"1941. aasta, sõja–aasta, vabriku hävimine
1941. aastaks jäid tellimused endiseks, kuid toota muutus raskemaks. Tarvilisel määral polnud saada kampolit, maarjajääd ja kaoliini. Siiski suudeti täita I kvartali paberiplaan 118,7% ja tselluloosiplaan 117,7%.
Toodang 11. – 20. märtsini:
kirjutus– ja noodipaber 216 t
albumi–, afiði–, kaane–, joonistuspaber 97 t
koti–, laua–, poolipaber 22 t
pakkimispaber, –kartong, isoleerpapp 29 t
ligniin 9 t
tselluloos oma vabriku tarbeks 339 t
Kokku anti toodangut 712 t, tooted saadeti Nõukogude Liitu.
22. juunil alustas Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule, Lõuna–Eestisse jõudsid väed 7. augustil. Vabrikus jätkus töö tavapäraselt.
Sakslaste lähenemisel Kesk–Eestile hakati paberivabriku mehi viima Paidesse valvesse, et tagada linna ohutus. Valvesse minevad mehed töötasid esimese vahetuse kella 7 – 16 Türil vabrikus. Selle lõppemisel viidi nad kohe Paidesse, järgmisel hommikul toodi Türile vabrikusse tagasi. Nendest meestest koos raudteetöölistega loodi lõpuks hävituspataljon, mis tegutses mitmel pool Kesk–Eestis.
9. juulil pandi vabrik seisma. Sõjaväelased võtsid vabriku oma valve alla ja mineerisid selle ühel liinil piki hooneid paberikuurist kontorini.
Sakslased olid jõudnud Türi lõunapiirile. Juba olid õhitud sillad, raadiosaatejaam, Särevere tööstused ja elektrijaam. Paberivabrikule sai saatuslikuks 18. juuli.
Oskur Teder mäletab, et kui läks hommikul tööle, saatis kaadrite ülem kõik töölised vabriku territooriumilt koju. Tema oli peitnud end kraavi vabriku ja direktori maja vahele. Kaadrite ülem oli lasknud ämbri bensiini täis, valanud paberikuuri bensiiniga üle ja pannud põlema. Lahvatanud leegid, üksteise järel kõlanud plahvatused ja varisenud seinad. Täiesti terveks oli jäänud katlamaja ja katla toitepumbaruum, kus töölised olid jõudnud süütenööri läbi lõigata. Vabriku üks korsten lasti pooleks ja teisest auk läbi sakslaste kahuritulega Jändja kandist. Tegelikult oli tahetud tabada kiriku tornis paiknevat venelaste vaatluspunkti.
M. Vei jutustas, et põlemise suits oli paistnud ligi 20 km kaugusele Karjakülla tema kodutallu, sinnani olid lennanud poolpõlenud paberitükke ja tuhka. Pärast lahinguid algasid Türi varemetes korrastustööd. Masinad viidi Kohila paberivabrikusse või anti utiili, osaliselt müüdi maha. Säilinud katlamajja tehti sepikoda.
Sakslased arvasid, et vabrikut on võimalik taastada, kui hankida Saksamaalt või Poolast kasutatud masinaid. Moodustati 11–meheline grupp, nende hulgas Richard Oja, Juljus Meidla, Grein, kes saadeti Saksamaale masinaid tooma. Teekonna lihtsustamiseks riietati mehed nendele õmmeldud raudteeohvitseride mundrisse. Masinaid ei õnnestunud saada ja paberivabriku taastamise mõte langes ära.
1956. aastal asutati endise vabriku territooriumile Kullamaa MTJ, endise Paide EPT eelkäija. 1957. aastal loodi uus ettevõte – Türi Metsatööstuskeskus."
Raamatus "Türi vanadel fotodel" (võin pealkirjaga eksida!) on pilt saksa okupatsiooni aegsest vabriku juhtkonnast, seal ka osadel tegelastel miskid saksa mundrid seljas. Paar pilti, mis õnnestus sisse skännida:
Ja veel üks suhteliselt hiljuti ilmunud raamat, milles ka palju huvitavat sõjapäevist lugeda:
):
Vaatasin järgi, pole pildil siiski mundreid, on vaid saksakeelne silt seinal, mehed ikke tsiviilhamedes.