Selline idee tekkis II maailmasõja ajal aastal 1942 USA hambaarstil Lytle S. Abramsil, kes selle ideega kohe ka Valgesse Majja läks. Sealt sai ta heakskiidu president Rooseveltilt ning tegevus võis alata.
Ideekohaselt nägi see projekt ette väikse lõhkelaenguga(17g ja 28g kaaluvate põrgumasinatega) nahkhiiri mis oleks Jaapani linnade kohal õhtuhämaruses vastava konteineriga alla visatud. Konteiner oleks enne maale jõudmist avanenud, nahkhiired oleks enne päikesetõusu otsinud hoonetest endale peavarju ja pommid oleks plahvatanud pärast päikesetõusu.
Konteiner ise oli pommi kujuline, 26 lahtriga millest igaüks mahutas 40 nahkhiirt. Konteinerid oleks lennukist välja heidetud 1500 meetir kõrguselt. 1000 meetir peal oleks avanenud langevari.
Plaanide kohaselt taheti Alaskast sihtmärgi suunas teele saata kümme B-24 pommitajat, igaühel lastiks sadu nahkhiire-konteinereid, milledes ühtekokku 1 040 000 nahkhiirt.
Ühes vahejuhtumis süttis üks New Mexicos asuv sõjaväebaas põlema kui kogemata pääsesid vabaks 'relvastatud' nahkhiired kes kütusepaagi all endale õdusa pesa leidsid.
Hoolimata edukatest testitulemustest peatas 1944 aastal mereväe admiral Ernest J. King projekti kuna see ei oleks valmis saanud enne 45 aasta keskpaika. Samas oli juba valmimas ka aatompomm, mis võitis selle võidujooksu.
Ja no Ju 390 oli ju ka põhimõtteliselt olemas, niiet ega palju puudu jäänud.
