Kas keegi on suuteline ära tõlkima venekeelse teksti http://www.weltkrieg.ru/memories/Brodowski/
Kangesti huvitaks mida seal Sõrvest räägitakse.
Obergefreiter Brodowski Sõrves
Tõlge...
Kui keegi ette ei jõua, katsun õhtul ära tõlkida. Loomulikult lühendatud kujul. Endal juba ammu läbi loetud...
Vabandust kipaka tõlke eest....
Soovin teile pajatada oma kohtumisets ober-gefreiter Brodowskiga. Kolme kuu jooksul pärats Sõrve lahinguid oli ta minu sober ja koikunaaber….
Oli 17 november 1944, mil , meie elamusse Sõrves, astus sisse tundmatu landser. Meid oli 10 meest ja elasime ühes majas, mis asus kõrvuti väikese, valge kirikuga Sõrve poolsaarel. Läheduses oli veel 5-6 talu. Ootasime, millal meid viiakse lahingusse, saime kurjakuuluvaid uudiseid 23-st jalaväediviisist. See meile võõras landser küsis meilt öömaja, kuna väljas hakkas pimedaks minema ja oma väeossa poleks ta jõudnud. Loomulikult loovutasime talle vaba koiku. Tal oli “Külmunud liha medal”, I klassi Raudrist, hõbedane haavatasaamise mark ja jalaväerünnaku mark. Auastmelt oli ta ober-gefreiter. Õhtusöögi ajal pajatas, kuidas ta siia sattus. Nimelt oli ta kuulipilduja esimene number ja lahingu ajal läks katki kuulipilduja lafett. Komandör andis käsu minna poolsaare lõunaossa, kus asus varustusüksus (WuG-Tross). Poolel teel tagalasse.pärast seda kui läbinud metsamassiivi, sattus kokku ohvitseride grupiga. Nagu tõeline landser, otsustas sekelduste vältimiseks ohvitseridest ringiga mööduda, kuid teda hõigati. Meie külaline läks ohvitseride juurde ja kandis ette, kuhu ja millise ülesandega ta läheb. Alles ettekande ajal pani tähele, et ohvitser, kes teda hõikas, oli kindral. Kuna kindralile jäi mulje, et seletused pole piisavalt veenvad, andis käsu minna tagasi oma väeossa. Nii ta sattuski meie juurde ja nii me siis tutvusimegi.
18 novembril 1944 saime käsu välja astuda. Liikusime kolonnis- kolme lahtise veoautoga кui algas tugev suurtükituli. Juba siis märkasime, et madalate pilvede all aerostaati, millelt oli meie asukoht kindlasti hästi näha. Eraldusime kolonnist. Meie sektor- umbes 400-500 meetrit, asus idakaldal, rindega põhja suunas. Läänepool meist- metsastunud platoo, mis oli meie positsioonidest umbes 4 meetrit kõrgem. Umbes 200 meetrit meie lõiku oli kaetud metsaga, seal olid meetrisügavused kaevikud, mille põhjas vesi. Laskepesade põhjas oli kuni 30 cm puhast vett. Laskesektor oli halb- segasid puud ja põõsad. Meist 100 meetri kaugusel asus eeljulgestus.
Öö oli külm, sadas kerget lund. Kesköö paiku saabusid platoole grupp jalgrattureid. Meie taga olid “vanamehed”, umbes 30 meest vanade vintpüssidega (98' lang). Meid aga oli täpselt 21 meest. Järgmisel hommikul tulistas meie positsioone suurtükivägi, kuid mürsud langesid meist lääne poole, metsa. Kuulsime kuidas suurtükituli viidi veel kaugemale. Siis aga kuulsime, et meie seljataga, metsas, meist 500 meetri kaugusel alagas tulistamine- MG 42, püssituli, kisa ja röökimine. Kuna meie raadiojaamaga sidet ei õnnestunud saada, otsustastati sinna saata kaks sidemeest, kellest üks olin mina. Sattusime suurtükitule alla. Mina sain killuhaava kopsu. Teine sidemees toimetas mind sidumispunkti. 20/21 novembril 1944 toimetati Windausse. Minu kõrval, kanderaamil lamas ober-gefreiter Heinz Brodowsi 218. jalaväediviisist. Oli saanud kuulihaava kopsu. See oli tal seitsmes haavatasaamine. Edasi toimetati meid Danzig-Langfuhri, sealt laatsarettrongiga Brombergi ja lõpuks Res.-Laz. York-Schule. Olime ühes ruumis koos 15 haavatuga, kõik olid Sõrvest ja pooled meist kopsuhaavadega! 1945 aasta alguses algas laatsaretis suur segadus- meile teatati mingi kindrali viviidist. Levisid kuulujutud, et hakatakse välja sõeluma neid, keda saaks püssiga rindele saata jms. Meile anti välja puhas voodipesu, öösärgid. Pinge süvenes. Edasi aga juhtus järgmine- grupp ohvitsere, eesotsas kindraliga (Tammelehtede kavaler) astus ruumi, temaga olid veel arstid, vanemõed ja “pruuni särgiga” mees. Kindral peatus haavatute juures ja küsis, kust pärit, kus haavata said jne. Jõudis ka Heinz Brodowski juurde.
“Ah, et teie nimi on Brodowski? Kust pärit? Gelsenkirchen? Nii, nii... Кölni külje alt? Te tähistate seal karnevale. Kindlasti teate laulu: "Ich möcht' zu Fuss nach Kölle jon"?
Ja kindral hakkas laulma, ning kutsus ka meid laulu haarama. Kuid kust meie, prusslased teame reinlaste laule.
Kuid siis järsku katkestas kindral laulu ja kraaksatas: Aaachtung !!!" Lõime käed külgedele ja võtsime lamades valvelseisangu. Kindral lõi kannad kokku, tõstis tervituseks käe mütsi juurde ja sõnas : “Ober-gefreiter Heinz Brodowski! Füüreri nimel annan teile üle Raudristi Rüütliristi”
Pärast seda võttis adjutandilt Rüütliristi, pani Brodowskile kaela ja ütles:"Õnnitlen teid! ! Soovite midagi öelda”?
“Hhhr kkindral! (Brodowski hakkas kokutama. Ilmselt on tegemist mingi eksitusega.”
“Ei, tegu pole eksitusega. Ober-gefreiter Heinz Brodowski, sündinud 1919, 19 novembril 1944, vasturünnaku käigus loiter põgenema vaenlase, kuni pataljonisuuruse üksuse, tänu millele päästsite vangilangemisest kogu väejuhatuse koos kindralite ja staabiga, kes olid meie pataljoni komandopunktis. Kas polnud nii?”
“Oli küll. Kuid vaenlase pataljon?”
"Just nii, pataljoni, allohvitser Brodowski!"
”Kuid härra kindral?”
Pärast seda kindral lahkus. Hakkasime oma relvavenda õnnitlema. Ka nüüd, kuuskümmend aastat hiljem ei saa seda unustada. Kangelane, ise tärgeldatud öösärgis, kaelas kõrgeim autasu…
Pärast pakuti talle eraldi palatit, kuid ta keeldus sellest, jades koos meiega. Siis rääkis ära ka loo, mis temaga saarel juhtus. Tuli välja, et kui ta oli meie elamust lahkunud ja läks oma väeossa, sattus juhuslikult pataljoni komandopunkti z.b.V. (zur besonderen Verwendung) – ehk kantseleiknopkade majutuskohta, nagu tollal staabitöötajaid nimetati. Leidis endale ühe punkri ja kuna väljas oli vaikne hakkas tegelema sellega, millega üks normaalne landser tegeleb- magamisega.
Järku plahvatus! Ahi lendab tükkideks, väljast kostavad haavatute karjed ja vene keelne jutt. Venelased seisavad blindaažil. Mida teha? Oodata, või tormata välja? Valis tee- granaadid välja, üks vahekäiku, teine katusele ja MG-42…."Prits"*** blindaaži katusele - tuld! Kõik toimus sekundite jooksul. Metsa juures peatus- uus lint. Vaenlane peatatud. Kohale jõuavad ka omad. Siis aga tungib kuul käest läbi, purustab kuulipilduja kaba ja tabab rinda. Kõik.
Kõige naljakam aga see, et kui poleks 17 novembril kohtumist kindraliga, kes oma väeossa tagasi ei saatnud, poleks sattunud pataljoni komandopunkti. Tuleb välja, et lahingu ajal oli sama kindral istunud kõrvalpukris.
21 jaanuaril1945 olid venelased juba Bromberg'I juures ja meid viidi edasi, laatsaretti "Gewerbe-Schule" Rostokis.Seal me olime veebruri lõpuni.
Rohkem pole kunagi midagi kuulnud Heinz'e Brodowskist, sünd 17.11.1919, elas Gelsenkirchen-Buer - Resse, Kreuzstr. 7.60-l kontrollisin seda aadressi, kuid see oli juba uus linn, ilmselt sai koht sõjas tugevalt kannatada. Loodan, et mu sober elas sõja üle…
Oli 17 november 1944, mil , meie elamusse Sõrves, astus sisse tundmatu landser. Meid oli 10 meest ja elasime ühes majas, mis asus kõrvuti väikese, valge kirikuga Sõrve poolsaarel. Läheduses oli veel 5-6 talu. Ootasime, millal meid viiakse lahingusse, saime kurjakuuluvaid uudiseid 23-st jalaväediviisist. See meile võõras landser küsis meilt öömaja, kuna väljas hakkas pimedaks minema ja oma väeossa poleks ta jõudnud. Loomulikult loovutasime talle vaba koiku. Tal oli “Külmunud liha medal”, I klassi Raudrist, hõbedane haavatasaamise mark ja jalaväerünnaku mark. Auastmelt oli ta ober-gefreiter. Õhtusöögi ajal pajatas, kuidas ta siia sattus. Nimelt oli ta kuulipilduja esimene number ja lahingu ajal läks katki kuulipilduja lafett. Komandör andis käsu minna poolsaare lõunaossa, kus asus varustusüksus (WuG-Tross). Poolel teel tagalasse.pärast seda kui läbinud metsamassiivi, sattus kokku ohvitseride grupiga. Nagu tõeline landser, otsustas sekelduste vältimiseks ohvitseridest ringiga mööduda, kuid teda hõigati. Meie külaline läks ohvitseride juurde ja kandis ette, kuhu ja millise ülesandega ta läheb. Alles ettekande ajal pani tähele, et ohvitser, kes teda hõikas, oli kindral. Kuna kindralile jäi mulje, et seletused pole piisavalt veenvad, andis käsu minna tagasi oma väeossa. Nii ta sattuski meie juurde ja nii me siis tutvusimegi.
18 novembril 1944 saime käsu välja astuda. Liikusime kolonnis- kolme lahtise veoautoga кui algas tugev suurtükituli. Juba siis märkasime, et madalate pilvede all aerostaati, millelt oli meie asukoht kindlasti hästi näha. Eraldusime kolonnist. Meie sektor- umbes 400-500 meetrit, asus idakaldal, rindega põhja suunas. Läänepool meist- metsastunud platoo, mis oli meie positsioonidest umbes 4 meetrit kõrgem. Umbes 200 meetrit meie lõiku oli kaetud metsaga, seal olid meetrisügavused kaevikud, mille põhjas vesi. Laskepesade põhjas oli kuni 30 cm puhast vett. Laskesektor oli halb- segasid puud ja põõsad. Meist 100 meetri kaugusel asus eeljulgestus.
Öö oli külm, sadas kerget lund. Kesköö paiku saabusid platoole grupp jalgrattureid. Meie taga olid “vanamehed”, umbes 30 meest vanade vintpüssidega (98' lang). Meid aga oli täpselt 21 meest. Järgmisel hommikul tulistas meie positsioone suurtükivägi, kuid mürsud langesid meist lääne poole, metsa. Kuulsime kuidas suurtükituli viidi veel kaugemale. Siis aga kuulsime, et meie seljataga, metsas, meist 500 meetri kaugusel alagas tulistamine- MG 42, püssituli, kisa ja röökimine. Kuna meie raadiojaamaga sidet ei õnnestunud saada, otsustastati sinna saata kaks sidemeest, kellest üks olin mina. Sattusime suurtükitule alla. Mina sain killuhaava kopsu. Teine sidemees toimetas mind sidumispunkti. 20/21 novembril 1944 toimetati Windausse. Minu kõrval, kanderaamil lamas ober-gefreiter Heinz Brodowsi 218. jalaväediviisist. Oli saanud kuulihaava kopsu. See oli tal seitsmes haavatasaamine. Edasi toimetati meid Danzig-Langfuhri, sealt laatsarettrongiga Brombergi ja lõpuks Res.-Laz. York-Schule. Olime ühes ruumis koos 15 haavatuga, kõik olid Sõrvest ja pooled meist kopsuhaavadega! 1945 aasta alguses algas laatsaretis suur segadus- meile teatati mingi kindrali viviidist. Levisid kuulujutud, et hakatakse välja sõeluma neid, keda saaks püssiga rindele saata jms. Meile anti välja puhas voodipesu, öösärgid. Pinge süvenes. Edasi aga juhtus järgmine- grupp ohvitsere, eesotsas kindraliga (Tammelehtede kavaler) astus ruumi, temaga olid veel arstid, vanemõed ja “pruuni särgiga” mees. Kindral peatus haavatute juures ja küsis, kust pärit, kus haavata said jne. Jõudis ka Heinz Brodowski juurde.
“Ah, et teie nimi on Brodowski? Kust pärit? Gelsenkirchen? Nii, nii... Кölni külje alt? Te tähistate seal karnevale. Kindlasti teate laulu: "Ich möcht' zu Fuss nach Kölle jon"?
Ja kindral hakkas laulma, ning kutsus ka meid laulu haarama. Kuid kust meie, prusslased teame reinlaste laule.
Kuid siis järsku katkestas kindral laulu ja kraaksatas: Aaachtung !!!" Lõime käed külgedele ja võtsime lamades valvelseisangu. Kindral lõi kannad kokku, tõstis tervituseks käe mütsi juurde ja sõnas : “Ober-gefreiter Heinz Brodowski! Füüreri nimel annan teile üle Raudristi Rüütliristi”
Pärast seda võttis adjutandilt Rüütliristi, pani Brodowskile kaela ja ütles:"Õnnitlen teid! ! Soovite midagi öelda”?
“Hhhr kkindral! (Brodowski hakkas kokutama. Ilmselt on tegemist mingi eksitusega.”
“Ei, tegu pole eksitusega. Ober-gefreiter Heinz Brodowski, sündinud 1919, 19 novembril 1944, vasturünnaku käigus loiter põgenema vaenlase, kuni pataljonisuuruse üksuse, tänu millele päästsite vangilangemisest kogu väejuhatuse koos kindralite ja staabiga, kes olid meie pataljoni komandopunktis. Kas polnud nii?”
“Oli küll. Kuid vaenlase pataljon?”
"Just nii, pataljoni, allohvitser Brodowski!"
”Kuid härra kindral?”
Pärast seda kindral lahkus. Hakkasime oma relvavenda õnnitlema. Ka nüüd, kuuskümmend aastat hiljem ei saa seda unustada. Kangelane, ise tärgeldatud öösärgis, kaelas kõrgeim autasu…
Pärast pakuti talle eraldi palatit, kuid ta keeldus sellest, jades koos meiega. Siis rääkis ära ka loo, mis temaga saarel juhtus. Tuli välja, et kui ta oli meie elamust lahkunud ja läks oma väeossa, sattus juhuslikult pataljoni komandopunkti z.b.V. (zur besonderen Verwendung) – ehk kantseleiknopkade majutuskohta, nagu tollal staabitöötajaid nimetati. Leidis endale ühe punkri ja kuna väljas oli vaikne hakkas tegelema sellega, millega üks normaalne landser tegeleb- magamisega.
Järku plahvatus! Ahi lendab tükkideks, väljast kostavad haavatute karjed ja vene keelne jutt. Venelased seisavad blindaažil. Mida teha? Oodata, või tormata välja? Valis tee- granaadid välja, üks vahekäiku, teine katusele ja MG-42…."Prits"*** blindaaži katusele - tuld! Kõik toimus sekundite jooksul. Metsa juures peatus- uus lint. Vaenlane peatatud. Kohale jõuavad ka omad. Siis aga tungib kuul käest läbi, purustab kuulipilduja kaba ja tabab rinda. Kõik.
Kõige naljakam aga see, et kui poleks 17 novembril kohtumist kindraliga, kes oma väeossa tagasi ei saatnud, poleks sattunud pataljoni komandopunkti. Tuleb välja, et lahingu ajal oli sama kindral istunud kõrvalpukris.
21 jaanuaril1945 olid venelased juba Bromberg'I juures ja meid viidi edasi, laatsaretti "Gewerbe-Schule" Rostokis.Seal me olime veebruri lõpuni.
Rohkem pole kunagi midagi kuulnud Heinz'e Brodowskist, sünd 17.11.1919, elas Gelsenkirchen-Buer - Resse, Kreuzstr. 7.60-l kontrollisin seda aadressi, kuid see oli juba uus linn, ilmselt sai koht sõjas tugevalt kannatada. Loodan, et mu sober elas sõja üle…
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist