Kas Eesti Valitsus ja President käitusid õigesti 1939-1940

[araterI]

Ekspressis jutt
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/4DD4FC ... 200079DD39
Värskelt ilmunud:
PUNALIPULINE BALTI LAEVASTIK JA EESTI 1939-1941
http://www.rahvaraamat.ee/?id=62&no=R072398

Jääb mulje, et rünnak oli ette valmistatud justkui nagu mingi suurriigi vastu. Ei taha uskuda, et tolleaegsetele Eesti otsuselangetajatele oli situatsioon teadmata.



Jätan kõrvale argumendid
- igal juhul oleks tulnud vastu hakata
- Eesti oleks pidanud end 30-ndatel hambuni relvastama
- et otsuse langetasid inimesed, kes polnud võib-olla kõige pädevamad, omasid autokraatset võimu vms
Situatsioon oli siis selline:
1) On riik A (N.Liit) ja riik B (Eesti)
2) Riigil A on soov/plaan, iga hinna eest vallutada riik B
3) Riigil A on väga lihtne kontrollida ca 50% riigi B perimeetrit meritsi
25% perimeetrist on maismaapiir ja
25% perimeetrist on läbi kolmanda, sõjaliselt nõrga riigi ligipääsetav
4) Riigil A on mobiliseeritud ja relvastatud rünnaku hetkel samapalju mehi kui riigil B üldse teoreetiliselt võimalik on mobiliseerida (mingi aja jooksul) pluss riigil A on teoreetiliselt piiramatu elavjõu tagavara.

[araterI]

Hetkel, Laupäeval 12 aprill 2008 jookseb Kuku raadios saade Publikumärk, kus Katri Aaslav-Tepandi ja keegi meeshääl (ilmselt Tõnu Tepandi) räägivad lavastusest "President 1939", mis käsitleb 1939 baasidelepingu ümber toimuvat.
http://www.epl.ee/artikkel/418885

Etendus on Estonia kammersaalis on veel 8,9,10 mail
http://www.opera.ee/33461

Vestlus on väga huvitav. Loodetavasti saab olema kättesaadav ka Kuku raadio arhiivis
http://www.u-pop.ee/kuku/arhiiv2/publikumark/#k

[Jaanus2]

Võtan siiski veel natuke sõna. See on vist 1940.a. suve plaan ja siis oli asi tõesti juba läbi. Baasideski oli vist mehi rohkem kui Eesti väes. Aupauku oleks võinud siiski teha.
1939.a. ei ole asi nii ühene. Samasugune plaan siis ei oleks andnud nii kerget võitu ja keegi ei oleks täna saanud täpselt öelda, kui kaua vastupanu täpselt kestnud oleks. Narva lõik oli hästi kaitstud tankide vastu, rannakaitsepatareid head. Tuletäpsus rannakaitsepatareist on midagi muud, kui merel kõikuvast sõjalaevast maismaale ja see sõjalaev peab enne piisavalt lähedale saama. Pommituslennukite tabamisefektiivsus ei ole väga suur, lisaks sügis, pime ja pilves, ja lastud oleks ka nende suunas ikkagi millegagi. Vene allveelaevade efektiivsuse kohta ei oska midagi arvata. Läti ja Petseri suund oli probleemne, aga ka seal ei saa anda täpseid ajalisi prognoose.
Nüüd erinevus Eesti ja Soome vahel diplomaatiliselt. Soome keeldus, saatkond konsulteeris valitsusega, Vene provokatsioon, Soome ettepanek asja uurida - ja siis Vene rünnak. Iga normaalne riik kaitseb ennast, nii tegi Soome ja oleks vist teinud ka Eesti. Vaevalt, et Soome täpselt kalkuleeris, kaua vastu peab. Kui nüüd Ilmjärve uskuda, ja tundub, et siin tal faktid klapivad, siis läks Eesti omaalgatuslikult pakti kauplema ja Riigikogu, avalikkust ja diplomaate hoiti meelega infopuuduses. Väga erinev mu meelest. Kasutu siin arutleda, aga kõige suurem kahju sellest tänapäeval on see, et meie kaitsetahe ja eneseusk on pehmelt väljendades nõder ja ikka peame veel vaidlema ja selgitama, kuidas selle vabatahtlikku N. Liitu astumisega ikka asi oli.

[Henn]

Ära unusta, et tervet Soome lahte valvas ja kontrollis täielikult Eesti-Soome koostöös rajatud meresulg, mis koosnes ülivõimsatest suurtükipatareidest, koordineeritud vaatlus- ja tulejuhtimiskekustest ja miiniväljadest. See ei olnud sugugi naljaasi ja see oli kahtlemata ka üks olulisi põhjuseid, miks Eesti oli vaja ära võtta. Vastuhaku korral oleks valdav osa Punalaevastikust olematusesse pühitud.


Toome aga nüüd sinu situatsioonikirjelduse tänapäeva:
1) On riik A (N.Liit) ja riik B (Eesti)
2) Riigil A on soov/plaan, iga hinna eest vallutada riik B
3) Riigil A on väga lihtne kontrollida ca 50% riigi B perimeetrit meritsi
25% perimeetrist on maismaapiir ja
25% perimeetrist on läbi kolmanda, sõjaliselt nõrga riigi ligipääsetav
4) Riigil A on mobiliseeritud ja relvastatud rünnaku hetkel samapalju mehi kui riigil B üldse teoreetiliselt võimalik on mobiliseerida (mingi aja jooksul) pluss riigil A on teoreetiliselt piiramatu elavjõu tagavara.

Mida sa tahad öelda? Et Eesti peaks loobuma igasugusest riigi kaitsmisest?

[araterI]

Mida sa tahad öelda? Et Eesti peaks loobuma igasugusest riigi kaitsmisest?

Ma tahan öelda, et
- Väga konkreetse liigutusena Eesti peaks oma merepiiri nihutama Soome lahe keskele ja Soome on sunnitud sama tegema, ehitama Soomlastega koordineeritult sonarivõrgustiku, kategooriliselt keelduma põhimõtteliselt igasugustest NordStreamidest, mängima pehme Soome, ka tüllimineku hinnaga nurka, et ka nende territoriaalmerre sellist asja ei tuleks ja leppima nende lisakuludega, mis on tingitud territoriaalmere kontrollimisega samas stiilis nagu käib õhuruumi dispetš
- Eesti peaks ennast forsseeritult militariseerima tasemele, mis võimaldaks tänapäeva oludes analoogset rünnakut vastu võtta ja mis olulisem, kujundama välja kaitsestruktuuri, mis rünnakujärgselt muudaks vaenlasele siinviibimise halvaks unenäoks. Kahtlemata on selle osaks ka liitlaskohustuste täitmine aga oma perse on ihule ligemal. Realistlikult võttes tähendab see ca 2.5-3% SKP-st lähema 5 aasta jooksul, sealt edasi saab 2% hakkama ja teistsuguse investeeringute ja kulustruktuuriga kui praegu.

AGA

Hetkel polnud küsimus tänapäevas, vaid selles, et kas konkreetselt tolles ajahetkes nonde ressursside ja tolle hetke teadmiste, lootuste, kaalutluste juures tehti õige või vale otsus. Otsust ei teinud muuseas Päts ja Laidoner isiklikult. Kui kõik riigiametnikud, sõjaväelased ja parlamendisaadikud kokku võtta kes asjast teadsid, otsutamise juures nõus olid, siis saame kümneid inimesi, võib-olla ka saja ligi.

See oli suht-koht Eesti poliitiliste ajude koorekiht tol ajal. Laiendame nüüd edasi, et kui paljud oleks samamoodi mõelnud kui nad oleks selles otsustamises osalenud ja nondele otsutajatele teadaolnud lähteinfot teadnud. Saame mõned tuhanded. Arendame nüüd mõtet küüniliselt edasi: mõned mehed räägivad siis kui jutt läheb 1939 baasidelepingu otsuse juurde, et "Osustajad seina äärde!"

Võtame nüüd sovjettide poolt küüditatud, tapetud, represseeritud Eesti riigitegelaste nimekirja ja vaatame kui palju see langeb kokku nonde tegelike või võimalike otsuselangetajate nimekirjaga ja saame tõenäoliselt tulemuseks, et need nimekirjad langevad suht koht kokku.

Tekib retooriline küsimus....

Kui on küsimusi 1939 rünnakuplaanide ja tegeliku blokeerimise kohta, siis olen re-publitseerinud rea dokumente
http://eesti.wordpress.com/2007/02/12/1 ... okumendid/
ja tõesti tasuks enne too vene ajaloolase raamat läbi lugeda.
Blokaadi ja rünnakukavade puhul pole eriti vahet kas need on absoluutsed või totaalsed.

[Jaanus2]

Vead kumuleerusid ja algus on kuskil hoopis varasemas ajas, vist 1934.a., aga võibolla veelgi varasemas. Viimane aeg oleks ehk olnud muuta kurssi 1938.a., valides Saksamaale aktiivselt (mitte passiivselt) sõbraliku riigi positsiooni, kui oli lõplikult selge, et vana sõber Inglismaa meile enam appi ei tule. NL oleks Eestiga katkestanud diplomaatilised suhted nagu Ungariga võibolla, aga see oleks olnud ka kõik. Edasi oleks läinud laias laastus nagu läks, aga täna oleks Eesti ka nagu Ungari, mitte nagu Eesti. Tõenäoliselt.

[araterI]

Sõltumata meie positsioonivõtust oli Saksamaa positsioon üheselt selge - katsuge ise hakkama saada. Isegi siis kui Eesti meedia oleks ülistanud Hitlerit ja Eesti dip korpus oleks kõikide sakslaste jalajälgi suudelnud oleks Saksa positsioon Eesti suhtes olnud enam-vähem sama. Saksa huvid olid
a) Poola (osati ka Leedu)
b) positsioonidemäng Venega
c) Baltikum kui üks väike element kogu mängus, kus on lisaks veel Poola, Bessaraabia ja must miljon muud komponenti.

Kui Eesti oleks olnud sõjaliselt arvestatavam jõud, siis oleks Saksaga võib-olla natuke teine jutt olnud. Aga sellest ei piisa - huvi oleks olnud siis kui kogu Baltikum oleks olnud sõjaliselt tugev. Oleks...

Eesti oleks Ungari siis kui ta asuks kõige lähemal umbes seal kus on Slovakkia. Asukoha vastu ei saa.

[Juhani Putkinen]

Vead kumuleerusid ja algus on kuskil hoopis varasemas ajas, vist 1934.a., aga võibolla veelgi varasemas. Viimane aeg oleks ehk olnud muuta kurssi 1938.a., valides Saksamaale aktiivselt (mitte passiivselt) sõbraliku riigi positsiooni, kui oli lõplikult selge, et vana sõber Inglismaa meile enam appi ei tule.

Peame mäletama, et me teeme kogu aeg oletusi - ja me ei saa kunagi teada kuidas ajalugu oleks läinud kui oleks tehtud teisiti.


Fakt on, et:
1. Venemaa tahtis vallutada terve Maakera ja ta on 500 aastat laienenud nii palju kui on sugugi suutnud laieneda. Seda meie riigid ei oleks saanud kuidagi mõjutada;

2. Saksamaa tahtis saada kõik saksakeelsed alad ühte Saksa riiki - see oli kõige tähtsam eesmärk. Kaugematest eesmärgidest on ju raskem rääkida, aga tollal Saksa oleks olnud rahul kui oleks saanud veel Poolalt selle käes olevad saksakeelsed alad.



Minu arvates oleks pidanud tegema järgmiselt - täiesti sõltumata selles mida oleks võib-olla järgnenud.

Kui Eesti, Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Norra oleksid kõik relvastanud ennast "hambúni", sõlminud omavahel kaitselepingu, võib-olla veel oleks olnud sõbralikes suhetes Saksamaaga, nii äkki Venemaa oleks püüdnud laieneda mingil teisel suunal või jäänud ootama paremat hetke - ei rünnanud Soomet, ei okupeerinud Baltimaid.



Soome ja Eesti oleks suutnud muretseda endale korralikke hävituslennukeid - aga ei muretsenud;

Soome ja Eesti oleks suutnud muretseda endale korraliku suurtükiväe koos piisava laskemoonavaruga - aga ei muretsenud;

Tollal Soome ja Eesti rannakaitse oli päris hea - ja veel tegid koostöö omavahel. Seega merelt oht polnud sugugi märkimisväärselt suur. Võib-olla Eestil oleks veel pidanud olema Kunda suunal suured rannakaitsesuurtükid (kaetud väiksematega) - ja oleks olnud päris hea olukord. Selle Eesti oleks suutnud teha.

Eesti ja Soome oleksid pidanud investeerima rohkem ka õhutõrjesse - ja oleksid suutnud ka selle teha. Soome ei investeerinud piisavalt enne Talvesõda, aga investeeris päris suures ulatuses 1940-1944. Aastal 1944 Venemaa püüdis hävitada Helsingi oma pommituslennukitega aga 95% pommidest läks õhutõrje tõttu mööda Helsingist - lihtsalt lendurid kartsid korralikku õhutõrjet. Kahjud olid tühised.

Soome tegi mingil määral kindlustusi (kaitseliine) - oleks suutnud teha oluliselt rohkem. Aastal 1940 Soome ehitas tugeva kaitseliini nimega Salpalinja- selletaoline oleks aga pidanud ehitama enne Talvesõda. Eesti oleks suutnud teha Narvajõele ja Sinimägedesse korralikud kaitseliinid - aga ei teinud.

Soome kutsus väed kordusõppustele ja kaevama kaitsekraave kui paistis olevat oht idast. Eesti aga ei kutsunud.

Tomban veel paralleele väljaõppe suhtes. Enne Talvesõda Soome ei kutsunud aega teenima sugugi kõiki võimalikke mehi - hoidis raha kokku. Pärast Talvesõda on kutsutud praktiliselt kõik kõlblikud mehed ajateenistusse. Siber õpetas - konkreetselt.

Äkki sellest minevikust tasuks võtta õppust ka täna - kahjuks see Venemaa on ikka veel naabriks nii Eestile kui ka Soomele.

[Jaanus2]

Praegune arutlus lähtub peamiselt MRP-st. Võiks vaadata ka seda, millest see üldse tekkis. Arutati enne Baltimaade garanteerimist. Kui nende positsioon oleks olnud kindlam, äkki poleks arutatud? Saksamaa lennuväljad Saaremaal näiteks? Isegi see, et Saksamaa tahtis Poolat jagada, polnud mingi ettemääratus. Poolakate vastu konkreetselt tal midagi eriti ei olnud ja vahepeal olid päris head suhted. Kui poolakad oleksid loovutanud Danzigi ja koridori, oleks Saksamaa tõenäoliselt hea meelega edaspidi läinud koos Poolaga Venemaa vastu, kui Poola vaid nõus oleks olnud. Leedu loovutas Klaipeda ja edaspidi olid suhted Saksamaaga väga head. Leedu jäigi esialgu MRP-ga Saksa tsooni. Miks Saksamaa jättis Soome NLiidule, ei saagi lõplikult aru. Vaevalt talle oleks meeldinud Soome vallutamine N.Liidu poolt ja sealt Rootsi ja tema rauamaagi ohustamine. Vist ei arvestanud vallutamisega ja kui arvestaski, oli tähtsam esialgu segamatult Poola ja Pransusmaa kallale pääseda. Hitler oli tüüp, kes väga pikalt ette ei mõelnud.
Sedasorti tagantjärele tarkus on tegelikult paras skolastika. Nagu juba varem siin kirjutasin, kui Soome valitsejad oleksid olnud jobumad ja lasknud samuti baasid ja Soome NSV teha, jääksid ka seal täna pessimistid peale. Karvakitkumist oleks rohkem, aga ikka jääksid peale. Sest Venemaa on suur nagu elevant ja tal oli-on kõike kole palju. On alati olnud ja saab ka edaspidi olema. Aga mõnikord kardab ka elevant hiiri.
Tegelt ma oleksoloogia fänn ei ole. Ulmekad olid lemmikud viimati murdeeas. Ainuke asi, mida toimunud sündmustest õppida saab, on see, et edaspidi targemalt toimida. Inimesedki ei suuda tihti iseenda vigadest õppida ja tundub, et ka riigid mitte. Kui 1939.a. oli meil kõikide väeliikidega veidi hooletusse jäetud armee ja uskusime lepingute ja neutraliteedi jõusse (ja Saksamaa jõusse), siis täna asendab seda uskumine NATO-sse ja tema taga oleva USA jõusse ja armeed nagu eriti endal polegi, kaitsetahtest rääkimata. 1939.a. tahtis vähemalt noorem põlvkond riiki kaitsta.

[Juhani Putkinen]

täna asendab seda uskumine NATO-sse ja tema taga oleva USA jõusse ja armeed nagu eriti endal polegi, kaitsetahtest rääkimata.

Jah, see on ka minu arvates nii - ja see on minu arvates valesti.

On hea, et Eesti on NATO liige, aga endal peab iseseisev kaitsevõime ikka olema.

Ma saan aru, et Eesti on majanduslikult suhteliselt vaene riik, sest venemaa okupeeris ja röövis Eestit pool sajandit.

Aga kui mõtleb selle peale et, ehitatakse igasuguseid KUMUsid ja vaatab millised uhked autod vuravad Eesti teedel ja tänavatel - ja mõtleb riigikaitse olukorra peale, nii vähemalt mina ei saa rahul olla.

[Henn]

Araterlile: Kuni AGA-ni oli su jutt hea ja õige. Siis AGA ...

Araterl ütles: "Otsust ei teinud muuseas Päts ja Laidoner isiklikult. Kui kõik riigiametnikud, sõjaväelased ja parlamendisaadikud kokku võtta kes asjast teadsid, otsutamise juures nõus olid, siis saame kümneid inimesi, võib-olla ka saja ligi."

Selles asi oligi, et need "kümned-sajad" inimesed olid heal juhul otsuse tegemise juures (tegelikult ei olnud) aga mitte kaasotsustajad. Ei maksa mitte rääkidagi, et laiemal ringil oleks mingitki sõnaõigust olnud. Riigivolikoguski oli asja arutamine vaid formaalne tsirkus, kus Pätsi/Laidoneri juba tehtud otsusele vaid kaasa kaagutati. Laiale ringile esitati kuni kõige viimase hetkeni valesid. Et kaitsevägi v.a. Laidoner, nõus ei olnud, pole ka mingi saladus. Peaksid seda ju teadma küll.

Araterl üteles "Võtame nüüd sovjettide poolt küüditatud, tapetud, represseeritud Eesti riigitegelaste nimekirja ja vaatame kui palju see langeb kokku nonde tegelike või võimalike otsuselangetajate nimekirjaga ja saame tõenäoliselt tulemuseks, et need nimekirjad langevad suht koht kokku. "

Huvitav, kes sõitis luksusvagunis Venemaale, pidutses järgmisel õhtul kommunistlike ninameestega Leningradi uhkeima hotelli Astoria restoranis ja tõstis nendega klaasi Nõukogude Eesti terviseks, Elas mitu kuud Moskva lähistel, sai Venemaal personaalpensionäriks jne? Kas see isik ei otsustanudki midagi? Otsutasid väikesed kalad, need, kellelt ta sinnamaani ei olnud midagi küsitud? Ära unusta, et seesama isik keeldus ka mobilisatsioonikäsule alla kirjutamast, mis talle siis, kui olukord alles keeruliseks hakkas minema, nina alla pandi.

[Henn]

KUMU ehitamata jätmine ei oleks riigikaitsele mitte midagi juurde andnud. Küll sellele rahale oleks muu kasutus leitud. Väga hea, et KUMU nüüd olemads on.
Oleks riigikaitseks ette nähtud rahad mõistlikult ära kasutatud, vaat siis oleks olukord teine. Teame ju kõik, mismoodi raha on lihtsalt ära raisatud ja idiootsuste peale kulutatud. Sihilikult. Tänagi hõisati järjekordse miiniotsimislaeva üle, selle asemel, et mõelda, et enne peaks suutma neid miine ikka panna ka.

[Juhani Putkinen]

KUMU ehitamata jätmine ei oleks riigikaitsele mitte midagi juurde andnud. Küll sellele rahale oleks muu kasutus leitud. Väga hea, et KUMU nüüd olemads on.
Oleks riigikaitseks ette nähtud rahad mõistlikult ära kasutatud, vaat siis oleks olukord teine. Teame ju kõik, mismoodi raha on lihtsalt ära raisatud ja idiootsuste peale kulutatud. Sihilikult. Tänagi hõisati järjekordse miiniotsimislaeva üle, selle asemel, et mõelda, et enne peaks suutma neid miine ikka panna ka.

See KUMU ja uhked autod olid ainult näidiseks sellest, et raha ikka on - iseasi kuidas seda kasutatakse.

Olen ühel nõul selles suhtes, et ka seda raha mis kaitse-eelarvetes on olnud oleks saanud otstarbekamalt kasutada.

Meremiinid ja miinideveeskamisvõimalus oleks jah takistus Venemaale kasutada mereväge Eesti vastu. Venemaal on aga miinijahtimisevõimalus olemas. Seega neid miinivälju oleks vaja katta kas või rannakaitserakettidega.

Mobiilne rannakaitseraketipatarei (väikestel autodel) ajaks põhimõtteliselt üksinda selle rannakaitsevajaduse. No, otse loomulikult õhutõrje oleks vaja korras olla ka selle rannakaitseraketipatarei kaitsmiseks.

[araterI]

Huvitav, kes sõitis luksusvagunis Venemaale, pidutses järgmisel õhtul kommunistlike ninameestega Leningradi uhkeima hotelli Astoria restoranis ja tõstis nendega klaasi Nõukogude Eesti terviseks, Elas mitu kuud Moskva lähistel, sai Venemaal personaalpensionäriks jne? Kas see isik ei otsustanudki midagi? Otsutasid väikesed kalad, need, kellelt ta sinnamaani ei olnud midagi küsitud? Ära unusta, et seesama isik keeldus ka mobilisatsioonikäsule alla kirjutamast, mis talle siis, kui olukord alles keeruliseks hakkas minema, nina alla pandi.

Mobilisatsioonikäsk - mitte ainult ühe inimese arvates oli vastuhakk riskantne ja potentsiaalselt suurte inimohvritega. Mobilisatsiooni väljakuulutamist ei ole võimalik varjata. Seda oleks loetud provokatsiooniks, Vene poolne diplomaatiline käitumine oleks olnud kindlasti agressiivsem, iga normaalne sõjaks valmistuv agressor annaks ennetava löögi ja seetõttu on teadmata, mis kasu mobilisatsioonist oleks olnud.

Päts oli ilmselgelt ka isiksusena autokraatne ja "mina tean" tüüp. Samas, nii palju tarkust tal jätkus, et ta kuulas siiski ka teiste nõu. Kui nüüd detailidesse minna siis 1939 aastal toimus sisuline arutelu Valitsuse istungil. Riigikogu komisjonide koosolekul
http://eesti.wordpress.com/2007/02/09/1 ... arutelu-2/
arutati ka aga sealne oli Valitsuse istungi arutelu järelkaja. Riigikogu komisjonide istungil oli peamine argumentatsiooni esitaja Laidoner, keda ometigi Päts vast kuulas ja arvan, et kuulas ka teisi olgugi, et ei pidanud seda ilmtingimata välja näitama.

Palju kriitikat läheb tegelikult presidendid institutsiooni mitte Pätsi pihta isiklikult. Sellisel kujul nagu ta oli 1939 oli presidendi institutsioon ette nähtud ka vapside poolt ehk siis kui ka vapsid oleks võimule saanud, mida nii mõnedki oponendid arvavad olevat alternatiiv, ka siis oleksime olnud autokraatlikku võimu omava presidendi meelevallas. See, et president oli Päts või oleks olnud näiteks Sirk (hästi küll ei usu) ja mõlemal oli või võis olla mõni kiiks, see on presidentaalse riigivõimuga kaasaskäiv loterii-allegrii.

Mulle ei meeldiks küll nii mõelda aga kujuta hetkeks ette, et Sa pole eestlane ja analüüsid tollast olukorda näiteks ameeriklasena. Samaväärne väitega, et "Päts on kõiges süüdi" oleks ka väide, et "iga rahvas on oma saatust väärt", otsesõnu öeldes, et rahvas oli kas poliitiliselt sedavõrd apaatne ja/või kiitis siiski vaikimisi toimunud muudatused heaks või uskus seda saatvat juttu või oli lihtsalt soome-ugrilikult aeglase reageerimisega või individualist jne jne ET ei toimunud mingeid avalikke massilisi väljaastumisi riigipöörde vastu, lisaks vapsidele ja kommunistidele ei toimunud mingit märkimisväärset organiseeritud tegevust Pätsi režiimi vastu. Aga Pätsi ajal oli ikkagi leebe diktatuur, leebe tsensuur võrreldes nt Venemaaga või paljude teiste tollaste Euroopa riikidega.

Tollane nö rahva käitumine meenutab kangesti praegust olukorda - erakonnad on etableerunud ja võõrandnunud, agressiivseid protestiaktsioone võtavad ette ainult äärmusvasakpoolsed ja rahvusradikaalid, "tavalised inimesed" võõrastavad mõlemaid ja ei ole nõus ka partokraatiaga aga samas nood laiad rahvahulgad mingeid alternatiivse organiseerumise märke või mõne poliitilise jõu nö mõistusele kutsumisega ei tegele. Asjadel lihtsalt lastakse juhtuda ja pärast vehitakse rusikatega, et kuradi lollid, et otsustasite ilma, et minu arvamust arvesse võtsite.

See kõik mis juhtus pärast okupeerimist - ühelt poolt tuli kaasa mängida, teisalt mingi piirini siiski usuti, et midagi halvasti ei juhtu aga iga nädal läks midagi kehvemaks alates juunist ja pärast küüditamist polnud Pätsil eriti sõnaõigust, kas ta oli personaal või kollektiiv-pensionär. Vana sai lihtsalt tünni. Üritas viimase hetkeni kaasa mängida, semu olla.

Sulle võib näida, et ma üritan Pätsi kaitsta aga hetkel ma ei argumenteeriks jõuliselt kummaltki poolt. See tõde on kahjuks keeruline. Päts jobu ja Päts paratamatuse ohver on nii lihtsad argumendid, et sellist kulli ja kirja oskab iga laps visata.

Oletame ka nüüd, et mr.X oleks otsustanud vastupanu kasuks. Eesti oleks vallutatud nii ehk naa. Soome stsenaarium poleks aset leidnud puhtalt sellepärast, et Eesti on nii pagana väike. Inimohvreid oleks olnud 100-200 tuhande kanti, rohkem poleks jätkunud lihtsalt võitlusvõimelisi mehi. Terror oleks olnud totaalne mitte selektiivne nagu ta oli, ilmselt oleks meid oodanud ees krimmitatarlaste saatus - totaalküüditamine. Sitta see 800 000 inimest küüditada on kui kogu maa on elektrifitseeritud ja muid vägitükka ka tehtud.

[Juhani Putkinen]

Mobilisatsiooni väljakuulutamist ei ole võimalik varjata. Seda oleks loetud provokatsiooniks, Vene poolne diplomaatiline käitumine oleks olnud kindlasti agressiivsem, iga normaalne sõjaks valmistuv agressor annaks ennetava löögi ja seetõttu on teadmata, mis kasu mobilisatsioonist oleks olnud.

Soome ei kuulutanud mobilisatsiooni aastal 1939 vaid kutsus mehed kordusõppustele - täpselt sama asi suvel 1941. Ja väga õigesti tegi nii 1939 kui ka 1941.