denis23 kirjutas:minul on üks rumalavõitu küsimus.
kas militaarabina mitte midagi enam asjaliku ei saa?
Abil ja abil on vahe. Kui mõni rikkam lääneriik tahab meile mingit tehnikat, relvastust või laskemoona tasuta "abi korras" ära kinkida, siis ei pruugi alati mängus olla vaid isetu ja üllas tahe nõrgemat partnerit toetada, vaid ka suhteliselt mõistetav soov saada lahti kulunud, vananenud, mahakandmisele minemast kraamist, mille utiliseerimine nõuaks muidu omajagu raha ja inimtöötunde. Midagi väga kurja sellises süsteemis ei ole (eks me hakkame ise samasugseid trikke tulevikus tegema), lihtsalt tuleb aru saada, et sellise "tasuta abi" korras saadake endale tegelikult kaela kinkija riigi probleemne varustus.
Näiteks 1990. aastatel saime tasuta abi korras läänest päris paraja hulga kasutatud veokeid. Erinevaid marke oli päris palju, paljud masinad juba väga halvas seisukorras jne. Loomulikult polnud meil endal tollal raha korralikumate masinate hankimiseks ning isegi sellised logud masinad olid 1990. aastatel paremad kui mitte midagi.
Seetõttu tuleks "tasuta abi" korras saadud tehnika asemel hoida silm peal asjadel, mida antakse ära "sõbrahinnaga" - üldjuhul on selliste pakkumistega saadav tehnika tunduvalt korralikum ja "tehnikapaketid" komplekssemad. Heaks näiteks on juba mitmendat aastat kestev programm Saksamaalt ja Hollandist vähekasutatud veokite ja maasturite hankimiseks. Nende masinate eest käib riik välja küll kümneid miljoneid kroone, kuid nende hind on ikkagi selline, et tegelikult hoitakse maksumaksjale sellega kokku sadu miljoneid. Hangitavad masinad on üldjuhul üsna heas korras, suurem osa masinaid valitakse välja meie enda kaitseväelaste poolt kohapeal, mis välistab selle, et meile kallatakse valimatult kaela täiesti läbitroobatud ronte. Tulemusena on kaitseväe operatiivstruktuuri jaoks olemas suhteliselt vähe erinevat marki masinaid, mis tunduvalt lihtsustab varuosade probleemi, samuti sõidavad nad kõik ühe kütusetüübiga.
Teine näide - 155mm Saksa haubitsad, mis samuti saadi kätte kümnendikuga tehaseuute relvade hinnast. Ja seeejuures ei saadud mitte ainult haubitsaid, vaid ka kogu suurtükiväegrupi tabelvarustus, alustades laskemoonaautodest lõpetades kokkukäivate klapptoolidega.
Samuti on selliseid sõbrahinnaga pakkumisi mõtet vastu võtta vaid siis, kui nende jaoks on varakult ette nähtud koht operatiivstruktuuris, st on arvestatud varustuse hankimisega kaasnevate kulutuste, lisa-inimressurssiga jne.
Veel üheks abi eriliigiks on USA tagastamatu sõjaline abi. Süsteem käib nii, et USA annab meile igal aastal 4,5 miljonit USA dollarit, mille eest meie kohustame seda raha kulutama USA relvatootjate juures. Niimoodi on juba mitu aastat USA-st ostetud moodsat sidetehnikat. 4,5 miljonit dollarit ehk 45 miljonit krooni aastas pole just palju, kuid taaskord - aastate jooksul hoitakse maksumaksja jaoks niimoodi kokku juba sadu miljoneid kroone, mida meil endal tuleks muidu kulutada moodsa sidetehnika peale.