Folkloor e. rahvasuu ei valeta

[hummel]

Vanaema rääkis sellise nalja sõjaaja lennukitest...

Rahvas olla sõja ajal kuulanud lennukite mootorimüra, kaalunud ja täheldanud, et:

- Saksa lennukid lennanud alati madalalt hääletoonil juurde...juurde...juurde...!

-Punakotkad aga lennanud alati kõrgelt hääletoonil eijõua...eijõua...eijõuua...!

[Martti]

Selle loo rääkis juba paar aastat tagasi vanaisa:
Tegevus toimub Ida-Virumaal Maidla vallas(aasta hetkel tedamata). Venelaselt olla olnud staap vanas tuuleveskis, katusele oli ehitatud vaatlustorn. Sakslased asusid sel hetkel Sondas, u 13 km kaugusel. Sakslased olid roninud Kiviõli tuhamäe otsa ja vaadanud venelaste asukoha, edastanud asukoha Sondasse kus oli kahur. Saksalsed andsid kohe tuld ja tabasid ainult vaatlustorni(mis tõttu ilmselt on tuuleveski siiamaani katuseta ja alles ainult mõned sarikad/prussid), venelasi oli vedelenud nagu puuhalgu kui vanaisa oli läinud koos küla poistega asja kaema.

Järgmine lugu homme, praegu pole rohkem aega.

Vahepeal jälle maal käidud ja mõnda juttu mitu korda kuuldud.

Tuuleveskiga ühel hoovil asus ka maja, mis oligi tegelikult venelaste staap, tuulevesti oligi ainult vaatlusplatvorn. Saksalsed olid andnud nii täpsed kordinaadid et esimene mürsk mis teele saadeti tabas täpselt maja, venelased olid paanikas ja maja lasti pilbasteks.
Venelased kes ellu jäid võtsid kaasa mis suutsid ja panid ajama. Veoks kaustati siis hobusei ja just oli ehitamisel tee Kohtla-Nõmmele(ei saanudki aru kus see tee läks/läheb), venelasrel oli aga suur kiire taga ja panid lõikama mööda seda teed. Äkki oli venelaste üllatus suur kui tee otsa sai ja kuhugi polnud minna. Saksalsed oli jätkanud kahuriga laskmist. Vanaisa ütles et hobuseid olid vedelenud veel tükkaega teeääres soolikad küljepealt väljas...
Kogu see lugu oli toimunud juuni või juuli kuus, täpselt ta ei mäletanud, ja aastat ei osanud siis küsida. Tuuleveski juures vedelenud venelased olid ka "hapuks läinud" ja haisema hakanud, saksalsed olid siis kamandanud külaelanikud laipu koristama et haigused ei hakaks levima. Kuna sellist laipa mis juba mädaneb keegi naljalt katsuda ei taha, siis pandi lihtsalt nöör ümber jala ja veeti jõekaldale, kus oli kaevatud auk kuhu need hiljem maeti. Seega peaks seal jõe ääres olema kuskil ühishaud. Täpne asukoht teadmata.
Oskab keegi rääkida mis aastal tuhamägi Kiviõli tekkis? Keemiatööstuse ühel hoonel on tellistest müüritud aastaarv: 1930. Kas siis ütleme 11-12 aastaga sai see tuhamägi nii kõrge kui ta praegu on? Kaks tuhamäge on "uus" on tõenäolislet juba NL ajal tekinud.

[MOrav]

Nagu tellitult on viimases "Eesti Looduses" 5/2005 lugu "Mis on Eesti kõrgeim tehismägi?" (lk 24-25).

Kiviõli vanale tuhamäele hakati koksi ladestama 1922, uuele tuhamäele 1951. Vana suleti 1975 ja uus 1990. aastatel. Praegu ladestatakse poolkoksi uue mäe jalamile. 1938. aastal oli "vana" kõrgus üle 70 m.

Kaks mäge aetakse enamasti segamini. Praegu uue ja vana mäe suhtelised kõrgused vastavalt 116 m ja 96 m.

*

Ja samas juttu ka Kohtla-Järve mägedest ja Püssi omadest.

[marks]

Paar sakslast käisid Kadrina ligidal külas kanu lunimas, no ostsid või vahetasid endale paar kana. Kana tapmine käis päris huvitavalt, üks sakslane lasi kanadel k98 pead otsast.
Tean veel lugu, kus punaväelased Kadrina ligidal peale saksa kahurväe taganemist koos karjas liikusid. Vanaema küsis kuhu lähete, nad olid vastanud et Berliini. Kõndisid ligi 200m edasi, kui järsku saksa sööstpommitajad nad kõik ribadeks lasid. Praegu on nad maantee all

[Martti]

Koht sama, Ida-Virumaa, Uniküla. Kuna sõduritel polnud kuskil elada sõjaajal siis saaditi paljud sõdurid lihtsalt maale taludesse elama, saadeti puhkusele rindelt ära. Tulid ka minu vanavanemate juurde sakslased, püssid olid seina ääres ühte kokku panudud ja mehed jõud kaevasut vett. Keegi neist koputas uksele ja küsis kas perenaine võiks neile süüa pakkuda. Vanavanaema tegi söögi valmis aga ükski sakslane ei hakanud sööma vaid kutsuti peremees ja öeldi: "Peremees las maitseb esimesena", mõeldi kindlasti et tahetakse mürgitada. Kui vanavanaisa oli maitsnud sööki siis võisid sakslased sööma hakata.
Hukkunud sõdurite varustus oli ka ära korjatud ja toodi samasse kohta, ja pandi limonaadi vabrikusse( vanavanaisa oli limonaadi meister ja pilti temast võib näha Maidla mõisas Ida-Virumaal), kuid sel hetkel oli vist ruum tühi ja kogu sõjakraam viidi sinna. Seda keegi eriti ei valvanud ja vanaisa käis seal tuhnimas ja lootis leida endale püstoli, mida tal sealt siiski leida ei õnnestunud.

Sain lõpuks ise ka lõpuks seda pilti nähtud ja pildistasin selle ära ka et kõik kel pole asja sinna kanti saaksid ka näha seda.

[Martti]

Eelmisele postitusele lisaks: Eesti ajal ei olnud Unikülas ega Savalas isegi elektrit, limonaadi tegemist see küll ei seganud, sest vesi tuli käsipumbaga üles pumbata ja süsihappegaasi sai lasta pudelisse ka käsitis. Aga hoopis olulisem fakt: Iga kolme kuu tagant käis riiklik arst kontrollimas puhtust(hügieen), samas kui kohalik arst käis seda tegemas igal kuul...

[SA]

Vanaema mul abiellumisest alates (1932) Võrumaal Võmmorski külas elanud, see on kohe piiri ääres, ca 5 km Petserist (ise olen sündinud näiteks Petseri linnas, kuid hetkel mu kodulinn okupeeritud:( ) Aga teema Järgmine: Kui punased tulid, siis aeti EW ohvitserid Värska Põhjalaagrisse ja sealt Petseri kaudu Venemaale. Vanaema töötas mul sel ajal Võmmorski käsitöökoolis õpetajana ja üks tema endisi õpilasi oli sõjakooli edasi läinud õppima. Nimeks oli Ivan G(K)urjev. Seesamune Gurjev oli vaadetelt puhas kommar ja kui siis Eesti poisid Petseris ülekuulamistel käisid, seisnud Gurjev kõrval ja andnud oma Sõjakooli kursavennad ning õppejõud üles, süüdistanud neid kõiki vapsluses ja natsionalismis. Hiljem viidi umbes 20 noort kadetti Petseri lähedale metsa (Kohanimi ei tule hetkel meelde) ning Gurjev lasknud nad oma käega maha. See naine, kes hommikul neid kadette matmas käis, on juba ammu mullas, aga Vanaema ütles, et ta umbes kohta teab. Kuidas aga teada saadi, mis metsas toimus? Oli kogu selle mõrtsukatöö tunnistajaks üks Võmmorski küla poiss, Kristoforov (Ka minu vanaema õpilane), kes punaaarmeesse mobiliseeriti ja see nägi kogu seda lugu pealt. Peale sõda tuli Kristoforov kapteni auastmes Võmmorskisse tagasi ja rääkis selle loo usaldusväärsetele inimestele, sealhulgas ka minu vanavanematele. Gurjev oli selleks ajaks juba aga külast kadunud ja karjääri teinud (arvata võib kuidas) - Gurjev teenis Tartus Miilitsas Majorina. Igatahes olid juba vist 70ndad, kui Kristoforov ütles, et tema seda ebaõiglust pealt ei saa vaadata ning lastagu ta kasvõi maha või saadetagu Siberisse, kuid ta läheb ja ütleb Gurjevile kõik näkku, mida ta temast arvab. Ja mees läkski. Maha teda ei lastud, aga kaotas hea töökoha ning pidi kusagil vabrikus tööline olema, sealt sai mingi tõve külge ja läks sellega hauda. Selle Gurjevi kohta arvab vanaema, et see võib veel täiesti elus olla ja pensionipõlve nautida. Selline lugu siis.

[SA]

Kui sakslased 44ndal taganesid, tõmmati Võmmorskile Petseri poolt suurtükituli peale. Vanaema oli oma sõbranna ja kahe sülelapsega mingisse vanasse keldrisse varjule läinud. Kuna igalpool ja eriti just keldri ümbruses kõlasid pidevalt kohutavad plahvatused siis ei olnud võimalik sealt minema pääseda ning olukord muutus järjest ohtlikumaks. Sakslased olid ka päris korralikus paanikas olnud, kui siiski jooksid kaks saksa sõdurit plahvatuste vahel keldrini ning viisid lapsed samamoodi keset kõva käristamist laveerides süles punkrisse. Vanaema ja sõbranna said oma jõududega tulema. Aga siiamaani imestavad, et millised mehed ikka olid.

[Ogre]

Huvitav mida meie foorumlased denis ja gamajun kõikide nende lugude peale ütlevad? Siit alateemast pole venelaste kohta ühtegi head sõna tulnud. Kas väidavad ikka edasi et puha propaganda ja sakslased oli väga barbaarsed ja Punaarmee päästis meid paljudest hulludest asjadest.?

[ignatius]

Siin nii palju vanaemade jutustusi juba, aga lisaks úhe veel.
Lugu olla juhtunud mķned kuud pärast "saksa okupantide minemakihutamist". Vanaema oli tööl úhes tehases. Läks lķunavaheajal territooriumile jalutama ja näeb, et úks vene soldat kķnnib teisel pool aeda. Soldat kukkus kiiresti kätega vehkima, et tule siia. Vanaema läkski uurima, mida sķjamehel vaja. Soldat avaldas soovi: kutsugu vanaema talle "devushka". Vanaema hakkas täpsemalt pärima, et milline see túdruk välja näeb ja mis ta nimi on, kellega sķjamehel soov kokku saada. Soldat sai kole tigedaks, lķi jalaga vastu maad ja käratas:"Da ljubuju!" ehk siis kamakķik millise!

[propatria]

Tundsin abielupaari, kes pärast 1944 a lahinguid Võrumaal oma talu maadele jäänud juba lagunema hakanud punaarmeelaste laibad kenasti maha mattis.
Siis ilmus aga segastel asjaoludel kohale üks ohvitser koos sõduritega ja need inimesed pandi seina äärde, sest kahtlustati, et just nemad olid punaarmeelsed tapnud ja nüüd oma mõrtsukatöö jäljed peitnud...
Mahalaskmine jäi vaid selle tõttu ära, et neil kästi laibad välja kaevata ja siis said venelased ilmselt aru, et väljakaevatute surm on saabunud juba palju päevi tagasi ... ja ka vigastused rängemad kui talumees jahipüssiga teha suudaks...
Aga relvad paukusid selles talus siiski - toas lasti märki seinal olnud pildi pihta... sest sellel kujutatud tsaariaegses riietuses härrasmehes arvati ära tuntavat Hitleri...

ProPatria

[-iff-]

Eh see tõesti hea koht ka veel üks meenutus siis isa suust, mida vanaisa talle rääkinud oli, kirja panna - ei tea ju kuna omalgi nõdrameelsus peale tuleb ja see peast ununeb Vanaisa oli sinimägedes ühe saksa ohvitseri abi - a'la autojuht, aga noh auto asemel oli hobune. Aegajalt käisid ka kaldaääres "vindiga" kala püüdmas, aga tavaliselt lõppes see sellega et tuli kannad välkudes minema putkata, sest venelased tõmbasid vastas kaldapealt tule peale Aga oma meenutustes rääkis ta veel jah et saksa sõdur läks sõtta nagu tööle, kääris käised üles ja võttis oma koha sisse ja läks raginaks. Talvel oli jää kaetud venelaste laipadega, siis vanaisa ütles, et eemalt vaadates oli nagu palju hobuse sitahunnikud vedelemas jääl Krt siiani nii kahju, et vanaisa nii vara "ära läks" elas metsas oli sinimägedes - nii palju põnevat läks temaga kaasa

[Aspelund]

Üks moodsam lugulaul militaaria huvilistest.

On kodanik, kellel heas korras saksa munder..ainus probleem: ta on liiga hea seetõttu, et järele tehtud. Seega hind originaaliga võrreldes madal...

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem: tuttav vanapapi oli nõus välja aitama. Munder peideti tolle vanade riiete kirstu, omanik aga ise sosistab võimalikule ostjale, et mine vaata, taat oli saksa sõjaväes, äkki tal midagi veel alles...

Inimene lähebki...ja ennäe... kortsus ja kulunud vanade riiete vahelt ilmub kui nõiaväel välja korralik munder. Õnn missugune. Mõningase veenmise peale jõutakse kokkuleppele ja riie vahetab omanikku. Õnnelik nii "originaal" mundri saanud koguja, võltsingu omanik kui ka papi, kes endale nüüd poest sarviku saab "võluda".

Vat selliseid lugusid siristab linnuke oksal.

Asp

[hugo1]

Sarnast lugu olen kuulnud rüütliristiga

[propatria]

...Inimene lähebki...ja ennäe... kortsus ja kulunud vanade riiete vahelt ilmub kui nõiaväel välja korralik munder. Õnn missugune. Mõningase veenmise peale jõutakse kokkuleppele ja riie vahetab omanikku. Õnnelik nii "originaal" mundri saanud koguja, võltsingu omanik kui ka papi, kes endale nüüd poest sarviku saab "võluda".

Ei ole midagi uut siin päikese all..
Taolise skeemiga isegi elus paljudel kordadel kokku puutunud.
Esimest korda juba aastakümneid tagasi.
Toimib muide päris hästi.

ProPatria