Vene sõjavägi

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
A4
Liige
Postitusi: 1887
Liitunud: 13 Juun, 2005 23:55
Kontakt:

Postitus Postitas A4 »

Aga üldiselt on ikke nii,et kes Vene sõjaväes need kolm aastat on ära teeninud,need kipuvad Eesti praegust sõjaväge ja sõjaväeteenistust viltu vaatama.Olen kuulnud lõpmata palju etteheiteid ,et eesti sõjavägi ei kõlba kuhugi,sellise väega polegi võimalik midagi saavutada.

Paljude Vene kroonu veteranidega on jah selline jant, et Eesti Kaitseväge nad eriti millekski ei pea. Justkui oleks neil kade meel, et tänased noored ei pea 2-3 aastat kuskil kolkas kopitama, et suurem osa ohvitseridest ei ole joodikud või debiilikud, et linnaloale lastakse vähemalt paar korda kuus, et ajateenijaid toidetakse korralikult mitte mingi solgiga nagu neid, et väljaõpe ei koosne ainult gaasimaskiga staadionil ringi jooksmisest, et määrustikuväliseid suhteid peaaegu ei eksisteerigi (st starikid ei piina salagasid kõige ebainimlikumal moel) jne jne. Vanakeste jutte võitmatust Nõukogude Armeest kuulates on mul küll tunne jäänud, et reaalse sõja korral oleks vist pooltes maavägede üksustes küll soldatid tulistanud mitte vaenlase, vaid oma komandöride pihta. Tundub, et mehed ei õppinud seal võitlema mitte niivõrd vaenlasega, vaid oma kaassõduritega.

See kõik ei tähenda, et EKV oleks mingi täiuslik organisatsioon. Aga iga armee ülesanne peaks siiski olema ajateenijate väljaõppe, mitte nende näljutamine või mõttetu piinamine.
ignatius
Liige
Postitusi: 106
Liitunud: 10 Mai, 2005 10:01
Kontakt:

Postitus Postitas ignatius »

A4 kirjutas:
Aga üldiselt on ikke nii,et kes Vene sõjaväes need kolm aastat on ära teeninud,need kipuvad Eesti praegust sõjaväge ja sõjaväeteenistust viltu vaatama.Olen kuulnud lõpmata palju etteheiteid ,et eesti sõjavägi ei kõlba kuhugi,sellise väega polegi võimalik midagi saavutada.

Paljude Vene kroonu veteranidega on jah selline jant, et Eesti Kaitseväge nad eriti millekski ei pea. Justkui oleks neil kade meel, et tänased noored ei pea 2-3 aastat kuskil kolkas kopitama, et suurem osa ohvitseridest ei ole joodikud või debiilikud, et linnaloale lastakse vähemalt paar korda kuus, et ajateenijaid toidetakse korralikult mitte mingi solgiga nagu neid, et väljaõpe ei koosne ainult gaasimaskiga staadionil ringi jooksmisest, et määrustikuväliseid suhteid peaaegu ei eksisteerigi (st starikid ei piina salagasid kõige ebainimlikumal moel) jne jne. Vanakeste jutte võitmatust Nõukogude Armeest kuulates on mul küll tunne jäänud, et reaalse sõja korral oleks vist pooltes maavägede üksustes küll soldatid tulistanud mitte vaenlase, vaid oma komandöride pihta. Tundub, et mehed ei õppinud seal võitlema mitte niivõrd vaenlasega, vaid oma kaassõduritega.

See kõik ei tähenda, et EKV oleks mingi täiuslik organisatsioon. Aga iga armee ülesanne peaks siiski olema ajateenijate väljaõppe, mitte nende näljutamine või mõttetu piinamine.
Kipud úle pingutama, sķber, ja laia lauaga lahmima. Ma ei tea, kas räägid isiklikest kogemustest vķi loetu-kuuldu pķhjal, aga ega see Vene (Nķukogude) kroonu nii úhenäoline olnud.
Mina olin eliitväeosas (raketivägi), kus juba töö iseloom ei vķimaldanud debiilikuid-joodikuid ohvitsere. Úleajateenijad olid loomulikult omaette klass, aga nemad olid rohkem laohoidjad jne., kus joomine palju kahju ei tekitanud. Toit oli kúll nigelapoolne aga mitte mingil juhul solk. Väljaķpe oli oskuste peensusteni lihvimine ja mitte gaasimaskis staadionil lidumine. See, mis noorsķdurina piinamisena tundus, osutus hiljem tugevaks drilliks, mistķttu olime teisel teenistusaastal trimmid ja tugevad poisid. Ķppustel "otlitschno" peale tegutsemine oli auasi. Ja nii edasi.
Ja selles polnud mingit ideoloogiat. Olime pķhiliselt Baltikumi poisid (väeosa iseloom ei vķimaldanud madalaubalisi kasutada) ja sitta tööd ei tunnistanud.
M olen väga rķķmus seeúle, et minu pojad teenivad EKVs ja mitte kusagil Venemaal, nagu mina. Aga see ei tähenda, et hakkaksin mingist "rahvuslikust patriotismist" vene kroonut kui niisugust tķrvama.
Seejuures tean eakaaslaste juttudest, et A4 poolt kirjeldatut oli tķesti palju. Tahtsin siinkohal lihtsalt kirjeldada, et see ei olnud ainuvaldav.
malox
Liige
Postitusi: 242
Liitunud: 11 Apr, 2004 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas malox »

Kahjuks/õnneks seda eliitväge eksisteeris väga vähe,
raketibaasides ja mõningates lennuväe baasides olid asjad jah teistmoodi, juba toit oli teine. Kui tavaliselt piima igalpool ei antud, siis osades kohtades oli see ette nähtud, kui palju peab piima jooma. Eliit baasides oli tõesti toit ja treening tasemel. Mujal valitses aga defitsiit ning tihtipeale pidi väeosa vaatama, kuis ise midagi kuskilt saab, st. pihta panna.
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

Selge see ,kui midagi oli vaja siis öeldi naidi ja kui küsisid et kuskohahast siis öeldi konkreetselt et SBIZDI,standard värk
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

loomulikult oli suur bardakk igalpool isegi utsebkas kus pidid rivikorras kusel käima oli see olemas, soldati põhitegevus oligi enamuses oma määratud aastad ära olla, teha nii vähe tööd kui võimalik ja mis põhiline oli et ei tohtinud lasta toimuvat endale ligi lasta, et kui mõni ülemus ütleb et tuleb minna ja teha seda ja seda siis ei tohi mingil juhul asjaga kiirustada,lugege Sveiki :)
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

vene sõjaväes käis päeva standardkord nii (kui midagi erakorralist jama vahele ei tulnud)

1)PODJOM
2)ZARJADKA -mis koosnes kusagil passimises
3)UMOVANIE
4)UTRENNOI OSMOTR (mõnikord oli siuke jura)
5) ZAVTRAK (SÕID OMA PARASHA ÄRA JA PIDID RAHUL OLEMA)
6)SUUREM RIVISTUS -razvod kus ka ohvitserid ja prapporid passisid
7)Pärast razvodi anti zadatsa ja tõmbasid uttu
8) venitasid kuidagi lõunani
9)siis lõuna
10)pärastlõunane razvood ja zadatsad mida keegi nagunii ei viitsind teha
11)siis hakkas juba õhtusöögi aeg paistma
ja oligi OTBOI

ja jälle kõik algusest peale

Aga jah isegi vanasõna ütles-SOLDAT SPIT A SLUZBA IDJOT
ignatius
Liige
Postitusi: 106
Liitunud: 10 Mai, 2005 10:01
Kontakt:

Postitus Postitas ignatius »

Vaatasin oma eelmise postituse úle ja tundus, et peaksin sellele objektiivsuse huvides ka tumedamaid jooni lisama.
1. Puhkuse saamine oli välistatud, kuna kardeti, et me salajasi andmeid kellegile edasi anda vķime.
2. Tehnika ise kippus aeg-ajalt úles útlema, mistķttu ķnnetusi (sandiksjäämist ja ka surma) tuli ette. Mķķta muidugi ei oska aga tundub, et sagedamini, kui teistes väeliikides. Vķin muidugi eksida.
3. Pingeline töö, sagedased ja rasked ķppused kurnasid nķrgema närvisústeemiga mehi sedavķrd, et enesetapukatsed ja ķnnestunud úritusi tuli ette. Taas ei oska öelda, kas "keskmisest" sagedamini vķi mitte.
Ebaķnnestunud enesetapmiskatse oli kúll kķige hullem, mis juhtuda vķis. Seda loeti väga häbiväärseks ja argpúkslikuks teoks ning pärast seda tehti ellujäänu elu tķeliseks pķrguks. Mäletan, et paar enesetapmiskatsel ebaķnnestujat eelistasid väeossa naasmisele hospidalis viibimise ajal vabasurma minna. Teine katse oli neile esimesest "ķnnelikum".
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

nojah ega sa ei tohtinud seda süsteemi endale ligi lasta muidu võis ja hakata
ajude peale,
nii hull asi ei olnud et puhata poleks saanud (magada muidugi voodis ei tohtinud päeva ajal aga kui sul oli oma ruumikene (mul näitels sidekapjorja ja kilosaali oma)

siis polnud hullu,põhiline oli mitte ohvitseridele vahele jääda-nad pidid arvama et kogu aeg midagi teed ja selline mulje sai jätta ka

aga tegelikult sai puhata ca 85% ajast,
muidugi kui sa midagi muud teha ei osanud siis võisid küll kraavi kaevama ja
sütt kühveldama sattuda.

eks muidugi õnnetusi kindlasti juhtus selge see

õppused olidki enamuses just selline aeg kus üldse midagi ei tehtud,
mehed kadusid metsa ja keegi neid enne söögiaega kätte ei saand.

muidugi sõltus kõik väeosast ja ülemustest-ega keegi ei viitsinud tühja tähja pärast võimelda
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

eks kõige tüütum oligi passida poliitloengutel ja käia karauulis ja dnevalnoiks,õnneks olin aga stabiilselt linnas sõjatehases tööl ja iga päev pärast äratust panime ajama nii et isegi linnaload olid allkirjadega olemas -ainult kuupäevad tuli ise kirjutada

ainus päev kui pidi päev otsa väeosas passima oli pühapäev

tsurkad pandi seal kah rasket tööd teinekord tegema ,teinekord rappisid päris kõvasti, ma sain endale ikka peenemad tööd kus polnud hullu.

söömas käisime tehase sööklas mingite talongide eest ,kui raha oli sai ka ise midagi osta nii et teinekord mitu kuud ei saanud väeosa sööklaga tegemist teha
Arnold
Liige
Postitusi: 5112
Liitunud: 23 Jaan, 2005 16:26
Kontakt:

Postitus Postitas Arnold »

Isapoolne vanaisa (Siberisse küüditatud Mahtra meeste järeltulija) jäi tiblapoolel olles sõjas kadunuks. Tema siis kõige vingemalt "teeninud"! Emapoolne vanaisa oli Voltveti kooli paberitega metsavaht ja iga võimu ajal bronni all. Lasi küll 41-sel köögiaknast ühe taganeva venelane maha ja 44-dal võtsid "ketikoerad" peale jumalateenistust Pilistvere kirikust kõik mehed kinni, kes koos peredega vanka eest põgenesid. Kusagil Porkuni juures tegi vist ka paugu - kaks, siis astus ära koju :wink:
Isa oli prillipapa ja kopsuhaige, seega valgepiletimees. Ise koos vennaga oleme kokkuliites "suurele ja jagamatule" ohverdanud 6,5 aastat oma parimaid aastaid. Mina Moskvas autojuhina ja Põhja - Kaukaasias vangina, vend Põhjamere laevastikus allveelaevade päästjana - dosimetristina. Ah-jah - emapoolse vanaema isa (vanavanaisa siis!) oli külavanem ja Vabadussõja veteran. Sellega paraku argiteadmised oma suguvõsa meeste militaarsusest piirduvad.
fireman
Liige
Postitusi: 463
Liitunud: 07 Mai, 2005 11:46
Asukoht: põlvamaa
Kontakt:

Postitus Postitas fireman »

No mina küll ei ütleks,et kõik nii lahe oli.Mul oli 6 kuud utsebka.Jooksime ja matkisime sõjategevust kuni pisjaagani,nii,et õhtuks jalgu ei tundnud.Peale prisjaagat anti Veel polnõi boejevoi kätte ja kõik jätkus samas vaimus,ainult igapäevane strelbisie lisandus.Meil oli üks nii paks leedukas kellele ei mahtunud vorm selga ja rihm peale,kirsa sääred lõigati lõhki,muidu ei mahtunud jalga!Peale 2-te kuud sobis juba vorm ideaalselt.Kui meil hommikuvõimlemine oli siis võimlesid kõik ja peale seda tuli 5km marssprasok ja seda igapäev,sõltumata ilmast.Poliittundides said koju kirju kirjutada,ainuke vaba aeg!Peale utsebkat sluuzba aega ma ei räägiks üldse,uskuge sellekõrval on eesti sõjavägi kuurort.Tean ka vendasi kes said vene kroonus vaid labida ehituse selgeks.Kuid meie väeosas see nii ei olnud.
Muideks lahe foorum on see :)
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

kas dosimetrist tähendab et mõõtis nende radioaktiivsust?

kuidas juuksekasvule mõjus tal?
Arnold
Liige
Postitusi: 5112
Liitunud: 23 Jaan, 2005 16:26
Kontakt:

Postitus Postitas Arnold »

Kolm aastat noorem mees - juukseid rohkem kui mul :wink: Küll oli neil utšebkas mitšman (maaväe prapor siis), kes rääkis loengus, et allveelaevnike elu on ülimalt ohutu. Ise tõmbles imelikult, hambad olid tinast ja karvkate puudus :D Mees on olnud nõukogude allveelaevastiku suurimate äparduste juures 1987-90. Dosimetrist on jah radiatsiooni mõõtja, aga seda ei pidanud oma "väikemehega" tegema :wink:
ignatius
Liige
Postitusi: 106
Liitunud: 10 Mai, 2005 10:01
Kontakt:

Postitus Postitas ignatius »

Neid vene sķjaväe mälestusi heietades ja teiste omasid lugedes meenus úks detail, mida keegi ehk täpsustada oskab.
Käisime korduvalt ķppustel úhel Kaliningradi oblasti paikneval igavesti lahmakal polúgonil (nimi on ununenud, äkki keegi teab).
Úkskord nägime suhteliselt ligidalt pealt, kuidas mingi jalaväeúksus täie jooksuga úhes suunas liikuma suunati ja pisut hiljem kellegi teise komandöri poolt juhitud tankiúksus neist risti läbi sķitis. Oli metsikult vķigas vaatepilt ka eemalt vaadata.
Pärast ķppusi lķkke ääres seletas úks poolvindine noor leitnant, et see on täiesti normaalne - rahuaegsete ķppuste "loomuliku kao protsent" on kķrgemalt poolt kinnitatud 5%. Keegi kúsis, et mis siis saab, kui läheb úle viie. Leitnant kehitas úkskķikselt ķlgu ja útles, et kúllap siis tulen seletuskiri ehk "bumaaga" kirjutada. Kogu lugu.
Ei tea, kas olidki mingid "loomuliku kao protsendid" olemas vķi úlbas see leitnandinokk niisama jommis peaga? Äkki keegi teab.
Arnold
Liige
Postitusi: 5112
Liitunud: 23 Jaan, 2005 16:26
Kontakt:

Postitus Postitas Arnold »

Sa võiksid seda juhtumit siis veidi detailsemalt kirjeldada ja tee midagi oma klaviatuuriga! Muidu selline "naised saunas rääkisid" stiil!
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist