Samas saadeti sellele parimale pataljonile 1943. aasta hilis-sügisel täienduseks umbes 500 noorsõdurit, kellest enamus polnud rindetsooni jõudes teinud vintpüssist rohkem kui 2-3 lasku.
Täpselt nii. Ehk mingid dokumendid ja elusolijad-staabitöötajad suudaksid anda head pilti sellest, kuidas see seltskond sinna sattus. Igatahes on tegemist üsna nõmeda leiutisega.
Tänapäevase kaitseväe personalitöö metoodikaga allüksustes veits kursis olles võiks viidata võimalusele, et:
1) Heidelaagrist saadeti Narwa´le täienduseks mehi, kellest taheti lihtsalt mingil põhjusel vabaneda.
2) Häid sõjamehi ei tahetudki kaugesse põrgukatlasse saata. Ei oldud ju ka 1. pataljoni eraldamisest vaimustuses.
3) Rindele valiti vabatahtlikke, kes lootsid sellega rumalusest peatükist "raske õppustel" kergemini pääseda. Sel ajal taolisi "patriootilisi" värbamisi vist küll veel Wehrmachtis/Waffen-SS-is ei tehtud...
4) Eraldamiskäsk tuli tunni pealt täita ja valiti kiiruga mingi suhtsuvaline õppeallüksus
5) Arvati, et suvise eeskujul ei saadeta uusi mehi koheselt rindele, vaid tehakse täiendavat drilli, nagu varasematelegi. Nii loodeti ehk oma ausbildereid säästa kohalejäänute paremaks õpetamiseks.
Ka tänapäeval on väes väga levinud suhtumine, et kui staabist tuleb käsk mingite meeste eraldamiseks, kes teise väeossa saadetakse, siis häid mehi naljalt asju pakkima ei aeta!
Punaarmee/Nõuk Armee väljaõppest.
Kes väidavad, et keskmine nõukogude sõdur oli hästi välja õpetatud, eksivad rängalt. Kuna 1941-1944 kannatasid rindeväeosad alati suurte kaotuste käes, saadeti sageli rindele sõjamehi, kes polnud varem püssist paukugi teinud. Neile oli vaid õpetatud, kuidas rivis seista, käsku täita ja püssi lahti võtta. Olen mitu korda sattunud telekast punaarmeelaste vastavaid memuaare kuulama. Tegelikult saadeti isegi veel Berliini palju 16 a poisse, kellele õpetati, kuidas püstolkuulipildujast lasta ja saadeti rünnakule. Üks aga rääkis, et Kurski lahingu alguse viibimine oli jumalaõnn, sest nad jõudsid peale rindele saatmist paari nädala jooksul samas natuke püssist ja maksimist laskmist ja lahinguväljal liikumist õppida. Kõige kriitilisem periood, kus saadeti rindele mehi otse külast-tänavalt, oligi ilmselt 1942-43.
Vene sõdurile tagas edu üldjuhul:
1) isiklik vaprus ja julgus
2) nõukogude elus ja raskes kliimas arenenud moraalne ja füüsiline vastupidavus
3) armee üldine tehnilis-kvantitatiivne ülekaal.
4) komandöride, distsipliini ja partei otsekohesus ja halastamatus.
Mis tagas Punaarmee erikoondiste üleoleku?
Erikoondisteks võib pidada löögiarmeesid ja vähemal määral ka lihtsaid kaardiväeüksusi.
Kaardiväediviisid said omale tiitli vapruse eest ja võimalik, et neid varustati vähemalt propaganda huvides ka teistest paremini.
Löögiarmeed said enda käsutusse praktiliselt piiramatus koguses logistilist toetust ja uut inimmaterjali. Oluline osa USA autodestki saadeti löögiarmeedele, et tagada nende liikuvust ja kiiret ühest rindelõigust teise paigutamise võimalust. Sinna veeresid tehastest pidevalt ka uued tanki- ja suurtükisaadetised. Samuti saadeti sinna aga julmemaid ja kuulekamaid komandöre. Need olid nn Zukovi stiili uue põlvkonna julmad komandörid, kes olid lahinguedu nimel valmis kogu isikkoosseisu ohverdama või sõjatribunali alla saatama. Juurde lisati rongitäite kaupa suurtükilaskemoona, millega ka vapramad vastased enne suurrünnaku algust lihtsalt tundidepikkuse turmtulega maa pealt pühiti.
Edule aitas endastmõista kaasa asjaolu, et vastaspool kannatas juba alates 1942. a pidevalt krooniliselt varustamisraskuste ja elavjõu nappuse käes. Saksa sõjamasinat hoidis 1944 aastani püsti vaid ideaalne organiseeritus ja sõdurite ning juhtide erialase ettevalmistuse kõrge tase.
1945 oli aga juba häving igas mõttes.