoisi kõrval kilbikandja ja poolas relvakandja (mõõgakandja). Kas eesti aladel seda polnud?