fossiil kirjutas:Jajah, kahtlemata...., omaaegse N.Liidu propagandaosakondade juhid võivad selliste juttude peale veel nüüdki teineteisele tunnustavalt õlale patsutada, sest nende töö ei ole mitte raisku läinud.
Aga milleks siin sellist tugitoolitargutamist jätkata - näha ju, et see kuhugi ei vii - kui juba sai mainitud idarindel sõdinud mehi, siis võiks ju uurida, et mida arvasid T-34 -st, need, kes nendel tankidel ka reaalselt sõdisid või siis nendest masinatest koosnevaid üksusi juhtisid:
1942 aasta alguses said T-34-d uue mehaaniku luugi, milles oli kaks "laugudega" suletavat prismat, meenutab S.L.Arija: "Juhi luugi tripleksid olid kujuteldamatult halvad. Nad olid valmistatud ebameeldivalt kollaka või roheka tooniga orgaanilisest klaasist, mis edastasid täiesti moonutatud, lainelise kujutise. Eristada midagi läbi sellise prisma oli täiesti võimatu, eriti veel maastiku konarustel hüplevas tankis. Seepärast mindi lahingusse peopesa laiuse jao võrra avatud luugiga".
Nüüd veidi ka Kurski lahingu teemal, sõna annaks seal tankivägesid juhtinud P.A.Rotmistrovile: "Meie konstruktorite ja tootjate konservatiivsus ja iseteadlikkus on viinud selleni, et meie tankid T-34 ja KV on kaotanud esikoha, mida nad õigustatult omasid sõdivate maade tankide seas sõja esimestel päevadel"
Need read pani ta kirja peale Kurskit, seega siis 1943 aastal juuli keskel.
Siin on olnud täiesti arusaamatut poleemikat, et kes võitis või kaotas Kurski lahingu - ei maksaks unustada, et Kurskis toimuvaga samal ajal tungisid liitlasväed Sitsiiliasse ja suundusid edasi Itaaliasse - ja see oli juba Euroopa, mitte enam mingi kauge Venemaa stepp... Heidutus oli nii tugev, et Saksa pool oli lihtsalt sunnitud tagasi tõmbuma, nõuka poole propaosakondadel oli see-eest jällegi hea võimalus pooltõdesid ja lausvalesid kultiveerida. Tasub kasvõi meenutada, et kuhu saadeti Kurski all end üsna haavatavana näidanud "Ferdinandid"? Õige, neid moderniseeriti veidi ja saadeti Itaaliasse....
Kas asi ka paranes? Seesama Rotmistrov kirjutab 30.augustil 1944 - aga see on juba aeg, kus T-34-85 hakkas juba tugevalt ilma tegema: "Nagu soomuse, nii eriti ka relvastuse poolest on tankid T-34 ja ka T-44 (!) tänaseks päevaks moraalselt täiesti vananenud ja jäävad saksa "Pantrist" igas mõttes maha".
Aga need read kirjutas mees, kes lihtsalt pidi olukorda tundma.
Kas on üldse mõtet edasi kirjutada? Ilmselt mitte, need kelle ajud on ikka tugevalt pestud, nende silmi ei ava arvatavasti miski...
Urmas.
Kordan ennast veelkord: on TÄIESTI VALE panna nii sakslaste kui venelaste edusammud või hävingud mingi üksiku tehnilise elemendi arvele. Olgu selleks siis mehhaaniku luugi prisma või kahuri kaliiber. Ka lahesõdu ei võidetud mitte tankide üleoleku tõttu ehkki see mängis seal väga olulist rolli. Toon näiteks siin RAND-i toodud põhjendused, miks Saddam nii kiiresti Lahesõja kaotas:
1. Saddam’s strategic miscalculations and preoccupation with internal
threats
2. the flawed Iraqi strategy, poorly managed and executed battlefield
operations, and inferior equipment
3. the poor motivation and morale of the Iraqi Regular Army and
Republican Guard forces
4. the superior firepower and other warfighting capabilities of U.S.
forces.
Any one of these shortcomings might have compromised an effective
Iraqi defense; collectively, they ensured a monumental rout.
Tehnika erinevused on tugevalt üle tähtsustatud kõikide konfliktide puhul ja see on tõepoolest propagandistide ennastsalgava töö tulemus. Ja see propaganda langeb viljakale pinnale. Mäletan väga hästi, kuidas minu ajalooõpetaja pingutas, et küsimusele "miks mingi pool mingi sõja kaotas" ei järgneks alati vastus: "neil olid kehvemad relvad"
Sakslaste suur edu Barbarossa plaani esimesel aastal oli tingitud perfektselt sooritatud välkrünnakutest, millega hõlmati terveid venelaste väekoondisi. Hilisem kaotus sõjas oli tingitud sellest, et sakslaste logistika venis nii pikaks (valdav osa logistikast tegeles logistika enda toetamisega) ja kandis nii palju kaotusi, et välksõja rünnakuid ei olnud enam võimalik tõhusalt planeerida. Selle asemel kujunes välja kurnamissõda kahel rindel, mille kaotus oli juba majanduslikku potentsiaali vaadates ette määratud.
Kurski kaare lahingu kaotuse PEAMINE PÕHJUS oli pikaajaline planeerimine ja vägede koondamine, mis võimaldas venelastel kasutusele võtta piisavalt tõhusad vastumeetmed.
Julgen väita, et kui sakslased oleksid suutnud säilitada oma dünaamilisuse üle 41. aasta talve, oleksid nad sõja võitnud. Selleks aga ei piisanud neil enam logilistilisest võimekusest ning nad olid kaotanud initsiatiivi ja üllatamise võime. Praktiliselt kõik suuremad lahingud pärast 41. aastat, kus sakslased olid ründajaks pooleks olid ette nähtavad ning nendeks ka valmistuti.
Relvastus ehk võimekus anda mingi relvaliigiga lahinguid on ainult üks komponent kogu valemist. Selle ära kasutamine on hoopis midagi muud.