Rootsi viikingikuninga Ingvari haud Muhus

[krizz]

Kõik Muhumaa Soonda küla inimesed teavad, et pärimuse järgi on nende küla piires, Tammeniidis kuninga Ingvari haud.

Kohalikku koduloouurijat Joosep Naabriton see rahvapärimus poisikesest peale huvitanud. Aastate jooksul on ta selle kohta kogunud hulga materjali, kirjutab Meie Maa (ajast, kui netilehte veel polnud).

Põjamaa saaga pajatab, et svealaste kuningas Ingvar korraldas sõjaretke Eestisse, sai lüüa ja langes ise lainete südames, st. arvatavasti saarel. Saaga kirjapanija käsitab lainete südant kivina, et Ingvar langes at steini - kivi juures.

Suur kivi, mis kuninga arvatavat hauakohta Tammeniidis tähistab, on buldooseriga pisut kõrvale lükatud. Kivi alt on paljud otsinud kuningale kuulunud asju, eeskätt mööka. Vanade külameeste juttude järgi olevat kivi kohaletoimetamiseks kasutatud seitset härga. Suure kivi peal olnud veel teine, väiksem kivi, millele tähed ja märgid sisse lõigatud. Selle kivi tükke ei ole säilinud, aga Joosep Naaber on poisikesena sellelt kivilt püüdnud ajahambast puretud tähti-numbreid välja lugeda. Aastaarv kivil olnud kas 600 või 670.

Selle sõja kohta on kirjutatud, et Rootsi viikingid tulid suure, tuhandemehelise väega ning lootsid saarlaste laevastiku nende kodus purustada. Kuid suure väe aeglane liikumine andis saarlastele võimaluse lahingut vältida, metsadesse varjuda ning vaenlast salaja jälitada. Vaenuvägi nälgis ja oli välja kurnatud. Lihula all surmavalt haavata saanud kuningal õnnestus varjuda Soonda sohu, kus ta suri ning maeti selle väikese küla küla servale.

Nõnda pajatab rahvapärimus, mis ajaloo kirjandusest kinnitust leidnud. Inimesed on põlvest põlve seda kohta meeles pidanud ja austanud. Rootslaste retke meenutavad kohanimed Peastemägi, Tõllamägi, Alesüsla, Rootsivere.

Joosep Naaber on legendaarse Rootsi kuninga hauaga seotud pärimuste kogumise käigus pannud paberile mõnda ka Soonda küla kohta, lugusid ja rahvalaule, mis vanemate inimseste käest kuuldud. Kivi kohta ütleb laulusalm:

Tuhat aastat ja veel enam

seisis kivi kindlalt maas.

Nüüd on käidud mitut korda

muistist meitel rüüstamas.

--------------------------------

Väga ilus lugu. Eriti uskumatu on rahva nii täpne mälu. Aga noh, kui hauakivi nii kaua säilis, siis miks mitte ka selle lugu.

[Karuke]

Eks ole see värk mul endalgi noorpõlves meeles mõlkunud...

Aga kohe tekivad ka küsimused.
Rootslased saanud raskelt lüüa ja põgenenud, Ingvar langenud lahingus.
Kui jutt käib põgenemisest - siis see üldiselt nagu välistaks matuserituaali põhjalikku läbiviimist rääkimata juba miski ruunikivi raiumisest?

Peale selle - mis saaks matmispaigast vaenlase territooriumil?

Mina küll oma rumaluses otsiks "Adalsysla-t" kuskilt rootsi rannikult

[Jaanus2]

Me ei tea täpselt, kuidas need kombed siis olid, aga võibolla lasid võitjad siiski kaotajatel oma pealiku auga maha matta. Sõjad olid suuresti rituaalsed üritused veel palju hiljemgi. Et sellistes oludes kuninga haud väga uhke oleks saanud, seda ei maksa küll loota. Rahvaluulest pole selle leidmisel ka mingit abi, rahvalik mälu ei ulatu Põhjasõjast kaugemale eriti. Enamus rahvast suri siis maha ja mälestused katkesid. Kui haud praegu juhuslikult leitakski, ei tunneks me seda tõenäoliselt ära. Oleks selline veidi paremini varustatud jõukama mehe haud.

[Kirveraidur]

Adalsysla pole mitte Ingvari hauda tähistav nimi, vaid meie alade toonane nimi - Eysysla oli Saaremaa ja Adalsysla mandrimaa läänerannikuosa. Kes mõnd vanemat või uuemat skandinaavi keelt mõistab, võib mõttes tõlkida.

Ja rahvaluule ei peatu kindlasti Põhjasõja juures - see, et rahvas hulkadena suri ja kirikuraamatud tulle läksid, ei tähenda veel nn rahvaliku mälu kadumist. Küll aga on sealt tagasi minevaid motiive hulka raskem näha, st pole nii läbipaistvad enam.

[Arnold]

Aastaarv kivil olnud kas 600 või 670.

Milliste numbritega siis ka kirjutatud oli?
Muhedad vanad need koduuurijad

[Karuke]

Aastaarv kivil olnud kas 600 või 670.

Milliste numbritega siis ka kirjutatud oli?
Muhedad vanad need koduuurijad

Seda mõtlesin kohe minagi... aga mine tea järsku oskaski juba poisikesepõlves ruunimärke seletada, valdas keeli ja teadis mismoodi muinaskandinaavias aega arvestati?
Mina igastahes tatikana proovisin kuid olematu keeleoskus nullis muidugi kõik katsed

[Arnold]

Eelmisel suvel, kui veel ametis olin, helistas üks ülemustest Kilulinnast ja ütles, et võta kontakti tegelasega, kes helistas ja väitis, et on kusagilt Tartu lähedalt ehitusplatsilt leidnud mündi aastast 1018 (sic!). Väga pikalt kuuldule ei mõelnud ja tagantjärgi mõtteid mõlgutades ei oleks ju päris võimatu olnudki, et leidja on kange internetis surfaja ja ehk leidiski kusagilt mõne anglosaksi kunni punnsilmse moluga raha pildi, luges selgitavat teksti ja hindas enda leiu nähtuga samaseks. Kõik oli tegelikult aga palju lihtsam ja kohutavalt naljakas. Helistasin sellile ja selgus, et elab üsna minu lähedal, võtsin asjal sarvist niiöelda ja soovisin koheselt leidu näha. Sell veidi kohmetus, aga pikalt vastu ei punninud. Kohale jõudes leidsin eest keskealise jõmmi, kes oli keskpäevaks juba mitu-mitu bocki ära rüübanud, aga seisis kuidagi püsti ja sai isegi mündi toast üles leitud. Pidin siis tugeva enesevalitsemise ja teatud hingamistehnikate abil maha suruma metsiku soovi naerma hakata, ning oma vähese numismaatilise teadmistepagasi ja ametniku veenmisjõu abil seletasin äsjasündinud numismaatikule, et rahale vermimisaastat hakati lööma umbes-täpselt 16. sajandil ja see Saksa raudpenn, mille te olete viiliga ilusasti ühelt poolt haljastanud omab paraku aastanumbrit 1918! Ei või olla! No on null ju! Mull,mull,mull!

[krizz]

+ + =

Tänud Arnold alljärgneva vihje eest

See uudis on jah väääga sündsusetu (!) aprillinali http://www.le.ee/?a=uudised&h=2004/4/1

Arvasingi, et arheoloogid panid puusse. Selline vaimustus, et anna olla

[Arnold]

Oota nüüd selle viite panemisega neli kuud ja kolm päeva!

[Basilio]

Minu teada on ruootsikunni haua asukoha kohta mitu erinevat versiooni, peaaegu et koolkonda. On kuidas on, mina ütleks selle peale et "mis ta siis tuli meie õue peale kaklema!"

[Arheoloog]

Minu teada on ruootsikunni haua asukoha kohta mitu erinevat versiooni, peaaegu et koolkonda. On kuidas on, mina ütleks selle peale et "mis ta siis tuli meie õue peale kaklema!"

Ühe kodu-uurija poolt veeti ka mind kui arheoloogi eelmisel aastal üht kaljukindlat Ingvari hauda kaema. Isegi kääbas pidavat näha olema. Pean tunnistama, et antud puhul oldi kõvasti vaeva nähtud igasuguste saagade jm ürikute tõlgendamisega...Ei hakka siin saladust tegema, et Ingvari haud pidi asuma kohe Muuga Kabelikivi vahetus läheduses. See aga kas ma ka midagi leidsin, jäägu hetkel saladuseks

[Arnold]

Sain kirja Hollandist:
See oli umbes aastal 1990 või 1991 kui ma mingis pühapäevases
raadiosaates
sellesama Joosep Naabri pajatusi selsamal teemal kuulsin. Muhulase ja
algaja
arheoloogina oli mulle muidugi kohe selge, et tegemist on mingi
udujutuga, aga
kuna ma niikuinii sageli Muhus inspektsioone tegemas käisin, siis
otsustasin
siiski temaga ühendust võtta. Soonda külla kohale jõudes ootas mind ees
selline Harju keskmine traktorist, kes oma talus lahkelt tassi kohvi
pakkus ja
oma joonistusalbumi kapist välja koukis. Sinna oli ta oma kogu nn.
Ingvari-teooria värvipliiatsitega kirja pannud ja pildid ka veel juurde
joonistanud. Lugu oli ilusti Muhu külade kaupa ja algas vist
Rootsiverest, kus
kuningas raskelt haavata oli saanud, siis olla kuskil Rattamäel tema
vankri
ratas katki läinud jne. Sealsamas Soonda kandis (tegelikult küll rohkem
Targa
või Levalõpme küla lähedal) olla siis see seltskond sohu kinni jäänud
ja
kangelaslikult surnud kuninga suure kivi alla matnud. See ongi siis see
"at
Steini" kivi, kuhu ta mind lahkesti ka kohale viis. Ta väitis, et
poisikesena
olid nad rumala peaga sellele rändrahnule kinnitatud kiviplaadi puruks
löönud, aga mäletas, et sinna oli igal juhul "Ingvar" ja "600" raiutud.
Nad
olid veel sealt kivi ääre alt käega urgitsenud, tulemuseks peotäis sütt
ja
põlenud konte...
Kokkuvõttes oli see üks lõbus jalutuskäik Muhu kiviaedade vahel...

Heikki

[oliver]

Üks kiviplaadi purukslööjatest on veel hinges, nimelt minu oma 82-aastane vanaisa.
Poisikestena olid nad sealkandis karjas käinud ja kivi oli nende jaoks nn. kokkusaamiskohaks olnud. Kiviplaadi olid nad leidnud mitte kivi pealt vaid kuskilt lähistelt ja mänguhoos puruks visanud/löönud. Tükid võivad veel seal kuskil vedeleda.
Suurt kivi olid mingid maaparandusbrigaadi mehed vene aja lõpul ka nihutada proovinud aga ebaõnnestunult.

Kui kellelgi huvi siis võin pakkuda uurimisretke käigus öömaja ja sauna ca 800m kaugusel kivist.

[Jaanus2]

Nüüd tuleks veel koguda uuemat rahvapärimust selle kohta, kes, millal ja miks selle kiviplaadi sinna kinnitasid (kui selline plaat ikka oli). Igvari mehed ei olnud need kohe kindlasti, sest neil ei olnud kristlikust ajaarvamisest halli aimugi.

[oliver]

Kiire telefonikõne tulemusel sellina info: purukslöödud paeplaat oli ca. 5cm paks, suuruselt pool ajalehe Maaleht suurusest ning kirjaridu oli sellel olnud 2 või 3. Leiti see plaat kivist mõned meetrid eemal oleva kiviaia pealt ja oli ka sinnasamma puruks löödud. Niiet küllap need tükid seal siiamaani alles on.
Erinevatel aegadel on sealt hauda ka otsitud kuid tulutult.

Tuleb ikka soojema ilmaga vanaisa kaasa võtta ja kohapeal ära käia.