"Tankid EKV-le"

[Lemet]

Noh, lihtsalt silmaringi harimisel kah oma väärtus Või oleks pidanud omaette teema tegema???

[Kapten Trumm]

Kus on nüüd kamina eestkõneleja A4, kes Tsetseenia sõja põhjal tembeldaks VF armee võitlusvõimetuks ja selle eest hoiatava reservolonelleitnandi elust võõrdunuks?

VF armee pole teps mitte seesama kamp, kes 1994 purjuspäi Groznõid võtma läks. Nagu näitas Gruusia sõda, on ajad muutunud ja VF armee on omas aegruumis täiesti tegija, keda meie peaksime kartma. Kui Lääs poleks kisama hakanud, siis oleks Eestist hulka tugevamalt relvis Gruusia riik olnud augusti lõpuks ajalugu. Ja on üsna kindel, et EKV käsi poleks analoogses olukorras grammigi paremini käinud (vähemalt sinnamaani kui NATO sõjaliselt vahele segab).

Kuigi need tankid on vanad, siis tegevväeosades sõidab nendega natuke teistsuguse tasemega seltskond kui 1994. Ja meie näpuotsatäis milaneid kuulub TT rakettide üle-eilsesse päeva. Need kuuluvad nimelt sellesse põlvkonda, mida on aktiivkaitsega kerge segada.

Ei ole mõtet end petta Gruusia kombel, et ega see mahhiina ikka sõdimisega hakkama ei saa. Saab küll. Enesepettuse asemel VF armee võitlusvõimetusest tuleb liigutada ajusid, mida teha, et oma nahka paremini kaitsta.

[kuido20]

Pärast NL lagunemist on Eestis praktiliselt terve tarkvaratööstus nullist üles ehitatud. Samuti nagu väikelaeva tööstus (ma ei räägi vanast tallinna paaditehasest). Mobiilsideoperaatorid pandi püsti, Kazaa tehti, Skype tehti jne. Terve hulk asju on tehtud ilma, et selleks oleks eelnevalt mingi kogemus olnud. Vaja on vaid tahtmist, Kaitseministeeriumi poolseid tingimusi ning rahalist preemiat. Meie peamine häda on selles, et pakkumise koostamise aeg on liiga lühike. Samuti võiks hanketingimustes olla kirjas, et Eestis tootmise korral makstakse preemiat.

Ja ka mobiltelefonide tarkvara on Eestis tehtud ehk asju tuleb alati globaalsemalt mõtelda, et Patria XA soomukil ka kõik jupid Soome enda tehtud pole, osa on allhankena ja mõned osad hoopis mujalt sisse ostetud. Ja kui nüüd vaja 200 soomukit sisse osta võib samamoodi osa sellest kremplist Eestis valmis teha. Kas või järk-järgult, esimese 50-le teeme väiksemad jupid, järgmisele juba keerukamad jne. Kokkuvõttes saame vajaliku oskusteabe kätte ja masinatööstuse insener-tehniline tase tõuseb ja Patria tellib edaspidi juppe allhankena juba Eestist.

Tarkavaratööstuses näiteks mingile riigihankele kvalifitseerumiseks tuleb pakkumises nimeliselt ära näidata, mis sertifikaatide ja oskustega inimesed sul projekti tegema hakkavad. Kokkuvõttes Eestis täielik oskusteave kuidas riigipoolselt tarkvara tellida ja ka pädevad tegijad olemas.

Sõjaväelane tahab muidugi, et talle kohe terviklik lõppasi kätte tuuakse. Palju jama jääb vähemaks. Aga makroökonoomika on meestel nõrk.

[hummel]

Sõjaväelasi huvitab muuhulgas, et relvastus-varustus oleks kasutuskõlblik ja korralik.

Korralik soomustransportöör ei ole mitte lihtne riist. Eestis korraliku soomustransportööri ehitamine ning seeriatootmine on sõltumata argumentidest lähiajal võimatu. Peensüsteeme ja tarkvara võime siin aretada, kuid rasketööstus (sh masinaehitus) on meil liiga nõrk. Esmalt tuleks suuta siinmail sõiduautosid ja traktoreidki seeriatootma hakata. Aga see kõik oleks suht mõttetu ja läheks väga kalliks isegi, kui keegi poolhull suudaks meil masinaehitust aretada.

Peenmehhaanika, elektroonika ja tarkvara osas osas oleme sootuks paremal järjel. Pürotehnikaga peaks ka kogemusi olema. Nagu varem juba olen kirjutanud, siis ambitsioonikama ja arukama projektina võiks proovida sellest tulenevalt ehk uue haruna oma raketiteaduse arendamist. Kui õnnestuks valmistada toimiv rakett, mis suudaks lennata oma 75 km ja maanduda paarikümne meetri täpsusega, oleks tegemist ikka märkimisväärse saavutusega.
Oi seda seakisa siis muidugi, mis teispool Naroovat tulema hakkaks.

[man21]

Me võime siin teha, mida tahes või mitte-midagi teha - idapoolt ikka sama möla. Ei tasu neid nii väga kuulata, rahulikum magada.
Aga see raketivärgendus on küll hea mõte, sest see riistapuu oma ehituselt pole väga keeruline. Tahkekütuse ja elektroonikaga saaksime samuti hakkama. Leiduks ainult tegelane kes selle käsile võtaks.

[kaur3]

Mingi aeg käis teemas läbi jutt, et keegi on roomikutega rüüstamise vastu.

Quiet, please

Dec 4th 2008
From The Economist print edition

Military technology: Using rubber rather than steel tracks on military vehicles could reduce wear and tear on both soldiers and equipment

Illustration by Belle MellorRATTLING along in the “washing-machine environment” of an armoured personnel-carrier (APC) on steel tracks can shake the soldiers inside to the point of exhaustion, according to Dan Goure, a military analyst at the Lexington Institute, a think-tank in Arlington, Virginia. And J.G. Brunbech, an APC expert at the Danish Army Material Command in Oksboel, observes that the crew’s limbs are prone to becoming prickly and numb, and their hands get tired, because they must grip the vehicle’s safety handles tightly. The vehicle itself suffers, too. The vibrations cause rapid wear and tear—not to mention outright damage, especially to electronics.

In the past, engineers have tried to reduce these vibrations by fixing rubber pads to the treads. The pads wear out quickly, however, and often get torn or even melted. But now tough, new rubbers have come to the rescue. Moreover, these rubbers are not being used just as pads. Instead, they are crafted into enormous rubber bands that replace the steel tracks completely. The Danes are converting their entire APC fleet to rubber tracks. This will increase the amount of time a soldier can safely spend on board from just one and a half hours to ten hours.

Details of how the new super-rubbers are made are still classified, but the results are not, and they are impressive. Rubber tracks weigh less than half as much as their steel counterparts. That, in turn, allows the weight of the suspension system to be reduced by 25%. All this can cut fuel consumption by as much as 30%, says TACOM, the American army’s Tank-Automotive and Armaments Command.

Rubber tracks also provide more traction, in part because, being lighter, they can be made wider than steel tracks. That means vehicles fitted with them do not get stuck in the mud. The vehicles accelerate faster, too, and drivers say they handle almost as well on paved roads as wheeled vehicles do. On top of this, they are quieter. That has two benefits. One is that crews are often able to talk to each other without resorting to intercoms. The other is that it is harder for the enemy to hear them coming. According to Curt Aspelund, the head of tracks and suspension development at BAE Systems, a British defence firm that is collaborating with TACOM to design a new APC called the Manned Ground Vehicle (MGV), rubber tracks will reduce the distance from which the vehicle can be heard by 40%.

Rubber tracks are more reliable, too. Tracked military vehicles are notorious for breaking down. On average, the segments of a steel track must be repaired or replaced after just 400km (250 miles) of use. Carrying spare segments adds to a vehicle’s weight. Rubber tracks, by contrast, usually last more than 3,000km.

They are also kinder to roads. Traditionally, of course, that did not matter much. The whole point of a tank or an APC is that it is the ultimate off-road vehicle. But the growth of peacekeeping operations, in which showing the flag to the locals is an important tactic, means that road-friendly vehicles are becoming more desirable. The locals will certainly not love you if you chew up their tarmac and make their streets impassable.

As a result of all this, Soucy International of Drummondville, Quebec, one of the firms that makes the tracks, reports booming business. The armed forces of both Canada and Norway have converted almost all their APCs to tracks made by Soucy. Those of several other countries, including Britain, Germany, Italy, the Netherlands, Singapore and Sweden, are following suit or are in the advanced stages of testing the tracks. France plans to start tests next year. And although America has not sent APCs with rubber tracks into action, they form part of Future Combat Systems, the Department of Defence’s main modernisation programme.

At the moment, rubber tracks can support only vehicles weighing less than 20 tonnes. They are not strong enough for 50-tonne battle tanks. But this is changing. The MGV, for example, will weigh 30 tonnes, and Canada recently began a trial of rubber tracks on the Mobile Tactical Vehicle Light (MTVL), a 22-tonne APC. If the MTVL passes muster it will join Canada’s rubber-tracked 20-tonne M113 APCs in Afghanistan. Soucy, meanwhile, is developing rubber tracks for full-sized tanks. Warfare, it seems, is about to get quieter.

[kuido20]

Sõjaväelasi huvitab muuhulgas, et relvastus-varustus oleks kasutuskõlblik ja korralik.

Korralik soomustransportöör ei ole mitte lihtne riist. Eestis korraliku soomustransportööri ehitamine ning seeriatootmine on sõltumata argumentidest lähiajal võimatu. Peensüsteeme ja tarkvara võime siin aretada, kuid rasketööstus (sh masinaehitus) on meil liiga nõrk. Esmalt tuleks suuta siinmail sõiduautosid ja traktoreidki seeriatootma hakata. Aga see kõik oleks suht mõttetu ja läheks väga kalliks isegi, kui keegi poolhull suudaks meil masinaehitust aretada.

Peenmehhaanika, elektroonika ja tarkvara osas osas oleme sootuks paremal järjel. Pürotehnikaga peaks ka kogemusi olema. Nagu varem juba olen kirjutanud, siis ambitsioonikama ja arukama projektina võiks proovida sellest tulenevalt ehk uue haruna oma raketiteaduse arendamist. Kui õnnestuks valmistada toimiv rakett, mis suudaks lennata oma 75 km ja maanduda paarikümne meetri täpsusega, oleks tegemist ikka märkimisväärse saavutusega.

Eesti arvutitööstus alustas sellega, et tellis Taiwanist korpused, emaplaadid, mälud, kõvekettad, toiteplokid jne. tükkidena kohale ja monteeris need omavahel kokku ja pani müüki. Põhiprobleemiks oli seadmete ühildavus. Ja nüüd panevad sellise tasemega

AS Ordi müüs 2007. aastal konsolideeritult Balti riikides 39 117 arvutit, millest 35 218 olid ORDI kaubamärki kandvad

TTÜ-s on masinaehituse instituut olemas.
http://deepthought.ttu.ee/mehaanika/ ( oma 10 professorit vähemalt)
Ekskavaatorid kaevandustes töötavad, pigem ärilised põhjused miks asja pole ette võetud.

No kui palju need jupid siin erinevad soomuki osadest ?
http://www.masinaehitus.ee/index.php?la ... ain_id=207

Ehk paneb majanduslangus hoovad käima ?

[vk1]

Sõjaväelasi huvitab muuhulgas, et relvastus-varustus oleks kasutuskõlblik ja korralik.

Korralik soomustransportöör ei ole mitte lihtne riist. Eestis korraliku soomustransportööri ehitamine ning seeriatootmine on sõltumata argumentidest lähiajal võimatu. Peensüsteeme ja tarkvara võime siin aretada, kuid rasketööstus (sh masinaehitus) on meil liiga nõrk. Esmalt tuleks suuta siinmail sõiduautosid ja traktoreidki seeriatootma hakata. Aga see kõik oleks suht mõttetu ja läheks väga kalliks isegi, kui keegi poolhull suudaks meil masinaehitust aretada.

Peenmehhaanika, elektroonika ja tarkvara osas osas oleme sootuks paremal järjel. Pürotehnikaga peaks ka kogemusi olema. Nagu varem juba olen kirjutanud, siis ambitsioonikama ja arukama projektina võiks proovida sellest tulenevalt ehk uue haruna oma raketiteaduse arendamist. Kui õnnestuks valmistada toimiv rakett, mis suudaks lennata oma 75 km ja maanduda paarikümne meetri täpsusega, oleks tegemist ikka märkimisväärse saavutusega.

Eesti arvutitööstus alustas sellega, et tellis Taiwanist korpused, emaplaadid, mälud, kõvekettad, toiteplokid jne. tükkidena kohale ja monteeris need omavahel kokku ja pani müüki. Põhiprobleemiks oli seadmete ühildavus. Ja nüüd panevad sellise tasemega

AS Ordi müüs 2007. aastal konsolideeritult Balti riikides 39 117 arvutit, millest 35 218 olid ORDI kaubamärki kandvad

TTÜ-s on masinaehituse instituut olemas.
http://deepthought.ttu.ee/mehaanika/ ( oma 10 professorit vähemalt)
Ekskavaatorid kaevandustes töötavad, pigem ärilised põhjused miks asja pole ette võetud.

No kui palju need jupid siin erinevad soomuki osadest ?
http://www.masinaehitus.ee/index.php?la ... ain_id=207

Ehk paneb majanduslangus hoovad käima ?

kui 2011 aastal alustaks keegi soomukitootmise projektiga ja pusiks esimese partii (nt. 30-40tk.) valmis nii 2015-2020, siis need masinad oleksid nii 20-30 aastat kasutusel. Kui on mingi tõsine konstruktsioonipuudus, siis see kõrvaldatakse järgmise mudeli puhul, nii 2040-2050 ? Tegemist ei ole ju arvutiga, mida vahetatakse 3, max. 5 aasta tagant. Ja seni , st. aastani 2015-2020 lippab EKV ikka palja pepuga metsa vahel?

[Kruuda]

Enne soomukite kallale asumist võiks rakendada teadmiste potensiaali ja luua midagi odavat nende soomukite vastu. Näiteks aerospike kuuli. Millele püss oleks RAM mootorile algkiirenduse andmiseks (kuni 2M) ja edasi kiirendaks kuuli juba aerospike mootor kiiruseni kuni 10M. Arvutuslikult läbistaks veerandtolline 4,5g kuul mille tagasilöök jääks väiksemaks kui M16’l, 750m kaugusel 40mm soomus terast.

[Kilo Tango]

Enne soomukite kallale asumist võiks rakendada teadmiste potensiaali ja luua midagi odavat nende soomukite vastu. Näiteks aerospike kuuli. Millele püss oleks RAM mootorile algkiirenduse andmiseks (kuni 2M) ja edasi kiirendaks kuuli juba aerospike mootor kiiruseni kuni 10M. Arvutuslikult läbistaks veerandtolline 4,5g kuul mille tagasilöök jääks väiksemaks kui M16’l, 750m kaugusel 40mm soomus terast.

Ise kah aru saad misasjast sa räägid?

Aerospike mootor (sisuliselt pahupidi rakettmootor) on siiani suhteliselt vähe kasutatud rakettmootori vorm. Õhku hingavates mootorites seda ei kasuta ja ei hakatagi kasutama. Kogu aerospike mõte seisneb selles, et selle ehituse spetsiifika ei nõua konkreetsele välisrõhule optimeeritud düüsi kiirendavat osa (see laienev lehter raketimootoril on tegelikult reaktiivjoa sisemise rõhu kiiruseks muundamiseks ja see töötab optimaalselt vaid mingi konkreetse õhurõhu juures). Aerospike on optimaalse lehterdüüsiga võrreldes alati mõnevõrra vähem tõhus konkreetsel kõrgusel. Selle kasutamise ainus mõte seisneb enam-vähem optimaalses töös sõltumata õhurõhust. Aerospikest on räägitud praktiliselt ainult SSTO rakettide puhul. Relvasüsteemides ei huvita see kedagi (kui, siis ainult strat. raketivägesid).

Ramjet ehk otsevoolu reaktiivmootor on hoopis midagi muud. Need kaks asja püssikuuli mõõtudes kokku seada ja siis veel mingid M10 kiirust loota - mingi ülieksootilise tuumakütusega ja võimatult tugevate ning kuumakindlate materjalidega ehk aga mitte reaalsete keemiliste segudega ning praktiliselt kasutatavate metallide juures.


Aga mõtteviis on selles mõttes õige, et asjad mida Eestis teha võiks on:
1. MLRS raketid
2. Lihtsamad juhitavad raketid (INS, GPS/INS, LG)
3. Distantsmiinid
4. Omamaine suurtükimoon
5. Erivahendid
6. Akustilise luure vahendid
7. Raadioside segamisseadmed
8. Passiivradarite jaoks üles seatavad vastase milbandis töötavad kerged portatiivsed saatjad
9. ...

Ühesõnaga sedasorti kraam, mida saab sülle võtta ja mis ei eelda mikronitäpsust metallitehnoloogiaid.

40mm terast võtab mälu järgi kilomeetri pealt läbi Steyr-i 15,2mm APDS relv, mis erilist levikut pole leidnud. Ilmselt hinna tõttu. sest parem on 10 .50 relva rivis kui 1 ulmerelv.

[A4]

Kus on nüüd kamina eestkõneleja A4, kes Tsetseenia sõja põhjal tembeldaks VF armee võitlusvõimetuks ja selle eest hoiatava reservolonelleitnandi elust võõrdunuks?

VF armee pole teps mitte seesama kamp, kes 1994 purjuspäi Groznõid võtma läks. Nagu näitas Gruusia sõda, on ajad muutunud ja VF armee on omas aegruumis täiesti tegija, keda meie peaksime kartma. Kui Lääs poleks kisama hakanud, siis oleks Eestist hulka tugevamalt relvis Gruusia riik olnud augusti lõpuks ajalugu. Ja on üsna kindel, et EKV käsi poleks analoogses olukorras grammigi paremini käinud (vähemalt sinnamaani kui NATO sõjaliselt vahele segab).

Kuigi need tankid on vanad, siis tegevväeosades sõidab nendega natuke teistsuguse tasemega seltskond kui 1994. Ja meie näpuotsatäis milaneid kuulub TT rakettide üle-eilsesse päeva. Need kuuluvad nimelt sellesse põlvkonda, mida on aktiivkaitsega kerge segada.

Ei ole mõtet end petta Gruusia kombel, et ega see mahhiina ikka sõdimisega hakkama ei saa. Saab küll. Enesepettuse asemel VF armee võitlusvõimetusest tuleb liigutada ajusid, mida teha, et oma nahka paremini kaitsta.

Ma ei mäleta, et ma oleks kuskil siin foorumis väitnud, et Vene armee on nii haletsusväärses konditsioonis, et Eesti praegune kaitsevägi saaks oma praeguse relvastuse-varustusega venelasest iga kell jagu. Isegi kui meil oleks piisavalt ressursse kordades suurema ja võimsama armee ülesehitamiseks, suudaks Venemaa meist ühel hetkel lihtsalt massiga (ja tohutute kaotuste hinnaga) üle sõita. Aga me oleme NATO liige, kes pole veel kunagi oma liitlasi hätta jätnud ning iseenesest see on juba üsna võimas heidutav faktor. See omakorda ei tähenda, et me ei peaks oma kaitsejõude edasi arendama, moderniseerima, relvastama jne. Seda tuleb lihtsalt teha nende reaalsete ressursiliste võimaluste raames, mis meil on.

Mis puudutab Vene armee sooritust Gruusias, siis mina küll ei näinud midagi, mida venelased oleksid võrreldes 1994. või 1999. aastaga eriti paremini teinud - grusiinidele vajuti lihtsalt massiga peale. Asjaolu, et konflikt lõppes formaalselt venelaste võiduga (ja kestis vaid nädal aega), varjutab ära fakti, et kvalitatiivselt ei saanud venelased millegi uuega hakkama, pigem võis märgata isegi teatud taandarengut. Näiteks Vene lennuväe "tegevust" ei saa minu arvates iseloomustada teiste sõnadega kui "haletsusväärne" - mingeid täppisrünnakuid ei toimunud, väljalennud toimusid vaid üksikute lennukite kaupa, lendude intensiivsus oli madal. Kehva luuretegevuse tulemusel pommitati peamiselt Gruusia armee rahuaegseid paiknemiskohti, pommitamistäpsus oli madal ning lõhkemata jäänud pmmide protsent kõrge. Maavägedes pole toimunud võrreldes külma sõja perioodiga mingeid märkimisväärseid arenguid ei väljaõppe ega relvastuse poole pealt. Korraliku sidesüsteemi asendasid tsiviil-mobiilivõrgud. Kui vene armees on rahuajal üle miljoni mehe, on vähesteks võitlusvõimelisteks üksusteks vaid õhudessantväed, mida juba konflikti esimesel päeval hakati Kaukaasiasse toimetama, nagu nt pool Pihkva diviisist (üheks venelaste väheseks väljapaistvaks tegevuseks oligi õhudessantüksuste kiire air-lift Kaukaasiasse, mis iseensest tuleneb sellest, et transpordilennuvägi polnud tänu erasektorile tehtavale haltuurale oma kvalifikatsiooni kaotanud).

Loomulikult, kokkuvõttes ei läinud venelastel üldse halvasti, eriti kui vastaseks oli sünnivaludes vaevlev Gruusia armee. Aga rääkida mingist Vene armee võimsast come-backist võrreldes 1994. aastaga, on küll kohatu.

Pikemalt soovitan Vene ja Gruusia armee tegevuse võrdlusest lugeda viimasest ajakirjast "Sõdur", seal on Eesti maaväe luureülemalt päris huvitav artikkel.

Arvestades seda, et vene kõrgemad ametiisikud ise toonitasid vahetult pärast konflikti avalikult, et Vene armee vajab tõsiseid reforme, näitab, et tegelikult on Vene armee seis üsna nigel.

[Kilo Tango]

Mis puudutab Vene armee sooritust Gruusias, siis mina küll ei näinud midagi, mida venelased oleksid võrreldes 1994. või 1999. aastaga eriti paremini teinud - grusiinidele vajuti lihtsalt massiga peale.

Ma muu üle ei tea diskuteerida, kuid see väide on küll vedel, mis vedel.

Venelamaa, Abhaasia ja LO vägede konfliktis osalenud meeste hulka kokku arvatakse olevat ca. 23 000. Gruusia pani omalt poolt välja u. 12 000 meest e. pool sellest. Siin ei saa mingist massiga üle sõitmisest juttugi olla.

[A4]

Mis puudutab Vene armee sooritust Gruusias, siis mina küll ei näinud midagi, mida venelased oleksid võrreldes 1994. või 1999. aastaga eriti paremini teinud - grusiinidele vajuti lihtsalt massiga peale.

Ma muu üle ei tea diskuteerida, kuid see väide on küll vedel, mis vedel.

Venelamaa, Abhaasia ja LO vägede konfliktis osalenud meeste hulka kokku arvatakse olevat ca. 23 000. Gruusia pani omalt poolt välja u. 12 000 meest e. pool sellest. Siin ei saa mingist massiga üle sõitmisest juttugi olla.

Vahe on selles, et venelasel kui pealetungival poolel oli võimalik need sõdurid koondada kahele pealöögisuunale. Mis puudutab grusiine, siis tekib küsimus, kuhu kadusid need 100 000 reservväelast, kes sõja esimestel päevadel suure hurraaga mobiliseeriti? Vastus peitub sealsamas, mis on ka meie riigikaitse üheks oluliseks probleemiks - nimelt reservõppekogunemiste mitte-korraldamises. Väike kõrvalpõikena tuletan meelde, et meie reservkolonelleitnant pole seda asja vist üheski oma artiklis erilise probleemina välja toonud.

Grusiinid olid madalal taktikalisel tasemel ning relvastuse modernsuse poolest venelastest selgelt üle. Probleem tekkis kõrgema juhtimistasandi ebakompetentsuses, asjaolus, et poliitiline juhtkond ja siseministeerium hakkasid sekkuma operatiivjuhtimisse, samuti puudustes side- ja logistika-alal. Aga veelkord - soovitan selles osas lugeda viimast Sõdurit.

[tuna]

Kas keegi ütleks, kust lihtinimene Sõdurit lugeda saab? Vanasti sai tellidagi.

[tommy]

Kas keegi ütleks, kust lihtinimene Sõdurit lugeda saab? Vanasti sai tellidagi.

Ühineks palvega...