Kui juba jutt läks "juhuleidude" peale, siis tahaks siin ära õiendada mõned "detektoristide" poolt levitatavad valed.
1. ma tean, mida juhuleid arheoloogilises mõistes tähendab
2. juhuleiu mõiste kasutamine, on sellistele liba-arheoloogidele "mugav vale" (tihti teadlik vale)
3. selleks et tõestada - tegu on juhuleiuga - asjatundjal on vaja teada leiu asjaolusi
Minu isiklik soovitus vähegi organiseerunud metalle tundvate seadmete omanikele ja aktiivsetele kasutajatele - enne kui midagi kusagilt või kelleltki nõudma hakata, tuleks kehtestada oma sisemine eetikakoodeks.
Kuidas leide fikseerida, milliste leidude puhul keda vaja informeerida. Millal, kuidas, jne...
Ma kipun arvama, et enamusel teist on GPS olemas. Kellel pole - võrreldes korraliku detektoriga väga väike kulu.
Leid = koordinaat GPSi kaudu + kaevamise sügavus -> pilt kohalikule MK inspektorile. Umbes iga 10-50-ndada huvitava leiu puhul tuleb kohta veelkord külastada koos pädeva spetsialistiga...
Ja ma juba kujutan ette, kui "raske" selliseid toiminguid teha on.
Ja siis ma veel kujutan ette, kuidas kõik see mees teeb detektori eksameid neile samadele MK meestele
Kes siis teist teeb vahet mustmullal ja kultuurikihil?
Või mis see kultuurkiht on? möhh?