Omakaitse liikmete veretööd eestlaste kallal 1941. aastal

[OveT.]

Minu arvates kehtib ka siin reegel, et erandid kinnitavad reeglit.
Loomulikult tuuakse kibestunult välja juhtumid, kus oma pereliikmele või tuttava tuttavale on liiga tehtud (siiski täpselt teadmata, milles ikkagi asi oli- ja seda ilma mõlema osalenud pooleta ei saagi enam kindlaks teha).

Juba teema pealkiri "Omakaitse veretööd..." viitab selle organisatsiooni liikmete in corpore lihunike hulka kuulumisele

[Arensburger]

Lisan siis minagi ühe näite nendest segastest aegadest 1941. Nagu soovitud on siin kirjas ka kohad ja nimed. Kuid tahan ma seda lugu näitena tuua siis seepärast, et vastaspooled on siin oma suguvõsa sees.
Nagu siin teemas võib näha, on ju ikka nii, et oma (vanaisa või keegi muu lähedane) oli õige mees ja need kes ta maha lõid on halvad, olgu need siis sakslaste või venelastega koos sõdinud. Ja see halb laiendatakse siis üldistusena konkreetsele vaenupoolele.
Alljärgnevas loos jääb venelane isegi õigeks meheks, kuigi tausta miks üksteise peale kirvest ihuti ei tea vast meist keegi ja kui suur patt kellegi hingel tegelikult oli jääb samuti teadmata.
Loo on üles tähendanud aga Jaan Holm Kuressaarest:

Kood: Vali kõik

Tiirimetsa - Liisuaugu maantee ääres, Sooba heinamaal maasse tehtud kaevikutes - punkrites asus üks hävituspataljoni üksus. Kord süüdistas hävituspataljonlane Kiiveti Eduard (Eduard Aus) oma onupoega Villemi Jüri (Jüri Ausi, möldrit Simmu vastaskaldalt). Jüri toodi relvastatud konvoi saatel sõjaväestaapi, kus ta seoti puu külge. Jüri naine Helmi Aus (kes oli Taritu kooli õpetaja) ja Vahemaa Tiina ( Tiina Polding - Jüri õde) käisid seal vene ohvitseri palumas, et ta vabastaks Jüri ülekohtu alt. Naiste palvetest oli kasu ja Jüri jäi ellu. Sündmus toimus kahurväelaste  juures Toomalõukas Peetri koplis, kus sõjaväeosa poliitala ülem oli peapolitruk Bozarov. 
Eduard Aus (sünd. 8. aug. 1921) lasti aga sakslaste poolt maha 14. nov.1941. Nii Jüri ja Helmi Aus kui ka Tiina koos abikaasa Jakob Poldingu ja poja Kaldiga (sünd.1941) põgenesid 1944. aastal Rootsi.

Vat niisugused olid lood - ühel oli õnne, teisel vähem.
Samas oli ka nn. rahva "omakohut". Näitena - Kaarma kiriku juures hukati Kaarma vallavanem Vladimer Koppel (1907-1941). Trükises Saaremaa inimkaotused saksa okupatsiooni ajal on kirjaread: Punaste reostatud pühakoja nägemisest raevunud inimesed ei hakanud mingit juurdlust pidama, lasti maha täitevkomitee esimees Vladimer Koppel. Nagu oleks V. Koppel juhtinud kohapeal sõjategevust või olnud vastutav Kaarma vallas, okupeeriva riigi sõjavägede tegevuse eest.
Nii on arvatud selles trükises, kuid rahvas teadis vast veel nii mõndagi - ja millegipärast kaldun arvama et vaevalt teda niisama selle eest vatutavaks tehti.

[Mamba]

Olen näinud saaremaal küla mis asub sellises mülkas et sinna on pea et võimatu sattuda, ometi tapeti ja põletati seal terve küla, lihtsalt niisama ...
- Krt, kas ära ei väsita juba selliste juttude levitamine, kus pole ei koha- ega isikunimesid, daatumeid ega midagi, lihtsalt paljas plära !?

Kuule poisiots, kas tahad mu tel numbrit?
Helistad mulle ja võtan su krattipidi kaasa ja viin sind sinna, viin kokku inimestega kes täpselt teavad mis seal juhtus, saad kõik kohanimed, isikuandmed, daatumid, tunnistajad ja mida iganes veel, võin näidata tervet küla, 7 talu, 3 maja alles, 4 maha põletatud.
Ja iga talu ees palud nende kohalike käest kes kaasa tulevad vabandust et nende lähedaste elulood ja saatus oli PLÄRA!

[metssiga]

Tule taevas appi, kas nüüd ei osata enam lugedagi? Oma arust pole kusagil kirjutanud, et kõik omakaitselased olid inglid või et inimeste elulood ja saatus on plära. Ikka jutud on need, mis võivad olla ... olgu, plära ei ole tõesti viisakas ... ütleme siis vähese informatiivse väärtusega. Tahtsin taolistest asjadest vähe rohkem teada saada, nüüd aga hakatakse peksma.
Muidugi toimus igasuguseid asju, nagu mitmed foorumlased siin ka eelnevalt korduvalt nimetanud. Näiteks kui sakslased sügisel 1941 oma ordnungit juba tõsisemalt sisse seadsid, siis hakkasid ka kirja panema kõiki mahalastuid - kes, kus, millal, kelle otsusel. Viljandi Poliitilise Politsei komissar kandis asjast ette muuhulgas: "Ilma juurdlust toimetamata ja vastava kohtuotsuseta lasti Kabala vallas maha abipolitseinike /juuli lõpus - augusti algul oli sakslaste käsk Omakaitse ümber formeerida abipolitseiks/ poolt 3. augustil 1941 Andres Leier, Jaan Kuldkepp, Johannes Nugis, tema naine, umbes 10-aastane poeg ja Emmi Jaakson". Ehk siis sama valla mehed said käsu rida inimesi kinni pidada ja seda ka tegid, kuid siis hoopis lasid maha.

[Kapral Karu]

Juba teema pealkiri "Omakaitse veretööd..." viitab selle organisatsiooni liikmete in corpore lihunike hulka kuulumisele

Minu meelest ei viita ikka küll. Aga muutsin pealkirja natuke -- võib-olla konkreetsemaks?

[Mathias Lutz]

Ka pisut 41.aasta sügisest.Ja Saaremaalt.Minu ämma abikaasa(nüüd manalamees) oli sõja algul võetud mopiga Punaarmeesse.Saksa vägede tulekul saarde olid mehed Ruhve baasis.Seal läks asi jamaks ja poisid ujusid üle Kõiguste lahe ja varjasid end mõne nädala Siiksaare-Väljaküla piirkonnas taludes töid tehes.Siis erariided selga ja Kuressaarde.Aga oh häda,Mändjalas rinne pidama jäänud ja sakslased saatsid poisid linna tagasi.Aga mis sa linnas teed,kõht ka tühi.Polnud muud pääsu.kui mindi ja pakuti end OK-sse.Ja muidugi võeti vastu,valge lint ümber käe ja vintovka õlale.Käidi ümbruskonna sildu öösiti valvamas,samuti sideliine.Paar korda paari kuu jooksul oli ka "parašütistide " otsimist.Hiljem oli mees vabatahtlikuna saksa sõjaväes,tegi läbi Tsehhi põrgu ja pole päevagi kinni istunud. Vene ajal oli Sõrve kalurikolhoosis brigadir ja igati oli igati tubli mees.
Sellest loo moraal.Kõik oli ikka olukorras ja inimhinges kinni.Võtame või Silver Anniko raamatu" Rusikad"

[Frundsberg]

Tegelikult on see "veretööde" teema sama vana kui inimkond - segastel aegadel ujub saast alati pinnale ja nii on alati olnud. Rahulikematel aegadel tunneme sellised inimesed ära kasvõi kõige tavalisemates situatsioonides - küllap on meist igaüks näinud nii tööl, koolis jne. inimesi, kes on valmis oma eesmärkide saavutamiseks sulle alati noa selga või paremal juhul lihtsalt jala taha panema. Oleks situatsioon teine, siis vajutaksid nad kõhklematult päästikule. Olgu siis põhjus see, et oled neilt kunagi pruudi üle löönud, nende rumalust naeruvääristanud, neist edukam olnud vms.

Kuna teemaks on "Omakaitse kuriteod", siis on minu meelest see pealkiri vale. sama moodi nagu on vale pealkiri "SS-i kuriteod" või "Kommunistide kuriteod". Kuritegusid panid toime konkreetsed inimesed. Vahet pole, millise ideoloogia või organisatsiooni nime taha nad oma jäledusi varjata püüdsid või kuidas oma tegusid õigustasid. Me võime siin lõputult rääkima jääda konkreetsetest tegudest ühelt ja teiselt poolt. Aga mis on selle arutelu mõte?

[Kapral Karu]

Kuna teemaks on "Omakaitse kuriteod", siis on minu meelest see pealkiri vale. sama moodi nagu on vale pealkiri "SS-i kuriteod" või "Kommunistide kuriteod". Kuritegusid panid toime konkreetsed inimesed.

Nagu eelpool mainisin, muutsin pealkirja ära.

[Kapral Karu]

Saksa vägede tulekul saarde olid mehed Ruhve baasis.

Mis üksus seal oli ja kas sellest baasist on midagi säilinud ka?

[hillart]

Kood: Vali kõik

Minu arvates kehtib ka siin reegel, et erandid kinnitavad reeglit. 
Loomulikult tuuakse kibestunult välja juhtumid, kus oma pereliikmele või tuttava tuttavale on liiga tehtud (siiski täpselt teadmata, milles ikkagi asi oli- ja seda ilma mõlema osalenud pooleta ei saagi enam kindlaks teha). 

Jälle on minust suuresti valesti aru saadud.
Pole mu jutus mitte põrmugi kibestust. Lihtsalt fakti kirjapanek. Nii lihtsalt oli. Aeg oli selline. Samasugused kaagid-päti-joodikud ujusid välja ju ka metsavendade-omakaitselaste vastasrinda - omaaegsetesse Rahva Omakaitsesse ja nn.Hävituspataljonidesse. ja tegid samalaadseid sigadusi samadel ajenditel.
Vahepeal ajab aga lihtsalt s..a keema, kui loed mitmete foorumlaste kirjutisi, missugused on pungil imetlust ja idealiseerivad kõike saksapärast ning just nimelt sellel poolel olnuid. Nii aga see ju mitte ei olnud.
Mis aga puutub just kui isiklikku kibestumist jne., siis - isa teenis mul 1944.-l Wehrmacht´i üksuses ja - noh, tehke ise järeldused.
Kuid polnud ta sinna kroonumundrisse 17-aastaselt tollal mitte vabatahtlikult pugenud. Ja ei teinud seda sellel ajal enamus eesti mehi kohe kindlasti mitte meelsasti, rääkigu need veel elavad veteranid nüüd mida tahes.

[Tsaar]

Sellest loo moraal.Kõik oli ikka olukorras ja inimhinges kinni.Võtame või Silver Anniko raamatu" Rusikad"

Väga hea raamat. Olen selle vähemalt 4 korda läbi lugenud.

[Mathias Lutz]

Kahju küll,aga omal ajal jäi palju vanahärralt küsimatta.Lugusi ta vestis meelsasti,aga konkreetseid numbreid ja daatume ei olnud.Nii ka see Ruhve baasi jutt.Pärit oli ta Sõrvest Mässa külast Voldemar Lind.Vend võeti ka mopiga 41-sel ära ja sõdis terve sõja punaste poolel.
niisiis mobiliseeriti ja jäeti Saaremaa kaitsele.Või ei jõutud maismaadpidi ära viia.Ruhves olid Saaremaa poisid nagu õppelaagris.Harjutusi tehti puupüssidega ja ega vist lahingvarustust neile jõutudki välja jagada.Rinne läks enne mööda.Baasi ala sai aga tugevalt saksa lennuväe käest sugeda.Arvatavasti suht lagedal olnud asi,sest mereäärsed alad olid ju karjamaad.Igastahes paras kaos seal oli,et poiste grupp sealt minema sai ja üle lahe ujus.Seal suht sügav (Kõiguste sadama akvatoorium)ja venelased ei osanud ujuda.Sinna nad jäidki.Osa aga kes üle jõudsid,olid nagu takjad saaremaa poiste sabas kinni.Pole ju kuskile minna.Kuskile heinaküüni olid ikka saand nad maha jätta ja ise lubasid külla asja uurima minna.Läksidki ja ega enam tagasi Vanjade juurde ei läinud.Kartsid ise ka ,et koos nendega kinni kukkuda pole kõige parem.
Kes on rohkem kursis vene väeosade paiknemisega Saaremaal esimesel sõjasuvel,võiks asja täpsustada.

[Shiim]

Sellest loo moraal.Kõik oli ikka olukorras ja inimhinges kinni.Võtame või Silver Anniko raamatu" Rusikad"

Ega ka Anniko ise kõige puhtama hingega polnud.
Jaan Kruusvalli ja Villi Jahilo raamatus "Mets on vend" väidetakse (lk 134), et Silver Anniko kaebas Minskis aega teenides kaasteenijast Evald Taldsepa peale, kuna see olla rääkinud, et Ameerika autod on paremad kui Vene omad ning et Venemaal ehitavat ainult vangid. Tulemusena määrati Evald Taldsepale 25+5 aastat (25+5 isamaa reetmise eest ja 10 vaenuliku propaganda eest - kuna aga 35 polnud seadusega ette nähtud, siis anti ikkagi "vaid" 25+5).

Kunagi hiljem Annikot Tallinna haiglas kohanud Taldsepp ei võtnud vastu Anniko pakutud terekätt - ütles vaid, et saatus on kehva tervist kurtvale Annikole kätte maksnud ja saatnud kurjuse eest vastava palga.

Silver Anniko tapeti koos abikaasaga vist 1980-ndatel. Kummalist mõrva katab siiani saladuseloor.

[hugo1]

Mathias Lutz kirjutas:
Sellest loo moraal.Kõik oli ikka olukorras ja inimhinges kinni.Võtame või Silver Anniko raamatu" Rusikad"

Lisaksin veel niipalju, et "Rusikad" on minu mälujärgi kirjutatud millalgi 70-ndatel.
Sügaval stagna ajal, me kõik teame mida sellel ajal võim arvas Sakslastest, või näiteks Pätsu ajast sõnavabadusega oli ka nii nagu oli.
Raamatud teatavasti olid kõva tsensuuri all.

[richard]

Mathias Lutz kirjutas:
Sellest loo moraal.Kõik oli ikka olukorras ja inimhinges kinni.Võtame või Silver Anniko raamatu" Rusikad"

Lisaksin veel niipalju, et "Rusikad" on minu mälujärgi kirjutatud millalgi 70-ndatel.
Sügaval stagna ajal, me kõik teame mida sellel ajal võim arvas Sakslastest, või näiteks Pätsu ajast sõnavabadusega oli ka nii nagu oli.
Raamatud teatavasti olid kõva tsensuuri all.

Mõne inimese psüühilisele tervisele on kindlasti kasulikum kui NSVL-dus avaldatud räiget propagandat täis raamatuid mitte lugeda.

Kui sellel ajal oleks keegi teisiti julgenud kirjutada (näiteks neutraalsest vaatevinklist asja), oleks kirjutaja samuti saanud omale pikaks ajaks töökoha kuskil bellamori kanali ehitusel. Tollel ajal läbis isegi huumoriajakiri Pikker tsensuuri rääkimata siis muudest kirjutistest!