Mark Solonin: 22.juuni ehk millal algas Suur Isamaasõda?
Mitte tee,- vaid veekeetja eesti keelesTroll kirjutas:Irw, no mida sa leidsid?retti kirjutas: http://feb-web.ru/feb/mas/mas-abc/11/ma214416.htm
tekkis huvi ja leidsin ise...Tööline, kes teenindab katelt? Kas nii panengi tõlkesse või?
hm,ma andsin tõlkimise kohalt vägagi hea viite ja sa Troll veel vigised...
45
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/III ... iimane.pdf
„Pursui, kätte jõuab sinu viimane tund...“
Vastavalt ennesõjaaegsetele plaanidele planeeriti Nõukogude Liidu läänepiiridel nelja rinde loomist: Põhja-, Loode-, Lääne- ja Edelarinne. Kolme esimese rinde vahelisteks piirideks olid lihtsalt värvilise pliiatsiga tõmmatud piirijooned, mis asusid väga salajasel kaardil väga hästi valvatud seifis. Kuid Edelarindel olid täiesti konkreetsed looduslikud piirid.
Edelarinde põhjatiiba kattis kindlalt Pripjati soode vöönd, mis kulges otsejoones läänest itta, Brestist Mozõrini 400 km sügavusel NSVL-u territooriumil. Seda vööndit kutsuti Polesjeks - see oli soostunud mets, mis oli läbi lõigatud sadade väikeste jõekestega ning absoluutselt läbimatu tolle aja lahingutehnikale. Räägitakse, et seal oli külasid, kus ei nähtud kolmeaastase okupatsiooniaja jooksul ühtegi saksa sõdurit.
Rinde lõunatiib ulatus Doonau deltani (mis oli sama läbimatu suurte ja väikeste jõeharude rägastik) ja Musta mere kallasteni. Seega kujutas Edelarinde territoorium endast isoleeritud, teistest naabritest eraldiseisvat sõjatandrit.
1940.a. detsembriplaani järgi pidi sellel sõjatandril olema järgmised seitse armeed (põhjast lõunasse): 5.A, 19.A, 6.A, 26.A, 12.A,18.A ja 9.A, mille koosseius olid 76 laskur- ja 7 ratsaväediviisi.
1941.a maikuu „Kaalutlused strateegilise hargnemise plaani kohta“ järgi planeeriti Edelarindele koondada kaheksa armeed (mida pole numbrite järgi ära toodud), mille koosseisus oli 74 laskur- ja 5 ratsaväediviisi. Faktiliselt oli 1941.a juuni lõpus lõuna sõjatandril kaheksa armeed. Kuus armeed esimeses ešelonis piiri äärs (põhjast lõunasse): 5.A, 6.A, 26.A, 12.A, 18.A ja 9.A. Sügaval rinde operatiivtagalas laaditi maha veel kaks armeed: 16.A Šepetovka rajoonis ja 19.A Tšerkassõ - Belaja Tserkov rajoonis. Kokku oli lõuna sõjatandril 62 laskurdiviisi (32 Edelarinde koosseisus, 13 Lõunarinde koosseisus ja 16 19.A ja 16.A koosseisus) ning 5 ratsaväediviisi.
Järeldus on lihtne – „plaani“ ja „fakti“ sarnasuses pole mingit kahtlust.
Nüüd hakkame hindama Punaarmee peamise löögijõu – tanki- ja motoriseeritud diviiside – arvukust.
Detsembrikuu plaani järgi pidi Edelarinde koosseisu kuuluma 11 tankidiviisi ja 13 tankibrigaadi, 5 motoriseeritud diviisi ja 6 motoriseeritud brigaadi. Otseselt on 1940.a detsembri- ja 1941.a maiplaani selles suhtes võimatu võrrelda – 1941.aasta veebruaris muudeti radikaalselt tankivägede struktuuri, brigaadid likvideeriti ning kõik tankidiviisid koondati 29 mehhaniseeritud korpuse koosseisu. Kuid üks asi on ilmselge – detsembrikuise plaaniga võrreldes kasvas mehhaniseeritud vägede grupeering lõuna sõjatandril tunduvalt ning pidi nüüd koosnema 28 tanki- ja 15 motoriseeritud diviisist (NSVL lääneosas dislotseerus üldse 40 tanki- ja 20 motoriseeritud diviisi). Sel moel muutus lõunasuund (Krakovi-Katovice suunas) 1941.aa. maikuu plaanis pealöögi suunaks.
Faktiliselt oli lõuna sõjatandril sõjategevuse alguseks kolmteist mehkorpust. Siin on nende numbrid: 22., 4., 15., 8., 16., 18. ja 2. armeede esimeses ešelonis, 9., 19. ja 24. Edelarinde juhatuse reservis ning 5., 25. ja 26. olid 16.A ja 19.A koosseisus.
See gigantne grupeering koosnes 26 tanki- ja 13 motoriseeritud diviisist. Lisaks saabus koos 16.Armeega Šepetovka-Slavuta rajooni ka 57.üksik tankidiviis (Mongooliast). Kokku: 27 tankidiviisi ja 13 motoriseeritud diviisi.
Küll on kahju, et seda informatsiooni ei kantud tol ajal Hitlerile ette! Võib-olla oleks ta sel juhul ennast neli aastat varem maha lasknud...
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/III ... iimane.pdf
„Pursui, kätte jõuab sinu viimane tund...“
Vastavalt ennesõjaaegsetele plaanidele planeeriti Nõukogude Liidu läänepiiridel nelja rinde loomist: Põhja-, Loode-, Lääne- ja Edelarinne. Kolme esimese rinde vahelisteks piirideks olid lihtsalt värvilise pliiatsiga tõmmatud piirijooned, mis asusid väga salajasel kaardil väga hästi valvatud seifis. Kuid Edelarindel olid täiesti konkreetsed looduslikud piirid.
Edelarinde põhjatiiba kattis kindlalt Pripjati soode vöönd, mis kulges otsejoones läänest itta, Brestist Mozõrini 400 km sügavusel NSVL-u territooriumil. Seda vööndit kutsuti Polesjeks - see oli soostunud mets, mis oli läbi lõigatud sadade väikeste jõekestega ning absoluutselt läbimatu tolle aja lahingutehnikale. Räägitakse, et seal oli külasid, kus ei nähtud kolmeaastase okupatsiooniaja jooksul ühtegi saksa sõdurit.
Rinde lõunatiib ulatus Doonau deltani (mis oli sama läbimatu suurte ja väikeste jõeharude rägastik) ja Musta mere kallasteni. Seega kujutas Edelarinde territoorium endast isoleeritud, teistest naabritest eraldiseisvat sõjatandrit.
1940.a. detsembriplaani järgi pidi sellel sõjatandril olema järgmised seitse armeed (põhjast lõunasse): 5.A, 19.A, 6.A, 26.A, 12.A,18.A ja 9.A, mille koosseius olid 76 laskur- ja 7 ratsaväediviisi.
1941.a maikuu „Kaalutlused strateegilise hargnemise plaani kohta“ järgi planeeriti Edelarindele koondada kaheksa armeed (mida pole numbrite järgi ära toodud), mille koosseisus oli 74 laskur- ja 5 ratsaväediviisi. Faktiliselt oli 1941.a juuni lõpus lõuna sõjatandril kaheksa armeed. Kuus armeed esimeses ešelonis piiri äärs (põhjast lõunasse): 5.A, 6.A, 26.A, 12.A, 18.A ja 9.A. Sügaval rinde operatiivtagalas laaditi maha veel kaks armeed: 16.A Šepetovka rajoonis ja 19.A Tšerkassõ - Belaja Tserkov rajoonis. Kokku oli lõuna sõjatandril 62 laskurdiviisi (32 Edelarinde koosseisus, 13 Lõunarinde koosseisus ja 16 19.A ja 16.A koosseisus) ning 5 ratsaväediviisi.
Järeldus on lihtne – „plaani“ ja „fakti“ sarnasuses pole mingit kahtlust.
Nüüd hakkame hindama Punaarmee peamise löögijõu – tanki- ja motoriseeritud diviiside – arvukust.
Detsembrikuu plaani järgi pidi Edelarinde koosseisu kuuluma 11 tankidiviisi ja 13 tankibrigaadi, 5 motoriseeritud diviisi ja 6 motoriseeritud brigaadi. Otseselt on 1940.a detsembri- ja 1941.a maiplaani selles suhtes võimatu võrrelda – 1941.aasta veebruaris muudeti radikaalselt tankivägede struktuuri, brigaadid likvideeriti ning kõik tankidiviisid koondati 29 mehhaniseeritud korpuse koosseisu. Kuid üks asi on ilmselge – detsembrikuise plaaniga võrreldes kasvas mehhaniseeritud vägede grupeering lõuna sõjatandril tunduvalt ning pidi nüüd koosnema 28 tanki- ja 15 motoriseeritud diviisist (NSVL lääneosas dislotseerus üldse 40 tanki- ja 20 motoriseeritud diviisi). Sel moel muutus lõunasuund (Krakovi-Katovice suunas) 1941.aa. maikuu plaanis pealöögi suunaks.
Faktiliselt oli lõuna sõjatandril sõjategevuse alguseks kolmteist mehkorpust. Siin on nende numbrid: 22., 4., 15., 8., 16., 18. ja 2. armeede esimeses ešelonis, 9., 19. ja 24. Edelarinde juhatuse reservis ning 5., 25. ja 26. olid 16.A ja 19.A koosseisus.
See gigantne grupeering koosnes 26 tanki- ja 13 motoriseeritud diviisist. Lisaks saabus koos 16.Armeega Šepetovka-Slavuta rajooni ka 57.üksik tankidiviis (Mongooliast). Kokku: 27 tankidiviisi ja 13 motoriseeritud diviisi.
Küll on kahju, et seda informatsiooni ei kantud tol ajal Hitlerile ette! Võib-olla oleks ta sel juhul ennast neli aastat varem maha lasknud...
Viimati muutis Troll, 05 Mär, 2008 2:38, muudetud 1 kord kokku.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
46
Teeme esimesed kokkuvõtted. Punaarmee tegelik grupeering lõuna sõjatandril vastas üsna täpselt ennesõjaaegsetele plaanidele. Seda esiteks.
Teiseks. Selline vägede dislokatsioon – selgelt väljendunud ühes suunas kontsentreerumisega – ei saanud kujuneda juhuslikult, „iseenesest“. Kahtlematult oli olemas mingi plaan, millega vastavuses hargneski mitmemiljoniline armee. See plaan vastas kui mitte just kõigis detailides, siis vähemalt suuremalt ja peamiselt osalt nendele mustanditele, mis mingi ime läbi on arhiivides säilinud ja veel suurema ime läbi avalikustati.
Ja isegi kui ühtegi neist dokumentidest poleks avaldatud, oleks Suure Plaani iseloomu ja eesmärke ka ilma nendeta kerge kindlaks teha. Piisaks sellest, kui asetada lõuna sõjatandri geograafilisele kaardile Punaarmee mehkorpuste asukohad ja näidata ära nende komplekteeritus. Ja kõik ilmub kohe nähtavale nagu ilmutusvannis oleval fotol.
Niisiis, armee esimeses ešelonis asusid (põhjast lõunasse, Kovelist Tiraspolini) järgmised mehkorpused:
Sellest tabelist saab täiesti selgeks kolmest mehkorpusest koosneva võimsa löögigrupeeringu olemasolu, mille teljeks on 4.MK – see mehkorpus oli tankidega komplekteeritud peaaegu 100 % ettenähtud koosseisust, aga uusimaid raske ja keskmisi tanke oli seal peaaegu sama palju kui kõikides ülejäänutes korpustes kokku (operatiivreservis olevates 9.MK, 19.MK ja 24.MK-s olid vaid mõned üksikud uued tankid).
Sulgudes märgime, et kõik Punaarmee tankivägede ennesõjaaegset koosseisu ja komplekteeritust puudu-tavad arvud on ainult orienteeruvad. Korda ja selgust oli seal väga vähe. Ülaltoodud tabel on koostatud soliidse monograafia andmete järgi, aga näiteks endise 8.MK komandöri Rjabõševi mälestustes on toodud tankide arvuks 932 tükki, Kiievi Suure Isamaasõja muuseumi andmetel oli 8.MK koosseisus 813 tanki, kõige esimeses nõukogude mehkorpuste arvukust puudutavas artiklis (avaldati VIŽ, 1989, Nr.4) oli toodud arvuks 858 tk.
Samasugune situatsioon oli ka teiste korpustega.
Teeme esimesed kokkuvõtted. Punaarmee tegelik grupeering lõuna sõjatandril vastas üsna täpselt ennesõjaaegsetele plaanidele. Seda esiteks.
Teiseks. Selline vägede dislokatsioon – selgelt väljendunud ühes suunas kontsentreerumisega – ei saanud kujuneda juhuslikult, „iseenesest“. Kahtlematult oli olemas mingi plaan, millega vastavuses hargneski mitmemiljoniline armee. See plaan vastas kui mitte just kõigis detailides, siis vähemalt suuremalt ja peamiselt osalt nendele mustanditele, mis mingi ime läbi on arhiivides säilinud ja veel suurema ime läbi avalikustati.
Ja isegi kui ühtegi neist dokumentidest poleks avaldatud, oleks Suure Plaani iseloomu ja eesmärke ka ilma nendeta kerge kindlaks teha. Piisaks sellest, kui asetada lõuna sõjatandri geograafilisele kaardile Punaarmee mehkorpuste asukohad ja näidata ära nende komplekteeritus. Ja kõik ilmub kohe nähtavale nagu ilmutusvannis oleval fotol.
Niisiis, armee esimeses ešelonis asusid (põhjast lõunasse, Kovelist Tiraspolini) järgmised mehkorpused:
Sellest tabelist saab täiesti selgeks kolmest mehkorpusest koosneva võimsa löögigrupeeringu olemasolu, mille teljeks on 4.MK – see mehkorpus oli tankidega komplekteeritud peaaegu 100 % ettenähtud koosseisust, aga uusimaid raske ja keskmisi tanke oli seal peaaegu sama palju kui kõikides ülejäänutes korpustes kokku (operatiivreservis olevates 9.MK, 19.MK ja 24.MK-s olid vaid mõned üksikud uued tankid).
Sulgudes märgime, et kõik Punaarmee tankivägede ennesõjaaegset koosseisu ja komplekteeritust puudu-tavad arvud on ainult orienteeruvad. Korda ja selgust oli seal väga vähe. Ülaltoodud tabel on koostatud soliidse monograafia andmete järgi, aga näiteks endise 8.MK komandöri Rjabõševi mälestustes on toodud tankide arvuks 932 tükki, Kiievi Suure Isamaasõja muuseumi andmetel oli 8.MK koosseisus 813 tanki, kõige esimeses nõukogude mehkorpuste arvukust puudutavas artiklis (avaldati VIŽ, 1989, Nr.4) oli toodud arvuks 858 tk.
Samasugune situatsioon oli ka teiste korpustega.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
47
Vaatame nüüd, kuskohas asus 22.juuni 1941.a hommikul võimas 4.MK?
Lvov-Nesterovi rajoonis. See tähendab täpselt seal, kuhu tuli „detsembriplaani“ kohaselt koondada „ratsa-mehhaniseeritud armee“, mis oli ette nähtud pealetungiks Ljublinile. 60 km kaugusel Lvovist, Drogobõtš-Sambori rajoonist, avastame me 8.MK, aga 100 km Lvovist loodes, Brodõ-Kremenetsi rajoonis, dislotseerus 15.MK.
Sellest lähterajoonist võis tankikiil ühesuguse eduga tungida peale Tarnuvi, Sandomierzi või Ljublini suunas. Vahemaa Drogobõtš-Lvov-Brodõ rajajoonelt nende kolme Poola linnani oli praktiliselt ühesugune: 175-200 km. Maastiku eripära tõttu oli kõige sobivam Ljublini suund – pealetungiva tankilaviini teel ei olnud ühtegi suurt jõge, pealetungi marsruut satub täpselt Vepši ja Sani jõgede vahelisse koridori.
Nii et missugusest „kiirustamisest“ või „ebareaalsusest“ seoses Direktiiv Nr.3-ga korrutasid kõik need aastad meie propagandistid? Ljublini suunas pealetungimiseks oli vaja ainult üht – KÄSKU.
Vaat see käsk antigi 22.juuni 1941.a õhtul.
Käsu andmine on lihtne. Aga kas Punaarmee kõrgem ülemjuhatus hoolitses selle eest, et pealetungi-vööndis oleks loodud „teaduslikult“ nõutud pealetungiva poole kolmekordne ülekaal?
Ei. Kolmekordset ülekaalu ei olnud. Vastaspoolte jõudude vahekord väljendus hoopis teistsugustes arvudes.
Arvestada võib mitut moodi. Näiteks võib arvestada nende Punaarmee ja Wehrmachti tankivägede koosseisu, mida kasutati kogu lõuna sõjatandril. See on küllaltki arukas asjale lähenemine. Vahemaad Lääne-Ukrainas polnud enam nii suured kui Siberis, vaid juba „euroopalikud“. 16.MK, 18.Mk, 9.MK ja 19.MK dislotseerumiskohtadest (vastavalt Tšernovtsõ, Mogiljov-Podolsk, Novograd-Volõnsk ja Berditšev) oli Lvovini kõigest 250-300 km.
Isegi kui liikuda mööda põldu kilpkonnakiirusega 15 km/h, oleks võimalik selline vahemaa katta kõigest 20 mototunniga. See teeb kaks-kolm päeva mõõdukat marssi. Tegelikkuses aga sai seda rännakut mööda kuivi juunikuiseid teid 18-ne tunni pikkuse valge päevaga sooritada palju kiiremini. Lõpuks olid ju olemas ka raudteed. Lvovi, Galiitsia ajaloolisse keskusesse, suundus viis raudteed, mida mööda oleks saanud mehkorpuseid sinna vedada ükskõik millisest Ukraina punktist, säästes sellega tankide kallihinnalist motoressurssi.
Sellise arvestuse kohaselt oleks Nõukogude väejuhatus saanud Wehrmachti 1.tankigrupi 728 tanki ja Rumeenia armee ainukese tankibrigaadi 60 tanki vastu panna 5617 tanki.
See on SEITSMEKORDNE arvuline ülekaal. Ning see arv on tegelikkusest tunduvalt väiksem. Me ei arvestanud siin kergeid tanke, mis kuulusid Punaarmee laskur- ja ratsaväediviiside koosseisu (Wehrmachti jalaväediviisides polnud ühtegi tanki). Me ei arvestanud üle tuhande kahuriga soomusautot, mis olid relvastatud (nagu ka kõik nõukogude kerged tankid) 45-mm kahuriga 20K, mis suutis läbistada ühe kilomeetri kauguselt iga saksa tanki küljesoomuse. Lõpuks ei arvestanud me ka ligi kahte tuhandet tanki, mis kuulusid 16. ja 19.Armee koosseisu, mis esialgse plaani järgi koondati Paremkalda Ukrainasse, Edelarinde tagalasse.
Võib arvestada ka teistmoodi – mis on lähemal karmile ajaloolisele reaalsusele. Faktiliselt võtsid sõja esimesel nädalal Lääne-Ukrainas lahingutegevusest osa ainult kuus mehkorpust: 22.MK, 15.MK, 4.MK, 8.MK, 9.MK ja 19.MK
Neli mehkorpust (16.MK, 18.MK, 24.MK ja 2.MK) praktiliselt ei tegutsenud või põletasid niisama bensiini kaootilistes ümberdislotseerumistes. Vaevalt võib sellist korralagedust pidada „objektiivseteks asjaoludeks“, kuid reaalses elus toimus kõik just nii. Teisest küljest jälle ei seganud ka rumeenia tankid (õieti küll prantsuse päritolu Esimese Maailmasõja aegsed monstrumid) mitte kedagi ning ka need võib arvestusest välja jätta. Sellise lähenemise korral (ning endiselt soomusautosid mitte arvestades) jõuame me jõudude vahekorrani 1 : 5,5.
Missuguse teise direktiivi peale käsu minna otsustavale pealetungile võisid sellise arvulise ülekaalu puhul anda Timošenko ja Žukov?
Vaatame nüüd, kuskohas asus 22.juuni 1941.a hommikul võimas 4.MK?
Lvov-Nesterovi rajoonis. See tähendab täpselt seal, kuhu tuli „detsembriplaani“ kohaselt koondada „ratsa-mehhaniseeritud armee“, mis oli ette nähtud pealetungiks Ljublinile. 60 km kaugusel Lvovist, Drogobõtš-Sambori rajoonist, avastame me 8.MK, aga 100 km Lvovist loodes, Brodõ-Kremenetsi rajoonis, dislotseerus 15.MK.
Sellest lähterajoonist võis tankikiil ühesuguse eduga tungida peale Tarnuvi, Sandomierzi või Ljublini suunas. Vahemaa Drogobõtš-Lvov-Brodõ rajajoonelt nende kolme Poola linnani oli praktiliselt ühesugune: 175-200 km. Maastiku eripära tõttu oli kõige sobivam Ljublini suund – pealetungiva tankilaviini teel ei olnud ühtegi suurt jõge, pealetungi marsruut satub täpselt Vepši ja Sani jõgede vahelisse koridori.
Nii et missugusest „kiirustamisest“ või „ebareaalsusest“ seoses Direktiiv Nr.3-ga korrutasid kõik need aastad meie propagandistid? Ljublini suunas pealetungimiseks oli vaja ainult üht – KÄSKU.
Vaat see käsk antigi 22.juuni 1941.a õhtul.
Käsu andmine on lihtne. Aga kas Punaarmee kõrgem ülemjuhatus hoolitses selle eest, et pealetungi-vööndis oleks loodud „teaduslikult“ nõutud pealetungiva poole kolmekordne ülekaal?
Ei. Kolmekordset ülekaalu ei olnud. Vastaspoolte jõudude vahekord väljendus hoopis teistsugustes arvudes.
Arvestada võib mitut moodi. Näiteks võib arvestada nende Punaarmee ja Wehrmachti tankivägede koosseisu, mida kasutati kogu lõuna sõjatandril. See on küllaltki arukas asjale lähenemine. Vahemaad Lääne-Ukrainas polnud enam nii suured kui Siberis, vaid juba „euroopalikud“. 16.MK, 18.Mk, 9.MK ja 19.MK dislotseerumiskohtadest (vastavalt Tšernovtsõ, Mogiljov-Podolsk, Novograd-Volõnsk ja Berditšev) oli Lvovini kõigest 250-300 km.
Isegi kui liikuda mööda põldu kilpkonnakiirusega 15 km/h, oleks võimalik selline vahemaa katta kõigest 20 mototunniga. See teeb kaks-kolm päeva mõõdukat marssi. Tegelikkuses aga sai seda rännakut mööda kuivi juunikuiseid teid 18-ne tunni pikkuse valge päevaga sooritada palju kiiremini. Lõpuks olid ju olemas ka raudteed. Lvovi, Galiitsia ajaloolisse keskusesse, suundus viis raudteed, mida mööda oleks saanud mehkorpuseid sinna vedada ükskõik millisest Ukraina punktist, säästes sellega tankide kallihinnalist motoressurssi.
Sellise arvestuse kohaselt oleks Nõukogude väejuhatus saanud Wehrmachti 1.tankigrupi 728 tanki ja Rumeenia armee ainukese tankibrigaadi 60 tanki vastu panna 5617 tanki.
See on SEITSMEKORDNE arvuline ülekaal. Ning see arv on tegelikkusest tunduvalt väiksem. Me ei arvestanud siin kergeid tanke, mis kuulusid Punaarmee laskur- ja ratsaväediviiside koosseisu (Wehrmachti jalaväediviisides polnud ühtegi tanki). Me ei arvestanud üle tuhande kahuriga soomusautot, mis olid relvastatud (nagu ka kõik nõukogude kerged tankid) 45-mm kahuriga 20K, mis suutis läbistada ühe kilomeetri kauguselt iga saksa tanki küljesoomuse. Lõpuks ei arvestanud me ka ligi kahte tuhandet tanki, mis kuulusid 16. ja 19.Armee koosseisu, mis esialgse plaani järgi koondati Paremkalda Ukrainasse, Edelarinde tagalasse.
Võib arvestada ka teistmoodi – mis on lähemal karmile ajaloolisele reaalsusele. Faktiliselt võtsid sõja esimesel nädalal Lääne-Ukrainas lahingutegevusest osa ainult kuus mehkorpust: 22.MK, 15.MK, 4.MK, 8.MK, 9.MK ja 19.MK
Neli mehkorpust (16.MK, 18.MK, 24.MK ja 2.MK) praktiliselt ei tegutsenud või põletasid niisama bensiini kaootilistes ümberdislotseerumistes. Vaevalt võib sellist korralagedust pidada „objektiivseteks asjaoludeks“, kuid reaalses elus toimus kõik just nii. Teisest küljest jälle ei seganud ka rumeenia tankid (õieti küll prantsuse päritolu Esimese Maailmasõja aegsed monstrumid) mitte kedagi ning ka need võib arvestusest välja jätta. Sellise lähenemise korral (ning endiselt soomusautosid mitte arvestades) jõuame me jõudude vahekorrani 1 : 5,5.
Missuguse teise direktiivi peale käsu minna otsustavale pealetungile võisid sellise arvulise ülekaalu puhul anda Timošenko ja Žukov?
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
48
Infoks: 1944.aasta juulis enne Lvovi-Sandomierzi pealetungioperatsiooni algust oli 1.Ukraina rinde koosseisus 2200 tanki ja iseliikuvat suurtükki, nende vastas seisvate saksa armeede koosseisus aga 900 tanki ja ründesuurtükki. Eriti umbusklike lugejate jaoks tsiteerime katkendit „Suure Isamaasõja lühiajaloo“ tekstist (kust me need arvud võtsime):
„...see oli ainus juhus sõja ajal, kus ühele rindele (s.o teisi jõude ja teisi tanke Lääne-Ukrainas 1944.aasta suvel ei olnud!. –M.S) tehti ülesandeks terve vaenlase armeegrupi purustamine...“
Kuid äkki olid meil 1941.aasta juunis halvad tankid? Vananenud, „mida ei saanud võrreldagi“ vaenlase tankidega?
Nõukogude teadlased, isegi mitte „dotsendid koos kandidaatidega“, vaid akadeemikud koos kindralitega, vastavad tohututes kogustes kirjutatud artiklites, raamatutes ja memuaarides veendunult ka sellele küsimusele – meie „vana tüüpi“ tankid (s.o T-26, BT, T-28 ) olid mitte ainult halvad, vaid VÄGA halvad. Nii halvad, et paljude aastakümnete jooksul akadeemikud isegi ei arvestanud neid vastaspoolte üldises balansis.
Kes küll ei harjutanud oma kätt ja sulge selles omaenda rahva desinformeerimise kampaanias! Ka Võidu Marssal ise (s.o G.Žukov. – Troll) kurvastab oma üldtuntud „Meenutusi ja mõtisklusi“ raamatus meie tankide armetuse üle:
„...nad olid vähese manööverdusvõimega ja suurtükitule jaoks kergesti purustatavad... töötasid bensiinil ja olid seega kergesti süttivad... nad olid ebapiisavalt soomustatud...“
Meie ees on väike kirjanduslik šedööver. Süüdistada Žukovit valetamises on võimatu. Kõik, mis ta ütles, on viimse täheni õige. Iga tank siin maailmas on „kergesti purustatav“ (võrreldes näiteks raudbetoondotiga) ja „vähese manööverdusvõimega“ (võrreldes helikopteriga). Oleneb millega võrrelda!
Tark Žukov ei hakanud nõukogude tanke võrdlema saksa tankidega. Ta ei väida kuskil, et saksa tankid olid „väga hea manööverdusvõimega ja mürsukindlad“ või et nende mootor töötas mingi muu kütusega kui „kergestisüttiv bensiin“. Kuid võib mitte kahelda selles, et tuhandest inimesest, kes neid suure väejuhi „memuaare“ lugesid, said 999 sellest lõigust just niimoodi aru, et meie tankid – need olid rämps ja „kirstud“, aga saksa tankid olid palju paremad. Vaat see ongi meistritöö!
Aga kindral Vladimirski kirjutab oma paksus, akadeemiliselt soliidses raamatus lihtsalt ja keerutamata: „Saksamaa omas Nõukogude Liidule kallaletungi alguseks vaieldamatut üleolekut kvaliteedis meie tankide suhtes“.
Vaat nii – „omas vaieldamatult“.
Ainult et kes mida „omas“ - Saksamaa omas üleolekut kvaliteedis meie tankide suhtes või „omas“ parteiline propaganda palju aastaid meie ajusid?
Infoks: 1944.aasta juulis enne Lvovi-Sandomierzi pealetungioperatsiooni algust oli 1.Ukraina rinde koosseisus 2200 tanki ja iseliikuvat suurtükki, nende vastas seisvate saksa armeede koosseisus aga 900 tanki ja ründesuurtükki. Eriti umbusklike lugejate jaoks tsiteerime katkendit „Suure Isamaasõja lühiajaloo“ tekstist (kust me need arvud võtsime):
„...see oli ainus juhus sõja ajal, kus ühele rindele (s.o teisi jõude ja teisi tanke Lääne-Ukrainas 1944.aasta suvel ei olnud!. –M.S) tehti ülesandeks terve vaenlase armeegrupi purustamine...“
Kuid äkki olid meil 1941.aasta juunis halvad tankid? Vananenud, „mida ei saanud võrreldagi“ vaenlase tankidega?
Nõukogude teadlased, isegi mitte „dotsendid koos kandidaatidega“, vaid akadeemikud koos kindralitega, vastavad tohututes kogustes kirjutatud artiklites, raamatutes ja memuaarides veendunult ka sellele küsimusele – meie „vana tüüpi“ tankid (s.o T-26, BT, T-28 ) olid mitte ainult halvad, vaid VÄGA halvad. Nii halvad, et paljude aastakümnete jooksul akadeemikud isegi ei arvestanud neid vastaspoolte üldises balansis.
Kes küll ei harjutanud oma kätt ja sulge selles omaenda rahva desinformeerimise kampaanias! Ka Võidu Marssal ise (s.o G.Žukov. – Troll) kurvastab oma üldtuntud „Meenutusi ja mõtisklusi“ raamatus meie tankide armetuse üle:
„...nad olid vähese manööverdusvõimega ja suurtükitule jaoks kergesti purustatavad... töötasid bensiinil ja olid seega kergesti süttivad... nad olid ebapiisavalt soomustatud...“
Meie ees on väike kirjanduslik šedööver. Süüdistada Žukovit valetamises on võimatu. Kõik, mis ta ütles, on viimse täheni õige. Iga tank siin maailmas on „kergesti purustatav“ (võrreldes näiteks raudbetoondotiga) ja „vähese manööverdusvõimega“ (võrreldes helikopteriga). Oleneb millega võrrelda!
Tark Žukov ei hakanud nõukogude tanke võrdlema saksa tankidega. Ta ei väida kuskil, et saksa tankid olid „väga hea manööverdusvõimega ja mürsukindlad“ või et nende mootor töötas mingi muu kütusega kui „kergestisüttiv bensiin“. Kuid võib mitte kahelda selles, et tuhandest inimesest, kes neid suure väejuhi „memuaare“ lugesid, said 999 sellest lõigust just niimoodi aru, et meie tankid – need olid rämps ja „kirstud“, aga saksa tankid olid palju paremad. Vaat see ongi meistritöö!
Aga kindral Vladimirski kirjutab oma paksus, akadeemiliselt soliidses raamatus lihtsalt ja keerutamata: „Saksamaa omas Nõukogude Liidule kallaletungi alguseks vaieldamatut üleolekut kvaliteedis meie tankide suhtes“.
Vaat nii – „omas vaieldamatult“.
Ainult et kes mida „omas“ - Saksamaa omas üleolekut kvaliteedis meie tankide suhtes või „omas“ parteiline propaganda palju aastaid meie ajusid?
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Väga hea lugemine...äitäh autorile ja tõlkijale!!
Olles tutvunud veel Urmas Salo magistritööga ning kõrvutades siin olnud teksti...krt nii kahju, et 39ndal (jah tegelikult oleks pidanud juba varem tõsisemalt alustama, kuid....) midagi ette ei võetud. Nad oleksid saanud oma nina ikka päris moosiseks.....oleks....oleks....oleks...
49
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/III ... kiired.pdf
„Soomus on tugev ja meie tankid on kiired...“
Alustame lihtsast. Määratlustest. Mida üldse mõista fraasi „saksa tankid olid meie omadest paremad“ all? Missugused saksa tankid olid paremad missugustest nõukogude tankidest? Viietonnine kahe kuulipildujaga tankett Pz-I oli parem raskest KV-st, millel oli kolmetolline (76-mm) kahur? Usun, et seda ei hakka väitma isegi kõige paadunumad propagandistid. Või käib jutt sellest, et parim saksa tank Pz-III oli parem meie 1934-l aastal tootmisest maha võetud T-27 kergetankist? See on muidugi tõsi, kuid milleks neid võrrelda?
Autori arvates on NSVL ja Saksamaa tankipargi kvaliteedi korrektne hindamine võimalik ainult siis, kui järgida vähemalt (miinimum) kahte tingimust:
- võrreldavad tankid peavad olema ühesuguse funktsionaalse eesmärgiga s.o „ühest klassist“
- tingimata on vaja näidata iga klassi tankide arvu tankipargi üldmahust
Lähtudes neist täiesti loomulikest nõudmistest, alustame vastasseisvate tankigrupeeringute tehnika võrdlevat analüüsi.
Ainus Wehrmachti tankigrupp lõuna sõjatandril (1.TG) koosnes 9., 11., 16. 13. ja 14.tankidiviisist ning tema relvastuses oli 728 tanki.
Taktikalis-tehniliste omaduste ja funktsionaalse eesmärgi poolest võib need jagada NELJA klassi:
- tanketid
- head kergetankid
- suurtükitoetuse tankid
- head keskmised tankid
Tankettide klassi asetame me 8 ühikut Pz-I, 211 PZ-II ja 54 nn „komandöritanki“, kokku 273 tanki (mis moodustab 38 % 1.TG tankide üldarvust). Niimoodi kirjeldab nende „ähvardavate sõjamasinate“ loomise ajalugu saksa tankivägede looja ja peamine ideoloog Heinz Guderian:
„...me pidasime vajalikuks luua algul sellised tankid, mida oleks võimalik kasutada õppeeesmärgil... see tankitüüp lubas paigutada pöördtorni ainult kuulipildujad. Selliseid tanke, mis said nimeks Pz-I, oli võima-lik valmistada juba 1934.aastal ning neid sai kasutada õppemasinatena seni, kuni saavad valmis lahingu-tankid... keegi ei osanud muidugi 1932.aastal ette näha, et meil tuleb nende väikeste õppemasinatega lahingusse astuda...“
Muideks, Pz-I-l olid ka täiesti selged väärtused! Vaat kuidas kirjeldab Guderian neid eeliseid, mis olid uutel tankidel võrreldes kartongist ja vineerist makettidega, mida seni Reichswehri õppustel kasutati:
„...koolipoisid, kes varem torkisid meie makettidele oma pliiatsitega auke sisse, et näha „mis seal sees on“, olid nüüd meie uutest soomusmasinatest rabatud...“
Vaat niimoodi. Ei teadnud neeetud fašistid, et neid ei oota ees mitte pliiatsiga koolipoisid, vaid puna-armeelane Sereda kirvega.
„Uljaspea lähenes tankile mööda kraavi tagalast, ronis siis ruttu selle peale ja viis sapöörikirve löökidega rivist välja kuulipilduja ning kogu vaenlase tanki meeskonna“. See pole „Pravda“ juhtkiri, vaid lõik armeekindral D.D.Leljušenko memuaaridest.Suure Isamaasõja kuulsusrikas väejuht lõpetas sõja Prahas 4.Kaardiväe tankiarmee juhataja ametikohal ja tundis saksa tanke mitte ainult piltide järgi. Ja ka kommunistlik noor Ivan Pavlovits Sereda pole väljamõeldud isik, vaid reaalne sõjast osavõtja, kes sai oma kangelasteo eest Nõukogude Liidu Kangelaseks ning kellele püstitati mälestussammas tema kodukanti Galitsinovka külla.
Jätkame aga Guderiani memuaaride lugemist:
„...seoses sellega, et põhiliste tankitüüpide seeriatootmise alustamine venis pikema aja peale, kui me arvestasime, võttis kindral Lutz vastu otsuse ehitada veel üks vahepealne tankitüüp, mis oli relvastatud 20-mm automaatkahuri ja ühe kuulipildujaga...“
Millega võib võrrelda neid saksa tankette? Kuna Punaarmee relvastuses lihtsalt polnud halvemat tanki kui vananenud ja sõja alguseks juba tootmisest maha võetud T-26, siis sellega võrdlemegi saksa Pz-II:
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/III ... kiired.pdf
„Soomus on tugev ja meie tankid on kiired...“
Alustame lihtsast. Määratlustest. Mida üldse mõista fraasi „saksa tankid olid meie omadest paremad“ all? Missugused saksa tankid olid paremad missugustest nõukogude tankidest? Viietonnine kahe kuulipildujaga tankett Pz-I oli parem raskest KV-st, millel oli kolmetolline (76-mm) kahur? Usun, et seda ei hakka väitma isegi kõige paadunumad propagandistid. Või käib jutt sellest, et parim saksa tank Pz-III oli parem meie 1934-l aastal tootmisest maha võetud T-27 kergetankist? See on muidugi tõsi, kuid milleks neid võrrelda?
Autori arvates on NSVL ja Saksamaa tankipargi kvaliteedi korrektne hindamine võimalik ainult siis, kui järgida vähemalt (miinimum) kahte tingimust:
- võrreldavad tankid peavad olema ühesuguse funktsionaalse eesmärgiga s.o „ühest klassist“
- tingimata on vaja näidata iga klassi tankide arvu tankipargi üldmahust
Lähtudes neist täiesti loomulikest nõudmistest, alustame vastasseisvate tankigrupeeringute tehnika võrdlevat analüüsi.
Ainus Wehrmachti tankigrupp lõuna sõjatandril (1.TG) koosnes 9., 11., 16. 13. ja 14.tankidiviisist ning tema relvastuses oli 728 tanki.
Taktikalis-tehniliste omaduste ja funktsionaalse eesmärgi poolest võib need jagada NELJA klassi:
- tanketid
- head kergetankid
- suurtükitoetuse tankid
- head keskmised tankid
Tankettide klassi asetame me 8 ühikut Pz-I, 211 PZ-II ja 54 nn „komandöritanki“, kokku 273 tanki (mis moodustab 38 % 1.TG tankide üldarvust). Niimoodi kirjeldab nende „ähvardavate sõjamasinate“ loomise ajalugu saksa tankivägede looja ja peamine ideoloog Heinz Guderian:
„...me pidasime vajalikuks luua algul sellised tankid, mida oleks võimalik kasutada õppeeesmärgil... see tankitüüp lubas paigutada pöördtorni ainult kuulipildujad. Selliseid tanke, mis said nimeks Pz-I, oli võima-lik valmistada juba 1934.aastal ning neid sai kasutada õppemasinatena seni, kuni saavad valmis lahingu-tankid... keegi ei osanud muidugi 1932.aastal ette näha, et meil tuleb nende väikeste õppemasinatega lahingusse astuda...“
Muideks, Pz-I-l olid ka täiesti selged väärtused! Vaat kuidas kirjeldab Guderian neid eeliseid, mis olid uutel tankidel võrreldes kartongist ja vineerist makettidega, mida seni Reichswehri õppustel kasutati:
„...koolipoisid, kes varem torkisid meie makettidele oma pliiatsitega auke sisse, et näha „mis seal sees on“, olid nüüd meie uutest soomusmasinatest rabatud...“
Vaat niimoodi. Ei teadnud neeetud fašistid, et neid ei oota ees mitte pliiatsiga koolipoisid, vaid puna-armeelane Sereda kirvega.
„Uljaspea lähenes tankile mööda kraavi tagalast, ronis siis ruttu selle peale ja viis sapöörikirve löökidega rivist välja kuulipilduja ning kogu vaenlase tanki meeskonna“. See pole „Pravda“ juhtkiri, vaid lõik armeekindral D.D.Leljušenko memuaaridest.Suure Isamaasõja kuulsusrikas väejuht lõpetas sõja Prahas 4.Kaardiväe tankiarmee juhataja ametikohal ja tundis saksa tanke mitte ainult piltide järgi. Ja ka kommunistlik noor Ivan Pavlovits Sereda pole väljamõeldud isik, vaid reaalne sõjast osavõtja, kes sai oma kangelasteo eest Nõukogude Liidu Kangelaseks ning kellele püstitati mälestussammas tema kodukanti Galitsinovka külla.
Jätkame aga Guderiani memuaaride lugemist:
„...seoses sellega, et põhiliste tankitüüpide seeriatootmise alustamine venis pikema aja peale, kui me arvestasime, võttis kindral Lutz vastu otsuse ehitada veel üks vahepealne tankitüüp, mis oli relvastatud 20-mm automaatkahuri ja ühe kuulipildujaga...“
Millega võib võrrelda neid saksa tankette? Kuna Punaarmee relvastuses lihtsalt polnud halvemat tanki kui vananenud ja sõja alguseks juba tootmisest maha võetud T-26, siis sellega võrdlemegi saksa Pz-II:
Viimati muutis Troll, 07 Mär, 2008 15:00, muudetud 3 korda kokku.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
50
Tabel 1
Laias laastus võib öelda, et nad „väärivad üksteist“. Väikese võimsusega mootorid, väike käiguvaru, ainult kuulikindel soomustus – tüüpilised 30-ndate aastate alguse kergetankid.
Kuigi Pz-II esisoomus oli kaks korda paksem kui T-26-l, ei muutunud tank seetõttu veel mürsukindlaks. Seda demonstreerib ilmekalt tabeli viimases lahtris olev arv. T-26 peal olev 45-mm kahur 20K läbistas sellise soomuse kindlalt 1200 meetri kauguselt, samal ajal kui saksa 20-mm kahur KwK-30 säilitas T-26 soomuse läbistamiseks vajaliku mürsukiiruse ja energia ainult 300-500 meetrise distantsini.
Sellised relvastuse ja soomuskaitse parameetrid lubasid nõukogude tankil (kui teda kasutati taktikaliselt õieti) praktiliselt karistamatult Pz-II hävitada.
Vähemalt kirjeldas kindral Pavlov Punaarmee kõrgema juhtkonna 1940.a. detsembrikuisel nõupidamisel just niimoodi saksa tankide vastu võitlemise praktilist kogemust:
„...Hispaania sõja kogemus õpetas sakslasi ja näitas neile, milliseid tanke on vaja, kuna saksa kergetel tankidel polnud vabariiklaste kahuriga relvastatud tankide (s.o meie T-26 ja BT-5) vastu võitlemisel mingit lootust ja neid hävitati armutult...“
Tasub ka märkida, et oma ballistilistelt omadustelt jäi saksa Pz-II „kahur“ veidi alla nõukogude 14,5 mm Degtjarjovi tankitõrjepüssile. Seega oleks ehk Pz-II täpne nimetus pidanud olema „iseliikuv tankitõrjepüss koos kuulipildujaga“.
Tanki peamiste ülesannete – vaenlase tulevahendite ja elavjõu hävitamine - lahendamiseks ei kõlvanud Pz-II-le asetatud 20-mm kahuri mürsuke üldsegi, samal ajal kui meie põhilise tankikahuri 20K jaoks oli välja töötatud „normaalne“ kildmürsk kaaluga 1,4 kg. Peale selle oli iga kümnes T-26 (täpsemalt 1335 tanki 11 302-st väljalastud T-26 tankide üldarvust) relvastatud raske leegiheitjaga KS 24/25, millel oli varuks 350 liitrit põlevainesegu. Seda sai kasutada kaevikutes või kergetes välikindlustustes varjuva vaenlase „väljapõletamiseks“.
Nüüd jääb vaid üle hinnata tankide kogust. Wehrmachti 1.TG koosseisus olevate 219 tanketi vastu oli ainuüksi Kiievi ESRK vägede koosseisus 1.juuni 1941.a. seisuga 1894 T-26 tanki! Selles tankiklassis oli jõudude vahekord 1 : 8,6.
Peale selle oli ringkonnas veel 651 ujuvtanki T-37/ T-38/ T-40. Mõnikord asetatakse neid sõjaajaloolises kirjanduses ühele pulgale saksa Pz-I tankidega. Meie arvates on selline võrdlemine täiesti kohatu. Suurtükirelvastuse puudumine luuretegevuseks ettenähtud roomikutega amfiibmasinal on mõistetav ja õigustatud. Luurel pole vaja kahuriga „müristada“, aga võimalus ületada jõgesid ujudes tegi T-37/ T-38-st unikaalse lahingumasina. Kasutada neid ujuvtanke „liinitankidena“ polnud kellegil plaanis ja need olidki sellepärast laskur- ja tankidiviiside luureüksuste relvastuses.
Tabel 1
Laias laastus võib öelda, et nad „väärivad üksteist“. Väikese võimsusega mootorid, väike käiguvaru, ainult kuulikindel soomustus – tüüpilised 30-ndate aastate alguse kergetankid.
Kuigi Pz-II esisoomus oli kaks korda paksem kui T-26-l, ei muutunud tank seetõttu veel mürsukindlaks. Seda demonstreerib ilmekalt tabeli viimases lahtris olev arv. T-26 peal olev 45-mm kahur 20K läbistas sellise soomuse kindlalt 1200 meetri kauguselt, samal ajal kui saksa 20-mm kahur KwK-30 säilitas T-26 soomuse läbistamiseks vajaliku mürsukiiruse ja energia ainult 300-500 meetrise distantsini.
Sellised relvastuse ja soomuskaitse parameetrid lubasid nõukogude tankil (kui teda kasutati taktikaliselt õieti) praktiliselt karistamatult Pz-II hävitada.
Vähemalt kirjeldas kindral Pavlov Punaarmee kõrgema juhtkonna 1940.a. detsembrikuisel nõupidamisel just niimoodi saksa tankide vastu võitlemise praktilist kogemust:
„...Hispaania sõja kogemus õpetas sakslasi ja näitas neile, milliseid tanke on vaja, kuna saksa kergetel tankidel polnud vabariiklaste kahuriga relvastatud tankide (s.o meie T-26 ja BT-5) vastu võitlemisel mingit lootust ja neid hävitati armutult...“
Tasub ka märkida, et oma ballistilistelt omadustelt jäi saksa Pz-II „kahur“ veidi alla nõukogude 14,5 mm Degtjarjovi tankitõrjepüssile. Seega oleks ehk Pz-II täpne nimetus pidanud olema „iseliikuv tankitõrjepüss koos kuulipildujaga“.
Tanki peamiste ülesannete – vaenlase tulevahendite ja elavjõu hävitamine - lahendamiseks ei kõlvanud Pz-II-le asetatud 20-mm kahuri mürsuke üldsegi, samal ajal kui meie põhilise tankikahuri 20K jaoks oli välja töötatud „normaalne“ kildmürsk kaaluga 1,4 kg. Peale selle oli iga kümnes T-26 (täpsemalt 1335 tanki 11 302-st väljalastud T-26 tankide üldarvust) relvastatud raske leegiheitjaga KS 24/25, millel oli varuks 350 liitrit põlevainesegu. Seda sai kasutada kaevikutes või kergetes välikindlustustes varjuva vaenlase „väljapõletamiseks“.
Nüüd jääb vaid üle hinnata tankide kogust. Wehrmachti 1.TG koosseisus olevate 219 tanketi vastu oli ainuüksi Kiievi ESRK vägede koosseisus 1.juuni 1941.a. seisuga 1894 T-26 tanki! Selles tankiklassis oli jõudude vahekord 1 : 8,6.
Peale selle oli ringkonnas veel 651 ujuvtanki T-37/ T-38/ T-40. Mõnikord asetatakse neid sõjaajaloolises kirjanduses ühele pulgale saksa Pz-I tankidega. Meie arvates on selline võrdlemine täiesti kohatu. Suurtükirelvastuse puudumine luuretegevuseks ettenähtud roomikutega amfiibmasinal on mõistetav ja õigustatud. Luurel pole vaja kahuriga „müristada“, aga võimalus ületada jõgesid ujudes tegi T-37/ T-38-st unikaalse lahingumasina. Kasutada neid ujuvtanke „liinitankidena“ polnud kellegil plaanis ja need olidki sellepärast laskur- ja tankidiviiside luureüksuste relvastuses.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
51
Nüüd lähme teise kategooria juurde: „head kergetankid“.
Wehrmachti tankivägedes kuulusid siia klassi kahtlematult Pz-III D,E ja F-seeria tankid, mis olid relvastatud 37-mm kahuriga. 1.TG koosseisus oli neid tanke täpselt 100 tükki.
1936.aastal „Daimler-Benzi“ firma poolt välja töötatud lahingumasin oli tõesti hea.
Mugavused, mida konstruktorid olid loonud ekipaaži tööks, võisid olla eeskujuks teistele. Neid ei olnud ühelgi tolle perioodi nõukogude, inglise või ameerika tankil.
Viieliikmelise ekipaaži koosseisus oli sihturi ülesannetest vabastatud tankikomandör, kelle käsutuses oli spetsiaalne komandöritorn, kus olid 360 kraadilist nähtavust võimaldavad optilised seadmed.
Ja siiski polnud sõidumugavus tanki peamiseks väärtuseks. Nagu täiesti täpselt lauldi üldrahvalikus populaarses laulukeses („Soomus on tugev ja meie tankid on kiired ja teab vaenlane meie tule jõudu...“), oli tanki peamisteks omadusteks - soomus, liikuvus ja relvastus.
Neist kolmest parameetrist vähemalt kahes ei kaotanud meie hea kergetank BT-7 sugugi „kolmele“.
Tabel 2
Vaatamata paksemale soomusele jäi saksa tank relvastuse ja soomuskaitse parameetritelt ilmselgelt oma vaenlasele alla. Meie BT võis hävitada Pz-III kilomeetri kauguselt, jäädes ise seejuures suhteliselt ohutusse olukorda. Nagu ka Pz-II puhul oli 30-mm esisoomuse valik Pz-III puhul selge viga – mürsuvastase kaitse tekitamiseks oli sellest liiga vähe, aga tavalise laskurrelvastuse kuulide vastu jällegi ülearu paks.
No aga kõikide liikumisomaduste poolest oli ratas-roomiktank BT-7 parim tank maailmas. Isegi roomiku-tel arendas ta tolle epohhi tankide jaoks uskumatut kiirust 52 km/h ja võis ühe tankimisega läbida poolteist korda pikema vahemaa kui Pz-III. Isegi teedeta maastikul liikus BT tolle epohhi tankide jaoks kättesaamatu kiirusega 35 km/h s.o peaaegu 10 m/s.
Kuid ka see polnud veel piir. 1940.aastal lasti seeriatootmisse BT-7M. See tank oli varustatud 500 hj võimsusega diiselmootoriga. Lisaks üldtuntud diiseltanki eelistele (diiselkütus ei plahvata ja ka süüdata pole seda nii lihtne) lubas palju võimsama ja ökonoomsema mootori paiutamine viia maksimaalkiiruse roomikutel kuni 62 km/h ja käiguvaru kuni 400 kilomeetrini! Heites roomikud maha, võis BT-7M arendada headel teedel kiirust kuni 86 km/h, aga käiguvaru ratastel oli fantastiline 900 km!
Selliseid tanke (BT-7M) oli Kiievi ESRK vägedes 1.juuni 1941.a seisuga 201 tükki, kokku aga oli BT-7 tanke 1351 tükki. Veel 169 BT-7M tanki oli naabruses asuva Odessa SRK koosseisus ning arvestades selle tanki suurt mobiilsust, polnud 470 km kiire läbimine Kišinjovist Lvovini sugugi võimatu saavutus.
Seega oli kategoorias „hea kergetank“ nõukogude vägedel lõuna sõjatandril tohutu suur arvuline ülekaal (vähemalt 1 : 13,5) koos mõningase üleolekuga kvaliteedis.
Nüüd lähme teise kategooria juurde: „head kergetankid“.
Wehrmachti tankivägedes kuulusid siia klassi kahtlematult Pz-III D,E ja F-seeria tankid, mis olid relvastatud 37-mm kahuriga. 1.TG koosseisus oli neid tanke täpselt 100 tükki.
1936.aastal „Daimler-Benzi“ firma poolt välja töötatud lahingumasin oli tõesti hea.
Mugavused, mida konstruktorid olid loonud ekipaaži tööks, võisid olla eeskujuks teistele. Neid ei olnud ühelgi tolle perioodi nõukogude, inglise või ameerika tankil.
Viieliikmelise ekipaaži koosseisus oli sihturi ülesannetest vabastatud tankikomandör, kelle käsutuses oli spetsiaalne komandöritorn, kus olid 360 kraadilist nähtavust võimaldavad optilised seadmed.
Ja siiski polnud sõidumugavus tanki peamiseks väärtuseks. Nagu täiesti täpselt lauldi üldrahvalikus populaarses laulukeses („Soomus on tugev ja meie tankid on kiired ja teab vaenlane meie tule jõudu...“), oli tanki peamisteks omadusteks - soomus, liikuvus ja relvastus.
Neist kolmest parameetrist vähemalt kahes ei kaotanud meie hea kergetank BT-7 sugugi „kolmele“.
Tabel 2
Vaatamata paksemale soomusele jäi saksa tank relvastuse ja soomuskaitse parameetritelt ilmselgelt oma vaenlasele alla. Meie BT võis hävitada Pz-III kilomeetri kauguselt, jäädes ise seejuures suhteliselt ohutusse olukorda. Nagu ka Pz-II puhul oli 30-mm esisoomuse valik Pz-III puhul selge viga – mürsuvastase kaitse tekitamiseks oli sellest liiga vähe, aga tavalise laskurrelvastuse kuulide vastu jällegi ülearu paks.
No aga kõikide liikumisomaduste poolest oli ratas-roomiktank BT-7 parim tank maailmas. Isegi roomiku-tel arendas ta tolle epohhi tankide jaoks uskumatut kiirust 52 km/h ja võis ühe tankimisega läbida poolteist korda pikema vahemaa kui Pz-III. Isegi teedeta maastikul liikus BT tolle epohhi tankide jaoks kättesaamatu kiirusega 35 km/h s.o peaaegu 10 m/s.
Kuid ka see polnud veel piir. 1940.aastal lasti seeriatootmisse BT-7M. See tank oli varustatud 500 hj võimsusega diiselmootoriga. Lisaks üldtuntud diiseltanki eelistele (diiselkütus ei plahvata ja ka süüdata pole seda nii lihtne) lubas palju võimsama ja ökonoomsema mootori paiutamine viia maksimaalkiiruse roomikutel kuni 62 km/h ja käiguvaru kuni 400 kilomeetrini! Heites roomikud maha, võis BT-7M arendada headel teedel kiirust kuni 86 km/h, aga käiguvaru ratastel oli fantastiline 900 km!
Selliseid tanke (BT-7M) oli Kiievi ESRK vägedes 1.juuni 1941.a seisuga 201 tükki, kokku aga oli BT-7 tanke 1351 tükki. Veel 169 BT-7M tanki oli naabruses asuva Odessa SRK koosseisus ning arvestades selle tanki suurt mobiilsust, polnud 470 km kiire läbimine Kišinjovist Lvovini sugugi võimatu saavutus.
Seega oli kategoorias „hea kergetank“ nõukogude vägedel lõuna sõjatandril tohutu suur arvuline ülekaal (vähemalt 1 : 13,5) koos mõningase üleolekuga kvaliteedis.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Küsimus, et kas te autoriga ka olete kontakti üritanud võtta ? Võiks ju jälgida head tava ja küsida sellise suuremahulise tõlkimise jaoks autori nõusolekut ?
Muidu võidakse äkki meie toredat foorumit mingil hetkel süüdistada intellektuaalse omandi varguses.
mul tema kontaktaadresse kahjuks ei ole, aga ta on sõna võtnud militera foorumil, seal isegi 2 teemat küsimuste/vastustega:
http://militera.fastbb.ru/?1-3-0-00000755-000-0-0
http://militera.fastbb.ru/?1-3-0-000007 ... 1182545329
äkki leiab sealtkaudu midagi ?
Muidu võidakse äkki meie toredat foorumit mingil hetkel süüdistada intellektuaalse omandi varguses.
mul tema kontaktaadresse kahjuks ei ole, aga ta on sõna võtnud militera foorumil, seal isegi 2 teemat küsimuste/vastustega:
http://militera.fastbb.ru/?1-3-0-00000755-000-0-0
http://militera.fastbb.ru/?1-3-0-000007 ... 1182545329
äkki leiab sealtkaudu midagi ?
Foorumit ei saa siin milleski süüdistada, kuna selle kohta on selge seisukoht, et foorumi administratsioon ei vastuta siin avaldatud materjalide sisu eest, samuti nagu Ostu-Müügifoorumis pakutava kauba legitiimsuse eest. Mis puutub minu kui tõlkija vastutust, siis ei tee ma seda mingi materiaalse hüve saamise nimel, ma ei müü seda tõlget ega reklaami selle tekstiga midagi. Samuti ei aja ma tõlkimisel just näpuga iga sõna taga, seega on rohkem tegemist teksti eestikeelse ümberjutustamisega, ma ei kandideeri mingil juhul professionaalse tõlkija aunimetusele.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline