Uued relvasüsteemid EKV-le

[vk1]

küsimus hummelile ja A4-le

Kui palju seda logistikat jne. juurde tuleks kui pataljoni suurendada näit. 6-8 patareini? Et siis hoiaks selle admin.-väljaõppe jne. miinimumis, kuid oleks seeme olemas 2. pataljoni jaoks, hoiutingimused, hooldus tsentraliseeritud jne. 7 milj. EUR mis see FH-70 diil maksma läks on küll suht suur raha, aga teist niipalju peaks ikka kuskilt veel kokku kraapima.

Kui küsimus on nimes, siis võib ju STKV-divisjoni/pataljoni ümber nimetada rügemendiks, trükkida uued blanketid uue nimega jne.

FH-70 peaks veel paarsada euroopas alles olema.

[Toddie]

Ühe kasarmu saaks ju suht odavalt juurde orgunnida kui Tapa vana linnaku kasarmu korralikult ära renoveerida ja ajateenijate jaoks kõlbulikuks teha.

[man21]

Praegust on õige aeg ehitada ja renoveerida sõjaväelinnakuid, sest ehitamine on tunduvalt odavam, kui aasta või kaks tagasi. Sama on relvade ostuga - tuleb praegu osta, kas-või võlgu võtta, sest nii soodsat momenti võib-olla ei tule enam paarikümne aasta jooksul.

[hummel]

man21 arvamusega infra ehitamisest ja relvade ostust olen nõus. Omaette mure on, et riigikaitsegi peab rihma koomale tõmbama.
Nokk kinni, saba lahti.

Tapa infrast.
Vana linnaku kasutatav kasarmu ei ole juba ammu enam kasarmu, vaid ühiselamu kaadrile. Kui sealt kaader "välja tõsta", kaotaks kaitsevägi ilmselt kümneid praktiliselt asendamatuid inimesi või tuhandeid inimtöötunde, kui viitsitaksi iga päev 100-200 km tööle-koju sõita. Ülejäänud vene- ja eestiaegsed kasarmud on kohaldatud kompaktseks linnavõitluslinnakuks. Mis iseloomustab linnalahinguks hästi ette valmistatud asulat, teab ilmselt enamus. Sinna uuesti kasarmute-linnaku ehitamine-renoveerimine läheks kallimaks, kui tuttuue ehitamine. Oleks sinna hakatud ehitama kohe 2000 a, oleks töö ilmselt odavam ja tulemuski natuke parem tulnud, kui uue linnaku rajamine keset põldu 0-ist.
Uus linnak on majutusvõimete kriitilisel piiril, või seda ületamas. Sinna enam mitte midagi rohkem juurde ei mahuta ja olemasolevatelgi on sedavõrd kitsas, et arvestust tuleb pidada iga viimase voodi/kapi koha üle. Päris segamini üle maja nagu pudru ja kapsad, ei saa ka rühmasid panna, sest siis neid pole võimalik juhtida. Üks tapa tüüpi ühiselamu stiilis kasarmu mahutab projektist tingituna variantidena kas:
- ühe 250-se kompanii (hiidkompaniisid kaitseväes vähe),
- ühe 185-se ja ühe 65-se kompanii (mugav lahendus),
- 4x 65-st kompaniid (minikompaniisid kaitseväes vähe) või
- väikesi paigutusebamugavusi trotsides 2x 125-st kompaniid.
Olgu siis öeldud lisaks, et maja (sh oma san sõlmedega) on mõeldud 180 ajateenijale, kuid vajadusel pressib normaalslet ka kuni 40% rohkem. Hetkel muidugi tuubitud üle 60% lisa kahe võimaliku patareina...

Kui on soov koolitada kaitseväele 2. suurtükiväegruppi, piisab ühe rahuaegse suurtükipatarei lisamisest, kuid selleks oleks vaja vältimatult ühte uut kasarmut. Kui ehitada Tapale juurde näiteks üks kuperjanovi tüüpi uus kasarmu, saaks sinna panna ühele korrusele normaalselt ühe ja teisele teise suurtükipatarei, kuna vana kasarmu jääks vastavalt suurenevale staabi- ja teeninduspatareile ja suurtükiväe koolile (NAK, VAEK, NOEK, reservistide täiendõpe). Nii koolitataks praktiliselt suurtükiväe allüksusi 2x kiiremini. Rohkem hetkel ei oska tahta.

Reaalsus võiks olla see, et mobilisatsiooni korral formeeritakse iga rahuaja suurtükipatarei kaadri baasil üks suurtükiväepataljon. Sinna lisanduks veel staabi- ja teeninduspatareist mõlema pataljoni vastavate patareide vahel jagatav kaader ja staabiinimesi. Sõja ajal vajab suurtükipatarei vaid u 2 kaadriohvitseri ja 2 kaadriallohvitseri, kuna ülejäänud töödega saaksid reservistidki toime.

Vastuseta jääb esialgu ikkagi küsimus, mida tänase struktuuri valguses 2. suurtükiväepataljoniga teha ja millisesse väekoondisse see "attach-ida". Muidugi, kui meil õnnestuks 2. brigaad teha, siis sinna sobiksid esialgu suurtükiväepataljoni ka D-30 -ned (igatahes 2x etemad, kui H61-37), kuid perspektiivis tuleks neid asendada 152/155 mm kaliibriga relvadega, mille laskekaugus ja tulejõud on nõuetekohasemad.
Kui olemasolevat jalaväebrigaadi hakatakse soomustama, muutub ta poole mobiilsemaks ja ümberpaigutatavamaks, mis tähendab, et ka suurtükivägi peaks omakorda sammu pidama.

Roomikutel liikurite muretsemine ei ole lähikümnendil realistlik ega õige temp. Niisiis peaks jääma järele ratastel soomustatud liikurid. Uusi suurtükke me osta ei jaksa. Vanade Danade hindki on internetilehe andmetel kerkinud juba pea poole milj kroonini, mis tähendaks, et pataljoni hange võiks kujuneda juba üle 100 milj eek. See poleks küll veel ületamatu summa, kuid eks ta paisub aegamisi. Küllap Gruusias õigustasid end...
Soomest pidid 122mm vist ka juba hiljemalt sügisel kohal olema (ka ajakirjandusest läbi jooksnud), kuid pole kuulda olnud, millal jõuavad. Eks hange ole osutunud keerukamaks, kui algul paistis ja pagan teab, mis veel. Äkki ka hinda tõstetud?

[vk1]

minu mõte oli et nii saaks suurtükkide koguarvu suurendada ilma uut eraldi üksust loomata. Et siis sõjaaja olukorras võib-olla n.ö. keskalluvusega üksus, kust eraldada vastavalt vajadusele väiksemaid üksusi, nt. patareisid/rühmasid. Nigel lahendus, kuid vähemalt midagigi.


2 pataljon oma 122mm. ga oleks eraldi, kui ta juba niikuinii tuleb, oma väljaõppe jms.

[Kapten Trumm]

Eespool patras kamina spokesman usinalt pataljoni lahingugruppidest, mida meil formeeritakse

Olles natuke kursis selle mõiste sisuga, lubage naerda

Aga tegelikult hoopis maisem küsimus: kui räägime pataljoni lahingugruppidest kui end nt viimase aja sõdades õigustanud lahendusest (lahingugrupp on teatud võimekustega tugevdatud üksus) - miks ei võiks peale 1. JvB järelejäävatest pataljonidest teha tõepoolest lahingugrupid (mitte paberil butafooria millest A4 patrab) ja anda igale pataljonile tugevduseks ühe D-30 üksikpatarei? Noh nagu pataljonil on 120 MP patarei.

Praegu, kui "lahingugrupi" ülem saab luurelt teada, et temast nt 8 km kaugusel on vastane organiseeritud koondumisala - pole tal muud teha kui tilka näppida ja oma saatust oodata (või loota, et äkki satub ilmvõitmatu brigaadi STVG tema lähedusse). 120 mm MP-ga pole mitte s****gi teha (kui vastane peaks nii loll olema, et laskeulatusse ronib), kui vastane hakkab kuskile nt soomukeid koondama, selle plärtsatused on halvimal juhul lihtsalt signaaliks, et nende kogunemine on avastatud.

Kuigi me kirume seda D-30 maapõhja brigaadi tegevusse vähesobiva laskekauguse poolest, aga mille poolest on siis 120 mm MP targem, millelga meie "lahingugrupid" relvastatud on? Laskekaugus on veel poole väiksem, tulejõud nõrgem ja ega sellegi püsipanemine just 81 mm samas tempos ei käi.

Tulejõu mittekasutamise põhjenduseks ei saa igal juhul olla organisatsiooni "kastide" puudumine. Selleks, et neid kasutada, pole teps mitte tarvis ekstra brigaadi looma hakata (kuigi seda oleks vaja teistel põhjusel), vaid nende allutamiseks on ka muid võimalusi.

Kasarmud: natuke palju ohkimist ja mõttelaiskust. Noorteaja saab ju teha suvalises jalaväepataljonis (nagu näiteks tagalapat teeb oma noorteaja Pärnus). Selleks 3-ks kuuks pole kasarmut vaja ja suurtükiväe eriala õppe Tapal sellel ajal, kui kasarmud tühjad on (maist oktoobrini)?

[A4]

Eespool patras kamina spokesman usinalt pataljoni lahingugruppidest, mida meil formeeritakse

Olles natuke kursis selle mõiste sisuga, lubage naerda

Aga tegelikult hoopis maisem küsimus: kui räägime pataljoni lahingugruppidest kui end nt viimase aja sõdades õigustanud lahendusest (lahingugrupp on teatud võimekustega tugevdatud üksus) - miks ei võiks peale 1. JvB järelejäävatest pataljonidest teha tõepoolest lahingugrupid (mitte paberil butafooria millest A4 patrab) ja anda igale pataljonile tugevduseks ühe D-30 üksikpatarei? Noh nagu pataljonil on 120 MP patarei.

Praegu, kui "lahingugrupi" ülem saab luurelt teada, et temast nt 8 km kaugusel on vastane organiseeritud koondumisala - pole tal muud teha kui tilka näppida ja oma saatust oodata (või loota, et äkki satub ilmvõitmatu brigaadi STVG tema lähedusse). 120 mm MP-ga pole mitte s****gi teha (kui vastane peaks nii loll olema, et laskeulatusse ronib), kui vastane hakkab kuskile nt soomukeid koondama, selle plärtsatused on halvimal juhul lihtsalt signaaliks, et nende kogunemine on avastatud.

Kuigi me kirume seda D-30 maapõhja brigaadi tegevusse vähesobiva laskekauguse poolest, aga mille poolest on siis 120 mm MP targem, millelga meie "lahingugrupid" relvastatud on? Laskekaugus on veel poole väiksem, tulejõud nõrgem ja ega sellegi püsipanemine just 81 mm samas tempos ei käi.

Tulejõu mittekasutamise põhjenduseks ei saa igal juhul olla organisatsiooni "kastide" puudumine. Selleks, et neid kasutada, pole teps mitte tarvis ekstra brigaadi looma hakata (kuigi seda oleks vaja teistel põhjusel), vaid nende allutamiseks on ka muid võimalusi.

Kasarmud: natuke palju ohkimist ja mõttelaiskust. Noorteaja saab ju teha suvalises jalaväepataljonis (nagu näiteks tagalapat teeb oma noorteaja Pärnus). Selleks 3-ks kuuks pole kasarmut vaja ja suurtükiväe eriala õppe Tapal sellel ajal, kui kasarmud tühjad on (maist oktoobrini)?

D-30-d kaitseringkondade koosseisu - see ei olegi võibolla väga halb mõte, kui suudetakse ära lahendada nende patareide väljaõpe, varustamine, logistikasüsteemi ülesseehitamine jne, ilma, et brigaadi suurtükiväepataljon selle all kannataks. Iseküsimus on see, kas suurtükiväepataljonil on praegu piisavalt kaadrikaitseväelasi, kes suudaksid kahte erinevat relvasüsteemi ajateenijatele õpetada.

Kuigi D-30-te panek kaitseringkondadesse on ilmselt parim lahendus, mis nende torudega on võimalik saavutada, ei lahenda see siiski seda peavalu, mida toob kaasa paralleelne relvasüsteem oma erineva laskemoona, sõidukite- ja sideseadmete vajadusega jne jne jne. Mina ei ole 100% kindel, kas kaitseringkondadele tekkiv "boonus" kaaluks ülesse muu jama, mis see kaasa tooks. Aga elame-näeme.

[kaur3]

Vaadates VF järgmise aasta pehmelt öeldes mõõdukaid majandusprognoose, mis on otseselt seotud naabrite ambitsioonidega, on minul isiklikult väga kurb lugeda, et EKJ plaanib kaitseministeeriumi heakskiidul muretseda D30 relvasüsteeme. Laskekaugus on neil väike (suurepäraste tulejuhtimissüsteemide ja taktikaliste võtetega suudetakse vaevalt kompenseerida nende platvormide aeglane mobiilsus. Kiire tule fire mobility liigutamine jääb lühikese laskekauguse tõttu kiirelt jalgu maismaad mööda liikuvatele vastase üksustele, nagu juhtus prantslaste suurtükiväega 1940. aastal) , tulistavad nn lollmoonaga (mis tähendab, et võrreldes targa moonaga on vaja palju rohkem moona relvadele juurde vedada, mis omakorda paneb proovile logistika), vedamiseks on vaja juurde uusi masinaid (mis on järjekordne kuluartikkel) jne. Ühesõnaga, kurb, et lähtutakse põhimõttest, et ostame vastavalt sõjaväelaste soovile tabelisse õige arvu asju. Formaalselt on numbritega kõik korras, kuid sisuliselt jätkub nuttu kauemaks. ... ja kui päris laks käib, siis ajaloolased hakkavad hiljem näpuga järge ajama. Soomlastele võiks öelda "Suur aitäh, velled! Osaleme teiega koos hea meelega tulevastes hangetes. Soovime jõudu DDR'i raua ümbersulatamisel."

[man21]

Vaadates VF järgmise aasta pehmelt öeldes mõõdukaid majandusprognoose, mis on otseselt seotud naabrite ambitsioonidega, on minul isiklikult väga kurb lugeda, et EKJ plaanib kaitseministeeriumi heakskiidul muretseda D30 relvasüsteeme. Laskekaugus on neil väike (suurepäraste tulejuhtimissüsteemide ja taktikaliste võtetega suudetakse vaevalt kompenseerida nende platvormide aeglane mobiilsus. Kiire tule fire mobility liigutamine jääb lühikese laskekauguse tõttu kiirelt jalgu maismaad mööda liikuvatele vastase üksustele, nagu juhtus prantslaste suurtükiväega 1940. aastal) , tulistavad nn lollmoonaga (mis tähendab, et võrreldes targa moonaga on vaja palju rohkem moona relvadele juurde vedada, mis omakorda paneb proovile logistika), vedamiseks on vaja juurde uusi masinaid (mis on järjekordne kuluartikkel) jne. Ühesõnaga, kurb, et lähtutakse põhimõttest, et ostame vastavalt sõjaväelaste soovile tabelisse õige arvu asju. Formaalselt on numbritega kõik korras, kuid sisuliselt jätkub nuttu kauemaks. ... ja kui päris laks käib, siis ajaloolased hakkavad hiljem näpuga järge ajama. Soomlastele võiks öelda "Suur aitäh, velled! Osaleme teiega koos hea meelega tulevastes hangetes. Soovime jõudu DDR'i raua ümbersulatamisel."

Mis sa siis soovitad - sinu moodi istuda, soiuda iseliikuvatest suurtükkidrest, mida uuest peast me ei näe niipea, kui üldse ja istuda tühjade pihkudega. Lolli juttu ajad - kui ei ole midagi tuleb võtta see, millega saab vaenlast hävitada, sellest relvast saab seda teha küll, aga sinu ahastava jutuga ei ole midagi peale hakata. Vähem irinat ja rohkem tegusid - mõelgem kuidas parimas võimalikus vormis neid riistu kasutada.
Ja pole vaja soomlasi midagi hurjustada - militaarselt oleme me kõige rohkem abi saanud just neilt ja see on fakt. Soomlased, ehkki nad pole NATO liikmed aitavad võimaliku kriisi puhul tõenöolisemalt, kui näiteks lätlased, kes on ikka päris korralikud hädapätakad, ehkki NATO liikmed.

[Toddie]

Vaadates VF järgmise aasta pehmelt öeldes mõõdukaid majandusprognoose, mis on otseselt seotud naabrite ambitsioonidega, on minul isiklikult väga kurb lugeda, et EKJ plaanib kaitseministeeriumi heakskiidul muretseda D30 relvasüsteeme. Laskekaugus on neil väike (suurepäraste tulejuhtimissüsteemide ja taktikaliste võtetega suudetakse vaevalt kompenseerida nende platvormide aeglane mobiilsus. Kiire tule fire mobility liigutamine jääb lühikese laskekauguse tõttu kiirelt jalgu maismaad mööda liikuvatele vastase üksustele, nagu juhtus prantslaste suurtükiväega 1940. aastal) , tulistavad nn lollmoonaga (mis tähendab, et võrreldes targa moonaga on vaja palju rohkem moona relvadele juurde vedada, mis omakorda paneb proovile logistika), vedamiseks on vaja juurde uusi masinaid (mis on järjekordne kuluartikkel) jne. Ühesõnaga, kurb, et lähtutakse põhimõttest, et ostame vastavalt sõjaväelaste soovile tabelisse õige arvu asju. Formaalselt on numbritega kõik korras, kuid sisuliselt jätkub nuttu kauemaks. ... ja kui päris laks käib, siis ajaloolased hakkavad hiljem näpuga järge ajama. Soomlastele võiks öelda "Suur aitäh, velled! Osaleme teiega koos hea meelega tulevastes hangetes. Soovime jõudu DDR'i raua ümbersulatamisel."

Mis sa siis soovitad - sinu moodi istuda, soiuda iseliikuvatest suurtükkidrest, mida uuest peast me ei näe niipea, kui üldse ja istuda tühjade pihkudega. Lolli juttu ajad - kui ei ole midagi tuleb võtta see, millega saab vaenlast hävitada, sellest relvast saab seda teha küll, aga sinu ahastava jutuga ei ole midagi peale hakata. Vähem irinat ja rohkem tegusid - mõelgem kuidas parimas võimalikus vormis neid riistu kasutada.
Ja pole vaja soomlasi midagi hurjustada - militaarselt oleme me kõige rohkem abi saanud just neilt ja see on fakt. Soomlased, ehkki nad pole NATO liikmed aitavad võimaliku kriisi puhul tõenöolisemalt, kui näiteks lätlased, kes on ikka päris korralikud hädapätakad, ehkki NATO liikmed.

Ja õige jutt. Ütlen juba umbes neljandat korda viimaste nädalate jooksul, et parem varblane peos kui karlsson katusel. Võtame selle, mida pakutakse ja proovime saavutada minimaalsete vahenditega maksimumi. Seegi teguviis oleks otsene mallivõtmine soomlastelt, kes on niimoodi juba aastakümneid edukalt talitanud. Siin foorumis on meeldiv heietada ja teoretiseerida kõige selle teemal, mis võiks olla ja kes teab, äkki keegi otsustaja loeb ka seda foorumit ning kunagi tulevikus saavadki need relvad meil olema, nagu meie siin jahume. AGA seni kuni meil paremat pole saada ja pole võimalik endale lubada, ostame need D 30 ära, küsime soomlastelt kuidas nemad neid kasutasid, teeme sinna juurde sellise tulejuhtimisesüsteemi, millest Juhani on palju rääkinud ja olemegi saanud odavalt võrdlemisi efektiivse relva.

[maanus]

Ja mis võiks seda haubitsat vedama hakata? MTLB poleks paha. Väikese laskeulatuse tõttu positsiooni valik palju tähtsam kui 155-sel, see aga veaks selle relva läbi igasuguse mäda sinna kuhu vaja.
Poolakatelt kindlasti saaks neid sebida. Kummipatjadega lindid kah all ja puha.

[Kapten Trumm]

Kuigi D-30-te panek kaitseringkondadesse on ilmselt parim lahendus, mis nende torudega on võimalik saavutada, ei lahenda see siiski seda peavalu, mida toob kaasa paralleelne relvasüsteem oma erineva laskemoona, sõidukite- ja sideseadmete vajadusega jne jne jne. Mina ei ole 100% kindel, kas kaitseringkondadele tekkiv "boonus" kaaluks ülesse muu jama, mis see kaasa tooks. Aga elame-näeme.

Siiski...

Meie "paljoni lahingugrupp", mille kaudtule krooniks on praegu 5 km efektiivse tuleulatusega täpselt sama vananenud sihtimise-juhtimisega 120 mm MP (nagu on D-30), on praktilises lahingutegevuses VF motolaskurvägedega kahuriliha, millel puudub minimaalnegi võimekus vastase rinde taga toimuvasse sekkuda ja end vastase STV tule eest kaitsta. Sellised "lahingugrupid" hekseldatakse esmalt suurtükiväega läbi ja siis ülejäänust sõidetakse tankidega üle. Nii lihtne see ongi. 120 MP on efektiivne eelkõige pehmete sihtmärkide vastu. Vastase patareide vastu ei tee sellega mitte kui midagi.

Teiseks ei maksa unustada, et meie "lahingugrupil" pole erilist võimalust koristada ära kuskil lagedamas kohas positsioonidele otsetuld anvat vastase tehnikat - 30 mm kahuri laskekaugus küünib kahjuks 3 kilomeetrini. Väheseid Milani rakette tuleb hoida tankide jaoks iga iga BMP peale nendega laskmine on ikka julm raiskamine. Paraku on D-30 loojad sellise olukorra peale peale mõelnud, temast on võimalik tulistada otsesihtimisega, allamäge (toru lang -7 kraadi) ja kuna ta kaalub suhteliselt vähe, on teda lihtsam toimetada vajalikku kohta. Kusine otsetule võimekus tähendab seda, et "lahingugrupp" on sunnitud resideeruma peamiselt metsas. Võime rääkida küll, et meil on sood ja metsad ja 300 meetrit nähtavust" - minuarvates Võru kuppelmaastikul on nähtavust küll kilomeetrite kaupa...

Pealegi -last but not least - on idarindel toimunu ammu näidanud, et kõige universaalsem instrument on endiselt vatijope ja kuvaldaga sõdur. Me võime oma kõrgtehnoloogilises kiimas selle üle küll naerda - kuid olen üsna kindel, et nagu jääb MG-3 pärast peotäit liiva tükiks ajaks vait (erinevalt nt Kalashnikovi KP-dest), jääb ka see FH-70 peale esimest peotäit mürsukilde sinnapaika koos oma megafancy elektroonika ja isekruvivate tugijalgadega. Oodates, millal tehase spetsid tulevad kohale ja ära parandavad. Või kuidas see aparaat -25 kraadises pakases töötab?

Siin võib muidugi edasi verbaalselt onaneerida, kui mõttetu on D-30 tänapäeva assümeetrilise sõja küberneetilises võtmes, kuid teeme siis puust ja punaseks alternatiivid

1.alternatiiv - Eesti kõvatab moodsa sõja väljakutsetest edasi ja tema suurtükivägi koosneb edasi 24-st FH-70-st. Kui juhtumisi aastal 2025 ei hakata teist brigaadi tegema. Tulemuseks on kõva jutt ja 24 suurtükki.

2. alternatiiv - Eesti surub oma ego alla (eesmärgiga mitte jääda soomlaste ees lolli seisu - endal pepu paljas, aga teiste vanu pükse jalga ei taha), korraldab olemasolevate võimaluste piires omad asjad ringi ja varsti on meil mitte 24, vaid näiteks 60 suutükki (mis on üle kahe korra rohkem). Leiab kuskilt natuke raha ja ostab need 75 vana veoautot, raadiojaamad ja muu. Tulemuseks on tükk tööd ja vaeva, kuid suhteliselt odavalt on suurtükivägi kahekordistatud.

[man21]

Mina arvan, et eesmärgid peavad suured olema. Me peame seadma eesmärgiks uued hävituslennukid, uued moodsad tankid ja liikursuurtükid, samuti igasugused moodsad elektroonilise luure ja seiresüsteemide komplektid ning kõrgelt haritud ja motiveeritud sõdurid. Niipalju siis ideaalist, mille poole püüelda. Tegelikuses me seda arvatavasti kunagi ei saavuta, mis sest, aga eesmärk peab olema suurem kui meie. Kõigi kõrgete ja ilusate sihtide juures peame me jääma realistideks ning võtma hetkeolukorrast maksimaalse, mida lubab meie rahakott, tarkus ja rahva meeleolu. Seda viimast peab pidevalt kujundama oma riigi kaitsmise tahte suunas, mida kindlasti pole palgaarmee, sest isegi jänkid kasutavad ulatuslikult rahvuskaardi ehkki nendel ju papist puudu pole.
Tuleb mõelda selles suunas, kuidas võimalikult kasulikumalt neid 122mm´id torusid kasutada aga miitte otsima pidevalt vabandusi ja põhjendusi, et mitte neid omada. Moskoviite võtab see toru väga hästi. Aamen.

[Madis22]

Tehnika, uus või vana, ei saa olla eesmärk. Tehnika on vahend eesmärgi saavutamiseks. Eesmärgiks võib olla tõenäolise ründava väe peatamine ja tagasi tõrjumine kõigilt suundadelt. Selleks on vaja hulk A üksust hulga B tehnikaga kauteguriga C. Kui tehnika kasutegur on väike, siis on hulk A suur. Kui tehnikat ei ole, siis pole üksuste hulgal tähtsust, kasu neist ei ole. Kui ka tehnika on ülisuure kasuteguriga, siis ikkagi peab üksusi olema piisavalt kõigi vaenlase ründesuundade vastu. Kui mõnele suunale üksust ei jagu, siis ükskõik kui hea tehnika ka teistel suundadel ei ole, sellest suunast murrab vastane läbi.

[kaur3]

Soovitan lugeda lingi alt Netfire kohta.

http://www.armada.ch/02-6/complete_02-6.pdf