tankimootorid wwll.

[uusmario]

Valimuselt on jah T-34 vedrustus väga sarnane torsoonvedrustusele.Isegi paljud raamatud väidavad, et Christi vedrustus oli torsoon vedrustus

Kas keegi teab milline nägi välja BMW-112 (V-12) prototüüpmootor,netist mina selle pilte ei leidnud?

[Wots]

Üldiselt ma siin kedagi tsiteerima ei hakka kuna see muutuks väga keeruliseks.

Soovin lahti seletada T-34 vedrustuse teema:

Nimelt kunagi 1920 lõpupoole tehti USAs valmis nn Christi tank,nende enda valitsus polnud sellega rahul ning lõppude lõpuks ostis NSV Liit paar eksemplari ning transportis need põllumajandus sõiduki all enda maale. Sellest arenes välja BT seeria,kuna kerekujus võid leida teatavaid sarnasusi ning veermik on 1le1.Kus siis on kasutusel keerdvedru püstakud ning roomikute süsteem. T-34 saigi siis ka endale samat tüüpi vedrustuse ehk keerdvedrud lihtsalt hoova otsas ning sellise roomikute tüübi kus oli üle ühe veetav roomik ning seda aeti ringi mitte just roomikuplaadist vaid juht hambast! Geniaalne kuid ka äärmiselt odav toota ning täiesti lollikindel!

T-34 roomikud ja vedrustus on jah Christi tanki pealt maha tehtud. Ühesõnaga : Idee on sama kuid teostus ja mõõdud hoopis teised. Nüüd võta seda asja kuidas tahad.

--

B-2 tankidiisel. Ilmus kuskil aastal 1936-1937 väidetavalt oli algselt vist Hispaania lennukimootor kuid sügavalt kahtlen kas oli ikka tol ajal see mootor tõesti nii hea võimsuse ja kaalu suhtega et lennukile sobis. Diisel ikkagi. Raske on öelda,et maha tehtud millegi pealt kuna tol ajal puudusid niivõrd kompaktsed ja võimasad diislid sootuks. Venelased kasutasid ainult ju nagunii kõigile teadaolevaid märksõnu nagu: diisel,4-takti,v-12 , DOCH(polnud ka ju venelaste leiutis vaid umbes 1920 teada suuremale enamusele kes vähegi olid autodest huvitatud) ning kuna suur maa ning palju materjale siis kasutati jah ohtralt alumiiniumi. Kokkuvõtteks oli ju NSV liidul midagi mida polnud tervelt maailmal,võimas samas kerge ning töökindel mootor mida toppida sõjamasinatesse. Mäletame,et Shermanni pandi ju isegi kuni 5 automootorit kuna polnud paremaid! ja proovi nüüd leida kaasaegne tankidiisel mis pole 4takti ning v-12 ja vedelikjahutus ning ei oleks tehtud alumminumist ??

------

Ma ei vaidel vastu,et venelased on palju kopeerinud teise pealt aga samas kes ei oleks?

Täitsa üks ühele koopiad on siiski vähe ning midagi välja imema hakata on ka väga lapsik.

----

aga jah see kurikuulus nato standart,sain sõjaväes seda kogeda.
Estieks kuna olin snaiper siis pidime kõik saama endale püstoli,lausa ette nähtud. Saime isegi väljaõppe nendele. hiljem teatati aga et kuna pole kuskilt võtta siis me neid ei saa. Alles paari aasta eest hävitati neid kümneid tuhaneid kuna ei vastanud nato standartile. Lollus.

[Würger 190G]

Kokkuvõtteks oli ju NSV liidul midagi mida polnud tervelt maailmal,võimas samas kerge ning töökindel mootor mida toppida sõjamasinatesse.

Jaapanlastel olid tankidiislid kasutusel enne venelasi.


Töökindluse saavutamiseks kulus aastaid, alguses kestsid stendil mingid 100 tundi ja tankil mingid 50 tundi. T-34 suuremaid plusse oli remonditavus, konstruktsioonis oli arvestatud sellega, et 34 ei kesta kaua.



Mäletame,et Shermanni pandi ju isegi kuni 5 automootorit kuna polnud paremaid!--

Tõsiselt? ..polnud paremaid...USA autotööstus oli väga arenenud ja töökindlaid bensiinimootoreid oli võtta ja diisleid ka, lihtsalt kuna USAs bens odav ja saadaval ei huvitanud neid diislitega tankid. Shermaneid tootsid erinevad firmad ja mootoreid võeti mida oli. Kiire oli nende väljalaskmisega. Venelastele tehti tuhandeid Shermaneid diiselmootoriga, kuna vene bensiin oli väga kehv, aga diiselkütusega polnud neil probleeme.

[Kapten Trumm]

Lennukite diiselmootorid olid tollal tõepoolest olemas, üks tuntuim nende kasutaja oli Endel Puusepp, kes oma esimese lahingulennu Berliini kohale tegi just selliste mootoritega. Need olid siis raskepommitaja TB-7 ehk Pe-8 peal. Tõsi, see suund osutus hiljem tupikteeks, aga need mootorid olid tõesti olemas.

[Hydrazine]

Samal ajal kolbmootoriga lennukite kiiruse maailmarekord kuulub ameeriklastele, 806 kmh ja see on püstitatud selline "tavalise" lennukiga nagu P-47 Thunderbolt. Tolle tähtmootor oli juba 2800 hj.

FAI andmetel on ühe kolbmootoriga lennuki kiiruserekord Grumman F8F Bearcat'i nimel. 850.24 km/h, 21 August 1989, Las Vegas, Nevada, USA, piloot Lyle SHELTON (USA). http://www.fai.org/fai-record-file/?recordId=8437

Mootoriks tuunitud R-3350, ca 3800 hp. http://en.wikipedia.org/wiki/Wright_R-3350

[Wots]

USA mootoritehased lihtsalt ei suutnud toota nii palju nagu vaja ning siis hakati kasutama automootoreid,mida pandi kas 3 või 5 !

--

T-34 mootoritega see asi nüüd nii hull ka polnud,sõja keskpaigaks saavutati umbes 150 töötunnine vastupidavus. See peaks siis umbes kui tanki keskmine kiirus on umbes 30km/h siis 4500km! Ehk siis tankika saab sõita ilusti Moskvast Berliini alla ning tagasi,reaalsest piisas ühe otsa jaoks.

Või ot millega te üldse võrrelda tahate? Näiteks saksa tankidel võis täitsa vabalt stendil mootor pidada kordi kauem vastu kui selgelt alamõõdulise jõuallikana veavalt,et sellega rohkem sõita sai kui T-34.

Olid ju nii Tiiger kui ka Panter projekteeritud kergemaks kui nad tegelikult tulid ning seoses sellega ei pidanud neil enam ülekanne vastu,mis oli täitsa tavaline nähtus koos mootori ülekuumenemisega.

[Kapten Trumm]

oot, mis tankil need automootorid peal olid?

võiks enne natuke mõelda ja siis rääkida.

[Wots]

http://www.elchineroconcepts.com/Big%20Engines.htm

5 automootorit siis kokku pandud.

[fossiil]

Shermani "multibank" ei tohiks nüüd küll kes teab mis uudis olla, kuid kasutati mitmetest mootoritest koosnevat jõuallikat siiski mitte seepärast, et USA tehased poleks suutnud toota, vaid hoopis seetõttu, et USA oli sõtta lootusetult hiljaks jäänud. Kuna varasema isolatsionistliku poliitika tõttu ei olnud sealkandis tankide arendamisse õigeaegselt panustatud, siis ei olnud sobiva võimsuse ja kaalu suhtega mootorit keegi arendama hakanudki. Heaks näiteks on seesama Christie - venelased ehitasid tema poolt "leiutatud" tanki kümnete tuhandete kaupa, ka inglased läksid oma Cruiser tankidega hoogu, mis on samuti Christie juurtega, siis ameerika sõjajõud tellisid omamaiselt konstruktorilt vaid mõned üksikud eksemplarid.. Kusagilt mälusopist tuleb esile ühe Ameerika kindrali meenutus kusagil 40-ndate algusest, et tal õnnestus ühel ilusal päeval näha ühekorraga riigi kogu tankivõimsust - need olid ülevaatuseks lihtsalt ühe platsi peale kokku kogutud.
Nüüd oli jänkidel kaks võimalust, kui nad tahtsid algava maailmasõja käiku kuidagimoodi mõjutada: kas alustada sobiva mootori ja sellel baseeruvate tankide tootmist praktiliselt algusest või kasutada ära olemasolevad ressursid ning tohutud kogemused, mis olid olemas väga hästi arenenud omamaisel autotööstusel. Ja nii nad tegidki tolle aja kohta ainuvõimaliku valiku.
T-34 mootoritega oli asi tegelikult päris hull - kuni 42 aasta lõpuni suudeti see paljulubatud 150 töötundi garanteerida vaid stendil, reaalsuses oli asi palju hullem - harvadel juhtudel saavutati pool sellest näitajast. Kuid ühe jutiga Berliini kimamine jäigi vaid märjaks unenäoks: õhupuhasti ei võimaldanud mootoril vajalikku võimsust arendada, sidur ja käigukast olid sellise konstruktsiooniga, et rännakmarsil tuli käike kahe mehega vahetada - juht kaotas tavaliselt pikema sõidu jooksul kehakaalust mitu kilo. Ja nii edasi.. Tegelikkuses oli asi enam kui nutune - 1942 aasta suvel sooritasid T-34 -d rännakmarsse, läbides ööpäevas ei rohkem ega vähem kui 55 km. Võrdluseks tooks ära saksa 197 -da jalaväediviisi, mis tungis 1940 aastal Prantsusmaal edasi samasuguse tempoga, ainult et nemad liikusid jalgsi ja sõdisid kah vahetevahel... Aga saksa tank läbis ühe tankimisega ikka paarsada kilomeetrit jutiga, nii et ega suurt midagi polegi võrrelda.
Aga see tankidiisli originaalsuse küsimus on tegelikult päris huvitav: algas kõik siiski lennukidiislite arendamisest, 31-32 aastal tegelesid nendega aktiivselt Junkers, Daimler-Benz, Rolls-Royce, Bristol, Pakkard ja vist veel mõni Ameerika firma. Nende mootorite võimsus oli 220 kuni 700 h/j, väntvõlli nominaalne pöörlemiskiirus 1700 - 2500 p/min, seega oli tegu kiirekäiguliste diislitega. Venemaal alustati arendamist samuti 30-date alguses ja 35 aastal läks sarnane asjandus ka seeriatootmisse, kuid tankidele ei oleks see kuidagimoodi sobinud oma liigsuurte gabariitide tõttu. Tankidiisliga alustati paralleelselt, 32 aasta alguses ehitati valmis mootori üks proovisektsioon - V-kujuline, kahe silindriga, millel siis katsetati kõiksuguseid režiime. V-kuju suuruseks oli 45 kraadi, seega vähemalt alguses üritati küll mingit omaloomingut teha, iseasi, mis sellest välja tuli. Asi on selles, et hiljem muutus silindrite vaheline nurk nagu võluväel 60 kraadiks, kusjuures selle muutuse põhjust ei ole kusagil lahti kirjutatud, kas siiski pole mitte asi selles, et kolmekümnendate alguses kõikjalt "läänest" kokku ostetud ja korralikult töötavid näidiseid oli lihtsam kohendada, kui ise aretada?

Urmas.

[Kapten Trumm]

Seda T-34 mootoriasja lahates ei saa muidugi kõrvale jätta konteksti. Esiteks elas NSVL sõjatööstus 1941-1942 üle sellise kataklüsmi, millega võib võrrelda vaist liitlaste vaippommitamist 1944.

Ehk terved tööstusettevõtted, sh ka sõjalised tehased evakueeriti üpris lühikese ajaga kuskile Siberi pärapõrgusse, kus tuli kõik nullist püsti panna. Tahtmata pehmendada kriitikat meetodite suhtes (orjatöö, palju ohvreid jne) oli tegemist vene olude kohta kolossaalse "rahvaste rändamisega".

Kui vaadata dokumentaalkaadreid, siis tööline oli kas pensionieas papi, naine või laps kuskil kütmata tsehhis. Mingit töökvaliteeti pole sealt mõtet oodata, kui kõik punnitasid Gulagi hirmus oma norme täis.

USA-s tehti tööd nagu rahuajal, rahulikes oludes.

Ja muidugi igiomane vene kvaliteet - kvaliteetseid mootorite osi ei suudeta Venemaal tänaseni valmistada.

Ehk geniaalne idee, mis oli teostatud vene moodi 1942.a oludes. Ime, et need mootorid üldse töötasid.

Ameeriklaste stiilinäide on nt seal ehitatud torpeedokaatrid, mis kasutasid hiiglakoguses bensiini neelavaid lennukimootoreid (kuna neid oli kohe võtta ja need olid heade näitajatega) ja puust ehitatud keresid. Oligi arvestatud nii, et kere ei remondita, lasti puruks, siis korjati vajalik kola pealt maha ja kere lihtsalt põletati ära. Näiteks Vaiksel ookeanil korjati teistele riikidele jagamisest üle jäänud kaatrid kokku, võeti rauast asjad maha ja kuskil Filipiinidel põletati need ära. Nad olidki ehitatud sõja aastateks ja peale sõda ei hakanud ennast keegi vaevama niiskuskartlike puitkerede korrashoiuga ja maksma hiiglaslikke bensiiniarveid. Üks torpeedopaat põletas ööpäevase patrulliga ära 12 tonni bensiini!

[Würger 190G]

No ja siis. Vt NSVL tankide kuu-ja aastatoongut! Keskmiselt 10 000 ühikut aastas ja seda vaatamata kõigele.

[Wots]

Võtame korraks aja maha.

Lähtudes just ilmunud raamatu andmetel Panther vs T-34,mis on kirjutatud Robert Forczyk poolt. Enamasti sisaldab see nende tankide ülevaadet Kurski lahingus. T-34 tankid oli keskmiselt 70-90% ulatuses lahingukorras ning näiteks enamus tanke suutsid edukalt(90%) lõpetada 300kmi rännaku. Panter tankidel oli reaalne vastupidavus umbes 80km,kuna lihtsalt peaülekanne ei pidanud vastu koos! Samuti mitte ühtegi Jagdtigerit ei suutnud liitlased ära hävitada! Kõik lihtsalt jäeti maha või õhiti omade meeskondade poolt kas tehniliste rikete või kütuse lõppemisel.

Enamus jutte nagu T-34 oligi üks suur rikke pärinevad 1941 aastast,kus oli palju 1940 või 1941 alguse mudeleid. Need olid tõesti kehvad. Aga juba alates 1942 kui sõjatehased oli ümberkolimise lõpetanud tulid juba rindele tõesti vastupidavad sõjamasinad. Ja ei maksa segamini ajada KV tüüpi tankidega. Ning ka paljud "tehnilised rikked" valetati kokku kuna tol ajal ei tohtinud ju öelda,et tankimeeskond ei tahtnud lahingus surma saada. Vaatame asja objektiivselt,mitte ärme samastame ning eeldame.

[fossiil]

Ma ei mõista hästi, mida sa nüüd siis võrrelda soovid? Kas 1943 aasta T-34-ja, mida oli selleks ajaks juba päris mitu aastat putitatud-arendatud on ikka päris korrektne võrrelda Pantriga, mis 43 -dal aastal oma esimesse lahingusse läks?
Ja sellegipoolest olid needsamad 90% T-34 -sid, mis lõpetasid edukalt 300 km rännakmarsi, praktiliselt kogu oma motoressursi ammendanud, lahingusse mindi juba mootori viimaste lõõtsutamiste saatel.. Puudujääk kvaliteedis kompenseeriti kvantiteediga, muidu oleks ikka tõsine jama käes olnud.
Tegelikult tegid sakslased Pantrist palju lühema aja jooksul "normaalse" tanki, kui venelased enda T-34 -st, millest sai tõsiselt võetav tank alles 85 mm kahuri ja viienda meeskonnaliikme lisandumisega.

See "alates 42 aastast" jutt on sul tugevalt üle pakutud - 1942 aastal toodetud T-34 olid üldse kõige õnnetumad, kvaliteet paranes nendel tankidel alles alates 43 aasta kevadsuvest. Tehnilisi rikkeid ei olnud sugugi tarvis juurde luuletada, neid oli niigi rohkem kui vaja, isegi Kõikide Rahvaste Suur Juht ja Õpetaja oli sellega hästi kursis...

Urmas.

[T-62]

Natuke tehase poolt pakutavat teavet.
Diiselmootori V-2 loomisel olid aluseks võetud litsentsi alusel toodetavad aviomootorid M-5 ja M-17, mida kasutati tankidel BT, arvestati ka aviodiisli AN-1 ja AD-1 tootmisel saadud kogemusi.
Toodeti kolme modifikatsiooni: V-2-34 tankile T-34, V-2K tankile KV, ja
V-2V vedukid kahurväele (Vorošilovets).
Ainuüksi Tseljabinskis toodeti 48,5 tuhat mootorit. Peale selle veel Sverdlovskis ja Barnaulis, peale sõda Volgogradi traktori tehases.
Järgmisena tuli mudel V-54, millel muudeti vee- ja õlipumba konstruktsiooni, karter tehti madalamaks. Mootor läks tankile T-54, võimsus 520hj.
V-55 siis tankidele T-55 ja T-62, mootorile lisandus karteri ja jahutusvedeliku eelsoojendi, võimsus 580hj.
Kompressoritest katsetati kõigepealt aviomootori AM-34 kompressorit, mootori võimsuseks 700 - 750hj. Kasutati tankidel T-10.
Järgmine modifikatsioon V-46 tankile T-72, 780hj. Eelmisel paiknes kompressor mootori otsal, sellel küljel.
Edasi V-84 840hj, katsed suurendada veel võimsust jäid tulutuks, saadud võimsus kulus kompressorile.
Tanki T-90 jaoks valmis turbodiisel V-92S2 võimsusega 1000hj.
Tõlge on vabas vormis ja kokkuvõtlik, algmaterjal asub: Tseljabinski tehase lehel.
http://chtz-uraltrac.ru/news/topics/212.php

Niinimetatud tsiilvariandid on ID12 ja ID6 (U2D6), kasutatakse neid autodel, väikestel traaleritel, raudteel, puurseadmetel, elektrigeneraatoritel jne.

Mõne sõnaga V-2 mootori iseärasustest.
Mootori karter koosnes kahest poolest: alumine ja ülemine, ühendus asus väntvõlli teljega ühel kõrgusel, materjaliks siluminium. Karteris kaks õlikogumise sektsiooni, tegu kuiva karteriga.
Samast materjalist plokis olid märjad hülsid. Igandina lennundusest oli väntvõlli lõpp pikk ja toetus kuullaagritele.

Tänapäevane variant V-2-st D12A-525 (lisada võib tähe A või B)

[Wots]

Eks ma siis seletan lahti.

Aastal 1941 oli T-34 mitte väga levinud tank tegelikult,oli palju 1940 aasta mudeleid. Ning sõja puhkedes hakati tehasid Uuralite taha saatma,siis praktiliselt katkes tankide arendamine ning tootmine! Alles 1942 aastal kui tehased oli juba nö paika kolinud ning paar uuendust tehtud siis võis hakata kriitikat tegema.